Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kuru käänu aare on peidetud sellenimelisse kohta, kus kohtuvad Kuru oja ning Soodla jõgi. Aarde peidukoha läheduses asub kopratamm ning läheduses on näha jälgi nende vennikeste tegevusest:)
Tänan geopeitureid, et selle aarde peitsin. Sain ise jala märjaks ja muidu oli huvitav:p
Aare sisaldas peitmise hetkel: Logiraamat, geopeituse juhend, pastapliiats.
Auto tasuks jätta ning aardele läheneda koordinaatidelt: N59° 15.404' E025° 51.031'
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), lahe_teostus (4), omanikuta (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC21829
Logiteadete statistika:
97 (89,0%)
12
13
5
7
0
0
Kokku: 134
Minugi puhul oli liikumapanevaks jõuks Wingmani logi mis andis teada,et hetkel on justkui mööda "punast vaipa" teekond aardeni.Eks ta oligi.Ainult kummikud panin vabatahtlikult taas jalga :) Aardekarp lebas maas,väike maskeering peal.Aitüma peitmast,ilma geopeituseta selliseid kohti ei näeks
Täna sai siia tuldud tänu Wingmäni logile, mis toimunud muutustest teavitas. Kunagi sai siin ülivõsase maastiku tõttu alla antud, täna oli sellega võrreldes tõesti jalutuskäik pargis. Aitäh nii Wingmänile kui ka aardepeitjale!
Mitu korda on minemata jäänud. Maastiku raskusaste hirmutas. Nüüd kui siinkandis kõik võetud, läksime uurima mis selle maastikuga siis lahti on. Ajaga on vist olukord muutunud. Kergemat sorti jalutuskäik. Aitäh!
Aitäh peitjale!
Ilmataat lõpuks vist halastas minu peale, sest raudteed ületades vaatasin korraks Tallinna poole ja nägin seal korralikku padukat, natuke väiksem vihmasadu oli Narva poole. Aga minu teekonnal oli kuiv. Isegi kraavidesse ei astunud / kukkunud ühelgi korral kuigi ma olin selleks valmis.
Kohale jõudes nägin karpi maas vedelemas ja oli üpriski vett täis teine. Vee valasin küll välja, aga logiraamatut kuivatama ei hakanud. Karbi panin pilusse kus ta väga hästi ei püsi, kuid midagi paremat ei osanud välja mõelda.
Aitäh aarde eest! Ükski kraav polnud õnneks suureks takistuseks, tuli vaid otsida mõistlik ületuskoht.
Hooldasin. Aarde teostus ja peidukoht ei ole enam kindlasti see mis kunagi algselt oli. Sildid - lahe teostud ja lumega raske ei ole praeguseks enam õiged.
Täna võtsin sihiks Lehtse. Kirjelduse järgi natuke pelgasin selle aarde külastust aga selge siht oli silme ees, võtsin isegi kummikud igaks juhuks kaasa ja nii ma sinna kohale sammusingi. Üle raudtee, üle kuue kraavi, kummikud seljakotis sain ilusti kuiva jalaga aardeni. Aardekarp oli ilusti seal, kuhu eelmine leidja selle pannud oli. Karp oli küll ilusti terve aga sisu oli kole, plägane ja must ning logiraamat täitsa märg. Kuna ilm oli ilus ja soe siis istusin sinna maha ning revideerisin kogu karbi sisu - pesin puhtaks karbi ja selle sisu, kuivatasin logiraamatu päikese käes ning üleliigse sodi võtsin ära viskamiseks endaga kaasa. Ära minnes panin karbi samasse kohta tagasi ning tegin käepärasest materjalist aardele ette ka katte, et karp juhuslikule möödujale kohe silma ei torkaks.
Ega jah, ilma aardeta ei oleks siia sattunud :) Aitäh!
Palju kordi olen mööda sõites sellel aardel klõpsanud, aga küll on tundunud paras võss, kord jälle lund liiga palju jms vabandused. Geokambaga tuuritades pole mingeid vabandusi ega takistusi, saigi lõpuks see tee ette võetud. Ei olnud võssi ega midagi, kõigest mõned kraavid. Saatjaks taas lõbus vestlus teemal "roosad kummikud" läks teekord ruttu. Kummikute mittetunnistajad said ka ilusti kuiva jalaga käidud :D
Aitäh.
Mõõdukas jalutuskäik ilusa ilmaga tõi meid kohale. Ainult mõned kraavid võtsid korra hoo maha kuna kõigile meist ei meeldi kummikutes ringi kooserdada. Aga jalad jäid ka sedaviisi kuivaks. Nullis oli muidugist natuke hämming, kuid kobapeale tuli siiski leid ära. Hooldusvajadust varem ei märganud ja märja logiraamatu vastu rohtu polnud.
Tänud.
Siin läks ikka omajagu aega. Matka puhul õigustasid end parimad geojalanõud - kummikud, millega rahus plärts-plärts astuda sai. Lõpu puhul arvan, et ma oleksin mitteleiu teinud, aga geokahurvägi hammustas kavaluse läbi ja saime kenasti logima.
Raskusaste ja mõned varasemad pildid maalisid üsna keerulise lähenemise. Reaalsuses oli tegemist lihtsa jalutusega kummikutes. Kuna tavalisi kummikuid käepärast polnud, siis läksid käiku kalamehe kummikud. Natuke üle võlli, aga ajasid asja ära. Tundus, et aardel oli kunagi korralikuma pesa moodi asi olnud, aga ajahammas on sellele peale hakanud. Kellegi varasemalt asetatud puukoor oli katuseks alles, aga selline augus vedelemine ei ole aardele teps mitte tervislik, seega toetan varasemat hooldusvajadust. Siiski, tänan kutsumast!
Üks lihtsamate maastikuga aare sellel nädalavahetusel. Tänud
Ei tea, milline see algselt välja nägi, kuid kahtlustan, et selline see olema ei peaks.
Karp vedeles niisama maas augus, panin puukoore peale vähemalt. Logiraamat vettinud.
Käänu River oleks selle aarde nimi! Lihtne minna, traktorijäljed olid sees, jalad jäid kuivaks!
Kindlasti päeva kõige toredam matkake. Vihma sabistas ja tuul keerutas, aga kui raudtee äärest vee äärde jõudsin, andis tuul veidi järele. Ütleme nii, et praegu seal vett jätkub. Jätkus nii palju, et paaris kohas pidin veidi rajalt eemale liikuma, muidu oleks kummikud üle ujutanud. Kopratamm on likvideeritud ja hunnikute järgi võib vähemalt ühe põdra asustust eeldada.
Karbi leidmine oli paras ikaldus, talvel võib siin huvitav olla. Aga karp talve kenasti üle elanud, eks veidi niiskust on, aga raamat täitsa okei. Mõnus lühike jalutuskäik siia, tänan!
Loetud päevad rohkem, kui neli aastat tagasi sai seda aaret käidud mitteleidmas, nüüd siis lõpuks teine katse. Mälestused sellest kohast olid küll hoopis midagi muud, nüüd sai vähemalt kuiva jalaga kohale, aga see lõpp oli ikka täielik ikaldus. Võsa oli korralik, andis ikka sealt läbi manööverdada ennast, lisaks oli see hetkel läbi põimunud nõgestega, seega iga kord kui seda risu eest ära lükkama hakkasin, sain säraka ära. Kuna esimese tiiruga midagi tarka silma ei jäänud ja aeg oli üsna täpselt planeeritud, siis võtsin varemleidnult vihje ja selle peale leidsin ta ikka lõpuks üles. Tänud aarde eest!
Kui juba siinkandis olime, siis mõtlesime, et vaatame ka selle kõrge maastiku raskusastmega aarde üle. Vähemalt püüame, kuigi koht on (vähemalt mingil osal aastast) vesine ja meil kummikuid kaasas ei olnud mitte. Tegelikult oli kõik väga kuiv ja võis tossudes nulli jalutada. Siis seal algas meie jaoks keerulisem osa. Pead kuklas, püüdsime leida sealt raskusastmele vastavast kohast aaret, aga no, ei näe, ei ole. Siis taipasime, et küllap just see teekond on seda raskust väärt teatud aegadel. Seejärel kõrgustest otsimisest loobusime ning maisematest kohtadest tuligi aare vupsti välja. Seega, praegu selline 2.0 aare. Täname!
Rahulik jalutuskäik aardeni, ei viitsinud isegi kummareid jalga panna. Lõpus läks ikka gramm aega aga ei suutnud ka see meie eest peitu jääda, ty
Jälle oli Inge see kes meile vihjeid jagas. See aeg kui Reigo temaga rääkis seisis ta ise aarde otsas. Kui ta rääkis mis Inge ütles ka mulle näitasin talle, et ise sa seisad selle otsas juu ????
Madala kummikuga jalutasin kohale. Taimestik oli küll kohati üle pea, kuid kalameeste poolt sisse astutud rajakesed aitasid. Vihjeobjekti leidsin kiirelt, kuid esmane vaatlus aaret ei avaldanud. Kõikusin siis kõrval oleva geokuhja otsas ja lugesin Karli logi. Seejärel võtsin aarde välja ning logisin. Tänan.
Kunagi sai siin kalal käidud, aga sellist lagedat kallast pole näinud. Kohale jõudmiseks sai omajagu akrobaatikat tehtud. Aga kui ilm on hea, siis on sellisest matkast võimalik vaid rõõmu tunda. Viimati oli logitud täpselt aasta tagasi. Tänan peitjaid ja taastajaid!
Telefonis olev geocachingu programm ei näidanud aarde staatuseks "ajutiselt kättesaamatu", seega saime aarde staatusest teada alles peale leidmist. Lugedes omaniku kommentaari : "plaanis kevadel taastada", julgeme kinnitada, et aare täiesti omal kohal ja olemas. Aardekirstu kaas on mädanenud või "kadunud", kuid aardepesa korras ja aardekarp kogu oma hiilguses alles ja korras. :) Auto parkisime pererahva lahkel loal erahoovi aia taha, kuigi googlemaps väitis kindlalt, et edasi saab ka autoga. Meie julgesime vastu vaielda ja edasine teekond kulges kõiki seadusi eirates juba mööda raudteeliipreid. Tuvastades "õige koha" raudteelt maha keeramiseks tõdesime ühiselt, et väljakutsuv ülesanne saab see olema, kuid seda enam tekitas see geopeituris hasarti ja tegutsemisvalmidust. Tee aardeni oli vägagi meeliülendav. Sai harjutatud nii linnu kombel lendamist, känguru kombel hüppamist, neljakäpukil käimist (loe : roomamist) kui ka tsirkuseartisti eeskujul mööda "köit" kõnnitud. Väga vahva teekond, kus keegi ei teinud korrakski ettepanekut maha jääda või loobuda. Suured tänud peitjale, sellist "tõelist" loodust tutvustamast! Tagasiteel saime mööduva "porgandi" abil endile ka uue õnnemündi :)
Aare on täiesti olemas. Kirst oleks vaja ainult uus teha. Aeg oma töö teinud. Kuid jah. Kes loodab autoga kirstu kõrvale jõuda, siis otsigu parem uus sihtkoht. Mudarallit ja jõgede/kuivenduskraavide forsseerimist sai teha rohkem kui rubla eest. Igatahes tänud aardepeitjale.
Aare on kadunud. Maa külmunud. Plaanime kevadel taastada.
Piltide järgi tundub, et aardega ei ole kõik korras. Osa meie poolt taastatud aarde konteinerist on olemas, aga karbiga peidik on puudu. Püüame lähiajal minna üle vaatama, mis teha annab.
Nii vähe on õnneks vaja. See oli meie tänase päeva parim mitteleid. Mitte sellepärast, et me ei leidnud vaid laheda koha tõttu. Oma seal oleku ajal nägime vähemalt 5 rongi kah. Peale konsulteerimist aarde taastajatega leidsime küll ühe inimtekkelise objekti kuid aare jäi peitu. Hea meelega tuleme siia tagasi. Üldse on imelik, et me enne pole siia jõudnudki. Täname
Vihma lahmas mõnuga ja geomaantee oli ka keegi segi pööranud. Aga polnudki nii kaugel kui kartsin. Vaatamisväärsuse juures näitas kaart et peab üle jõe ujuma. Siiski sai karp kähku leitud ja rahulolevana tagasi ronima hakata. Tänud toreda peiduka, tammi ja seikluse eest!
Üks väga vana logivõlg vaja likvideerida :)
Aitäh aarde eest!
Meil oli siin teine katse. Eelmisel korral lõppes üritus lumeall külmumata vette vajumisena. Nüüd oli terve kevadepool täis Krista ärgitusi, et minge minge, sinna viib lausa rada. Võtsime siis asja ette lõpuks. Arvan et valisime õige poole lähenemiseks. Mingit rada võis ju aimata, aga see oli täiskasvanud ja langenud või langetatud puid millel ka lehed veel küljes takistustena täis. Ühte neist ületates tõmbasin ka püstesse piinliksse kohta õhuaugu sisse. Nojah hetkel 4 skoori maastik vast täis ei anna. Aga noh koht sai uudistatud ja aare logitud. Hiljem loputasime silla juures varustsut meiegi. Siit edasi kulgesime Nõmmeveski RMKsse ööbima et järgmine päev siis Mohnil veeta
Teekonna algus ei tundunudki kuigi hull ja seega otsustasime ikkagi proovida. Kui oleks teadnud, mis ees ootab, siis vist ei oleks läinud. Kohapeale jõudes oli vihje mõnes mõttes hoopis eksitav ja läks kole palju aega. Aga ega alla ka ei saanud anda, sest polnud rohkem tahtmist sellist kohaletulekukatsumust ette võtta. Tänud!
Logides oli mainitud, et maastik on pigem 2,5. Seega sai suure hurraaga peale lennatud. Raudtee ületuseni oli tõesti 2,5, peale seda tuli tüma maa ja kõrge malts (jälle). Eelmise punkti juures sai kirutud oma hõredat pead, et matšeetet kaasa ei võtnud ja kuna kordamine on tarkuse ema, siis kirusin end veelkord. Samas see maastik oma mätaste ja kraavidega oli selline, et kui oleks veel selline uhke terariist käes olnud, siis oleks ilmselt pidanud koju tagasi tulles ühe või mitu jäset seljakotis kaasa võtma. Loomulikult sai astutud end ka põlvini mudasse, nullis lolli mängitud ja tagasitulles otse läbi jõe kahlatud, et veidikenegi sopast puhtamaks saada :D
Muigel näoga kaaslastel pole edaspidi põhjust erineval aastaajal, õhtul või hommikul, pimedas või valges mulle pakkuda siin peatumist. Et kas käid kiirelt logid ära? On minulgi nüüd käidud, kiirelt leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Maastik pigem 2.5, hetkel kerge jalutuskäik. Lahedalt peidetud.
Ei osanud sellest aardest kohe midagi arvata. Oma geonimekirja olin teda lisanud enne tänast oma viis korda kindlasti aga pole kunagi siia jõudnud. Nüüd asjalood muutunud. Ümberringi aarded logitud ja aeg käes. Pistsin jalga kummikud ja asusin astuma. Raudteed vales kohas ületama ei pidanud, sest sai ilusti raudteesilla alt läbi vee mindud. Minek oli üllatavalt lihtne. Rööpad mida mööda liikuda olid mingi masina poolt ette sõidetud. Parima tahtmise korral oleks võinud ka tennisega minna. Kummikuga sai vähemalt julgesti kõigest jamast otse läbi minna. Lõpu lähedal on üks ilus kopratamm. Nagu mini kosk. Nullist leidsin ühe vihjepildil toodud objekti. Aaret ega teist vihjeobjekti ei taibanud kusagil näha. Tuhlasin võsas ringi kuniks vist leidsin selle teise objekti aga kolmandat otsitavat aarde näol ikka ei kusagil. Hakkasin juba kärsituks muutuma edasi tagasi siblides. Taipasin vaadata, kes on aarde peitja ja mis aardeid ma tema puhul leidnud. Seepeale läks vaid mõni hetk kui olin väga laheda ja kavala peiduka leidnud. Väga hea! Aitäh!
Päeva tipphetk 5-ne selja taga arvasin, et redel tagasi ja kodupoole aga kus sa sellega. Janari ärgitusel, rool ju tema käes, tuli minna veel üks aare võtta ja seni kasutamata varustus välja võtta. Off-road autodega oli pokude vahele jäljed ette tehtud ja seda mõõda me aarde poole liikusime. Lõpuks Svenile ka aare ette jäi. Kaval peidukas. Tänud peitjale.
Selle aarde külastus tuli juba ekspromt. Olime Karini juba minema saatnud, kui me ta uuesti tagasi tellisime selle aarde juurde. Aarde juurde sõites, vaatan, et kes see ees seal ukerdab mööda seda hullu teed, ei või olla et Karin. Mõtlesin just, et ma jätan oma auto natuke kaugemale, aga nüüd ju enam ei saa. Tuleb ikka järgi ukerdada. Maastik kõndimiseks oli lausa fantastiline, võrreldes sellega milline on Eesti - Läti piir. Tundsin end tõeliselt mõnusalt teel aardeni jalutades. Aare oli väga hästi tehtud. Omanikule väike vihje, "katus" natuke sõidab. Paistab, et enne on see kinni olnud. Suured tänud peremehele.
Kuulge sõbrad, kummikud on ju kaasas. Praegu jääb nii, et vedasime neid ilmaasjata. Selline arutelu ei kõlba kuhugi, on püss laval, tehku pauku ka. On kummik kaasas, saagu märjaks ja poriseks. Seega läks Kuru Käänu aarde võtmiseks. No oli vaja küll kummikuid, päris mõnus "teerada" viib sinna. Aarde leidis Sven põhimõtteliselt kogemata, aga jumal tänatud, et leidis, muidu oleks halliks otsinud. Tänud peitjale, aare väga meeldis!
Peale Mission Impossible II võttis kamp suuna ühele poole ja mina teisele poole, kuna nemad enam aardeid ei plaaninud korjata. Olin siis ehk kuskil 10 km kaugusel kui Janar helistas, et tulgu ma Kuru käänu juurde. Eks siis panin kaardi tööle ja pöörasin otsa ringi. Ligidusse jõudes kahtlesin sügavalt, kas minu "maastur" ikka saab piisavalt lähedale. Teises autos toru ka ei võetud, seega läksin, ei tahtnud ju logimisest ilma jääda. Kohale jõudes ei olnud seal kedagi. Võtsin siis jälle telefoni, et helistada ja uurida mis teed pidi nemad lähenesid, kuid selja taga see virsikukarva geomobiil juba lähenes. Siis panime kaasavõetud kummikud jalga ja hakkasime mülgast ületama. Ainuke, kes sai ikka ka jala märjaks, olin mina, kes ei suutnud hinnata kraavi sügavust. Aaret ei jõudnud ma otsima hakatagi kui Sven oli juba sellele otsa komistanud. Logitud ja tagasitee. Tänan peitjat mõnusa ja meeleoluks tasakaaluharjutuse eest.
Meile, kui offroadi huvilistele väga meeldis see rada, mis aardeni viis. Logisime ära ja uurisime ümbrust. Väga lahe koht.
Panin õhtul kana ahju ja vaatasin, et jõuab niikaua kui kana küpseb ühe käimata punkti roheliseks värvida.Algul kaarti vaadates tundus lihtsam, kuid kohapeal laiutas mingi mülgas.Ei saanudki aru kas keegi oli autoga üritanud varem aardeni rammida või tegid seda Tapa pioneerid.Roopad olid ikka muljetavaldavad ja kulgesid otse läbi pokude sohu. Aga kui sai juba autoga, siis jalgsi ei peaks ammugi probleem olema.Nullis oli sõber kober värskelt järanud ja huvitav millal ta otsustab selle jämeda haava lõplikult maha võtta. Enne aardele lähenemist märkasin, et keegi on hea ja korraliku paracord nööri maha unustanud, mille peaks lahkudes kaasa haarama-äkki hakkab siin lehel taga otsima.Seda ligemalt silmitema hakates aga käis jõnks läbi.Ei- see jääb küll nüüd ülesvõtmata.Sa vahi rästikut, kuhu tema oli otsustanud ennast ankrusse panna.Tundus kuidagi jämedavõitu ja arvan, et neid saab seal millalgi rohkem olema. Konteiner ise oli vaatamata asukohale ja vesisele kohale kuiv ja terve.Jällegi väga kaval teostus ja tänu sellise huvitava koha näitamise eest.
Mingis meeltesegadushoos arvasin hea mõtte olevat talviselt vara saabunud õhtupimeduses siia kurusse sisse käänata. Loogika oli umbes nii, et päevavalges hakkaks veel tunduma, et äkki jää ei kanna, pimedas ehk see mure väiksem. Kummik läks jalga ning kui alguse kahtlasem ots kulges üle ootuste edukalt, siis edasi lasin juba julgelt. Julge hundi rind on rasvane, aga haavleid täis - just nagu julge geopeituri kummik on vettpidav, aga muda täis. Seda muda sain külmunud pinnakoorikust põlvini läbi astudes üle kummikuserva piisavalt isegi mõlema jala jaoks :o) Varasemast kogemusest olen nõndapaljukest õppinud, et mõned varuriided autos ikka leiduvad. Geotuur mõne juhusliku mülkasammu tõttu veel katki ei jää! Aitäh õhtuse solgutuse eest peitjale ning samuti aarde hilisematele hoolitsejatele.
Päike hakkas vaikselt ja venivalt tõusma, linnud hakkasid laulma, seeni oli nii palju, et oleks tahtnud korjama jäädagi ja isegi Ragne suutis olenemata ämblikuvõrkude olemasolust vapper püsida. Jalutasime paraja maa maha, nautisime loodust, suu oli pohlasid täis ja tuju hea. Kui aardele lähenema hakkasime, silmasime päikese käes mättal peesitavat ussinoorukit, kes ennast meie tulekust häirida ei lasknud. Lõpuks kui oja ja jõe ristumiskohale jõudsime, saime kõvasti otsida. Nii kõvasti, et võtsin Itilt kõrgemad kummikud, ronisin üle puude ja kukkusin kiljatusega vette. Kummik ja märg puu kokku ei käi, hoia kinni nii palju kui tahad. Suutsin ka telefoni ära uputada, andsin selle Mattiase hoolde ja läksin edasi otsima. Mis iganes ta sellega tegi, see mõjus, sest telefon töötab ka selle logi kirjutamise päeval väga hästi. Lõpuks saime aru, et olenemata kaardil kuvatavast infost, tasub selliseid retkesid veel teisteltgi kaartidelt üle kontrollida, sest üks korralikum lehekülg näitas, et aare asub ilmselt jõe vastaskaldal, mitte sellel, kuhu me tulnud olime :D Mis seal siis ikka, võtsime ennast kokku, jalutasime mööda mõnusat maastikku tagasi autoni, et see otsing mitteleiuga lõpetada ja edasi suunduda. Kuru käänus käik aga oli olenemata vahejuhtumitest igati tore, sest varahommikune raba on omamoodi vaatamisväärsus.
Kindlasti tahtsin täna külastada seda siiani vahele jäänud geopunkti. Ja ei olnudki midagi hullu, mõned väikesed kraavid, mõned rinnuni pokud ja kohal. Veidi pusisime lõpus õige koha otsingul ja siis sama rõõmsalt tagasi. Tossud jäi kuivaks, kuid kuna üks sai veidi mudaseks, siis solistasin pärast jalgupidi jões, mõnus oli. Aitäh ja täname looma (selle nime taha saime kevadisel Vango üritusel ka reaalse inimese.)!
Teekond aardeni oli väga põnev. Sai üle kraavide hüpata ja üle langenud puude ronida ja mätaste otsas tasakaalu hoida jne. :) Mu roosad kummikud olid lõpuks pruunid, ning hoolimata kummikutest said püksid ikkagi märjaks. :P Lõpus läks natuke aega, Reigol õnnestus leida.
Suured tänud peitjale, põnev jalutuskäik oli. :P Ahjaa, ja see oli mu 600's aare. :P
Millegipärast?? läksin nii, et tekitasin siin enda jaoks tunduvalt raskema maastiku. Nimelt tegelesin elus esimest korda palgiparvetusega! Leidsin kolm kalda äärde kinni jäänud korralikku palki, lükkasin need kaldast lahti ja niimoodi ma nendega teisele kaldale parvetasin. Märjaks ei saanud!! Aardega läks päris kaua, ei märganud kohe vaadata seda, mis oleks leidmist lihtsustanud. Kokkuvõtteks,suur suur tänu peitjale ja taastajatele, mulle väga meeldis ja sobis see retk ja aare oli tore! PS! Koera auto peale lasta muidugi enam nii tore ei olnud... :-)
Auto jäi soovituslikult koera juurde. Teepeal sai ületatud mitmeid kraave, mingist hetkest viisid ATV jäljed üle pokude ja läbi võsa aardeni. Tänud kevadise jalutuskäigu eest.
Parkisime soovitusliku parkimiskoha lähedusse ja jalutasime sirge lõpuni. Kummipaati meil kaasas polnud seega jalutasime autosse tagasi.
Ja-jah, et lähme vaid korraks vaatama! Tean, mida see tähendab! Tähendab seda, et me käime seal kindlalt ära. Kohe algul oli ees kraav, mis ei tõotanud head aga kui ma juba autoga nii lähedale sain, oli mul vaja aare leida. Mõõtsin kummaritega sügavust, oli selge, et tuleb üle, kuid vees olev kivi aitas mul üle saada. Edasine maa oli ka kahtlane, kuid siiski kandis. Väga hästi teostatud aare, sobis sinna hästi, kaval, tänud! Tagasi üle kraavi pidin mina sooritama hoota kaugushüppe, no 3-e ikka vast sain, sest maandusin vette, õnneks oli madal!
Maastik pani küll kõhklema, aga mõtlesime, et teeme vähemalt luuret. Kaardi järgi asi ka kõige hullem ei tundunud. Autoga sai ilusti mõnesaja meetri peale. Edasi oli küll üsna vesine see värk ja kraave oli rohkem kui oodata oskasime, aga kohale me saime ja vahva teostusega aare tuli ka kiiresti välja. Tehtud see asi. Aitäh peitjale.
Raske oli leida õiget lähenemisteed. Kui juba aarde juures olin, tuli leid kergelt. Tänud! V: lotopilet J: vurr
Raudteelased tegelesid parajasti puude langetamisega. Nende suurim lootus oli, et tulin ehk kopraid püüdma. GPS-ga oleks see keeruline ettevõtmine. Keegi oli ATV-ga jäljed peaaegu aardeni sisse sõitnud, see natuke kergendas juurdepääsu. Aitäh!
Tore kohake. Oleks pidanud õnge ka kaasa võtma, ehk oleks isegi kala saanud. :)
Aitäh timix-le meelde tuletamast, et lubasime aarde taastada! Sorry,et see niikaua aega võttis, aga tänasest on aare taas kättesaadav oma endises kohas.
Aaret ei ole omal kohal! Võtsime riismed kaasa kuivatamiseks. Aardel ei olnud midagi ümber. Püüame lähiajal taastada. Teekond aardeni oli täpselt samasugune, kui me seal 4 aastat tagasi käisime. Tasub taastamist, sest aardeni jõudmine on üsna vahva.
Liigume ka sealkandis. Püüame minna olukorda selgitama.
peitja on pikemalt juba uute hobide küüsis
edit: arhiveerimisest hooldamiseks. Vajab leidjat ja hooldajat.
Maastiku raskusaste tekitas muidugi juba ette kahtlusi, kuid proovima ometi pidi. Esimene ots läks kenasti: auto teeäärde, kerge jalutuskäik, tublide loomade tehtud vägagi kapitaalne sild ja suht kuiv kuigi veidi võsane kraavikallas.
Aga sadakond meetrit enne sihtpunkti hakkas jamaks kiskuma. Kevadised veed tõkestasid korduvalt tee, kui mõned esimesed ojakesed olid kergemini ületatavad, siis mingi hetk jäi teele juba väiksema suvise jõe mõõtu takistus. Katse ringiga minna viis mind tõelisele pokumaale. Aga need olid ühed väga karmid tegelased, tõsiste raskustega suutsin veidi edasi liikuda, kummikud olid juba lühikeseks jäänud ja kippusid pinnasesse ära kaduma. Nii et sinnapaika need ca 60 viimast meetrit jäidki...
Tuli tunnistada et füüsiline ja moraalne valmisolek ei ole piisavad. Peab tõsiselt mõtlema mis aastaaeg seal lähenemiseks parim on. Aga tänud loodusega vahetu (vägagi :) ) kokkupuutumise võimaluse eest igal juhul!
Seekord pressisime ennast ikka palju lähemale kui eelmine kord. Kui nii edasi läheb, siis kolmas kord ehk saame kätte ka. Ja niisugused aarded, kus pead mitu korda käima, need jäävad meelde. Mingid hiiglama porised ja sada aastat pügamata lambad vahtisid meid imestunud näoga. Eks me olime vaatamisväärsed ka!
Käisime luurel. Kuid nullini välja ei jõudnud ka seekord.
Aare vajaks peremehe kätt ja perenaise silma... :) Uus karp ja logiraamat (või olemasoleva põhjalik kuivatus) oleks teretulnud. Aarde pesa lagunemas ning aare ise märg...
Keerulised käänakud eluteel ja kurvid-sirged maanteel viisid meid ootamatult selle aarde lähipiirkonda. Nii saigi tehtud korrektiivid päevaplaanidesse ja võetud ette jalutuskäik peaaegu Eestimaa Amazonases. Hea ettekujutusvõimega polnudki see väga raske mingil hetkel... Kasutades ära kohalikke, kes oma tegevusega pakkusid meile kõikvõimalikku abi (eelkõige toetavat ;) ) aardeni jõudmisel, leidsime aarde. Sellega on natuke pahad lood ja ta vajaks kangesti hoolitseva omaniku külaskäiku, kes tuuniks uueks aarde pesa ja kuivataks-uuendaks karbi. Vihmahooajad on tulekul ka niigi vesises paigas... Logisime ja vehkisime logiraamatuga õrnas tuules, lootuses natuke kuivatada. Kahjuks tulemus oli kehv... Tagasiteel oli keegi kogu loodusliku ilu tagurpidi kasvama pannud, sest kuidagi tunduvalt raskem oli läbida seda rada uuesti... Isegi kopraauke oli nagu rohkem kui enne... :P Õnnelikult auto juures, jäi vaid sitikad-satikad maha soputada ning asuda teele Läste suunas, kuhu meil ju varem oligi plaan minna...
Aitäh peitjale! Kuru käänu oli täitsa tore koht!
Selle aarde juurde minek oli lihtsalt nii äge! Väga vägev! Aardekonteineri juures oli punaste sipelgate pesa ja aare niiske.
Aardeni jõudsime kuivade jalgadega ja väga õnnelikena, sest parajalt ekstreemne oli see retk küll, peaaegu raskusastmele vastav tõesti. Aarde enda leidmine raske polnud, sest peitja käekiri on juba tuttav.
Aardest võtsime rännuputuka. Aitäh peitjale, äge aare!