Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kadakas pole Viljandimaal just väga populaarne taimeliik. Ometi kasvab Eesti kõige jämedam kadakas just siin. See puu on vana ja üsna väsinud olekuga. Üks harugi on maha langenud ja justkui ootaks teisi harusid järgi. Puu latv on aga täies roheluses ja ei kavatsegi alla anda.
Aarde leidmiseks minge kadaka taha, toetage selg vastu selle vana puu tüve ja tuletage meelde laulukest:
Oh kuusepuu, oh kuusepuu,
Kui haljad on su oksad...
Midagi kuskil kaevata ei tohi! Meeldivat aardeleidu!
Kel huvi võib ära käia ka koordnaatidel:
N58´19´29.2"
E27´17´13.5"
Selles Tartumaa nurgas, Ahunapalu lähedal kasvab Eesti kõige kõrgem kadakas.
(Aarde kirjeldusele 19.03.2012 lisatud teade) Kahjuks on see Viljandimaa kadakahiiglane alla jäänud loodusjõudude rammule ja ilmselt 2011a võimas detsembritorm on selle puu nüüd maha murdnud. Kadakat enam pole aga hea auraga paik on ju alles.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (1), maasturiga_huvitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1ZR0X
Logiteadete statistika:
142 (97,9%)
3
2
0
0
0
0
Kokku: 147
Otsustasime kasutada ilusat ja kuiva ilma, et likvideerida see ammune kollane siin lähiümbruses. Lähenesime samuti lõuna poolt madalapõhjalise autoga ja sõitsime isegi natuke mööda lühimast ülevälja kohast. Hein niidul rinnuni ja sääsed kallal, lisaks 2 puuki. Otsisime ikka päris tüki aega, okkaline peidab hästi aarde ära. Lõpuks leitud, tänud. Aga kadakast kahjuks ei ole enam palju jäänud, loodus võtab viimase.
Väga pikalt ei leidnud koordinaatidelt isegi kirjeldust järgimata midagi. Käisin vist enamike lähemate ja kaugemate kuuskede juures ära. Lõpuks aga tulin ikkagi kadaka juurde tagasi, järgisin antud juhiseid ja leidsin ilmselt täiesti õigete koordinaatidelt hästi varjus olnud aarde.
Aitäh aarde eest!
Sellest kadakast on küll aeg kahjuks võitu saanud. Aga ümberringi kasvavad kuused on see-eest üks kaunim kui teine. Tänud peitjale
Meie viimane täna.Väljas oli juba pime aga saime autoga 150m peale,edasi juba läbi lume kadaka poole.Kohapeal tegime tiiru ümber kadaka ja siis logima.Aitäh!
Esimene lähenemis tee oleks olnud ikka päris pikk ja vaevaline, sai väike ring sisse tehtud ja saime mingi 300m peale. Edasi oli rahulik astumine ja aare tuli kiiresti nähtavale, aitäh :)
Kadakast kahjuks enam väga palju alles ei ole aga selle suurusest saime ikkagi aimu .
Seekord oli meil vägagi selline masin, millega siia sõita. Tänud
Kuigi Eesti on väike, on ka siin me omad hiiglased olemas. Mõned võimsad on näiteks Ootsipalus, aga siinne puugi omamoodi hiiglane. Kahjuks tõesti on ta kehvas seisus ja tal on olnud ka paremaid päevi. Täname kutsumast!
Mõnus jalutuskäik lapsepõlve radadel. Ilm ilus, logi kirjas, kõik hästi. Tänud
Mõnus ilm ja paarsada meetrit jalutada ning siis avanes kurb vaatepilt.... Kadakas on väsimusest pikali visanud... Keegi saagimas ka käinud seda vana ja väärikat puud, kahju... Aga eks me kõik vananeme ja lõpuks.. Millalgi siin vist talu olnud, sest koht on väga mõnus. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Miki sõitis aardele nii lähedale kui sai, aga Kristjan ikka natuke pirises et saaks ju veel, aga kuna Subaru oli kodus pooleks sõidetud ja ees laiutas juba teadmata sügavusega bassein ja väljas hakkas juba hämarduma ja potentsiaalsest auto lükkamisest ei olnud keegi huvitatud, siis läksime Kristjaniga jalutama. Pinnas oli täpselt nii kandev et paar korda pidi okstest tuge ja samblalt pidamist testima, läbi aasa lõikasime ja jõudsimegi kadaka juurde. Kuna null näitas täpselt kahe objekti keskele, siis natuke ikka otsisime, aga siis Kristjan märkas. Koht on tõesti nii tsivilisatsioonist eemal, et täitsa loogiline miks pea aasta aega keegi külastanud pole, siiski on aardega kõik hästi ja säilib kenasti :) Tänan!
Tee oli ilus ja üsna kuiv, auto jätsime aardest umbes 500 meetri kaugusele. Edasi läksime jala. Viimased 100 meetrit oli märja heina see ukerdamine. Aga selles polnud ka midagi hullu. Kummikud tulid kasuks. Aardega oli kõik väga hästi. Kadakas oli ka uhke.
Teel geojaanile 3. Olen siia juba ammu tahtnud tulla, tundus selline maasikas koht - tsivilisatsioon eemal, ümberringi mets ja unustatud talukohad. Täna lähenesime geokulguriga lõuna suunast. Ühel hetkel sattus meie teele koer. Tundus kummaline, läheduses ju ühtki majapidamist pole. Koer meid rahule ei jätnud, jooksis taga, külje peal, ees. Tükk võimlemist, et talle mitte otsa sõita. Takkatippu hakkas me peale ka haukuma. Aasale jõudes saime aru, milles konks. Mesinik karjatas oma hoolealuseid seal parasjagu. Kohe kui meelinnukarjakoer aru sai, et me tema karja ei himusta, jättis meid rahule.
Kuna drive-in rada oli sõitmata ja ühtegi jälge aarde suunas ei läinud, siis jalutasime kadakani üle aasa. Ilus oli see jalutuskäik, kõik õitseb ja sumiseb. Kadakast kahju neh, varsti ei saa koha peal arugi, kui jäme ta siis ka oli, hetkel on see veel aimatav. Leid tuli pärast mõningat okastega võitlemist. Lahkusime põhja suunas. Aitäh geokrahvile järjekordse loodusliku pärli eest! Kahju, et geojaanil seda isiklikult ei olnud võimalus ütelda.
Njaaa... maastik mõnevõrra alahinnatud. Aga geojaanile suundujad olid vähemalt raja sisse tallanud. Aitäh!
Kadakas ise oli üsna nukras olekus, aga vähemalt naabril paistis päris kenasti minevat. Tänud juhatamast!
Nukras seisus kadakas.Pimedas ei tule need kuusemikrod kergelt.Aitüma juhatamast!
Kartsin küll, et siia pole keegi autoga sõitnud ja peame auto kaugele jätma. Siiski tulid värsked jäljed kohale ja autoga sai 250m peale, edasi tuli maasturiga_huvitav. Kuuskede 1.5 peidukatega on viimasel ajal probleeme olnud, ega siingi kiirelt läinud. Kadakas on nukras seisus.
Nonii, miks minna normaalset teed pidi, kui on võimalik rügada mitu kilomeetrit metsas sopaaukudes metsatraktori radadel :D Ei saanudki meie geomobiil oma pardakaardiga sotti, kuidas sinna mõistlikul viisil läheneda, aga õnneks olid tema võimed piisavad, et iseenda totakalt valitud teed mööda kuidagi aardeni jõuda, las siis rassis :D Viimased 50m läksime lõpuks läbi kõrgete ohakate jala, laps kukil ja talle meeldis ;-) Aare oli korras, aga kadakas ise juba väga väsinud, me ei silmanud enam midagi rohelist ja lihtsalt mõtisklesime aukartusega, milline ta kunagi võis oma täies hiilguses välja näha. V: lõvi, J: Kihnu saare aardematkalt kaasatoodud külmkapimagneti. Täname seikluse eest!
Sõitsime samuti mööda RMK teed üsna lähedale. Siis väike jalutuskäik ja logi. Ehk peaks nüüd Saaremaalt mõned kadakad importima?
Selle aarde suhtes olid algul vastakad tunded. Kuna jalad ja keha oli eelmise päeva pea 25 km rännakust lõõskava päikese käes veidi väsinud, sai mõeldud, et võtame vaid tsiviliseeritud aardeid. Samas tundus narr see koht külastamata jätta ja eks ta oleks narr olnudki, ses tegelikkuses osutus asi väga mõnusaks jalutuskäiguks, vaat et päeva parimakski. Autoga saime paarisaja meetri peale, rohkem ei hakanud edasi trügima, kuigi ilmselt oleks saanud. Kadakahiiglase jäänused paistsid juba kaugele. Kahju, et teda eluajal külastama ei sattunud, aga ilmselt ilma geoaardeta poleks sinna osanud minna ka. Mõnusa elukoha ta igatahes endale valinud metsade rüpes laiuval rohuväljal. Aare oli ka seal, kus ta olema pidi ja nimed said kirja. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Kimasin taganttuules kohale. Võib täheldada, et ükskõik kus Eesti otsas sa oled, RMK metsateed on ikka ühesugused :) Kadakahiiglane nähtud ja logi kirjas. Aitäh!
Kartsime või siis lootsime, et tuleb pikem matk. Selgus, et pole alust pikemalt kõndida kuna tee oli pikalt sõidetav. Sõites saime aru, et ega siin ka matkata huvitav poleks olnud. Peatusime siiski 500m enne eesmärki ja siit oli küll huvitav matkata. Kuskil klähvisid koerad, kes küll õnneks jäidki vaid kuuldekaugusele. Vanur oli endiselt pikali aga hiilgus täiesti tajutav ja kohaletulek rõõmuks.
Auto jätsin sinna, kust edasi liikumine hakkas kalduma kategooriasse madalapõhjalisega_huvitav. Sügise varajane õhtutund hakkas vaikselt ligi hiilima, mistõttu puudus tuju enda elu liiga huvitavaks teha. Vahest 2 x 300 meetri jagu mudasörki sai. Kadakahiiglase jämedus on siiani tuvastatav, hea aura säilib tänu naabruses elavale kuusehiiglasele küllap pikalt veel. Selg vastu tüve ongi muide hiiepuuga suhtlemise viis - meestel. Naistel pidavat sedasorti energiaühendus kõhu kaudu käima.
Oli see vast retk, kuid aare sai leitud! Pealekauba veel infokild, et auväärne kadakas on kord kodukohale nii lähedal asunud.
Maastik 1.5 tähendab vast seda, et autoga peaks pääsema küll nulli kõrvale. Seda ma proovisin vähemalt oma autole seletada kui tee lõppes ära ja hakkas õrna traktori või kõrge maasturi jäljega heinamaa. Käisin iga väikese aja tagant kontrollimas, et ega kuskil ühtegi üllatust pole. Ainukeseks üllatuseks jäi üks kits, kes pani jooksu pärast seda kui temast kogemata välguga pildi tegin. Pärast heinateed tuli muda osa. Vaatasin sellele natukene viltu kuid kuid lootus leida teiselt poolt kadakat parem tee kannustas edasi suruma. Poolel maal jäin mutta kinni. Õnneks mitte siiski liiga hullusti, sest jõnksutamisega sain tulema. Pärast muda läks tee kaheks aga mõlemad variandid olid nüüd minu auto jääks läbimatud. Aartest olin jõudnud 100 meetri kaugusele. Läksin vaatasin üle selle nukra pooldunud kadaka ja panin logi kirja. Kuna minu plaan A ehk leida parem tee läks vett vedama, siis tuli ümber pöörata ja see kadalipp uuesti läbida. Nüüd võtsin kohe suurema hoo sisse ja liuglesin mudast läbi. Aitäh kunagist Eesti jämedaimat kadakat näitamast!
Kuna eile jäi aare valele poole teed, siis täna teistpidi liikudes oli vaja ikka sellele ka järgi minna. Autoga saime paarisaja meetri peale ja sealt edasi jala. Aare jäi kiirelt silma, tänan.
Seda oma elupäevad lõpetanud hiiglast ei ole enam ammu keegi vaatamas käinud. Nüüd on see viga parandatud. Aardega on kõik väga heas korras. Tänud peitjale!
Kuna aare meie selle päeva teekonnale piisavalt lähedale tundus jäävat, võtsime selle uljalt plaani. Tundus, et tee viib peaaegu et kohale, tegelikkuses nii hästi ei läinud. Aga midagi väga hullu ka ei olnud. Autoga sõitsime nii kaugele kui mõistlik tundus ja ülejäänud maa polnudki enam väga pikk. Aare ise kuiv ja korras. Tänud peitjale!
See aare vilgub autonavis juba pikemat aega, aga alati olen siit siiski mööda sõitnud, kuna eesmärk kaugemale lõunasse jõuda. Täna lõpuks keerasin sisse ja selgus, et siin läheb hetkel päris kiiresti. Auto jäi 300 meetri peale, kuid oleks tavalisega ka pea lõppu saanud. Vaatasin selle kadakavare üle ja panin nime kirja. Tänan!
Autole sai eelmine päev Lääne-Virumaal metsateedel sõitmise koolitust tehtud ja enam ei olnud karta, et ta veel märkimisväärselt porisemaks saab. Pressisime endid 450 m peale ja edasi kand ja varvas. Kadakast endast ei olnud peaaegu midagi järele jäänud. Seevastu kõrval asuv võimas suur kuusk pakkus silmailu. Tänud.
Suhteliselt kiiresti leidsin aarede. Teed aarden hakkavad vaikselt ära kuivama, et varsti peaks sinna saama ka linnaautoga. Suure tõenäosusega võib sobival kellaajal seal liikumas näha metsloomi, kuna jahimeestel on aarede läedal loomade söödaplats.
Seekord sai kinnitust tõsiasi, et geopeitus on tõeline seiklusturism. Mitte miski ei takista tõelisi aardekütte :) Kadakani jõudsime kenasti. Teel saime kokku ühe kauni metsa elanikuga, kes uhkelt fotokaamera ees poseeris:) Kadakast ei ole enam palju järgi:( Aeg ja loodus teeb oma töö. Aarde leid oli kiire. Edasi otsustas meie juht kasutada otsemat teed, mida poldud veel jõutud kaardilegi kanda:) Katse siiski ebaõnnestus. Pidime tagasi minema tuldud teed ja lehvitama endiselt paigal seisvale põdrale:) Tänud peitjale!
Oh kui te oleks näinud Jazz käsipesula töömehe nägu kui ma meie geomobiili esmaspäeval ta uksest sisse veeretasin. Ilmselgelt ta eelistaks pesta kerge tolmukihi tagapamperile saanud mersusid selle ratastega mudahunniku asemel mis mina sinna viisin. Aga see kuidas ühest pealtnäha ontlikust Subarust sihuke porivormel sai, on pikem lugu.
Esimese "krundi" sai meie geomobiil külge juba Tilli järve ääres. Jõesaare kadaka poole siirdudes ei tundunud alguses midagi erilist meid ees ootavas. Peagi aga algasid kahel pool teed raiesmikud ja metsaveoautode poolt "töödeldud" teed. Kui aus olla, siis metsa väljaveotee koha oli tegu väga korralike teedega. Olen näinud ka sihukesi teid mida oleks I maailmasõja ajal vaevata saanud kaevikutena pruukida. Sellegipooles tuli Subaruga hoolikalt trajektoori valida ja nelikvedu sai meie mudast läbivedamisega kõvasti tööd. Ühel raiesmikunurgal kohtasime jah põtra. Kooserdas teine tee pealt ära ja jäi siis eemalt meid põrnitsema. Tegime temast üksjagu pilte ja seiklesime edasi. Oodatud kohas leidsime ka kadakajäänused. Kahjuks on tema elupäevad ühel pool, ühtegi okast tal enam küljes pole ja ka tüvi on lõhki vajunud. Tagasiminekuks tundus et saime siledama tee - metsarada kus ei olnud metsa väljaveo jälgi. Omajagu rööpaid ja auke leidsime ka sealt aga see oli peaaegu kiirtee eelnevaga võrreldes. Saime läbida ka ühe üleujutatud koha, millest meie auto jõud üle käis, kuni jõudsime tee lõppu. St meie sellekordse külastuse jaoks. Nimelt oli teel korralik üleujutus mille osas võis kaudsete jälgede järgi aimata et see vesi võis olla ebamugavalt sügav. Asja komplitseeris ka jää. Proovisime ettevaatlikult seda ületada aga ühel hetkel vajus esiots läbi nii et põhi toetus jääservale, esirattad kraapisid abitult jääserva ja tagarattad käisid libedal jääl ringi. Esimene ehmatus oli suur. Järgnes mitu minutit kõvasti akrobaatikat rooli ja gaasipedaaliga, mille jooksul vahepeal paremale keeratud esirattalt selge mudajuga keeras ennast auto kapotile ja katusele ja kattis niimoodi viimase koha kust veel auto algne värv paistis. Lõpuks saime siiski auto kätte ja läksime esialgset metsaveoteed otsima et sedamööda metsast pääseda. Tubli pool tundi peale esimest kohtumist nägime uuesti põtra - samas kohas ja samas asendis mis esimene kord. Kui ta pole ära surnud ja ümber kukkunud, siis ilmselt seisab siiani seal.
PestOffMulgumaa#28
Tee polnud veel asfaldi alla saanud ning sestap olime kergelt ärevad, et kas veab välja. Kui pool teed läbitud , kargas ei tea kust välja põder ning siis läks tagapingil rapsimiseks. Loomult aeglased me siin olime, ei õnnestunud fotoka väljavõtt ning valmispanek nii kiirelt kui metslooma pikkade jalgadega sörk metsa suunas. Väle loom oli aga aeglaste inimeste vastu armulik ning võttis aja maha. Kui poos sees hoidis ta seda otsekui õeldes, no mis te rapsite poisid, tehke oma pildid ära, mul kiiret pole. Tegimegi. Veel ja veel. Kadaka poole taas teel olime pehme tee ja raske auto kokkusobivuse pärast piret mures. Mitte et tee ja auto poleks kokku sulandunud ... Kadakas oli võimas. Saaremaal kasvanud meestena oleme neid küll ja veel näinud aga see isend oli saanud lammastest rahu ja tuulevaikust, rammusat mulda ja piisavalt päikest. Ning siis ta kasvas ja kasvas... Aare vormistatud, otsustas Indrek teha shortcuti ning minna suure maanteeni mööda rada mis algul oli ahvatlev. Lõpupoole oli lõks. Mina olin veel autost väljas ja viipasin julgustava kutsega , et tule tule. Kirveid, labidaid ja abikäsi lôksujäänu seekord ei vajanud vaid sai ise hakkama. Kummardus tublile geomobiilile ning kartmatule piloodile. Tagasi siis mööda sissetallatud rada. Kohalik põder oma uudishimulikkuses tahtis teada, kas lollid inimesed saavad kadaka juurest tagasi ja ootas sama koha peal kus enne poseerima jäi. Tegime siis veel paar pilti. Tänud peitjale laheda emotsiooni eest!
Naviga telefon jooksis natuke enne aaret kokku ja Mats püüdis kõrvalistmel mittenavigeeriva GPS-iga aaret kätte juhatada ning mina mitmest mudasest haruteest seda õiget valida. Valisin ebaoptimaalse, rammisin küljekarbiga mätast, aga nulli jõudsin välja sellegipoolest. Tagasiteeks valisin otsema raja ning rammisin põhjaga mudavalli ja seejärel lumevalli. Kevad :)
Kadakas ise oli päris majesteetlik ka kadunukesena. Aardega läks kähku ja Matsil tekkis miskipärast soov kuuse otsa ronida, mida ma siiski teostada ei soovitanud. Aitäh!
Jalutasime nulli, kuid oleks ilmselt ka autoga saanud.
Kadakast polnud tõesti eriti palju järel, kuid koht talvel... öösel... tähistaevas... täiskuu... ilus :)
Leitud:) kena kiht, eriti õõsel täiskuuga ja talvel
Talvel on ilmselgelt parem kui suvel. Putukaid pole. Autoga päris nulli ei saanud (üks oli dziibiga sealt läinud kusagile), aga jalutuskäik oli paras. Lähedal oli metsa tehtud ja lootsime, et täna rekkad palkide järgi ei tule. Kadakas ei ole varsti enam kadakas - aeg teeb oma töö. Aare leitud, logitud. Aitäh! Sinna ise niisama ei roniks. EVEJ.
Äge kadakas on olnud, tänud ka 10 puraviku eest, mis teele jäid, väga maitsvad olid!
Sai siis väike jalutuskäik tehtud ja kadakas oligi olemas, mitte enam nii ilus kui varem, aga olemas. Logitud. Tänud.
Linnulennult 300 meetrit, mööda teed läks ilmselt 3x pikemalt. Aardeni läks euromaantee, kas keegi oskab öelda, mis ma seal võsas ümber puu tantsisin? Aga, et mitte minu marsruudile ülekohut teha, siis nõgese käest sain ikka õiges kohas kõrvetada. Puugifoobikud ja tavamaastikule vastavate autodejuhid vist nõustuvad, et pikad püksid on paremad kui lühikesed ja tossud paremad kui sandaalid. Aitäh! EVEJ
Selle koha nimi oleks pidanud olema Parmuküla. Lendputukad on seal meetrised ja urisevad. Isegi kadaka olid tühjaks imenud. Puu oli kuivemast kuivem.
GP 1127 / GC 1347
Kunagi ammu sai suvaliselt teed otsitud selle aardeni ja no mitte ei tahtnud see kohalejõudmine õnnestuda. Nüüd Autogpsuga oli elu väga lihtne Sai peaaegu treppi. Hiiglane on jah ajahambale jalgu jäänud, aga veel on varemed alles. Tänud peitjale.
Sellele aardele Võhma poolt lähenedes ei langenud minu ja GPSi arusaam teest absoluutselt kokku. Ühel hetkel kui asi juba liiga kahtlaseks läks, siis keeldusin edasi sõitmast uurisin veidi kaarti ja valisin teise lähenemisnurga. Sealtkaudu sain ca 100 meetri kaugusele enne kui asi liiga kahtlaseks läks ja pidasin paremaks jala jätkata. Tegin nagu soovitatud ja varsti oli ka aare näpus. Aardest võtsin kaasa karupoeg puhhi, omalt poolt täiendasin aaret mikroskeemiga. Aare korras. Aitäh peitjale.
Tee aardeni oli veidi hirmutav, madalapõhjalistel autodel soovitame end parkida okstehunniku juurde ja edasi kasutada kand-varvas taksot :)Aga kadakas oli suurepärane, kahju, et tema eluaeg on otsa saanud :( Näidates selle kadaka pilti saarlasele, öeldi, et isegi Saaremaal ei ole selliseid kadakaid nähtud ;)
Teel aardeni hakkasid silma konnade kuhilad, kes alanud kevadest suurt rõõmu tundsid. Kadakast aga on kahju, et ta tänaseks enam elavate kirjas pole, kuid ka kuivanuna on ta päris uhke. Lähenesime auväärt vanakesele rahulikult jalutades, auto jäi oma paarisaja meetri kaugusele. Aarde leidsime ruttu, evej. Täname peitjat siia metsa juhatamast.
Millegi pärast tegime selle aarde otisimise endale ikka meeletult raskeks. Kuna kodutöö oli tegemata siis sai auto lihtsalt suure maantee äärde jäetud ja lihtsalt läbi võpsiku 2 km marsuuti mööda teele asutud. Esiteks võttis meie seiklust vastu kopra üle paisutatud maa ala, suure vaevaga saime siiski kuiva jalaga läbitud. Teiseks "elu kuusik" mille läbimiseks tuli laskuda nelja käpukile. Kolmandaks sea söödakoht, kust oli lahkunud hiljuti terve kari ja maha jäi vinge k..e hais. Neljandaks noor haavalank ja kuna olin tagumine mees siis vibu moodi painduvad oksad lausa sulasid minu näoga ühte. Boonuseks muidugi leitud neljaharuline põdrasarv mida tuli terve rännaku jooksul kaasas kanda. Viiendaks, traktori poolt segi keeratud tee. Pori, nagu tsement saabaste küljes. Boonuseks karu jäljed, mis andsid tugevat indu juurde. Ja lõpuks kohal, leitud, logitud. Tagasitee valisime mööda teed ning 2km marsuudist sai 8km. Ühesõnaga elu kõige vingem seiklus, tänud :)
Autoga saime 200 m peale ja väga poriseks(auto).Aare ok.Tänud
Täna oli just õige päev seda vanakest vaatamas käia. Jätsime auto nii umbes 300 meetrile ja jalutasime jahimeeste radasid mööda, ühele varesele me ei meeldinud algusest lõpuni, ju olime ikka võõrad seal metsas. Tänud peitjale!
Kunagi Jüriöö ülestõusu ajal tahtsin ka sellele kadakale läheneda, aga siis oli tee juba alguses üsna haleda väljanägemisega ja sõit jäi katki. Ka kuskilt Paaksima poolt ei pääsenud läbi. Täna oli tee ilus ja täitsa enam vähem sile ja põhimõtteliselt pärast selgus, et oleks ka kadakani välja saanud sõita. Siiski sadakond meetrit enne jäin pidama ja siis nagu kass ümber palava pudru otsisin mõistlikku lähenemisteed. Üks tee läks ühele poole kõrvale ja teine teisele poole kõrvale ja nii tuli siis keskelt läbi heina kohale rammida. Seda heina heinast värki pidas geps miskipärast teeks. Kadaka juures muidugi oli jälle korralik rada olemas. Logisin ja lonkisin mööda leitud rada tagasi autoni. Kahju jah, et kadakas ise nägemata jäi. A mis teha, nii juhtub teinekord. Tänud aarde eest. Ja kuna ma olen suurepärane asjade ärakaotaja, siis vist siia kuskile kadus üks plix (sääsetõrje, mitte tüdruk!). Ei tea küll kuhu ta jäi ja hirmus väga sorry sellise looduse reostamise pärast:( Ma miski kahe nädala pärast lähen katsun ta sealt ära korjata, kui keegi just varem peale ei juhtu.
Nii raske oli otsustada, kas selle aarde juurde minna või mitte. Samas oleks olnud sinna jama minna ka kunagi hiljem, kui ümbert kõik roheline. Keerasin siis maanteelt sinna kruusakale. Ei olnud õnneks pikk maa. 300m enne aaret kukkus pagas peaaegu ratta pealt maha. Oi kui tige ma olin :) Võtsin kõik asjad maha ning hakkasin uuesti otsast peale laduma. Paistab, et ma sain seal selle nipi kätte, kuidas neid õigesti kinnitada tuleb, sest edaspidi ei vajunud ega kukkunud enam midagi, kui mitte arvestada tosse paar korda ja joogipudeleid kah :) Telk, madrats, seljakott, magamiskott ja toidukott - kõik need peavad sinna väikese pakiraami peale ära mahtuma, ega see süsteemi väljamõtlemine oli ka päris keerukas :) Igal juhul siis sõitsin ma kõige pealt õigest teeotsast mööda, tulin tagasi. Jätsin ratta tee äärde ja läksin mingit väiksemat rada aarde juurde. Floorat oli jälle nii palju. Ma mõtlesin, et edaspidi ma võtan ainult maanteeäärseid aardeid :) Kätte sain ma ta üsna lihtsalt. Kuna see oli mu esimene geokrahvi aare siin Viljandimaal, siis ma ootasin kohe mingit välku ja pauku. Seekord seda ei olnud, aga ega pole vajagi :) Aitäh!
Olen alati senimaani kartnud selle aarde juurde viivaid teid. Seekord paistis mets kuiv olevat ja kõva põhjaga tee viis suure tee pealt 400 m kaugusele aardest. Parkimiskohale N58 35.567 E25 36.354 pääseb ilusti ka madalapõhjalisega, edasi läheb värk poriseks ja mäe otsas heinaseks. Tormid on kadaka maha murdnud, aga see on loodus, mille vastu ei saa. Aare korras. EVEJ.
Kinni jäin kuskil 130m kaugusel aardest. Hiljem lugesin logidest, et sellisel aastaajal väikeste autodega seal ei käidagi. Sumpasin läbi sügava lume aardeni. Kadakast on küll kahju. Hea, et aare vähemalt võimsa puu mälestust hoiab. Tänan. Mingi ime tõttu sain omal jõul auto ka lõpuks lumest kätte.
Päris mütsiga lööma ei läinud selle lumega kaetud ja alt pehme tee peale ja ei pidanud ka kahetsema. Tõsiselt aukartustäratavate mõõtudega kadakas on siia metsadesse pugenud. Tagasi tulime tee peale Võhma poolt aga ega see nüüd kõige parem valik ei olnud. Kohati õnnestus ikka astmelaudadeni maa sees paikneda ja metsast välja jõudes olid veljed rehvide sees muutunud siledateks kilpideks. Eks arvake ise kuidas auto pärast tee peal käitus kui velgedest hakkasid sektorid eralduma.
Väga mõnus tee viis aardeni, täpselt paras meie geopeituse autole. Ühesillaveoga autodele ei soovita päris aardeni välja sõita.
leitud isegi madalapõhjalise autoga.porisel teel sai umbes 250m kaugusele,väike jalutuskäik vihmamärjal karjamaal ja kadaka jäänused juba paistsid.väike ring ümber puude pilk siit- ja sealpoolt puud ja aare oligi väljas.auväärse kadaka säilimisel on ilmselt inimese käsi ja pürotehnilised abivahendid oma rolli mänginud.
Kohapeal oli väikeseks pettumuseks see, et me kadakale nime andnud jõe saart ei suutnud tuvastada, aga piirdusime siis kadaka ja aardega. Too viimane tuli muide välja esimesest kohast, kuhu vaatasin.
Tänud ja tervitused peitjale!