Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
BrokRogain on Afganistani missioonil hukkunud vanemveebel Ivar Brok’i (geopeituse hüüdnimi Ib777) mälestuseks korraldatud matkaüritus, mille raames rännatakse jalgsi läbi Eestimaa. Rogaini eesmärk on tuua loodusesse mõnus seltskond matkahuvilisi, et teha üheskoos Ivari lemmiktegevusi.
BrokRogain viiakse läbi ühe aasta jooksul 10’ne etapina, alates 2008a detsembrist kuni 2010 a jaanuarini. Iga kuu (va mai) ühel nädalavahetusel korraldatakse 40 – 60 km pikkune etapp, mis on jagatud kahe päeva vahel. Iga järgmine etapp algab sealt, kust eelmine lõppes. Rännakmarsruut viib risti läbi Eesimaa – loodest kagusse, läbides kaheksat erinevat maakonda. Rännaku marsruut valitakse põhimõttel: "Koht, kuhu jalg tavaliselt ei satu." Vähemalt üks etapp toimub ka mööda vett.
BrokRogaini käigus otsitakse võimalikult palju marsruudile jäävaid geopeituse aardeid ning igal etapil peidetakse üks “BrokRogaini” nimeline geopeituse aare. Kõikidest peidetud aaretest kokku moodustatakse Mõistatusaare “Risti läbi Eestimaa”, mis peidetakse 2010 a esimeses pooles (leidmiseks on vajalikud BrokRogaini aaretes olevad tähed ja numbrid).
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC1Z2GA
Logiteadete statistika:
111 (100,0%)
0
3
1
0
0
0
Kokku: 115
Rattaring: Kiirusmägi -> Kamba aare -> BrokRogain VII -> Uandi
Kuramus, see Vana-Otepää maantee, kuhu taas välja jõudsin, on samuti suurepärane. Nii kruusa-, kui asfaldilõikudel, juba tuttavlikel tõusudel ja langustel. Taas kiire allaveeremine, tuttav koht. Siin metsas on minu ootamatult alanud geopeituskarjääri tegelik algus, esimene "teadlikult leitud" aare, pööre metsateele, mille juures Merilin surus järsult ketaspidureid ning teatas, et paarisaja meetri kaugusel teest on aare. See jättis arvestamata metsaraja, ent ka kilomeetrine kõrvalepõige oli tühine. Otsingute juures sai siin olla algusest lõpuni, üllatunud muigega vaadata Merilini tungimas läbi nõgeste, nagu oleks see iseenesestmõistetav, hiljem turnimas puude otsas, täheldamas telefonilevi kadumist, peatselt siiski vinge aardeanuma ilmumist eikusagilt, äkilist puukide eest põgenemist ning lõpuks telefoni mõnehetkelist kaotamist.
Ent tegelikult pole mul endiselt aimu, kuhu aare peidetud on, aarde lisasaladus jäi tookord Merilinilgi fikseerimata, minul polnud sellest aga aimugi. Leida midagi uut on lihtsaim nagunii vanadel radadel, taaskülastuspöördest loobumine on mõeldamatu.
Sõidan metsaraja lõppu. Jalgsi edasi astudes jääb esmalt silma suur kaarjas seenesektor, valged kaunid seened, suurimad 25+cm diameetriga, heas seisukorras. Ent ma ei tunne neid ja ka tehtud fotode järgi pole saanud usaldatavat määrangut, lehtrike jaoks paistavad need liiga suured ning hiid-lehtervaheliku kübar tundub äärtest olevat lainelisem. Puukidest kihisev väli võtab mind vastu soojas päikesesäras, õunapuud kandmas küpsenud vilju. Minu lootused heale kehakinnitusele siiski luhtuvad -- ühe puu viljad osutuvad kibedateks, teise omad esmalt magusateks, martsipaniõuna meenutavateks, ent järelmaik on koppene ning läppunud. Kas tõesti head õunadki ei kasva neis karmis paigus, kus Ivar Brokile väidetavalt nii väga matkata meeldis?
See aare, mida nüüd oma käega leida ja katsuda saan, on lahe. Peidik julge, ent siiski varjatud, paljastatud mahuti muljetavaldav, logiraamat hiiglaslik & kümme aastat tagasi aardesse peidetud Simpeli hiirepadi suurepärases seisus.
Tõesti vinge värk. Näljasena lähen esmalt Otepääle sööma, selle asemel, et otsepöördega Uandi poole suunduda.
Pikka iga aardele ja aardekülastajatele!