Ortograafia

Aarde leidmisel on abiks järgnev jutuke:
Oli täiesti tavaline päikeseline sügispäev. Puude lehed olid juba muutunud kollaseks, oranšiks, üksikud punasekski, mõned hoopis maha langenud.
Tsirkusest põgenenud dresseeritud intelligantne šimpans oli maha jooksnud apsurdselt pika maa, kuid lõpuks oli ta ometi pääsenud. Nüüd istus ta suure reljeefse kivi peal, vaatas merd ja mõtles möödunud päevadele.
Varasest noorusest ei mäletanud ta midagi. Meenus aeg, kus ta polükrafistist omaniku juures ühe pisikese ara spitsiga ühes puuris elas ja kuidas teda beeži kombinesooni riietati, sardellide, baklažaani, šampinjonide ja sefiiriga toideti ning aeg-ajalt šampooni ja palsamiga pesti. Hetkel tundus see mälestus anektootlikult naljakas. Omanik oli hakanud muretsema oma reputadsiooni pärast, samuti, oli ta materjaalses kitsikuses ning seega otsustas šimpansi maha müüa.
Tsirkuses õpetati šimpans tžellomuusika saatel žongleerima. Etendused olid kuuel päeval nädalas. Ahvi sunniti kandma mootsat kloššlõikelist seelikut, mõnikord aga hoopis efektset pidšaamat. Samas süüa anti seal hästi – standartsed hakkbiifsteegid, böfstrooganovid, magustoiduks šerbett ja šokolaad. See oli ka õigupoolest ainus, mille järgi ta igatses.
Vabadus maitses küll paremini kui kõik need hõrgutised, kuid ometi puges hinge melanhoolja, millel, nagu ei olnudki kongreetset põhjust. Ees ootas helge tulevik...