2 

Rohutirtsud sirtsusid, loodus puhkas, tugevast päikesest kõrbenud taimed tõmbasid viimaseid hingetõmbeid enne päikese tõusu. Oli veel parajalt pime, isegi üksik siilipoiss liikus veel kiirelt üle metsatee oma pesa poole. Eemal kepsutas kitseke, kes vaatamata ligiduses olevatele majadele, lootis leida kiire kodutee. Kuu hiilgas taevas ja tundis sellest ilmselt rahulolu, heites üksikuid õudustäratavaid varje metsa vahele. Ivan oli siiani rahulikult saanud magada, tugevast päikesest kergelt servadest kolletama tõmmanud muru vasaku külje alt turritamas. Üksik tigu tema põse peal, uhkelt oma aeglast, kuid kindlat teekonda kõrgustesse ehk parema kõrva poole jätkamas. Vaevalt oli tigu oma tundlad sirutanud kuu poole, kui midagi suurt tõukas talle hoo sisse ja esimest korda elus mõtles tigu uhkusega, "ma lendan, vaadake mind!" Ivan lükkas oma kämbla üle näo ja haigutas. Õllehaisust tekkinud lehk kuuvalguses ulatus talle ninna ja tekitas temas ebameeldiva tunde, isegi kohale tõtanud kärbsed ja sääsed tegid aupaklikult ruumi. Ajanud enda istukile, jäi ta uniste silmadega vaatama ümbrust. Ei midagi tuttavat, ümberringi rohi, mõned üksikud lilleõiekesed ja pea kohal kõrgumas puu. "Oi kurjam", mõtles Ivan end istukile ajades "no mis p... ma nüüd sattusin, tai pohh". Pea käis niimoodi ringi, et tähed taevas kahekordistusid. "T... ma ei või, kus on Jura" mõtles ta ja meenutas eilset. Meenus midagi traktorist ja sellest, kuidas Jura kelkis oma uuest jalgrattast ja seletas midagi esimesest tähest. "F..." mõtles Ivan, langetas end selili, pea kumises kokkupõrkest maaga, kuid oli samas nii rahustav. Järsust löögist tekkisid uued kujutluspildid eelnenud õhtust, see kuidas nad Juraga olid nagu tavaliselt võtnud 2 kasti pilsnerit ja läinud tähistama puhkuse algust. Uuesti ajas Ivan end upakile, vaatas ringi ja uuris kella. Kell näitas täpselt 4 öösel. "Oi-oi-oi", me pidime vist kalale minema, vähemalt selline mõte oli jäänud tema peas kumama. "No kus p... see kalakoht siis on" ja kus on Jura ja teised? Ajanud end püsti, lükkas Ivan oma kohati kulunud ja mõne õliplekiga mustadelt pükselt prügi maha ja vaatas mõtlikult oma lääpa tallatud pruunide kingade poole. "Oi pärgel, me pidime ju enne kalaleminekut kossu minema vaatama", pistab käe taskusse ja tundes näppude all kummiseid telekapuldi nuppe, levib magus naeratus üle ta habemesse kasvanud näo. "Heh" ühmab ta juba rõõmsalt, sest pilt lõi selgeks. Nüüd teadis ta juba ilma otsimatagi, et põuetaskus on tal igaks juhuks tutikad patareid kaasas. Tühja need kalad, küll ootavad, aga koss on üle kõige. Graatsiliselt tõmbab Ivan vajaliku asja taskust välja ja valib õige kanali ...

Mürtsatus äratab Ivani üles.

"Raisk, nad panid juba ajama, raudselt istuvad õnged vees ja kotid juba kala täis" mõtles Ivan vihaselt.

"F..." , pean kiiresti järgi minema ja vaatab veel viimast korda ringi. Rohu seest paistab midagi säravat. Oi raisk, kellegi jalgratas, no mul vahet pole, vaatame kas liigub! Tõmmanud sinise raamiga ratta üles, vaatab Ivan seda hindavalt. Ratastest teadis Ivan paljutki, terve elu oli ta neid riistapuid kasutanud, kiire pilguga fikseeris ta, et rattal oli 32 kodarat ja vaadanud rehvi, venis magus irve ta suule, MAXXIS rehv raisk, t... see on kõva sõna raisk :) Kust selline ratas siia sai? Aa no vahet pole, vähemalt tean täpselt, mis edasi saab.Kiiresti hakkab Ivan liikuma sõpradele järgi, ikka otse ja otse, ühtegi valgusfoori talle küll teele ei jää. Oi kurat, see teekond on ikka üle mõistuse, oleks pidanud hoopis õlle järele minema, aga Jura mulle sota sees, küsin vähemalt tagasi ja siis poodi pilsneri järele ...

Ah et mis siis nüüd? Ilmselgelt on ülaltoodud jutt fiktsioon ja väljamõeldis ehk isegi peitjate katse pugeda Ivani varju, et mitte taastada Purskkaevu aaret, et otsida enda tegevusetusele vabandusi ja ajada vesi võimalikult sogaseks, et keegi ei saaks enam aru, mis on toimumas. Aga võib-olla on tegemist Ivani juttude avaldamata peatükkidega, ülejäänud peatükkidega või kogunisti läbikukkunud peatükkidega. Ehk hoopis oleks see olnud mõne uue aarde tegevuskava, ilmumata jäänud mõistatusaare? Jäägu see vandenõuteoreetikutele läbi närida. Aga kui keegi peaks käesoleva asja ära lahendama, andke meile privas teada, võib-olla anname parimale lausa auhinna :) Aga asjast rääkides selgus, et kuigi me tellitud konteineri saime kätte, on nullis toimunud teatud muudatused ja me peame jälle kõik üle tegema. Otsustasime, et ei taasta enam, oligi käesolev aare tegelikult ikka väga julgelt peidetud :) Vabastame asukoha ja täname kõiki otsijaid. Meie eriline tänu neile, kes kirjutasid aardele ägedaid logisid, aga torisejaid me ei tolereeri. Täname! Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!