Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kuru käänu aare on peidetud sellenimelisse kohta, kus kohtuvad Kuru oja ning Soodla jõgi. Aarde peidukoha läheduses asub kopratamm ning läheduses on näha jälgi nende vennikeste tegevusest:)
Tänan geopeitureid, et selle aarde peitsin. Sain ise jala märjaks ja muidu oli huvitav:p
Aare sisaldas peitmise hetkel: Logiraamat, geopeituse juhend, pastapliiats.
Auto tasuks jätta ning aardele läheneda koordinaatidelt: N59° 15.404' E025° 51.031'
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), lahe_teostus (4), omanikuta (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC21829
Logiteadete statistika:
98 (88,3%)
13
13
5
7
0
0
Kokku: 136
Ja nii see ettevalmistus ka järgmiseks aastaks endale nautleja tiitel või vähemalt nominendi 0ma hankimine muudkui jätkub. Tegelikult absoluutselt vale otsus just täna siit Kuru käänust läbi põigata, aga kui juba teel olin, siis tühja kah. Kummikud niikuinii juba lirtsusid sinna mööda püksisääri sissenirisevast veest ja kogu ülejäänud garderoob oli kaetud rohuseemnetega. No nii ei tahtnud leiuta jalga lasta, seega muudkui tuulasin seal kaenla alla ulatuvates nõgestes ja kõiges muus, mida loodus antud hetkel pakub. Leidsin, kirve nimelt. Vaatamata oma kergelt roostetavale terale oli ta piisavalt terav, et pakku kenasti kinni löödud saada, aga otsingutel ta mind ei aidanud. On see kään mul juba kaua meeles mõlkunud, seega las mõlgub veel mõnda aega. Kui loodus taandub või pole veel tärganud, vat siis millalgi tulen tagasi. Fakt. Pealekauba unustasin selle kirve ka sinna paku sisse, kellegi mahapoetatud krõpsupakk varre ümber ilutsemas.
Nii vähe on õnneks vaja. See oli meie tänase päeva parim mitteleid. Mitte sellepärast, et me ei leidnud vaid laheda koha tõttu. Oma seal oleku ajal nägime vähemalt 5 rongi kah. Peale konsulteerimist aarde taastajatega leidsime küll ühe inimtekkelise objekti kuid aare jäi peitu. Hea meelega tuleme siia tagasi. Üldse on imelik, et me enne pole siia jõudnudki. Täname
Päike hakkas vaikselt ja venivalt tõusma, linnud hakkasid laulma, seeni oli nii palju, et oleks tahtnud korjama jäädagi ja isegi Ragne suutis olenemata ämblikuvõrkude olemasolust vapper püsida. Jalutasime paraja maa maha, nautisime loodust, suu oli pohlasid täis ja tuju hea. Kui aardele lähenema hakkasime, silmasime päikese käes mättal peesitavat ussinoorukit, kes ennast meie tulekust häirida ei lasknud. Lõpuks kui oja ja jõe ristumiskohale jõudsime, saime kõvasti otsida. Nii kõvasti, et võtsin Itilt kõrgemad kummikud, ronisin üle puude ja kukkusin kiljatusega vette. Kummik ja märg puu kokku ei käi, hoia kinni nii palju kui tahad. Suutsin ka telefoni ära uputada, andsin selle Mattiase hoolde ja läksin edasi otsima. Mis iganes ta sellega tegi, see mõjus, sest telefon töötab ka selle logi kirjutamise päeval väga hästi. Lõpuks saime aru, et olenemata kaardil kuvatavast infost, tasub selliseid retkesid veel teisteltgi kaartidelt üle kontrollida, sest üks korralikum lehekülg näitas, et aare asub ilmselt jõe vastaskaldal, mitte sellel, kuhu me tulnud olime :D Mis seal siis ikka, võtsime ennast kokku, jalutasime mööda mõnusat maastikku tagasi autoni, et see otsing mitteleiuga lõpetada ja edasi suunduda. Kuru käänus käik aga oli olenemata vahejuhtumitest igati tore, sest varahommikune raba on omamoodi vaatamisväärsus.
Parkisime soovitusliku parkimiskoha lähedusse ja jalutasime sirge lõpuni. Kummipaati meil kaasas polnud seega jalutasime autosse tagasi.
Maastiku raskusaste tekitas muidugi juba ette kahtlusi, kuid proovima ometi pidi. Esimene ots läks kenasti: auto teeäärde, kerge jalutuskäik, tublide loomade tehtud vägagi kapitaalne sild ja suht kuiv kuigi veidi võsane kraavikallas.
Aga sadakond meetrit enne sihtpunkti hakkas jamaks kiskuma. Kevadised veed tõkestasid korduvalt tee, kui mõned esimesed ojakesed olid kergemini ületatavad, siis mingi hetk jäi teele juba väiksema suvise jõe mõõtu takistus. Katse ringiga minna viis mind tõelisele pokumaale. Aga need olid ühed väga karmid tegelased, tõsiste raskustega suutsin veidi edasi liikuda, kummikud olid juba lühikeseks jäänud ja kippusid pinnasesse ära kaduma. Nii et sinnapaika need ca 60 viimast meetrit jäidki...
Tuli tunnistada et füüsiline ja moraalne valmisolek ei ole piisavad. Peab tõsiselt mõtlema mis aastaaeg seal lähenemiseks parim on. Aga tänud loodusega vahetu (vägagi :) ) kokkupuutumise võimaluse eest igal juhul!
Seekord pressisime ennast ikka palju lähemale kui eelmine kord. Kui nii edasi läheb, siis kolmas kord ehk saame kätte ka. Ja niisugused aarded, kus pead mitu korda käima, need jäävad meelde. Mingid hiiglama porised ja sada aastat pügamata lambad vahtisid meid imestunud näoga. Eks me olime vaatamisväärsed ka!
Käisime luurel. Kuid nullini välja ei jõudnud ka seekord.