Hiiliva Hobuse

 4 

Hobuseaaret koos tema naabritega olen tegelikult juba mitu korda otsimisplaani võtnud, täna siis jõudsin päriselt proovimiseni. Algus oli igatahes tore, tee ääres nägin tervet karja ühesuguseid lehmi ja veidi enne õiget ärakeeramisristmikku läks tee läbi ilusate sammaldunud kiviaedade aga ristmikul endal kattis teed täielik kiilasjää ja minu väike kõhklus, kumb kahest teest siis ikkagi võtta, maksis mulle selle, et üks hetk olin autos nagu teovõimetu sprott konserivarbis ja lihtsalt lohisesin mäest alla :D. Ja loomulikult mööda vale teed! Pidama lõpuks sain, ilma kadudeta, aga tagasi tuli ka sealt mäealusest ju kuidagi saada! No sain ka, tänu suurele sissevõetud hoole ja põhimõtteliselt kahe jalaga pedaali peal seistes… :D. Ei tea, mida kohalik külarahvas seal arvas, ma kontrollimiseks pead ei tahtnud pöörata aga üleval tagasi olles mõtlesin küll, et kuu aja pärast autoga korralisse hooldusesse minnes pakuvad nad mulle ilmselt kaaluda edaspidi liikluses tõukerattaga osalemist… :D. Nojah, kuna kogu selle sebimisega seal sai ristmik oma nippidega igati selgeks ja oli juba proovitud, et suurema hooga sõitmine toimib, läksin õige teeotsaga veelkord katsetama; seekord ei jäänud autole isegi aega libe olla ja mina jõudsin probleemideta õigesse kohta. Rõõmustasin juba, kuidas varsti-varsti leian ma üles kõik need hobused ja pardid ja roosad pantrid aga siis takistas mu tee üks sügavana tunduv vesine auk ja nägi sedamoodi välja, et eespool tuleb neid veel. Nüüd otsustasin küll, et tuleb loobuda, sest edasipressimine korraldaks kellelegi väga suure tõenäosusega ühe pühapäevase päästemissiooni ja kõrvalseisvate inimeste kaasamine oma karbiotsimisprojekti ei tundunud üldse see… Sinna ta siis jäi. Aga suvel tulen kindlasti uuesti, saab näha… :D.