Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Järjekordne sild kitsarööpmelise raudtee trassil Viljandi-Mõisaküla. Silda uurides tekkis OHHOO efekt, kui leidsin sellelt kaks aastaarvu, mis on sinna ehituse käigus sisse valatud. Otsige need üles! Kolm numbrit ühest kuni üheksani on neis esindamata. Reastage puuduvad numbrid alustades väiksemast. Vastus võrdub X.
Aarde asukoht on:
N58´18.911-X
E25´33.792-X
Peidupaik on valitud selline, et oleks leitav iga ilmaga. Meeldivat aardeleidu.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), rästikud (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1YEB5
Logiteadete statistika:
111 (82,8%)
23
10
2
0
0
0
Kokku: 146
Aastaarvude tuvastamise ja arvutamisega saime kiirelt hakkama. Edasi tutvusime objektiga ligi tunnikese, aga ei leidnud miskit. Ei tea, kas oleme viimasel ajal liiga vähe aardeid otsinud, et geosilma teravus on kaduma läinud...
Tatsasin julgelt ringi ja ronisin nii mõndagi kohta, kuhu ilmselt vaja polnud. Kui ikka asi end näole ei andud, asusin logisid lugema. Ning seal räägiti aina madudest. Ja järgmine asi, mida ma nägin, oligi madu. Ei hakanud mina oma nina nii lähedale toppima, et selgust saada, kumb ta täpselt on. Igatahes käte kuhugi auku toppimise ja sellega ka aardeotsimise isu kadus täiesti ära. Ehk mõni teine kord, kui susisejad suikunud on.
Läksime end õue tuulutama. Seda silda ma oma lapsepõlvest ei mäletagi, aga võib-olla ma siis seda rada Siniallikul lapsena ei läbinudki. Vajalikud numbrid leidsime kiirelt, aga edasine ei õnnestunud. Eriti toreda punkti pani asjale eelnevate logide lugemine. Agaralt võtsin kohe viimase pildi lahti ja oleksin vaat et sussid püsti visanud. Kiirel sammul läksin sillale ja kogusin end korralikud mitu minutit, kinnitasin endale, et ussid on selleks aastaks tuttu läinud ja et nad kindlasti magavad sillast eemal. Ei taha mõeldagi, millise šoki ma oleks saanud soojemal ajal seal ringi tuhnides. Võeh. Natuke vaatasime veel ringi, aga kui juba jalad ka tossudes märjaks hakkasid saama, otsustasime asja katki jätta. No üks on kindel - soojemal ajal me tagasi ei tule, sest mina kategooriliselt keeldun viibimast kohas, kus ussid peesitavad.
Numbrid sain (teise lähedal nägin esmalt rästikut, kiljusin ja ahmisin õhku ja tänasin kõigevõimsamat, et ma jätkuvalt silla peal olin). Edasi toimus pildistamine ja kuskile käsi sisse-alla ei ajanud: hea ka, sest rästik ringles seal postide vahel.
Esimene peatus organiseeritud tuletõrje 99. aastapäevale pühendatud rattasõidu käigus. Marttil teist, minul esimest korda siin mütata. Kahjuks jäi seekord (jälle) tulemuseta, aga väga äge tee on küll. Ümbrus ka.
Ei leidnud ka ilusa ilmaga, kuigi poleerisime ja roomasime kus iganes.
Lahendusega läks kiirelt, leid jäi aga kahjuks ka peale pikka otsimist tulemata.
Seega tuleb kunagi tagasi tulla ja uuesti üritada.
Karge hommiku virgutav jalutuskäik. Natuke uurisime ringi, mitte väga põhjalikult aga aeg sai otsa ja tuli tunnistada aare mitte leituks. Võib olla ka unine pilk varjutas aaret. Põhjalikumaks uurimiseks tuleb veel tagasi tulla.
Tundub, et see aare on vist kadunud. Kuigi juba pikka aega pole keegi seal leidmislogi kirja pannud otsustasime siiski kontrollida. Lahendus oli lihtne aga aare jäi leidmata. Otsitud sai nii silla pealt kui alt ja kõrvalt kuid ei miskit.
leidsime ilusa matkatee, vahva silla, ei leidnud rästikuid ja ei leidnud ka konteinerit, kuhu enda nimesid kirjutada. Kindlasti tasus siia tulla, sest vaated teel olid ilusad ja aeg sai kauniks
Siniallikult raske südamega lahkudes jalutasime siia. Vaadanud üle võimalikud peidukad ja lugenud logisid, otsustasin, et täna ei ole see päev kui tahaksin võimalikku aarde asukohta ronida. Ehk mõni teine kord.
What mihkelp said :o) Kuni 2.5 maastikuni käisin ära, edasi praegu ei ponnistanud, kuigi logidest võib aimata, et karbini jõudmine vajab ehk palli võrra suuremat pühendumist. Aga jäi teiseks korraks.
Huh! Rästikuid oli selles paigas igal sammul. Üks rahulikum lubas pilti ka teha. Teised olid kiired lahkuma. Esimest neist märkasin, kui olin 20 minutit otsinud. Edasi oskasin märgata. Rästikuid oli erinevat mõõtu. Kuna sain vihje, kust otsida, siis filmisin lõpp-punkti peidikuid isegi kaameraga. Kodus vaatasin, et ka väidetavas aardepaigas vingerdas. Ehk on isegi hea, et ma ei leidnud?
Päeva teine mitteleid üheksast. Teel nulli liikusid minuga samas suunas vanaema ja lapselaps, kes suundusid selgelt kalale. Õnneks mitte silla juurde. Numbrid leidsin kähku ja lõpptulemus oli omamoodi loogiline. Vaatamata rohketele kätekõverdustele ja kahele videole ei õnnestunud aardekarpi tuvastada. Koht oli mõnus, millalgi jälle.