Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 3.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
BrokRogain on Afganistani missioonil hukkunud vanemveebel Ivar Brok’i (geopeituse hüüdnimi Ib777) mälestuseks korraldatud matkaüritus, mille raames rännatakse jalgsi läbi Eestimaa. Rogaini eesmärk on tuua loodusesse mõnus seltskond matkahuvilisi, et teha üheskoos Ivari lemmiktegevusi.
BrokRogain viiakse läbi ühe aasta jooksul 10’ne etapina, alates 2008a detsembrist kuni 2010 a jaanuarini. Iga kuu (va mai) ühel nädalavahetusel korraldatakse 40 – 60 km pikkune etapp, mis on jagatud kahe päeva vahel. Iga järgmine etapp algab sealt, kust eelmine lõppes. Rännakmarsruut viib risti läbi Eesimaa – loodest kagusse, läbides kaheksat erinevat maakonda. Rännaku marsruut valitakse põhimõttel: "Koht, kuhu jalg tavaliselt ei satu." Vähemalt üks etapp toimub ka mööda vett.
BrokRogaini käigus otsitakse võimalikult palju marsruudile jäävaid geopeituse aardeid ning igal etapil peidetakse üks “BrokRogaini” nimeline geopeituse aare. Kõikidest peidetud aaretest kokku moodustatakse Mõistatusaare “Risti läbi Eestimaa”, mis peidetakse 2010 a esimeses pooles (leidmiseks on vajalikud BrokRogaini aaretes olevad tähed ja numbrid).
Vihje: Uus asukoht: N 57 58.214´ E 26 36.348´
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
maasturiga_huvitav (3), lumega_leitav (1), võsa (1), soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1Z7NE
Logiteadete statistika:
82 (92,1%)
7
6
3
2
0
0
Kokku: 100
Nagu paljud eelnevad, pidime ka meie oma auto kuhugi maha jätma, sest nulli sõita nagunii ei saa. Tee peal hakkas aga kergelt vihma tibutama, seega said targu kummikud jalga ja kilekad selga. Hiljem, juba metsas jalutades läks aga sadu üha tugevamaks, ning tõsi, kilekad päästsid meid hullemast, aga nt püksid, mis ei olnud kaetud, said ikka väga märjaks. Seda enam, et tegelikult valgus see vesi kilejopelt ju just pükstele. Mis siis ikka, mis ei tapa, teeb tugevamaks ning meid tegi käesoleval matkal märjaks. Ei see tuju rikkunud ning aarde leidsime kenasti üles. Aitäh!
Auto jätsime umbes 800 meetri peale ja läksime mööda laia teed kuni vana talukohani, sealt sai metsa pööratud, aga väga hull võsa veel ei olnud, putukaid-mutukaid ka mitte ning sai kenasti kuiva jalaga aardeni. Üsna lihtne leid, ei midagi kaelamurdvat praegustes oludes. Aitäh!
Aitäh aarde eest!
Tundub, et siia on tuldud vist erinevaid radu pidi. Mulle endale tundus kõige mõistlikum läheneda kirdest. Parkisin oma auto koordinaatidele N 57° 58.595' E 026° 36.797' ja hakkasin astuma. Algselt mõtlesin logide põhjal veel edasi sõita, kuid õnneks seda siiski ei teinud - teeääred olid lepavõsa täis ja ühes kohas keset teed oli ka vähemal poole meetri sügavune auk. Jalgsi oli seda teed aga päris mõnus läbida. Lageda peale jõudes tuli natuke kõrgemas taimestikus kõndida, aga pikkade pükstega polnud see ka probleem. Pärast lagunenud hoonet jäi küll üks muidu märjem ala teele, aga praeguse kuivaga võis üpris vabalt igale poole astuda. Kõige hullem oli tegelikult aarde juures, kuhu kõik tiibadega valvurid kogunenud olid ja kambaka tegid. Seega võtsin ruttu boonusaarde info, panin nime kirja ja lippasin tagasi.
Poolel teel oleval kahe metsatee ristumiskohas , koordinaatidel N 57° 58.348' E 026° 36.716' piilusin veel, et kust teine, oluliselt parema läbitavusega metsatee tuleb. Selgus, et tuli otse üle põllu, kuid edasi ei näinud, kas see suundus pärast põlluäärt mööda mu valitud parklasse või ühines näiteks hoopis kaardil kagus oleva teega. Jäägu see siis teise avastada.
Tänud peitjatele!
Mis mul saab mägede vastu olla, vallutan neid naudinguga ja arvan, et raskused on ületamiseks. Mida raskem teekond, seda nauditavam on finiš. Kahju, et tee peale jäänud tareke on kokku kukkunud ja ümbruses raietöid tehtud. Väga põnev oleks olnud metsa seest leida tareke. Ja veel põnevam oleks olnud näha nõidade kokkutulekut seal mäe otsas. Oleks võib olla nende riitusest isegi osa võtnud.
Uued koordinaadid peab ikka aardel endal ka uuendama, mitte lihtsalt vihjesse panema. Ja geocachingu lehel pole sedagi tehtud...
Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.
Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"
Peale Lajavangul toimunud Põlva orienteerumispäevakut sai mõned aarded ette võetud. Eelmised olid lihtsamad, see aga põnevam. Algul proovisin väikse ringiga läänepoolt aga lõpetasin puu juures mis juba ühel eelmise külastaja pildil näha. Kirves oli kaasas aga saag oli teise autosse jäänud ning ei viitsinud toksida. Seega jäi üle talukohast rünnata, suht jalutuskäik metsas peale päevakul jooksmist. Konteiner ilmutas end alles mitmendal ringitiirutamisel. Tagasiteel tabasin teolt viljavarga, jäädvustasin tema kriminaalse tegevuse ka fotole :-)
Aardeni oli jalutada 300 meetrit. Ei midagi konti murdvat. Karta on, et kõige hullemad selle seeria omad on veel ees Tänud
Olin Suveseiklejate tiimile väike toetav jõud ja lubasin neile, et toon neile ära nende järgmise päeva legendi. Kuna legende hakati jaotama kell üheksa, siis oli mul veel piisavalt aega, et oma tabeleid täita ja mõni aare ära korjata. Autoga andis ikka päris lähedale kulgeda ja siis kui tundus, et enam ei saa, tuli jalad alla võtta ja aarde juurde vantsida. Mul oli pidevalt tunne, et siin oleks nagu täna minu ees keegi käinud. Kui sain konteineri kätte, selgus tõsiasi, et tõesti tõesti on olnud enne mind üks logia, ja veel hiljem avastasin seda nime mitmes raamatus enne mind. Suured tänud aarde eest.
Tänase päeva teine leid. Jalad märjad aga aare leitud ning tuju hea! Saime autoga üpris lähedale, oleks saanud ehk veelgi, kuid teele oli langenud puu. Matkamist aardeni jäi meil umbes 15-20 minuti jagu jalgsi. Aarde leidsime kiirelt kui tee selleni oli metsik. Kellel mõni anum autos on siis võib selle julgelt kaasa võtta, kukeseeni oli päris palju! Tänud!
Meie teevaliku ja esisillalise madalapõhjalise kombinatsioon ei vedanud meil selle aarde juures kõige paremasse punkti ja nii jalastusime lausa 1km kaugusel aardest. Auto seiskamisel tekkis lausa hirm autost väljuda, sest miljon elukat lendasid paugutades vastua autot. Kogusime veidi julgust ja panime suure hooga minema. Mööda metsateed, läbi heina, üle põllu ja lõpuks veel varvastpidi sohu ka. Paarkümmend milliliitrit verevaesemana jõudsimegi aardeni, kaesime üle vaatamisväärsuse ja panime nimed kirja. Selle päeva esimesed selle aarde juures (päris mitmest nagu hiljem selgus). Aitäh! Brok Rogaini kvaliteet!
See oli sellise kuumusega ikka päris ropp aare. Lisaks miljon putukat kes kõik tahtsid su verd. Ja see kõrge hein. Ja võsa jne jne :D Aga kohale me kuidagi jõudsime ja peagi olid nimed ka siin kirjas :)
Mida aardele lähemale, seda võsasemaks läks teed. Kolisime kõrgemasse autosse ümber ja sõitsime kuni talukohani. Parkisime auto ja õues oli korralik müra, parmud tiirutasid. Sumpasime rinnuni võsas ja võitlesime parmudega, aga hakkama saime ja tagasitee oli juba tunduvalt lühem.
See oli päris hull minek. Põllu servas kolisime ühte maasturisse ringi ja Kristel sõidutas meid talukohta. Välja astudes tervitas meid sääskede ja parmude armee ja rinnuni võss. Boonuseks 30 soojakraadi. Kohale siiski jõudsime. Vaatamisväärsuse ja aarde ka. Vist olude tõttu üks hullemaid BrokRogaine. Ja tegemist minu viimase seeria aardega. Juhhei! :)
Siin läks suhteliselt värske jälg peaaegu aardeni. Ilma selle jäljeta poleks vist nii kaugele trügima hakanud. Auto jäi ca 150 meetri peale. Sealt edasi oli juba mõnus jalutuskäik, tänud.
Saime autoga lagunenud talumaja juurde ning siis hakkas seiklus metsas. Leidsime aarde. Tänud peitjale.
Vaiksel laupäeval sai ette võetud jalutuskäik siia. Jätsin auto ca 800m peale ja hakkasin minema. Tee oli täitsa hea ja autoga oleks ka 200m peale saanud. Aarde lähistel avastasin üllatusega, et tegu on ohverduspaigaga. Seetõttu oli ümbruses ka hea mitu ümber puu seotud lõngajuppi. Aaret ennast sain ikka otsida, kuid lõpuks õnneks jäi see tuttav teostus silma.
Esimese hooga üritasime autoga võimalikult lähedale saada, aga meie suuri tegusid tõusul takistas kohe alguses üks suur oks ning jätsime asja sinnapaika. Teist teed ei taibanud isegi proovida. Hea oligi, sest saime taaskord ühe väärt jalutuskäigu osaliseks. Lähenesime mööda lõunapoolsemat rada läbi vana talukoha ja üle väikese sooriba ning lõpetasime järsema tõusuga aarde juurde. Üllatuslikult ootas ees kultuurimälestis. Ja kiire ringivaatamise järel muidugi ka aare. Tagasi alla otsustasime minna laugemat nõlva mööda ja selgus, et ka see tee oli päris ilus. Igast küljest soovitamist väärt aare. Aitäh peitjale!
Ei teagi kui lähedale autoga jõudsin, aga mäletan, et kitsastel suverehvidel kulgeva ühesillaveolisega saabus piir mingil vihmamärjal mudasevõitu kallakul, kus jalgsi polnuks tõusu ilmselt üldse märganudki. Viimase piirini siledaks sõidetud ning 9 päeva pärast utililiseerimisele kuuluvad suverehvid hakkasid aga hoost hoolimata "vapsee imelikku panema". Tegin targu allamäge J-pöörde, et enne jalastumist autonina vähemalt õigesse suunda saada - see oli vist kõige teravam ja samas aeglaseim neist, mida ma üldse iial sooritanud. Esirattad liikusid peaaegu täeisti otse, mis oli hea, sest taguots istus tipphetkel praktiliselt põõsas nagunii. Tõesti hea, et kaugemale ei jõudnud, siis oleks pidanud juba traktori järgi kutsuma :o)
Erinevalt nii mõnegi aarde läheduses leidunud õunadest, on siinsed muide täitsa head ja suured - täitsa soovitan sügisel tulekut! Ja kes end juba nulli kohale veab - aardeleid on põhimõtteliselt garanteeritud, tuttav suuremõõduline konteiner ei lase kaua tühja tuult tallata. Taas üks keskmisest raskemini ligipääsetav Eestimaa huvipunkt nähtud, aitüma!
Tulin Suurejärve äärest. Siin sai lähenemisteed otsides autoga aardele peaaegu ring peale tehtud. Esimene katse oli idast, sest siia tuli lihtsalt parem tee, sõitsin vana taluni ja nõlvast alla tiigi äärde, sest kaart näitab, et sealt algab sõidetav metsatee, mida aga polnudki. Isegi jala ei tahtnud sealt minna, kuigi see oli lähim punkt, kuhu ma autoga sain, 195m aardeni. Rühkisin läbi maltsa ja puuokste autoga uuesti nõlvast üles, ja proovisin põhja suunast läheneda. Kõik kolm rada olid sellised, et autoga ei tahtnud üritama minnagi. Lõpuks jätsin geomobiili aardest läände 325m kaugusele raiesmiku nurka, kust mahakukkunud puud edasisõitu takistasid. Viskasin mõned asjad seljakotti ja jooksin aardeni. Mitte, et mul tänasest päevakust väheks oleks jäänud, aga Savikoja jaoks tuleb igat minutit aega säästa ja metsajooksuriided nagunii seljas. Nullis oli küll juba teada, millist konteinerit ma otsima pean, siiski sai enne päris mitu ringi seal teha, kui silmasin. Jälle vinge koht leitud selle sarja aardele. Edasi Savikoja poole.
Peale tänast vihmasadu sai õhtul veel orienteerumas käidud seal lähedal ja kuna päike oli õhtuks välja tulnud siis leidsime veel jaksu ka punkti otsida. Ma elu sees poleks sinna kunagi sattunud aga näed! Geopeitus juhatas ja ei kahetse! Vahva aare ja vahva koht! Aitäh peitjale! EVEJ ja aare oli korras!
Auto jäi 700m peale. Algul oli lihtne, kuni jõudsin talu varemeteni ja millegi pärast otsustasin sealt otse aarde poole minna. GPSi polnud ammu kalibreerinud ja mängis taas mängu "näitan 200 kraadi kõrvale". Kuidagi sain nulli kohale ja seal läks vist 10min enne kui aaret nägin. Nüüdseks pooled brokid tehtud.
Autost jäi aardeni linnulennul u 500 m. Majaasemel õitsesid veel lumikellukesed, nartsissiaeg alles ees. Väga vahva küngas seal! Aitäh!
Ohh, küll see aare on kaua oma korda oodanud, täiesti sellest peale, kui alles geopeitusega alustasin. Alguses tundus liiga raske, siis oli pikalt kadunud ja pärast tulid juba uued väljakutsed. Nüüd viimaks oli tähtede seis õige, mina ise õiges piirkonnas ja valmis kõige vajalikuga rinda pistma. Tulin otse "Mõõk ja võti" juurest mööda kõige mõnusamaid Lõuna-Eesti kruusateid. Oi, kus siin oleks kohti ägedate aarete peitmiseks...
Kui põlluni jõudsin, võtsin ühe mõttehetke. Google näitas ühte teed, tegelikult oli kaks, valisin hoopis kolmanda. Alguses kõhklesin küll, aga olingi ammu soovinud Traktorile maastikku näidata. Nooh, nõlvad olid libedad, praegu ühesillaveolisega kohale ei saaks :) Pressisin enam-vähem taluvaremeteni välja, sealt jätkasin jalgsi. Proovisin algul mööda lagendikku minna, aga sain aru, et see on kokkuvõttes halb variant, sest tossudega märgala ületamine plaani ei kuulunud. Valisin ortofotolt uut lähenemisteed, kui kuulsin, et selgelt polnud ma selles metsatukas üksi - kostis nii ragistamist kui puhistamist. Kui mina vaikseks jäin, jäi hetke pärast ka teiselt poolt. Kui mina liigutasin, hakkas jälle pihta. Miskipärast hakkasin kohe ühe geopeituri reaktsioone ette kujutama :D
Ragistasin siis varasemast veel kõvemini, leidsin ületuskoha ja suundusin teisel pool nõlvast üles. Nüüd hakkasid pihta ehtsad ohhoo-hetked, mis jõudsid haripunkti valge sildi ja varsti ka aardepurgi avastamisel. Atsaa, on ikka koht leitud! Saba oli täitsa rõngas. Teine tähelepanek - superhästi taastatud, suur-suur tänu Pagaritele selle eest! Kellele meeldib klassikaline geopeitus, soovitan kindlasti külastada. Aitäh!
Mõnus matk talvises metsa. Nägime rebast ja kitse.
Geomobiil jäi hernepõllu äärde ja jalutasin aareni.Otsimise käigus avastasin et mäenölv on kollane kukeseentest.Särk seljast ja seened kaasa.Tänud peijatele!
Ohsaa, oli alles matk, aina tõsisemaks läks maastikuga kuni lõpuni. Keerulisem kui Kreeka 4.5 ja 4.0. Üks lind pahandas meiega logimise ajal. Lahe konteiner ja TFTC.
7/10 + 1. Pole need brok rogainid midagi nii hullud. Teinekord ainult viimased paarsada meetrit kipub võsaseks. Seekord ootas ees mäest alla ja mäest üles rühkimine. Kohapeal ei jäänud esialgu midagi silma, kuid varsti paisti konteiner juba kaugele. Lõpuks ometi sain ühe tähe numbri vastu vahetatud. Aitäh.
Korra olin selle aarde juures juba käinud, aga siis polnud aaret kodus. Vähemalt tee oli tuttav. Lootsin autoga paarisaja meetri peale saada, aga pool kilomeetrit enne aaret oli puu risti üle tee. Eks siis tuli jala jätkata. Õnneks polnud seegi väga hull. Kohapeal jäi aare kiiresti silma. Aitäh peitjale.
Teada olid eelmised brokid st kohad ja konteiner.
Tänud Einar taastamast, seeria on mõnus. See ei tähenda muidugist, et lõpp veel paistaks.
Tänud aarde eest!
See oli siis hommikuvõimlemiseks. Alul proovisime Pikkjärve puhkekoha juurest. Siin saime vaid pulsi väga kiireks, kuna pühale isale omast veepealkõndimise võimet polnud, suundusime teiselt poolt ründamisele. Auto jätsime suhteliselt kaugele. Laenasime käigult mõned hernekaunad teeäärselt põllult, et poleks võimalust taaskord teineteist oma teravate mõtetega ärgitada. Midagi hullu tee ei kujutanud. Alul vana talutee, siis tavaline metsaalune, kust olid veel ka endisaegsed rajad leitavad. Tegemist on tõelise ohverduskohaga, mina ohverdasin nullis kogemata ka oma taskunoa. Sellele ronisin hiljem muidugi järele. (Piia ronis ka) ja seega ohverdasime siin topelt oma kallimat varandust - meiel antud aega. Väga tore et aare taastatud. Täname peitjat ja taastajat
Korralik tee läks ja läks kuni...hernepõlluni :) Tee oli alguses korralik, kui lõpp oli jälle rapik. Aitäh!
Jälle kõrvenõgesed...siis mäest üles, alla, üles, alla...Täitsa äge konteiner. Parkisime auto hüljatud maja kõrvale, kus kümmekond nartsissipunti vaatas vastu. Eriti äge oleks seal elada, keset mitte midagist. Tänud peitjale ja taastajatele!
Me täname Pagareid, kes informeerisid kadunud aardest, sellele uue konteineri otsisid ja ka taastasid. Tore on tunda geopeiturite vahelist küünarnukitunnet! Edu otsingutel ja leidmistel! BrokRogain Team
Kaks aastat ja kaheksa kuud kättesaamatu aare jälle omal kohal. Peale viimast külastust küsisime peitjatelt luba aare taastada. Luba saadud, hakkasime konteinerit otsima. Õnnestus isegi mitu tükki leida ja komplekteeritud aare on nüüd ka talvel kättesaadav. Tänud kohta näitamast.
Kodus otsimisplaanides oli see aare kirjas. Eelmisel päeval uudiseid ei jälginud, otsisime põhjalikult aga tulutult. Oma süü, aga kahju ajast.
Soovitav omaniku poolset kontrolli. Viimasest leiust on ka juba märkimisväärselt palju aega möödas.
Jalutasime kusagil 800m kauguselt nulli, kuna talumeeste traktor oli täpselt keset teed. Ise enesest mõnus matkamine :) Koha peal uurisime võimalike ning võimatuid kohti. Ikkagi tegemist suure aardega ja konteiner eelnevalt tuttav. Kahjuks jäi peale peale ca 40 min otsimist leidmata ning kahtlustame et aarde konteiner on kadunud. Tänud sellegi poolest huvitavasse kohta juhatamast :)
Otsimise lõpuks tundsin end veidi metsanotsuna, kes meeleheitlikult üritab endale lume ja sambla alt suupärast otsida. Küll külili ja kõhuli, suu ja silmad sammalt ja lund ja pehkinud puitu täis :) Lumi mis puudelt kraevahele kukkus ja veeks sai tegi olemise veidi ebamugavaks.
Alles kohapeal sain teada, et tegemist on pühapaigaga, ohvripaigaga. Palusin mõtteis vabandust pühapaiga tülitamise pärast ja lasin endal loodusega üheks saada.
Retk iseendani võiksin öelda. Kõigepealt läbi kuuvalguse ja lumise metsatee, edasi üle kändude ja rägastiku, üle küngaste. Mida rohkem ma kõndisin edasi, seda enam ununes ümbritsev, sain sinasõbraks iseendaga. Mõtlesin kallitele inimestele, kes oma rahu leidnud teispoolsuses.
See rännak oli minu jaoks erilisem mitmeti. Mälestasin oma kallist vanaisa ja isa. Ja abikaasat, kes samuti Afganistaani jäi, mitte küll jättes sinna oma elu - vaid südame ning koju ta päriselt ei tulnudki.
Mul on hea meel, et inimesed pole oma südames unustanud mis on armastus. Olgu see sõprade või perekonna/lähedaste suhtes. Ja mul on hea meel, et neid mälestatakse elaval viisil.
Kuigi me aaret ei leidnud oli minu jaoks see tee rohkem kui geopeitus.
Aitäh peitjatele :) Parim sünnipäeva kingitus!
Talveilm oli ilus. Auto jätsime ligi kilomeetri kaugusele ja jalutasime nulli poole. Esialgu mööda metsateed, pärast ka mäest alla ja üles. Täiskuu säras nii, et isegi varjud oli lumel näha ja lampi polnud mõtet sisse lülitama hakata. Kohapeal nii lihtsalt ei läinud. Kaevasime nulli ümbruses kahekesi üle poole tunni, aga aaret näppu ei jäänud. Võimalik, et oma osa mängisid ka pilkane pimedus (mille vastu aitavad lambid) ja värskelt mahasadanud lumi, mis kindlasti maskeeringut täiustas. Aga vähemalt oli vahva jalutuskäik talvises metsas.
Maku otsustas, et sport on tervislik ja parkis auto varakult ära. Aga et vorm oli hea, siis see talle probleeme ei valmistanud :P
Kuna minu geovarustuses puudub maastikuauto siis jätsin oma auto heinamaa algusesse ja jooksin sõbra maasturile järele. Peale 700m jooksu sain ta kätte ja asusime koos jalgsi viimast 250m vallutama. Algul tuli jälle plätude ja lühkaridega trügida läbi nõgeste, siis turnida metsas, ületada pehmem pinnas, tõusta mäkke ja aare ära noppida. Aare ise oli mõnusas paigas, kahju, et ainult nii rägastikus. Tagasi tulles suutsin mina jookstes jõuda enne oma autoni kui sõber ja nii ma siis ennast miljoni parmu seltsis särgivahetusega lõbustasin.
Telkisime aardest 500 m kaugusel, hea, et seda ööaardeks ei hakanud võtma. :) Saime ka vist mingi paarisaja meetri kaugusele talu lähedale ning siis hakkas läbi nõgeste ja kuusemetsa nullpunkti rühmamine. Geps ei näidanud väga täpseid numbreid, kuid suund oli õnneks enam-vähem õige. Vahepeal ma küll mõtlesin, et mina küll tagasi ei oskaks siit minna. Mäe siiski leidsime ja aarde ka, tuli välja, et see on vana ohverdamiskoht olnud.
Minu esimene BrokRogain, hea seeria aga niipea teisi ei soovi. :)
Ei oldki nii hull :) Auto jäi põllunurka, vana taluteed pidi saab suht lähedale, ja asi see Lõuna-Eesti reljeef siis ronida ei ole ;) Tegelikult tuli seal lõpuks noorepõlve orienteerumine ikka meelde küll, kui seal Otepää savimaade, lopsaka alustaimestiku ja vinge reljeefi otsas sai turnida ja Piusa-Tabina lihtsalt joostavaid metsi igatseda. Aga alati on hea seal, kus meid ei ole, ja Setumaa liivanõlvadel on jälle teistpidi hädad. Igatahes ühel hetkel olimegi künka otsas, võtsime peidukast konteneri ja logisime. Noh, see 20. jaanuari massleidjate logi oli täitsa naljakas lugeda :) Ja neid lõunapoolseid broke on veel ootamas, mis siis et lõpp käidud - see on üks mõnus seeria. Aitüma peitjatele!
Tänase päeva teine. Kuna eelmisel korral tehtud pilt lõppaarde tarvis oli kusagile kaduma läinud, tuli ka mul veel kord seda jõge ületada.
Konteiner oli etteaimatav. V: Smurf J: kaitsevärvi teokarp
Jälle üks aare mis eelmine aasta sai kõrvale lükatud kui kole ja jube :)Seekord õnnestus mõnesaja meetri kaugusele sõita ja väike jalutuskäik mööda loomaradasi oli lihtne.Natuke "muhkudel"ronimist ja vesises alas plädistamist ning...krt...siin ei ole ju!!!Täielik geopimedus tabas seal ja hea, et terava silmaga kaaslane oli, tänud!
Vihma enam väga hullusti ei sadanud, tibutas vahelduva eduga. Proovisime siis ära teerajad, soisema maastiku ja mäe vallutasime ja olimegi vahvas kohas. Gps veidi hullutas kuid lõpuks jäi peidik ikkagi silma. Tagasitee oli sama, mis tulles ja ütleks ,et ei midagi hirmsat ;). Tänud kohta tutvustamast!