Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Katariina kai on sadamaehitis Tallinnas Paljassaare poolsaarel, Paljassaare asumis aadressil Paljassaare tee 46.
Algselt oli muul 500 m pikk, sellest on tänaseni säilinud ca 300 meetrit. Muulil on säilinud lõik kitsarööpmelist raudteed ja kraana alus (pole teada, millal see kraana paigaldati), kaduma on läinud pöörangusulg.
Kai kõrval asub Pikakari rand. Rannas on riietuskabiinid, võrkpalliplats, kiiged, pingid, laudtee, prügikastid, kuivkäimlad. Rannavalve töötab juunist augustini kell 9-20
Selles väiksemas liivarannas läheb merevesi kiiresti sügavaks, kuid vette minnes on järsk langus ja kivine põhi esimestel meetritel. Põnevust lisavad reisilaevade möödumisel tekkivad lained.
Rand on hinnatud ka Sinilipu ökomärgistuse vääriliseks. Läheduses on Paljassaare hoiuala ning loodusrada.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (7), soovitan (6), ilus_vaade (2), pliiats_kaasa (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1WKNZ
Logiteadete statistika:
120 (88,9%)
15
8
5
1
2
0
Kokku: 151
Katariina ja Kai. Eks siin ole käidud ka pika elu jooksul korduvalt. Kunagi ei pääsenudki raudteest kaugemale - oli kinnine tsoon ja sõjavägi ja mis kõik.... Isegi Eesti Vabariigi ajal veel. Aga nüüd on demokraatia ja vaba maa - mine kõnni, kus tahad. Ilm on veel piisavalt kevad-talvine, et mugud eemal hoida...suvel on kindlasti palju keerulisem. Samas suutis üks noormees ikkagi läbida kogu kai 10x kiiremini kui mina (sest tema oli jalgrattaga) - seejärel torni ronida ja seal ilupilte teha ca.15 minutit. Õnneks seejärel kihutas ta minema ja jäin üksi :) Ronimist ja näppimist ikka oli omajagu, aga peale mõtisklemist ei jäänud üle muud, kui aare peidukast välja võtta. Hästi tehtud - firmamärgiga teostus. Vähe pudedaks kipub muutuma, aga ehk veel mõne hooaja kestab. Logilehel on kasutusel triipudeta tagumine külg. Aitähh ja suur tänu.
Külastatud Katariina kaid ning nauditud ilusat vaadet üle lahe. Vihje alusel aarde asukohaks arvatud objekt osutus samuti õigeks, tuli vaid natuke akrobaatikat teha. Õigel pool kaid oli ka päris mõnus tuulevaikne. Polegi vist nõnda väikest aaret seni näinud. Tänan vaadet nautima kutsumast!
Paistis üsna hästi kätte, päiksevari väsinud. Muidu hea peidukas lahedas asupaigas. Tänud peitjale.
Vihjematerjal on täitsa pude, kauaks seda veel... Aitäh aarde eest.
Tulime poolsaarelt ja vaatasime et keegi juba grillib hommikul vara, must suitsupilv tõuseb taevasse. Lähemalt selgus et põletatakse hoopiski elektrikaablit isolatsioonist puhtaks. Soovisime jõudu aga mehel olid klapid peas, ei kuulnud ta tuhkagi.
No mis pullid mees, endal linn leidmata aardeid täis ja sul vaja just siia mulle mitteleidu nina alla hõõruma tulla. :P Olles hetkel hoos mitteleidnud aarete realiseerimisega otsustasin ka siia viga parandama tulla. Mingit huvitavat liiklusvahendit seekord võtta polnud, seega lähenesin üsna töökindla ja lihtrahva seas vägagi populaarse tavalise sõiduautoga. Olles Tarmolt saanud ühe tummise vihje jalutasin gepsu käimagi panemata õigesse kohta ja tõmbasin konteineri välja. Kuigi jah, see vihje on ju koguaeg olemas olnud. Aga see paganama aare on ikka sigahästi peidetud ja iseseisvalt oleks ma ilmselt siin veel kordi tühja käinud. Pimedas polnudki seal veel varem käinud, ilus linna panoraamvaade avanes sealt.
Tänud peitjale ja Tarmole abi eest.
Lugesin siin silveri kurba logi ja kuna töö tõi mind just siiapoole linna, siis otsustasin ise yle kaeda. Kai peal oli õhtuhämaruses vaid 2 kalameest ja nad jäid niivõrd kaugele, et sain rahulikult asja kallale asuda. Ma ei tea mida te poisid seal otsisite, aga mina leidsin kll kohe yles. 8P ok ok tegelt oli nii et päris kohe ei leidnudki. Käisin isegi vahepeal autos näppe soojendamas. Kuid vaatasin siis teist kaarti ja otsustasin vihmast hoolimata veel proovida. Oma poolteist tundi sai ronitud, roomatud, poetud, kiigatud... Käis juba mõte peast läbi et compromised. Aga siis vaatasin kes on peitja ja selle peale vaatasin nac terasema pilguga ja tadaaa("hyppasin rõõmust" kuna maastik oli ääretult libe siis ainult mõttes :) Kogu selle ronimise käigus leidsin ka pisut vase maaki. Pistsin tyki taskusse, kodus tydrukutele hea näidata. Aare ise oli ilusti kuiv. Tänud peitjale ajaloolist kohta tutvustamast ;)
Olen ammu tahtnud Paljassaare poolsaarele minna, nüüd käisingi seal esimest korda elus. Pärast mõningat draamat suutsime Karlo ja Mihkliga kokku saada ja aarde leida.
Alguses tundus kõik raske, aga kui alla sai mindud siis oli täitsa okei. Alguses ei leidnud midagi ja otsisime seal, kus aare oli, aga ei näinud seda. Siis aga vaatasime uuesti ja seal see oligi. Aitäh peitjale :)
Me pidime eile tegelikult Kindralite punkrit minema külastama aga vahetult enne sõitu selgus, et teine paar kummareid on koos laenutuspunktiga hoopis suvepuhkusele sõitnud ja asi jäi katki. Kuskile tahtsime siiski oma pähevõetud plaaniga sõita ja et ilm oli kehvapoolne, langes valik Katariina kaile, lootuses, et ehk pole seal siis seetõttu täna ka kuigi palju kalapüüdjaid ja muidu promeneerijaid… Ei olnudki, aga ei tulnud ikka väga lihtsalt leid, (kohati) libedatel kividel ukerdamine nõudis (vähemalt minult) üksjagu pusimist ning kaval konteiner oli seal ka nii hästi peidus, et leidsin ta alles siis kui olin vihjet vaadanud. Kusjuures, vahetult enne seda mõtlesin just, et sealne koht võiks ju küll olla peidukaks sobiv ning üritasin siis kõigest väest toda kremplit esimese hooga terves tükkis endale sülle rebida… :D. Vedas et feilisin, Laur pääses nüüd veel ühest aardetaastamisest :P.
Kiire leid. Tänud juhatamast. PS. mudilapüük oli täies hoos.
Rand oli mõnusalt tühi, siin oleks olnud kõvasti ruumi lainetes hullata ja ujuda. Kahjuks jäid taas ujumispüksid koju ning paraku oli masti tõmmatud ka punane lipp. Vesi oli umbes 12 kraadi. Seda katsudes kadusid ka need eelnevalt hellitatud mõtted peast.
Nende asemele tulid mõtted, kust ja kuidas see aare üles leida. Veidi vaatamist siit ja veidi sealt, meenutades vihjet, siis oligi peagi tops peos. Tänud aarde eest!
Täna oli õnneks rahvast meeldivalt hõredalt ja sain rahulikult kaiga tutvust teha. Aare jäi kiirelt näppu. Tänud peitjale!
Käidud, leitud, logitud(peaaegu). Sobival hetkel oli pastakas ära surnud, nii et logiraamatus ilutseb vaevu aimatav "LIIS". Keegi hea inimene, kes järgmisena otsima läheb, võib selle veidi märgatavamalt üle kirjutada või siis vähemalt silmi kissitada ja jälgida, et ta minu nime üle ei kirjuta. AITÄH!
Väga lahe teostus. Võõrassilm seda nii kergelt ei erista.
Lapsed turnisid ja leidsid, meeldis koht ja peidukas. Täname.
Siia tulekuks vajasin turvameest, seepärast see aare ka ootas, õnneks täna pakuti end ise. See aga ei aidanud aarde leidmisele mitte grammigi kaasa. Aardeid olla siin kandis juba enne mitmeid ja erinevatel kohtadel ja no katsu sa mäletada. Otsustasin helistada, telefon aga kutsus ja minuga ei räägitud. Hiljem selgus, et see sõber kõõlus puuotsas. Heakene küll, andeksantav. Järgmine saagis puid aga vihje ma sain. Tegelikult oli pärast seda piinlik, sest vihje ju kirjelduses olemas ja ma katsusin aaret ise ju mitu korda aga kes siis vihjeid loeb! Tänud laheda koha näitamise ja ägeda teostuse eest! Ja aitäh Lembitule turveteenuse eest, ta tiris mind mitmeid kordi üle betoonserva. Jupats ju ei ulata.
Oi kui külm ja tuuline oli kai peal. Poleks vihjet lugenud, siis poleks vist osanud otsida.
Tormiga küll seda aaret ei tahaks otsida, vahepeal oli päris hirmus ronimine. Tagasi saime kalameeste üllatunud pilkude alla kerkides ja kala näoga minema jalutades. Me ei saanud aru, et miskit halvasti oleks, et hooldust vajaks. Aitäh!
Ilm oli soodne - kuiv ja tuulevaikne. Väike ronimine ja saigi täitsa segamatult logida. Tänud!
Pühapäeva mahe ilm sobis suurepäraselt pikemaks jalutuskäiguks Paljassaarel. Kail olid mõned kalamehed, aga õngeritvasid võis nende peale kokku olla mõnekümne ringi. Jalutasime nulli ja hakkasime vaatlema, midagi paljastavat silma ei paistnud, seega pidime kasutama kiiret kadumisvõtet. Tundus, et kalamehed olid meie veidra käitumisega harjunud ja ei tundud meie tegevuse vastu mingit huvi. Leiule aitas kaasa selge vihje, sest nulli ei tahtnud kaart rahulikult näidata.
Aitäh, see koht on nii mõnus, et väärib aaret igati. Konteiner veidi paljastatud oli, aga iseenesest midagi puruks ei tundunud olevat.
Tegelikult hoidsin kogu Paljassaare aardekogumit üheks pikaks kevadiseks jalutuskäiguks, aga kuna nüüd reedeöisel tuuril tekkis tahtmine midagi lihtsamat ja meeldivamat vahele võtta, langes liisk ikkagi ilusa vaatega jalutamisaardele. Romantikuid piirkonnas jätkus, aga õnneks nad püsisid oma autodes ja kai oli täitsa tühi. Kaupo rääkis ajaloolist tausta juurde, nautisime vaadet ja Arvo käis aarde järel. Vägagi näitamist vääriv koht, loodame vaid, et see imepisike aare kellelgi näpust ei pudene. Aitäh!
Mul on hea meel, et ka selle aarde juures ära käisime. Ilm oli just sobiv ja vaade ilus! Aitäh!
Tegelikult polnud mul üldse plaanis siiakanti täna tulla. Kujutasin ette, et siin on hullult külm aga tegelikult oli päris tuulevaikne õhtu. Peale mitmeid valesid kohtasid, märkas Anni ka õiget ning seadsin sammud ettevaatlikult sinnapoole. Kahjuks maskeeriv element kadus ära, aare sai samasse kohta tagasi pandud järgmisi ootama. Aitäh siia tagasi kutsumast!
Pikalt nillitud kodulähedane (võrdlemisi) aare nüüd lõpuks üles otsitud. Kohapeal korraks jäin mõtlema, et kas ikka tasub. Aga õnneks sai mõistuse hääl vaigistatud. Lahe teostus.
Mõtlesin, et lähen korjan enne koju minekut õhtu hilja selle aarde ära. Siis pole mugusid, kes kalastaks ja jalutaks siin, aga võta näpust, parklas päris mitu auto täit mugusid öist Tallinna siluetti vaatamas. Õnneks ei tulnud nad kaile jalutama, sain rahulikult toimetada seal. Aardele lähenemine ei olnudki kiilasjäiste plokkide peal nii lihtne. Igat sammu pidi mõttega läbi kaaluma, muidu oleks avastanud end, kuskilt sealt vahelt. Jõudsin eluga kohale. Aare ilmutas ka end esimesest kohast. Imetlesin seda ilusat kätetööd ja logisin. Suured tänud.
Kunagi käisime siin kolmekesi mõistatusaarde lõppu otsimas, mis tookord leidmata jäigi. Nüüd oli aga jälle põhjust siia tulla. Kuna oli päris külm tuul, siis ei tahtnud kauaks munema jääda. Mööda kaid tagasi tulles sai ka kalasaaki imetletud, üks mees tõmbas korraga vähemalt 10 räime välja. Aitäh!
Ega siin kail vist polegi sellist hetke,kui ühtegi kalameest siin ei oleks.Õnneks olid nad piisavalt kaugel ja ajasid oma asja.Leidsime kiirelt vahva teostusega aarde.Tänud!
Kai tipus oli kolm kalurit, aga õnneks nad aarde juurde ei kippunud. Kivid olid päris libedad. Oli tükk tööd, et end püsti hoida. Tänud peitjale!
Tuuline, liivane, kivine, pime. Allan arvas, et aare seal ilmselt talve üle ei ela.
Kail olid mõned kalamehed, aga õnneks null oli muguvaba. Ei tahtnud algul sinna minna, aga raskusaste pani asja paika. Aitäh.
Seni kuni Peeter aardeotsingutega tegeles, hoidsin ma fotograafi kinni. Õnneks toiming füüsilist kontakti ei vajanud.
Tänud!
Päev ja nädalavahetus vajas alustuseks võimlemist. Värske õhk ja vahva koht oli selleks õige. Kai otsas oli murelik fotograaf, tahtis meid sinnapoole suundumisel takistada. Kuna mul oli sihikindel pilk silmis liikumisel, tuli alul vaid murelik küsimus, et kas alla kukkuda ei karda (mine tea, äkki kartis minus suitsidaalset käitumist?). Me ühmasime, et see on vaid mäng. Aga laevad tekitavad siin tsunamisid, ei jätnud ta jonni. Jätsin Piia temaga sinna riske kalkuleerima, ise ukerasin edasi-tagasi ja üles-alla, no mitte ei taibanud alul vihje järgi käituda.
Peale ujumist saatsime Raivo "objektile", ise ei hakanud liugu laskma. Lahe peidukas ilmutas end õige pea.
Kalamehed vahtisid igaüks oma õngekonksu ja täiesti rahulikult sai tegutseda, kedagi ei huvitanud ... :) Täname!
Tagantjärgi kogumine, pea aasta möödas kuid kuupäev on väga täpselt meeles
Peale Stamina kõnni/jooksu etappi Paljassaares sai lisaks jalutus muuli peal teha. Kailt vaadates arvasin midagi leidvat, alla sukeldudes selgus, et olin vaadanud vale asja, aga õnneks jäi ka õige asi silma. Tagasi üles jõudes ehmatasin seal pildistavaid väljamaa keelt kõnelevaid inimesi, kelle fotodele ma äkki taustaks olin tekkinud. Lahe asi, tänud.
Taaskord tekkis Dejavu tunne :) Ilusal päikselisel pühapäeval oli tõsine tegu parkimiskoha leidmisega. õnneks aarde juures mugudega muret polnud ja lahe maskeering hakkas tänu vihjele kiirelt silma. Aitäh peitjale.
Vana versiooni olin leidnud, kuid uudishimu ei andnud rahu, nii tuli ometi uuesti kohale tulla. Ilm...oo võrratu päike ja peegelsile vesi ...oli kohale meelitanud palju päevitajaid, kes siis päikest ja laevadest tekkivaid lainemänge nautisid. Kalamehed...olid kuskil mujal, sest esimest korda polnud kail ühtegi ussileotajat. Ronimist sain nautida omajagu, no mõned kohad olid ikka natuke libedad ka, aga no ei midagi hullu. A oli kuidagi eriti kiirelt nullis .Vaatasime veidi ringi ja A märkas tiba enne mind kohta ,kus aare peidus. No täitsa vinks-vonks lahendus, tänud Laur!
PS! Ja rannavalve oli täna täitsa olemas, ilus kräsupäine poiss , nagu tõeline Bamboocha :).
Vihm, tuul ja libedus oli selle aardeotsingu märksõnadeks. Leid tuli kiirelt. Aitäh!
Läksin jalgrattaga kohale. Sinna oli mõnus sõita, jalg kerge ja tempo hea. Tagasi tulles sain aru miks nii kerge, tugev tuul oli. 15km vastutuules koju sõidust oli kopp ees. Hiiu kergliiklusteel nägin kuidas teismelised pokemoni-otsijad jalgratturile ette astusid. Rattur sai napilt pidama. Mustamäel nägin kahte laksu all / maani täis meest. Autoga sõites ei märka nii palju asju.
Aare oli laheda teostusega ning meeldis. Asupaik oli ka hea, tänase ilmaga ei pidanud ringiga minema.
Päev oli päiksepaisteline, seega kartsin eelkõige, et ei saa märkamatult otsida. Õnneks seda probleemi polnud. Läksin kõige kiiremat ja ohutumat teed pidi nulli. Ühes kohas oli libe, aga muud midagi. Lauri aardeid on alati tore otsida. Aitäh!
Jaa, kooliajast meenuvad nii Katariina kui Kai, üks kenam kui teine. Ning üks pirtsakam kui teine :P Aga olgu peale, see on tegelikult mõnevõrra pealiskaudne hinnang. Lisaks kahtlustan, et neist kummalgi pole antud aardega ega ka asukohaga palju pistmist.
Nõukaajal kõrvalistele isikutele suletuna hoitud Paljassaare poolsaar on tervikuna kuidagi huvitavam kui mujal pealinnas pikapeale üsna ära tsiviliseeritud rannapiir. Tuleb tunnistada, et kippusin sinna posikesena korra ka siis kui ametlikult veel eriti ei lubatud. Kaini küll välja ei jõudnud, juba palju varem olin sunnitud otsa ringi keerama.
Kopli liinide viimaseid päevi on juba pikalt kuulutatud, pärast aardeleidu käisin sealtki läbi ja vaatasin, mis viimase poole aasta jooksul muutunud kah. Üht-teist oli, kohati üpris üllatavas suunas :o)
Mõnus õhtune minijalutuskäik, kus mul kohe kinnisvaraideed peale tulid. Koht oli varasemast tuttav, aga siin lähenesime veidi teistmoodi. Aitäh aarde eest!
Heal ajal saabus see uus vana aare. Oli mida täna ligidalt otsida, logida. Nagu juba Kristel kirjutas hindasime alustuseks rahvast otsimiseks liiast ja läksime poolsaare tipu poole. Ausalt öeldes on mul siin teisigi tegemata aardeid, kuid täna piirdusime vaid puzzle esimese punktiga. Tagasi tulles oli rahulikum ja suundusin nulli. No ei näinud kohe, näppisin ja uurisin küll mõnda asja, kuid tulemusteta. Seega istusin kivile maha ja Kristel laskus otsima. Istumine paari meetri kaugusel oli tulemuslik, nägin kohe, mida Kristel võiks kontrollida. Päris loomulik ja keskonda sulanduv jupstükk, aitäh!
Kohale jõudes oli parkla paksult autosi täis, nii et otsustasime mulle mõned vanemad aarded võtta ja siis tagasi tulla. Polnud just minu päev, sest ühtegi aaret ma ei saanud. :D Valge torn oli rahvamasside poolt vallutatud, nii et ma isegi ei üritanud seal otsida. Kõndisime siiski lõppu välja ja vahepeal leidsime ka Paljassaare puzzle ühe punkti, vähemalt mingi kasu sellest jalutuskäigust oli. :)
Kaile tagasi jõudes olid rahvast kõvasti vähem. Mõni üksik kalamees ja rannas mõni ujuja. Meie õnneks kellelegi jalgu ei jäänud. Reigo läks ringiga nulli, mina ronisin kai äärele ja seal, jalgu kõigutades, vaatasin kuidas Reigo otsib. Asi ei edenenud kuidagi, nii et lõpuks ronisin alla. Nii kui alla sain vaatas Reigo õigesse kohta ja käskis mul ühte kohta kontrollida. Loomulikult just seal see aare oligi... lahe peidukas, midagi lihtsamat Laurilt ei ootakski. :) Panin nimed kirja ja ronisin üles tagasi.
Suured tänud peitjale. :)
Polnudki see aasta veel siinkandis käinud ning teine, mida polnud enne teinud, oli nii kaugel selle kai otsas käimine. Teel unistas Liis sellest, et kai peale võiks ehitada maju ning siis sa aknast vaatad merele ja astud paati. Unistused peavad ju olema ;-) Aarde leidmisega läks omajagu aega ning kui Liis alla ronis ja vihje ütles, leidsin aarde ruttu. Nutikas maskeering! Aitäh aarde eest! P.S. Ühtegi uut aaret ei peitnud piirkonda, seega Tunk ei pea avaldamata aarete avastamise lootuses nuuskima minema :D
Ausalt öeldes oleks mul kole hea meel, kui need Kakumäe uued aarded saaksid kah sama kehvasti taastatud :) Katarinka on vana tuttav, siia võib ikka tulla, aga suisel aal loota, et seal kedagist pole, on kah sihuke naiivsevõitu tegevus. Õnneks oli täna tuul ja see puhus suurema osa kaadrist minema, no ja allesjäänud hoidsid kah kuidagi varju. Pikka teed ette ei võtnud, võtsime keskmise minekuks ja suisa lühikese tulekuks, nii tundus kõige ohutum. Vahepeal tulid küll jah kodanik Matrossovi viimased sõnad meelde (millest on teada kaks varianti, a) skolzko, blj*d ja b) kes krt lükkas?), aga see jama kestis aint pool sammu, muu oli kena ja krobeline. See ilgelt kehv peidukas mulle meeldis - arvasin algul, et kuhu ta ikka sinna peidab, niikuinii viib meri minema, aga ei, see võib isegi kesta.
Tore asi, aitüma taastamast, meile meeldis kohe väga!
Kui see aare kunagi eksisteeris, siis ma polnud geoepeitusest veel midagi kuulnudki. Vahepeal Katariina kail olev mõistatusaare oli mul küll lahendatud, kuid oli au seda vähemalt mitteleida. Hommikul nägin, et oh seal aare ja samal ajal teise silmaga nägin väljas möllavat tormi. Teadsin kohe, et just praegu on selle aarde külastamine igas mõtteis sobivaim. Ei ole rannamõnulejaid, ei ole kalamugusid ja garanteeritud on kenad kaadrid. Parkla oli ootuspäraselt tühi ja samuti ka kai. Kõndisin kohe lõppu välja. Vahepeal viskas näkku soolast merevett ja kraevahele liivaterasid. Tuul oli nii tugev, et oli tunne, et kohe-kohe viskab mind üle kai. Metallposti sisse sain mindud tuulevarju, et siis seal mugavalt tuvastada aarde null. Kõige lühemat teedpidi paistis lähenemine eriti ohtlik, siis proovisin lühiduselt teist teed. See teekond oli libedam kui talvel kõige libedam jää millele valatud veel omakorda libestit peale. Pärast esimest väikest vigastust pöörasin otsa ringi, paistis lausa eluohtlik. Võtsin siis ette kõige pikema kuid samas võrdlemisi meeldiva variandi. Pikad jalad andsid hea eelise valida parim marsruut ja mõnusa turnimise järel olingi nullis. Natukene olin küll segaduses kuid Laurile omaselt vahva peidukoht jäi silma. Aitäh!
Kalamehi polnud, kuid see-eest istus otse aarde vastas üks romantikat tegev paarike. "Ujusin" neile siiski ligi ja noppisin kiire liigutusega aarde, et eemal logida. Pärast tagasi peitmine oli lihtsam, sest kiirlaeva tekitatud hiigellaine ajas kõik kail viibijad nii pöördesse, et neil muuks silmi ei jätkunudki.
Aare heas korras, võtsime mõned paberitolmu kübemed, jätsime mõned liivaterad.