Toonoja

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

27 mai 2023 leidis Sander, Margit, Anne-Ly, Indrek [medekulamutt]

Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!

27 mai 2023 leidis Anne-Ly, Indrek, Margit, Sander [anninni]

Suitsna raba aardest suundusime Toonojale - algul räätsadega kenas rabas, siis jupp maad mööda metsa - oli parajalt nii võsa ja kui ka mõni hõredam heina ja nõgestega kaetud ala, igas tahes vaheldus. Aare leitud, tegime väikse puhkepausi, et oma võikud nahka pista. Siin kasutasid küll sääsed juhust, et ka oma kõhtu täita ja eks me lasime neil seda ka teha - enamuse ajast, rabas tuule käes saime ju ilma nendeta veeta. Aitäh peitjale!

4 märts 2023 leidis Pilleriin [pillekas]

Tulin teist korda siia rajale! Ja tegelikult üldse mitte mõttega aaret leida. Seekordki sai ületada tabaluku ja okastraadiga valvavat rippsilla väravat. Minu jaoks täielik eneseületus, aga adrenaliini laks korralik. Ja see kõik on seda väärt. Lõpp sihtkohas olev suitsusaun on just see, millest olen unistanud. Sest vot see on üks ÕIGE saun. Tean, et pean siia ükskord tagasi tulema ja sauna soojaks ajama. Täna tuli välja, et jõgi on jääs ja pääseb aardeni kergelt ja käes ta oligi.

25 veebruar 2023 leidis Taavi [kuukala]

Leitud

12 august 2022 leidis Martin [nufik]

pärast pikka matka õhtuks toonojale jõudes läks see aare korraks meelestki... kuivad ja puhtad riided juba seljas, meenus. egas midagi, ligumärjad matkariided kihulaste kiuste uuesti selga ja aardele järele. tänud peitjale.

12 august 2022 leidis Mihkel [muhkel]

Sai sellepärast korra veel vees sumbata.

19 märts 2022 leidis Marek [peegus]

Tehtud :)

5 veebruar 2022 leidis Arvo ja Lauri [arvoaljaste]

Päeva peaeesmärk. Ausalt öeldes ei kujutanud üldse ette, et mis olud valitsevad ja kui suur ja lai on see Navesti jõgi ikkagi on. Kohale jõudes Soomaale sain aru, et sealsed lumeolud on minu Läänemaa koduga ikka hoopis teised. Parkisime auto aardest üsna põhjasuunal ära. Sinna, kus kunagi oli ammustel aegadel puusild, no ikka väga ammustel aegadel. Nüüd polnud seal midagi kuid jõgi oli üllatuslikult ikka väga väga lai. Samas kattis seda lumekord ja lootus oli, et äkki on piisavlat külmunud, et saab üle. Räätsad igaks juhuks juba alla, enne, kui peale sai mindud. Ja see pealispind igastahes vetrus ja vesi tuli peale, kuid rahulikult minnes sai selgeks, et kannab ja saab üle. Sellega sai väga suur takistus ületatud, mis meid aardest lahutas.

Üle raba oli räätsadega suhteliselt lihtne tatsata. Saime kiiresti aru, et pole mõtet metsa sisse üldse minna ja tasub võimalikult lageda peale hoida, sest seal lumi kannab paremini. Nii jõudsime aardele suhteliselt lähedale, kui tuli väiksem ja oluliselt mittekandvam jõgi vastu, tuli hakata silda ehitama.

Üldiselt nii, kui räätsad alt võtsime, siis enam üldse ei kandnud, üle põlve vups sisse ja hakka ukerdama. Nikerdasime paar tüve maha metsas ja tassisime jõe äärde. Nii saime üle ka, kuigi ega oht sisse kukkuda oli ikka päris hea. Lauri sai koos räätsadega sellega ka hakkama.

Ja nii me tatsasimegi siis majani välja. Ausalt öeldes nii suurt maja ei lootnud leida. Ja suitsusauna kohe mitte ilmaski! Ja veel katus peal ja saaks ka kütta. See polnud tänase päeva plaanis, et sinna ööseks jääda, kuid teepausi tehes tekkis küll tunne, et siia peaks tulema. Rulli tõrvapappi ka kaasa tassima ja seda katust veidi kõpitsema, et ta vastu peaks vähe paremini.

Eks see koht varsti kaduviku teed läheb, majas sees ka katus on kokkukukkumise äärel. Seda enam tuleks siia veel tulla, kuniks on, kuhu tulla.

Aarde enda otsimine oli äärmiselt raske sellistes lumeoludes. ausalt öeldes nullis jaurasime nii piisavalt kaua, et läks geokõneks. Nii saime enamvähem mingi orientiiri, et mida otsida ja lõpuks selle paksu lume alt märkasin esimest raudnaela ja siis kaevasime ka muud kola välja. Ning lõpuks tuli ka konteiner, totaalselt jäässe kaevunud ja lõpuks oli lihtsam kaas maha võtta ning konteinerit ennast mitte sealt proovida välja kangutada. Soomaaga vist ongi nii, et kui siia peita korralikumalt ära, siis talvel neid aardeid ei leiaks ka. Igastahes hea, et leiuta ei pidanud lahkuma!

Ei oskagi öelda, palju edasi-tagasi aega läks. Sest aega ei vaadanudki ja see polnud üldse eesmärk. Aga matk oli äärmiselt meeldiv ja see raba siin oli jälle omamoodi. Mõnele ei meeldi talvel rabas käia, et on igav. Mulle jälle väga meeldib see avarus, mis lumega tekib, seega eelistangi talviseid rabasid. Suvel tundub, et lõhub taimestikku palju, kui käia siin.

Aitäh, väga hea aare jällegi ja tükikese ajalooga rohkem kursis.

13 jaanuar 2022 leidis Merle, Silver, Liis [luurebuss]

12aastat aaret ja 66 leidu - jep, igati mõistetav.

Maastik oli täitsa hea, kuid omajagu oli käidud ja väike väsimus hakkas peale tulema. Samas oli kaaslastega tore ja energiat hoidis üleval see, kui mõne aja tagant aardeni jäänud meetreid sai kilgata.

Aaret ma ei näinud. Tagantjärele tundub, et ma võisin seda otsida nii, et seisin aarde juurde, vaatasin aardele otsa, pigistasin silmad kinni ja siis üllalt teatasin, et tõesti ei näe seda. Õnneks kamraadid olid tublimad ja tegid vigade paranduse.

Peale logimist käisime majas sees. Minu meelest nii vahva tare ja ma ikka mõtlen, et kui äge, et sellistesse paikadesse ka maju ehitatakse. Uudistasime nõks ringi ja võtsime seejärel suuna mu kõige kardetuma eesmärgi - Kuresoo - peale.

13 jaanuar 2022 leidis Liis, Silver ja Merle [meteta]

Kui Lemmjõe tamme juurest läbi Sibula Suitsna raba aardeni oli üsna tore jalutamine, siis üha enam sai kinnitust arvamus, et pole täna just kõige kergem aeg Soomaal pikema rabamatka jaoks. Räätsad panime üsna varakult alla, sest sulalumes saapaga astumine oli paras katsumus. Räätsad tegid ühelt poolt matkamise lihtsamaks, ei pidanud enam jalga kusagilt sügavalt pidevalt välja sikutama, aga teisalt oli tänud räätsadele jalgade küljes sulalumest tekkinud suur lisaraskus. Silver tõelise härrasmehena võttis raskeima osa enda õlule, õigemini jalgadele, teerajajana sai kõige rohkem sumbata.

Lagedal väljal polnud lumekiht õnneks väga paks, aga mätsis räätsatalla alla siiski korralikult. Toonojale lähemale jõudes muutus lumi aina paksemaks ja aluspind õõtsuvamaks. Rajameister tegi aga kindlal sammul teed ning Liis hõikas aeg-ajalt rõõmsaid sõnumeid, mis kinnitasid, et aare aina läheneb. Veidi võsas ragistamist ja paistiski meie sihtmärk.

Peale logimist läksime paika uudistama. Toonoja on paaril korral mugumatka sihtkohana jutuks olnud, aga siiani polnud siia jõudnud. Vaatasime hooned üle ja märkisime oma külastuse ka onnis asuvasse raamatusse.

Põnev koht, ei välista minagi, et siia veel millalgi siiski tagasi jõuan. Kuigi Soomaa rabad ei ole kaugeltki minu lemmikud, meil siin Eestis on palju kauneimaid rabamaastikke.
Joogipaus peetud, pikalt istuma ei jäänud, sest piisavalt väljakutsuva rabaretkega kuumaks köetud keha hakkas siin vilus puude all kiiresti jahtuma. Pikk ja ilmselt raske astumine on veel ees, nii ajasime taas kotid selga, räätsad alla ning jätkasime heatujuliselt tatsamist Kuresoo aarde suunas.

Aitäh.

13 jaanuar 2022 leidis Liis, Merle ja [silver0]

Liis kutsus õue jalutama. Eks meil kõigil ole oma latt mille alt tuleb esmalt läbi pugeda. Liisu jaoks oli see siis 20km pikkune rabamatk. ilmaolud olid aga suht loterii, kuna ajaga priisata pole ja tuli leppida sellega mis võtta oli. Eks see lumi oli kohati liiga pehme ja kurnav. Aga kui vaadata mündi teist poolt, siis vähemalt laukad olid enamjaolt tugeva kaane all ja +3 kraadises keskkonnas oli mõnusalt soe jalutada. Kuigi kihte sai hoolega ihult maha kooritud, siis nahk oli stabiilselt märg ja soe kogu tee. Kui Sibulast -Suitna rabani oli mõnus kulgemine, siis kuni metsatukani jagus seda veelgi. Siis hakkas aga pinnas lainetama ja lumekiht paksenema. Võtsime üles kellegi vanad suusajäljed, mis andis meile natukenegi leevendust teekonnal. Metsatukas kippus asi taas lappama minema, elu ei teinud kergemaks ka räätsa küljes fiksaatori tagant pidevalt vabanev kannatõsteraam, mis vabalt logisedes pidevalt jalgu jäi. Kohale me siiski jõudsime. Ja kui nimed kirjas, kasutasime ära ka soodsaid olusid ning viskasime pilgu peale ka RMK poolt pakutavale. Maja ise oli armetu, ei teagi kohe pakkuda, kaua selle katus veel peal püsib. Aga onn ja kellegi poolt loodud ajutine iglu olid uhked. Sauna kütma ei hakanud ja iglu pisikese avause pärast sisse ka pugema ei hakanud. Aga oli näha, et sinna mahuks rahulikult 3kesi põõnama. Naised jäid pikalt onni uudistama. Pärast selgus, et täitsid kohalikku logiraamatut. Mis sinna täpselt kirja sai, eks pean isegi uuesti tagasi uurima tulema. Kui kamp jälle laua ääres kokku sai, tõdesime, et kõigiga on kõik parimas korras. Ajasime sisse kaasa haaratud palukesi, et ka tagasitee võimalikult leebe saaks olema ja aeg oligi suund Kuresoo aarde poole võtta.

Kas ma siia kunagi päriselt ka tagasi jõuan, eks seda näitab aeg. Tänud.

10 oktoober 2021 leidis Gertrud [kotkaplika]

Leitud! Aitäh!

10 oktoober 2021 leidis GD [kotkapere]

Alustasime oma rännakut Alta bussipeatuse juurest. Navesti jõeületus õnnestus üle rippsilla, tänu sillaomanike kohaloleku tõttu oli värav lukustamata. Esimene Toonoja ületus läks lihtsalt, erinevatest puudest oli täitsa stabiilne sillake ehitatud. Kui Aule talu varemetest olime möödunud, saime aru, et Mardi talu hoovil juba elu käib - lõkkelõhn reetis. Kohapeal selgus, et hoov oli ülerahvastatud(!) - koos meiega ööbis täna siin 17 inimest! Täna hommikul enne päikese tõusu ärkasime ja valmistusime teiseks Toonoja ületuseks. Sillake, mis seal varem oli, on nüüdseks lagunenud ja vee all. Ületuseks valisime talumaja kõrval oleva langenud puu. Paljajalu mööda puud saime kolmandiku jõest ületatud ja viimane osa tuli juba mööda jõepõhja, veekõrgus u 60-70cm.. Kiire kuivatamine, riietumine ja edasi Kuresoole, et raba ületada ja kella 15-ks Kuusekäärale kanuudeni jõuda. Kokku sellel nädalavahetusel 8 km metsamatka + 12km raba + 11 km kanuudega. Aga aardekarbi leidsime kiirelt, aitäh siia peitmast!

29 juuli 2021 leidis Inge [aunad]

Selle aarde puhul olin ma kogu aeg kindel, et parim aeg külastamiseks on suvi ja läheneda soovin põhjast.. no ikka mõttega, et siit hea edasi Kuresood vallutama minna.

Selle aasta suvi on olnud erakordselt soe ja kuiv ning mingil hetkel liikus mõte jälle Toonojale. Navesti jõgi, kui esimene takistus sai hoolikalt luubi alla võetud. Isegi kajakiga lähenemise peale mõtlesin, kuid ilmselgelt kuiv suvi viib veeseisu madalaks ja õnneks see ainult mõtteks jäigi. Selle asemel jäi nii mõnestki kohast silma ja kõrva koolmekoha olemasolu. Kohale sõites oli ilmselge, et seda koolmekohta kasutatakse üsna usinalt, sest sõiduteelt keeras ikka korralikult sisse tallutud heinaga rada otse jõkke. Veeseis oli sõbralikult põlvini ja peale jõe ületust ning väikest võsas ragistamist olimegi kenakesel metsarajal, mis soovitud suunas kulges. Eriti meeldiv ja kohati isegi üllatav oli putukate puudumine.

Peagi ületasime esimest korda Toonoja ja saime tõesti rõõmustada otsuse üle jalgsi, mitte kajakiga tulla, sest oja oli üsna kokku kuivanud ja risti-rästi langenud puid täis. Edasi kulges meie mõnus mustika ampsudega rikastatud jalutuskäik keldrini ja sealt poolpalkides laudrada mööda elumajani ning selle taga ootava laua ja suitsusaunani. Väike uudistamine ning algaski retke kõige keerulisem osa - kuidas leida ülepääs Toonojast? Eks proovitud sai nii mõndagi kohta, kuid lõpuks osutus parimaks valikuks langenud puu pisikese põlvini mudapõhjases vees sumpamisega. Peale selle takistuse ületamist oli üsna pea vihjepuu silmapiiril ja aare saigi logitud.

Edasi võtsime siit suuna Kuresoole.

Tänan peitmast.

29 juuli 2021 leidis Marko [markosu]

Kui eelmisel suvel sai lõunast alustades suure palavaga Kuresoo aardeid tehtud, siis esialgu oli ka see aare potentsiaalse külaskäiguna mõttes. Kuid kuna lõõmav päike küttis täiega otsustasime mitte niigi pikalt rabamatkalt need lisakilomeetrid ära jätta. Kuid kuna nüüd olen kaks korda läbinud Kuresoo ja Suitsna raba aarete vahelist lõiku (kord ühes, kord teises suunas), siis nende vahel oleva mülkaala takistuse navigeerimise asemel ei tundu ringiga minek enam sugugi nii kehv variant. Pealegi kui Toonoja külastamise eesmärk on ainult aaret leida, siis pääseb oja ületuskoha otsimisest, mis metsaonni juures ka suure kuivaga lai ja parajalt sügav on.

Aga Toonoja aarde enda külastamisest. Kuna endine kursusekaaslane on Toonoja korduvalt külastanud, siis sain temalt juba mõnda aega tagasi info, kus Navesti jõel ületamiseks sobiv koolmekoht on. Olles autoga sinna kõrvale sõitnud, oli ilma jõge nägematagi üpris selge, et oleme õiges kohas - kõrge taimestik oli mitmete varasemate rändurite poolt madalaks tallatud. Pakkisime asjad, parkisin auto teelt kõrvale ning asusime teele. Vesi oli kuni põlvini ja pakkus tõsise takistuse asemel pigem jahutust. Vett ületasime kohe alguses kaks korda, kuna jõe kahe kalda vahele jäi taimedesse sisse tallatud rajaga pisike jõesaareke. Teisel pool olles ronisime natukene kõrgemast kaldast ülesse ja otsisime kaardile märgitud raja üles. See kohati vaevu aimatav rada juhatas meid esialgu Kõrgoja talu hoonete jäänuste juurde, kus veel vaid üks hoonenurk vaevu püsti püsib. Kui olime vareme kõrvalt läbi läinud, et rajale maha kukkunud puust mööda saada, muutus metsarada väga korralikuks. Seda teekest mööda oli juba lust jalutada. Samm läks nüüd väga kiirelt, jõudsime ületada peaaegu täiesti kuiva ojakest, uudistada veidrasse kohta ehitatud keldri jäänuseid ja ületada kohalikku laudteed kui juba olimegi Toonoja talukohas.

Tegime hetkel vaid põgusalt tutvust eluhoone ja suitsusaunaga, kuna eesmärk oli kuidagi üle oja saada ja veel ka Kuresoole jõuda. Ületuskoha leidmine osutus siin üllatavalt keeruliseks. Kui eelmises kohas oli oja vaid pisike nire, siis siin oli ta palju sügavam ja laiem. Üritasin mitmest kohast ületama hakata, kaasa arvatud sauna kõrval olevast kohast, kust nähtavasti paljud on üle läinud. Alguses oli vesi vaid põlvini, aga enne vastaskallast tuli ikka sügavam koht vastu. Kuna riideid polnud soov märjaks teha, siis sellised kohad ei sobinud. Lõpuks jäi parimaks variandiks looduslik purre maha kukkunud puu näol, mis ühes laiemas kohas peaaegu teise kaldani ulatus. Ühelt väiksemalt oksalt tuli vaid põlvesügavusse mudase põhjaga vette astuda ning mõned meetrid kaldani kõndida. Teisel pool olles tuli liikuda vaid mõnikümmend meetrit paralleelselt kaldaga edasi ning tõenäoline aarde peidukoht hakkaski silma. Leiuga probleeme polnud ning nimed said kirja. Edasi võtsime suuna juba rappa ja täpsemalt Kuresoo aarde suunas, milles mul küll juba nimi kirjas oli, aga ei pidanud paljuks uuesti külastada.

Aitäh aarde eest!

21 märts 2021 leidis Anna ja Kallo, Piia ja Peeter [blondiin]

Peale aastatepikkust kiibitsemist sai see külastus nüüd tegelikud plaanid. Tulime läbi värava, sibula ja suitsna raba. Kaks viimast olid meil Piiaga külastatud. Seda siis kesksuvel ja 30 kraadises leitsakus, mis jättis kustumatud mälestused ja teadmise, et see raba on on ikka tõeline Mordor. Raskemaid Eestis, mida ületada. Kus kõikjal on mittakandev mustendav pinnas. Nüüd oli talve lõpp ja lootus külmunud pinnasele.
Juba teekonna alguses kohtasime veetakistust. Kaardile vaadates olime tulnud just nö oja keskkohta. Oli tagantärgi hea, et ei hakkanud üritama kaardil olevaid ojaotsasid otsima (umbes poole km kauguses). Arvan, et kogu raba lõunakülg oli praegu ühesugune (seda tõestas ka tagasituleku kogemus hilishämaruses). Ojast oli saanud mättaline veeväli, kus sügavus kõikjal üle kummikuääre.

Puid kallistades, räätsadega pinda ja tasakaalu suurendades ning Kallo abistavat kätt kasutades, murdsime end lõpuks jõuga läbi ja olime veendunud, et vast oli see nüüd raskeim lõik. Alguses nii tunduski minevat. Taaskülastasime Sibulat, Suitsna raba. Meie Piiaga käisime räätsadega, julgemad aga ilma. Ma ise proovisin ka vahepeal räätsadest loobuda aga hakkasin üsna pea sisse vajuma ja kiirelt tekkis ka tüdimus vaid jalge ette vaadata. Siiski oli liikumine kindlasti kergem kui suvisemal ajal. Varbad kummikutes tegid juba valu iga sammuga ja jalgades hakkasid valutama kohad, mida pole nagu kunagi tundnud. Meenutasin veidi anatoomiat ja arvan siiani, et põhilist valu tegi kogu rännaku ajal musculus gracilis - ilusa nimega lihas aga valu oli sellele vastandiks ja käsil oli alles kohale minek, tagasitee oli ju veel lisaks ees...

Taevas näitas veel päikestki. Anna mõnikord pidi räätsad alla panema, meie Piiga kõndisme vaid räätsadega ja Kallol neid polnudki. Vaid väikeste viperustega olime lõpuks teiselpool raba ja siis väike ragistamine võsas ning juba mõne aja pärast paistiski oodatud maja. Peale aastatepikkust ootamist lõpuks Toonojal! Kuna majani jõudmine tähendanudks taas teamata jalgealuse katsetamist ja teadmine, et ees seisab rohkem kulgu kui seljataga on siis piirdusime piknikuga aarde seltskonnas. Tegelikult polnudki ju siiani jõudmine nii ületamatult raske olnud. Ei mõelnud sellel hetkel, et sageli on lahkumine raskem kui saabumine.
Aitäh peitjale ja päevakaaslastele! Ka koos eesseisva tagasitulekuga, vaatamata kogetud raskustele ja hirmudele mulle matk meeldis.

21 märts 2021 leidis Piia, Peeter, Anna & [kallo]

Suitsna raba aarde juures arvasime, et võiksime siia jõuda tunni ja 20 minutiga, aga läks 10 minutit kauem ning matka algusest oli aega kulunud 4 tundi ja teepikkuseks kujunenud 9,5km. Olime endiselt põhimõtteliselt kuivad. Aarde leidmisega raskuseid ei olnud ning peale seda tegime kerge söögi- ja puhkepausi, et end koguda. Jõgi oli kinni kaanetatud ja talu teisel pool jõge, kuid siin me ei julenud hakata riske võtma ega jõge ületama. Ei oleks tahtnud siin märjaks saada, kuna auto ja kuivad riided olid väääga kaugel. Sai ka arvutatud, et poolt maad me veel läbinud ei ole, seega ajaliselt ja teepikkuselt suurem osa ootas veel ees. Polnud teha muud kui et taas end minema asutada, Kuresoo aarde poole. Täname selle aarde eest siin kauges ja omapärases paigas.

17 juuni 2020 leidis Katri, Mariann, Heikke, Pirje, Katrin, Indrek [katri]

Minu/meie Toonoja plaanil on pikk, kuid aeglane ajalugu. Kunagi nii umbes täpselt 16 aastat tagasi üritasime läheneda Karuskose poolt üle Kuresoo aprillikuus ilma mingi korraliku eeltööta ja kuigi lähedale sihtpunktile ei jõudnud. Pisut jäi kripeldama, aga mitte nii väga, plaan et oleks tahtnud vähem kui 16 aastat laagerdamist. Koroonaaeg viis rohkem loodusesse ja pani mõtlema huvitavate inimtühjade sihtkohtade üle. Nii tuligi Toonoja taas poolenisti päevakorda. Kaks niisama Soomaal käiku ainult süvendasid soovi Toonojale minna. Kuna me polnud siiski oma orienteerumisvõimes kindlad ja olime lugenud nii siit kui mujalt huvitavaid ja "huvitavaid" jõe ja raba forsseerimise kirjeldusi, siis eelistasime kampa kutsuda kohaliku mehe Indreku, kes meile kanuuga jõeületuse tšarterit tegi ja meiega kaasa tuli. Tegime Mardi talu juures loba- ja söögipausi, keetsime lõkkel tee ja kohvi jaoks vett ja vaatasime niisama ringi. Peab ütlema, et ise ma poleks küll julgenud täiesti vee all olevat ja hädapärast paistvat vana talitee silda ületada, aga õnneks oli kaasas entusiaste, kes ees läksid. Toonoja on ilmselt tänu kopratammidele Mardi talu juures lai ja tüma, ise oleks seda lolli näoga vahtima jäänud. Aaret peitva objekti leidsime üsna hõlpsasti - no sellise jõeületuse järel oleks ka halvastileitav objekt olnud liig mis liig. Kohapeal läks aarde täpse peidupaiga tuvastamiseks veidi aega, aga kuna olime kindlad et objekt on õige ei jätnud jonni. Leitud-logitud. Kui me juba üle selle hullu jõe olime turninud, siis üritasime ületusest saadavat kasu maksimeerida ja võtsime ette otsida üles samalpool jõge asuva Piuoja talu varemed, mida juhuslikult sauna jäetud kaardilt märganud olime. Õnneks oli olemas hädapärane levi ja leidsimegi maaameti vanade kaartide abiga õige talukoha üles. Looduses olid veel hästi nähtavad 2 talu heinamaad. Püsti olid ka pika rehehoone laadse ehitise kaks vastasnurka ning lisaks leidsime abihoone vareme. Keegi pakkus et no vot sinna oleks hea nüüd veelüks aare peita, aga me polnud selleks sugugi valmistunud.

24 august 2019 leidis Villem ja Marta [marta]

Toonoja teekond sai alguse Navesti läbimisest. Teisel katsel õnnestus leida piisavalt meeldiv koht, üleliigsed riided seljast visata ja vette sumada. Teel kohtasime kukeseeni, viimaseid mustikaid ning oli tunda muidki sügise märke. Kohale jõudes olid pakkumisel õunad ja uus ootamatu jõeületusväljakutse. Seekord riiete kuivana hoidmisega vaeva näha ei viitsinud ja läksime kõige otsemat teed pidi aarde juurde, abiks üks puu, mis oli täpselt selle jaoks õiges kohas ümber kukkunud. Hiljem ladusin veel taskud õunu täis ja suundusime tuldud teed tagasi ning korjasime kokku ka enne nähtud kukeseened.

14 juuli 2018 leidis [geoloog], Artur & [pantograaf]

Väga kena koht, kuhu teisiti kui geopeitust mängides poleks kindlasti teadnud sattuda. Aitäh!

14 juuli 2018 leidis Martti [geoloog]

Mega ilus koht. Täiesti eraldatud, vaikne ja rahulik. Kõrvalolevasse majja on veetud värskeid liiste, mille põletamiseks südant ei jätkunud. Hakatakse hoonedi korda tegema?

31 märts 2018 leidis Lemmit, Henrik [uuspoiss]

Aastaaeg ja ilmaolud olid sellised, et vabalt oleks võinud maastiku raskusastet täie raha eest saada. Õnneks või kahjuks leidus siiski jõel veel kohti, kus sai püstijalu üle jää. Mõlemad põhja poolt lähenevad rajad kandsid ka enamvähem kuiva jalaga läbi. Sihtpunktis väga kummaline kooslus tsivilisatsioonist ja loodusest. Külalisteraamat majas on nüüdseks juba neljas. Hea meel, et sai siin käidud, aitäh kutsumast.

24 märts 2018 leidis Ave, Katre, Kemo, Mihkel [sookoll]

Ammu juba unistasin Toonoja külastamisest. Samuti Eesti suurimast rabast läbi matkamisest. Täna siis realiseerusid mõlemad unistused. Matk kulges marsruudil Karuskose - Toonoja - Hüpassaare. Üle külmunud raba oli lausa lust jalutada, eriti tänase superilusa ilmaga. Suitsna Pikklauka jää paukus korralikult sooja päikese käes. Sealt suundusime Karuskose perenaise juhiste järgi kahe haavasalu suunas, kust pidi minema rada Toonojale. Raja leidsime ilma probleemideta üles ning üsna pea hakkasid ka talu katused läbi puude paistma. Logisime aaret, kui kuulsime talu juurest hääli. Juhuse tahtel sattusime kokku teise matkaseltskonnaga, kes tegid sama marsruuti, ainult vastupidi: Hüpassaarelt - Karuskosele. Vahetasime matkamuljeid ning tegime lõunasöögi. Edasi viis meie tee Kuresoo aarde poole.

25 veebruar 2018 leidis Ain, Margit [maky]

Niisiis – Toonoja! Kui palju on see nimi meie peres nii keelel kui meelel olnud. Kuna eile sai EV-100 auks Soosaare rabas käidud, siis tänane Toonoja matk oli justkui afterparty sellele suursündmusele.

Olime kodus korraliku eeltöö parima lähenemistee otsingul ära teinud, kuid sellist kingitust, mis meid autost väljudes ees ootas poleks ka kõige paremates unenägudes oodata osanud. Leidsime eest hulga jälgi, mis kõik Navesti jõele suundusid. No muidugi arvasime, et tegemist on kalameestega ja olime rõõmsad, et nende jäljed meile kõige parema jõe ületuskoha kätte näitavad. Aga kui viimased ka teisel pool jõge ei lõppenud, siis polnud enam kahtlustki, et tegemist on ametikaaslastega, kellel ilmselt samasugune eesmärk, nagu meil. Ja nii oligi, läbi metsa ja raba ja siis jälle läbi metsa ja üle Toonoja jõekese oli meile ette käidud niivõrd korralik rada, et põhimõtteliselt jalutasime käed taskus, ilma igasuguseid nutivahendeid kasutamata oma sihtpunktini välja. Tervitused siinkohal /arweto/ matkaseltskonnale!

Mingil hetkel kostus meieni jutukõmin, kuid Toonoja matkaonni juurest ei leidnud me eest arvukat geopeiturite seltskonda, vaid hoopis neli toredat matkajat, kes olid paar päeva siin metsiku looduse keskel puhanud ning sellisel moel meie Eesti sünnipäeva tähistanud. Nende portatiivne saunake ja mootorsaan loomanahkadega kaetud kelguga püüdsid meie tähelepanu ning enne kui ümbrust lähemalt uurima hakkasime vestlesime noormeestega matkamise võludest ja valudest. Saime ka teada, et eelmisel päeval oli siin suur matkagrupp käinud ja samuti midagi otsinud nagu meiegi väitsime ennast tegevat.

Kõige selle seiklus käigus logisime lõpuks ka aarde ning seadsime sammud Kuresoo poole, ikka mööda geokaaslaste ettekäidud rada mööda. Kas me oleks siia rabasaarele sattunud siis, kui siin poleks olnud geoaaret? Ilmselt mitte. Suur-suur tänu peitjatele sellise võimaluse eest.

24 veebruar 2018 leidis Kõik kes lätti ei läinud..ja [arweto]

Milleks sõita EV100 päeval lätti ,kui saab minna ka omadega rappa.Seda enam ,et jõe saab ületada täpselt sealt kus endale sobiv.Tänud peitjatele!

20 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Allan, Kleone, Reino, Vanda, Tarvo ja [ingrid]

Kuresoolt Toonojale oli juba viluga visata, ikka Kaupo gepsuna ees ja teised tema järel, nii sai seegi tops leitud ja matka jätkatud. Tänud.

20 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo,Ingrid, Kleone, Reino, Vanda, Tarvo ja [thunder]

Kuresoolt kulges teekond muretult Kaupo suuna järgi kohale.Tänud juhatamast!

20 jaanuar 2018 leidis kõik see seltskond ja [berti]

Ilm oli ilus ja seltskond tore - see on kõige suurem motivaator! Suur tänu peitjale!

20 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Allan, Ingrid, Kleone, Reino, Vanda, Tarvo, Mari, Ilme [lepalind]

Kuresoolt siia 2km olid päeva kergemad. Alguses plaanisime auto põhja poole jätta, aga kuna lähim sild on kurja omaniku oma, siis lõuna poolt tuli meie tuur lühem. Tegime väikse joogipausi ja hakkasime auto suunas vantsima.

20 jaanuar 2018 leidis Ingrid, Kaupo, Allan, Anne, Vanda, Tarvo, Kleone ja Reino [errvee]

Tänane teine raba-aare. Kuresoolt keerasid mõned varemleidnud tagasi, meie vantsisime edasi, mets tuli lähemale ja lõpuks hakkasime nägema märke inimasustusest. Ühe sellise juurde oli ka aaredekarp peidetud. Tänud kutsumast,

20 jaanuar 2018 leidis Ingrid, Kaupo, Allan, Anne, Reino, Vanda, Tarvo ja Kleone [kleone]

Esialgu oli kavas alustada Kuresoo matka Toonoja aardega aga kui selgus, et Navesti ületuseks on vaja ühendust saada rippsilldade omanikega ja kuna üks neist pidi just mitte eriti sõbralik olema, siis lõpuks saabusime Toonojale Mulgi heinamaalt läbi Kuresoo aarde. Raba kandis hästi. Metsa servas tekkis jälle selliseid kandvaid ja mittekandvaid vesisemaid kohti kuid saime kuiva jalaga üle. Panime logi kirja ja siis tegime plaanid ringi. Kui varem pidime tagasi autode juurde suunduma, otsustasime kursi Suitsna talu tammikusse võtta. Aitäh.

20 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Allan, Ingrid, Kleone, Reino, Vanda, Tarvo [nuffi]

Kui juba Kuresoos, siis loomulik jätk on ju Toonojale. Siin oli meid järgi 8, sest teistel leitud. Koos lobades ei saanud arugi, et vahemaa juba läbitud. Vahepeal küll ees Geps ehk Kaupo teadustas vahemaad ja siis tegime telefonimängu, et iga järgnev ütleb tagumisele edasi. Kah suts ja valmis, siukse ilmaga. Aitäh kutsumast.

13 august 2017 leidis Ilme ja Mari [marihen]

Miks minna Toonojale otse mööda metsarada kui võib minna ringiga. Tänu Geokrahvi jagatud infole regasime ennast Tipu Looduskooli matkale. Matk algas Aesoo rippsilla juurest, kulges üle rabavälja, suplesime Sookolli SPAs, sõime kõikvõimalike marju, tutvusime rabataimedega ja lõpuks võtsime suuna Toonoja rabasaarele. Enne oja ületamist tegime õega väikese kõrvalpõike, et aare logida ja siis Toonoja metsaonni väljateenitud puhkepausile. Tagasitee kulges mööda metsarada, kus ilutsesid kobarate kaupa kukkeseened. No ei saanud neid sinna jätta. Tühjaks söödud võileivakotid läksid käiku ning õhtune menüü oli juba ette teada. Viimane katsumus oli jõe ületus. Meie matkajuht juhatas meid läbi jõe kõige madalamast kohast. No tegelikult polnud enam vahet, kas vesi on põlvini või vööni, sest märjad olime nagu nii ja vesi oli mõnusalt soe. Matka pikkuseks tuli 11 km.

Meil oli väga vahva ja meeldejääv pühapäev. Selle eest suured tänud Geokrahvile ja Tippu Looduskooli toredatele matkajuhtidele!

24 juuli 2017 leidis Dagmar ja Mari [leemurid]

Ühe tulevase matka ettevalmistamise käigus sai nii möödaminnes aare ka üles otsitud. EVEJ

4 märts 2017 leidis Priit, Dan, Raul, Avo [triip]

Leitud

18 veebruar 2017 leidis Heldur,Sannu,Krista [krista]

Kuresoolt matkasime Toonojale. Piret, Mart ja Vaimar liikusid Kuresoolt otse Suitsna raba suunas. Jõe peal oli eelmiste otsijate jalajälgi. Päike paistis jätkuvalt soojalt seljale, onnikese keriselt levis õuele suitsulõhna ja puude all oli siin ja seal roostetanud tööriistu. Tänud peitjale.

18 veebruar 2017 leidis Krista, Sannu, Heldur [heldur]

Meie Soomaa matk aardest aardeni: Mulgi heinamaa - Kuresoo - Toonoja - Suitsna raba - Sibula - Suitsna talu tammiku - Mulgi heinamaa. Kuresoo aarde juures jagunes meie mõnus punt kaheks, teised läksid Suitsna raba aarde juurde, meie kolmekesi tegime tiiru Toonojale.Päikesepaistel pidasime pisikese pikniku. Vaatasime ka elamise üle, maja katus püsib kahjuks veel ainult tänu korstna toele... Tänud kutsumast!

12 veebruar 2017 leidis Hannes ja Levia [hpalang1]

Oi kuidas see asi torkis. Aga ilma edasi Kuresoole minemata ka ei tundunud mõttekas siia ronida. NO ja siis lõpuks täna torkis ära. Kahtlusi oli muidugi palju - kas jõgi kannab, kas haige põlv kannab, mis üldse saab. ... Kell 1050 või tiba enne parkisin auto 2 km kaugusele aardest, hakkasin ise kostüümi selga ajama ja saatsin Tbinni jääluurele. Veel enne kui püksid korralikult jalga sain, tuli telefonikõne - tema juba üle, mis ma enam mökutan. Jõgi oli paksult jääs, kalamehe tehtud auk näitas jämeduse kätte - no mis nii viga. Liigutasin enda ka teisele kaldale, siis isegi ei mõelnud rada mööda minna - ikka otse üle raba. MIngil hetkel laekusime oja äärde, forsseerisime selle mööda kopratammi, edasine on juba delo tehniki. Kelder tähistab järgmisel aastal oma 130ndat sünnipäeva, saan ma aru. Ja siis see elamine. Olgu, muust saab veel aru, aga kuidas ta sinna endale naise pidi saama? Isegi kui trehvad mõnda, kuidas sa ta ära räägid? Või oligi nagu Kiviräha ussisõnades, elasid seal karude ja sookollidega kokku? Ei tea. Igatahes vaatasime, uurisime - korralik masinapark seal olnud, niidumasin ja puha. MIlline see maapuudus pidi olema, et sellistesse kohtadesse elama asuti ...

Siis võtsime Einari jäljed üles ja käisime logisime aarde kah ära. Ja nii 40 minutit peale startimist keerasime ninad metsast välja Kuresoo poole ...

11 veebruar 2017 leidis Einar [pagarid]

Kuresoo aarde juurest tulin siia üksi, kuna teisel tiimil see aare juba võetud. Oli tegu, et karp kätte saada, jääs oli. Käisin ka üle jäätunud jõe maja juures. Võimas majapidamine kunagi olnud. Aitäh.

23 oktoober 2016 leidis Helle, Silver, Kärol [tobutuur]

Mõlgutasin juba ammu mõtteid Toonojale matkata ja sain teised Tobutuurlased väikese sügisese matkaga just sinnakanti ruttu nõusse. Aga et metasaonni juures aare on selgus alles eeltöö käigus. Siinsetest logiteadetest ja teiste muljetest oli matka planeerimiseks palju abi. Mõte oli leida võimalus rabasaarele pääseda ilma igasuguste abivahenditeta ja kuiva jalaga. Päevad on juba lühikeseks jäänud ja kahte päeva meil aega ei olnud. Täpne marsruut sai paika pandud Maaameti kaarti uurides. Mardi taluni viib täitsa korralik rada piki Toonoja oja. Kõigepealt tuleb rajale pääsemiseks ületada Navesti jõgi. Nagu siin varemgi juttu olnud kuuluvad sillad sealkandis eravaldusesse ja oleks muidugi kena sillaületuseks luba küsida. Kahjuks ei näinud kedagi kellelt küsida aga teispool silda jäime vahele :) Omanik jalutas vastu aga kuna ta rääkis parasjagu telefoniga piirdusime viisaka tervitusega :)) ise vaikselt lootes, et ta sillaväravat nüüd lukku ei paneks (õnneks ei pannud). Teine variant oleks veidi eemal koolmekohast jõgi ületada aga ega see vesi seal niiväga madal ole, et kummikuga saaks ja kivid paistsid kole libedad. Metsaalune oli mõnus vaikne ja kenasti sügiseselt kollane. Teelt leidsime paar kilo ilusaid Laura kardulaid ja veidi hiljem paku otsast kaks täis Saaremaa vee kanistrit. Jätsime mõlemad "aarded" sinnapaika ja naersime omaette, et vanajumal annab meile ande aga meie ei oska vastu võtta. Olime veidi varem juba ojast teekeedu vett kaasa võtnud ja jäime lootma Toonoja vee kasulikule mõjule :P Mardi talu juurde jõudes tekib tunne nagu oleks ajas poolsada aastat tagasi matkanud. Hoovist leiab igasugu põnevaid põllutööriistu, mille metallist aeg pole veel läbi närinud. Maja ümber on palju tohutujämedaid kuuski, pärnasi ja vanu õunapuid, mis kõik viitavad sellele kuidas siin kunagi vilgas elu käinud. Peremeeski pikutas veel puu all, veenduge ise piltidelt- pidime end poolsurnuks ehmatama :) Kokku matkasime edasi-tagasi sirka 14 km. Tänud peitjatele!

15 oktoober 2016 leidis Karl, Maris ja Margus [max]

Eellugu. Eelmise matka lõpuks esitasid mu matkakaaslased väljakutse, et kohtumisteni uutel ägedatel matkadel. Nojah väljakutse tuli vastu võtta ning esimene täpike, mis minu jaoks piisavalt põnev tundus, oli Toonoja. Üksi minemiseks minu jaoks võimatu, kuid toredate kaaslaste kambaga vallutamiseks piisavalt ekstreemne ja huvitav. Olin juba kevadel mõelnud Toonoja peale kavatsusega esitada kutse kaasatulekuks ka Geokrahvile. Nüüd oligi tekkimas plaan. Küsimuseks oli minu jaoks oktoobrikuu, kas pole liig hilissügis, külm, pime? Tagantjärgi tarkusena ütleks, et oktoober on soos matkamiseks väga mõnus. Vaja vaid kaasa võtta head kaaslased ning hea varustus ning muidugi kõige olulisem on hea ilm, sest kehva ilma korral ei tule ikka õiget mõnusat fiilingut. Kuupäevaks sai paika 15.oktoober. Kutsusime kaasa Geokrahvi, kes algul oli üsna lubav, aga üsna viimasel hetkel tuli talle mingi takistus. Sellest on pagana kahju. Koos Geokrahviga seda matka läbides, oleks asjal veel lisaväärtus juures olnud. Kuidagi õnnestus sellest hullust plaanist kõrvale nihverdada ka Marisel ja Lauril. Õnneks õnnestus juba talveunne suikunud Karl tema unest ülesraputada. Plaani sai mainitud ka Matule, kuid temalgi olid kahjuks muud tegemised takistuseks ees. Seega sai plaaniks kolmekesi rappa kaheks päevaks ööbimisega Toonojal. Põhieesmärk Toonoja aare, võib olla õnnestub ka käia Kuresoo aarde juures, kuigi meile koos raske ööbimisvarustusega matkates tõotas see lisaeesmärk olla keeruline.

1.päev - matk Karuskose parklast Toonojale läbi Suitsna raba aarde. Kohtumispaik Karuskose parklas hommikul ja ongi minek, arvestusega, et matkapikkus ca 7 km ehk vast jõuame kohale Toonojale kella 15-16-paiku. Saame veel mõnusalt koduneda enne pimedaks minekut. Algus oli meile kõigile varasemast tuttav, laudtee lõpus panime räätsad alla ja võtsime suuna Suitsna raba aardele. Esialgu oli räätsaga astumine selline ettevaatlik, harjumatu. Praegu on väga kuiv aeg, nii on ka rabapind kuiv, kandis hästi. Need kohad, mis mingil ajal on vesised, olid praegu kas hallid või porised ja osutusid vägagi hästi räätsa kandvaks pinnaks. Nii läkski samm matka edenedes kindlamaks. Klõpsisime ikka pilte teha, et esialgu vaja jäädvustada meie naerul näod, kes teab, mis õhtu edenedes juhtub. Kuid esimesel päeval püsis meil lai naeratus kuni õhtu hämarani ning lõkke ääres istumiseni. Naerda ei ole ma tükk aega nii palju saanud, kui selle kahe päeva jooksul kokku. See on ikka uskumatult mõnus, kui saab linnakärast ja kogu muust ahistavast argielust kaheks päevaks omadega rappa. Oleme ka varem veidi väiksemaid ringe rabas teinud, kuid nii pikk matk oli teemaks esimest korda. Seekordselt üllatas raba väga erineva pinnaga, väga vahelduva maastikuga. Kahjuks ei ilmunud kuskilt välja seda lubatud päikest, mis oleks rabavärvidesse kuldset sära lisanud. Suitsna aarde juures tegime pausi, pool teest läbitud pool ees. Teisest poolest oli kõige raskem osa üsna Toonoja külje alla jääv metsane ala. Meie kaasavõetud varustusega oli siit raske läbisaada, nii läbisimegi seda osa vist ca tunni ja jõudsimei sillani. Siit paistsid juba kätte Toonoja hooned. Olime kohal, olime püsinud üsna hästi oma ajagraafikus. Vaatasime üle matkaonni, avastasime metsaalt vahva vabaõhukäimla, mehed panid küdema esimese lõkke ning asusid otsima sobivat lõkkematerjali, natuke jämedamaid puid, et põleks kauem. Ja siis juhtus see, millest olime küll enne matka rääkinud, aga mida me keegi ei uskunud. Et keegi võiks veel soovida samal õhtul siin onnis ööbida. Ja näe saabuski jõe poolt järgmine matkaseltskond, nende pikaks veninud nägudest oli näha, kui pettunud nad olid meid siit eest leides. Jah, seekord oli õnn meie poolt. Oleks me tunnikese hiljem tulnud, oleks võinud olukord osutuda vastupidiseks. Ning meil ei olnud mitte mingit varianti B selleks tarbeks välja mõeldud. Nemad pobisesid vaikselt omaette, et eks nad siis lähevad edasi, et neil on varustus kaasas ja rohkem me neid ei näinud. Ka on see Toonoja onn üsna väike, et kaht eraldi seltskonda siia külmal ajal korraga mahutada. Seekord meil vedas. Edasi tuli mõnus õhtu, lõkke, vorstide küpsetamise, jutupuhumise, lasime isegi veidi muusikat, mida kõike tänapäeva tehnika võimaldab. Marguse poolt kaasavõetud rikkalik varustus lubas olemise üsna mõnusaks teha. Magama kobisime vara, sest hommik oli meil olnud varajane ja ees oli ootamas teine matkapäev. Vaadates üle oma kaasavõetud veevarud, saime tõdeda, et jätkub küll hommikuse kohvi ja pudru tarbeks, kuid päeval peame siiski rabalaukast lisa võtma.

15 oktoober 2016 leidis Karl, Maris, Margus ja kelk [zdrk]

Meie matka peaeesmärk oli Toonoja kuhu jõuda kahepäevase matka 1. päeva lõpuks ööbima. Lähenesime edelast Vaatleja V juurest läbi raba. Alates Suitsna raba aardest hakkasid ilmnema esimesed õiged väsimuse märgid. Puhkepausid hakkasid sagenema ja veetav kelk muutus iga hetkega aina raskemaks. Tegime mitmeid vahetusi ja peagi oli motiveeriv metsapiir, mis ennem vaid silmapiiril, nüüd reaalselt meie ees. Räätsadest loobumine tõi silmadesse sära, sest lõpuks sai natukene leevendust igale jalalaba osale. Kõiges heas on aga midagi halba. See mets kuhu me sattusime oli üks paras mülgas ja sellest kujunes päeva kõige raskem ja aeglasem lõik. Me ei jõudnud liikuda järjest üle 100 meetri. Järjepidevalt olime kurnatusest mõne puunajal siruli maas. Kuna meie kaaslase lohistamine oli samuti keerukas, siis tuli see tõsta hoopis maapinnast kõrgemale ja vedada. Tagumisena liikudes sai boonuseks veel läbi piitsutatud looduse poolt. Üks hetk olime lõpuks Maa-ameti kaardil olnud sihi peal ja peagi ka niiöelda silla juures. Esimesed ületused möödusid väga ettevaatlikult, hiljem oli juba julgus sees. Aarde leidmine oli päeva lihtsaim osa ja see sai võetud hoolduse eesmärgil onni juurde kaasa.

Onni juures pakkisime kõik varustuse lahti. Terve õhtu jooksul nägin mis ime asju Marguse seljakott sisaldas. Ma sain uuesti lihtsast asjast silmadesse ära - kummikute vahetus tenniste vastu. Jumalik tunne. Pärast tutvust ümbruskonnaga asusime tegutsema. Maris tegi meile onni mõnusaks ja puhtaks. Maja sai kaasa võetud gaasiahjuga küdema. Mulle tutvustati kuidas lõket tampooniga süüdata. Koos Margusega saagisime maha kuivanud kuuse, mis võttis kaasa ka ühe väiksema puu. Kui kõik kohad olid meie kola täis ja lõke oli võtnud kõige robustsema välimuse tänu risti üle veetud palkidele, siis ilmusid kohale saunalised. Kaks matkalist olid tulnud üle koolmekoha Toonojale sauna tegema. Meil kolmel läksid silmad imestusest punni, et kuidas see võimalik, et just sellisel päeval satub siia kaks seltskonda. Võõras matkaja oli vast veel rohkem üllatunud teda tabanud ebaõnnest. Ohhetas vaid mitu korda ja uuris kas me jääme ööseks. Meie jah peale andis teada, et neil varustus kaasas ja lähevad proovivad kusagil mujal öö mööda saata.

Kui kõik vajalikud tegevused said tehtud, siis edasine õhtu möödus lõkke ääres lõõgastudes. Grill ja chill. Vahepeal tuli vaid metsast tormimurdu juurde tarida, et lõke säilitaks oma suurt soojustandvat leeki. Kui kaasavõetud jõujoogid said otsa ja viimased palginutsakad olid saavutamas ärapõlemist, siis oli antud märk, et suunduda magama. Uni tuli tänu tegusale ja raskele päevale väga hea.

Hommikul tõusime kui väljas oli juba valge, mis tähendas, et päevaplaan kipub lõhki minema. Taaselustasime lõkke ja alustasime laagri kokkupanekuga. Vahepeal käisin ka tutvumas kuidas on tee koolmekoha peale. Lai, korralikult sisse käidud ja jalgrattaga läbitav. Jõe ääres pidavat olema lindid mis suunavad jõeületuse juurde. Kus see õige koht aga teisel pool Navesti jõge on, seda aga ei tea. 3 tundi hiljem olid kõigil kõhud täis ja ka meie kaaslane kelk teiseks päevaks valmis ning oligi aeg Toonojalt lahkuda.

Aitäh!

31 mai 2015 leidis Mikk, Jaanika, Kirke, Kusti, Johannes, Harri, Saskia, Jaan, Kadri, Mihkel, Meelis, Piret [silmsirkel]

Ületasime jõe Saarmakose koolme juures, kogu tee oli matkasaapaga läbitav. Talu juures oli askeldatud: kohale on veetud uued lauad, vist läheb korrastamiseks. Heki taha on ehitatud kohapeal saetud kuuselaudadest välikemps, praeguseks oli valmis 1,25 seina ja kilelagi. Loodetavasti on vabatahtlikel varsti aega töö lõpule viia. Võtsime hallitava ränduri kaasa. Aitäh seikluse eest!

24 veebruar 2015 leidis Argo [seiklevabaks]

22-24. veeb. sai lausa elatud Toonojal ning seal tähistatud ka EV aastapäeva. Aare leitud ja üks vahva Travelbag sai aardekarpi lisatud

7 detsember 2014 leidis Aix, Kynsa [aixo]

Selliste aarete puhul, kus ettevalmistusi tehakse mitu kuud, on raske kirjapildis edasi anda. Selleks tuleb ikka ise kohale minna, nagu seda lõpuks tegime meie. Keerasime oma auto nina esimesse ettejuhtuvasse talusse, milleks oli Leetva-Mardi talu. Selgitasime pererahvale oma kavatsusi, minna raba peale väikesele jalgsimatkale. Kuna silla rajamine oleks päris mitu nädalat võtnud läksime lihtsamat vastupanu teed ning lahke pererahvas andis meile jõe ületamiseks kuurist oma paadi. Esimene seiklus läbi ja õnnelikult teisel pool Navesti jõge ning 4 km matk Toonoja poole võis alata. Ja olgem ausad selle väikese seikluse käigus võib ikka maastik oi kui erinev olla. Õnneks säästis meie vaeva umbes pooleteist kilomeetri pikkune metsloomade sissetalatud rada, mis oli täpselt õigel marsuudil. Rõõm oli igatahes võimas kui lõpuks antud koht meile paistma hakkas. Täiesti uskumatu, et eestimaa pinnal selliseid kohti veel eksisteerib. Tutvusime ümbrusega, kinnitasime keha ning logisime nimed kirja. Ning meie edasine matk Kuresoo poole võis jätkuda. Aitähh!

16 juuli 2014 leidis Seltskond segaseid ja [aaplane]

Täiesti ootamatult tekkis mõte omadega rappa minna. Linnavurled helistasid, et kas nüüd või mitte kunagi. Panin minagi siis oma geomobiilile hääled sisse ja tuiskasin Mulgimaa poole. Mentor pääle võetud, põrutasime Suure- Jaani, kus saime kokku ülejäänud seltskonnaga. Kuna kindel plaan oli Toonojale jõuda, siis vahepäälseid aardeid ei hakanud aja kokkuhoiu mõttes uurimagi. Rabaretk algas päris koomiliselt- kolm neljast olid esimest korda räätsadel- ilmselt meenutasime pingviine Saharas... Väikeste viperustega jõudsime mõne tunni möödudes Toonojale- muide, müstiliselt lahe koht... Aga... Kuna jalad olid juba nagu vatist ja kere hele, nagu Rakke lubjavabriku reklaam, siis esmajärjekorras tegutsesime selle nimel, et tuli üles teha ja energiat taastada. Nii korjasimegi kaks pannitäit kohalikke kukeseeni ja läitsime lõkke.Ja siis oli kell juba viie minuti pärast kolmveerand ükskõik, seega jätsime aarde logimise hommikuks. Hommik tervitas meid taaskord kena päikselise ilmaga. Ajalikumad kaaslased olid juba lõkkele kunstlikku hingamist teinud, pada kohviveega oli kah juba tulel. Kerge kehakinnitus, asjad kokku ja www.minek.ee. Leid oli kiire ja valutu. aare igati korras. Ja jätkus me "pingviinide marss" edasi Kuresoo poole. Tänud peitjaile ja eraldi tervitused ja südamlikud tänusõnad Geokrahvile räätsade laenutamise eest :)

29 märts 2013 leidis Mari, Siim, Ants, Jaan, Ülle, Juhan [marx303]

See oli kolmas aare, mis minu plaani järgi Suurel Reedel leitud saama pidi ja saigi. Lähenemine oli põnev. Kord tulid karujäljed Toonojalt ja läksid raba poole, kord teisipidi. Kaks jäljerada oli tekitanud üksik karu, kaks rida olid karupaari tekitatud. Igatahes lähenesime mööda raba nii kaua kui võimalik ja lõpuks läbisime metsa. Karusid meil näha ei õnnestunud. Toonojal polnud kedagi, ei ühtki looma, matkajat ega ööbijat. Me uurisime sauna ja maja ning sõime ja jõime. Kõigil sai vist vedelik otsa ja edaspidi sõime lund. Aare õnnestus kergesti kätte saada ja logimise järel pöörasime ninad Kuresoo poole. Aitäh! evej.

2 märts 2013 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Sel aastal on need jõeveed kuidagi imelikud. Ei külma kuidagi ära. Seetõttu valisime Kuresoo poolt otselähenemise. Loomulikult oli Toonoja paksu lume ja jää all. Sõida või saaniga.
Aardekarbiga veidi nokitsemist oli. Vaatasime veel, et keegi asjalik on mingi paberilipaka ka veel karbi ja välise konteineri vahele suranud, et mitte kätte ei saaks. Tuli välja, et see oli hoopis Maku logileht. Kandsime siis tema logi ka ilusti sisse ning tasku pistsime sinna kuidagi sattunud ränduri.
Tagasiteel suuremaid vahejuhtumeid ei esinenud. Lõpus ilma räätsadeta oligi kuidagi imelik käia. 14 kilomeetrit jätsid talla alla ka väikese jälje. Ilmselt nüüd paar päeva geopeitusega ei tegele. Käimise isu on kuhugile läind.

9 veebruar 2013 leidis Maku [maku]

Oi see teekond oli siia ikka pikk. Juba hakkas kahtluseuss mind närima, et tegin ikka väga vale valiku kui siiapoole suundusin. Nüüd oli ju hilja juba ümber ka keerata ja liikusin edasi ja edasi. Kuni jõudsin metsani, kuna aare oli metsa sees siis hakkasin suuskadega metsa vallutama. Ja nagu ikka hiljem selgus, et ma valisin ühe keeruliseima tee, eriti kuna suuskadega võsas ei ole eriti lahe olla. Lõpuks peale miljoni puuületust, võsa tallumist ja ma ei tea veel mille tegemist jõudsin aardeni. Aarde peidikut nähes, aimas hing halba. Nägin peidikul kangutamise märke ja nagu arvata võis oli aare peidikusse kinni külmunud. Proovisin seda ettevaatlikult lahti saada kuid edutult ja loobusin sellest mõttest (Hiljem andis Algaja hea idee kuidas oleks aarde peidikust kätte saanud aga kuna raba oli kõik mu vedelikud välja minust imenud siis tema pakutud plaan ei oleks toiminud). Nii ma siis kirjutasin oma nime paberile ja panin aardekarbi kaane peale, kuna mul puudusminigrip kott ja arvatavasti nüüdseks oleks munimijuba seal märjas keskkonnas hävinud siis kraapisin oma nime ka aardekarbi peale,loodan, et see on piisav mu seal käigu tunnistamiseks ja ilgelt lahe oleks kui järgmine jäädvustaks mu nime ka logiraamatusse. Aga jah, imestama pani see koht praktiliselt keset sood.

17 september 2012 leidis Peep,Kadri ja [alex]

Mõned inimesed kingivad sünnipäevaks teistele, mõned endale.Kuna kuulun viimaste hulka, siis see aasta mõtlesin endale teha kingi mis tükk aega ei unune.Milleks kauged riigid kus on ainult päike ning turistid?Parem valiks päikse ja rahvavaeguse.Oma eelmise nädala pakkumisele sain küll huvitavaid kirju aga kõige ahvatlevam saabus mõned tunnid enne väljasõitu.Toonoja...hm...ei olnud lähima aja plaanis ega mõtteis aga kui peitja oli nõus ennast tuulutama(tähendas see ju head?) mis sai olla selle vastu, et kiirelt skoorida(jeerum kui blondiin ma ikka olen)Laadisin majasse paadi, ennast ja natuke puhtaid riideid ning punuma p.s.kuna olin vaadanud maastiku, võtsin ühes ka talvel soetatud räätsad, et elus esimest korda neid ka suvel jalga sättida kuna loetud logid olid õudust äratavad.Viimases tsiviliseeritud kohas olid olud paljulubavad aga miks see kuramuse sild peab küll lukus olema?Õnneks oli kaaslastel tiba tummisem lootsik ühes ning hoolimata sellest, et ma ei ole eriti eesrindlik, tõugati mind esimesena(see kord küll sõnadega)lootsikusse ja öeldi, et näe seal, on hea randumispaik(hahaaahaaa)Elusalt ja üllatavalt ka kuivalt siiski kaldale jõudnuna üritasin mitmeid minuteid värisevaid sapsusi sättida ja veenda ennast, et teen seda täiesti vabatahtlikult.Edasine väike jalutuskäik pargis pani mind mitmeid kordi mõttes küsima, et millal me "räätsamaailma"saabume ja kui selle lõpuks välja prahvatasin...nägin vaid kummalist pilku ning salatsevat naeratust ning mul hakkas veidi imelik...Jõudnud kunagise maja juurde ja tükk aega seal ringi kolanud ning arutlenud, järgnes eine.Minul oli selleks ajaks isu läinud, sest seitsmes meel ütles, et tagasi me veel ei lähe(uh kui kole on vahel kui sul õigus on)Saanud siis lõkke ääres (kustunud)teada, et tegelik retke eesmärk asub veidi eemal ja see aare on "samas suunas"jäi üle vaid ohata.Nüüd sain teada miks räätsasi vaja läheb...kangestunud näoga murdsin aarde peidiku juurde ja ulatasin logimiseks...see oli vaid algus...tänud Selle aarde eest!

17 september 2012 leidis Alex, Pekadrip ja [parrot]

Meie jaoks hakkas Toonoja retk aruteluga, mille kuradi pärast see sild sedasi piiratud on ja mis mõte sellel sillal siis on jne. Igatahes ütlesime, et pistku see sild siis omale heasse kohta ja rullisime paadi lahti. Väike arutelu kuidas saab kolm kobedamat inimest üle jõe, kui see on ühe inimese paat ja läkski esimene testsõudja teele. Õnneks oli meeles ikka sinine tagasitõmbamise nöör paadi külge siduda. Tee Toonojale kulges suhtkoht valutult. Eks seal kohapeal oma emotsioon ja aura ju on. Oma häbiks pean tunnistama, et atra puu juures ei pannud tähelegi. Aarde võttis välja Alex. EVEJ Hilisem tagasi tee, peale ka Kuresoos käimist, oli hakitud kukeseente korjamise ja kepiga korjajale näitamisega. Taas paadiga üle. Vastuvoolu oli sõudmine raskem. Aga üldiselt läksid need jõe forsseerimised suhteliselt valutult. Ei päris tore matk oli. Tänud.

9 september 2012 leidis Liisa [blackwhite]

Kohale jõudmine oli raske ja vesine nii ülalt kui jalgealt. Seda enam üllatas, et aarde leidmiseks peab veel vett taluma. Koht on maagiline ja mälestusi kunagisest inimelust on igal sammul ja samblas. EVEJ

2 juuli 2012 leidis EVA,VALDIS. [geokoll]
Õnneks jäid silmad veest välja ja nägin kõrget kallast,kus kohast üles ronisime.Sattusime võssa,natuke ragistamist ja matkatee leitud.Matkasime mööda teed majani. v.kaelapaela j.VIA BALTICA-st võetud travel bug-i.

1 juuli 2012 leidis Valdis [vpsa]
Läksime läbi jõe, mööda matkarada.Toonoja võttis meid vastu oma vaikusega,avastasime,et keegi kavatseb midagi ehitama hakata,osa materjali juba kohal.v.kuju j.kuuli

1 oktoober 2011 leidis Lembit ja Indrek [polekala]
Kuresoo aardetiiru 3 aare. Lähenesime Suitsna raba poolt. Kuni metsani oli puhas räätsatöö. Jalad olid räätsadest juba üsna tüdinenud. Metsas õnnestus jõuda oja ja jõe vahepealse moodustise juurde, mille ääres läks ikka üksjagu aega enne kui leidsime ühe haava, millest söendasime üle ronida. Vahepeal olid tohutud kikkaseene laviinid. Veidi enne Toonoja oli jälle ees üks märg moodustis, õnneks ei ulatunud see kummikust üle. Maja juurde jõudes sai seljakott ja räätsakott maha asetatud ning võetud suund nullpunktile. Ja loomulikult oli ka seal veetakistus ees. Ei olnud soovi kusagilt kaugemalt tiiru tegema hakata. Koorisin aga saapad-sokid-pikad püksid jalast ning sumasin otse läbi, keskel oli veidi tegemist, et jalgade liitepiirkond märjaks ei saaks. Vihje oli abiks ja aare paljastus kiirelt. Seejärel sumasin jälle tagasi. Varvastel hakkas veidi jahe, muidu polnud häda miskit. Seejärel nosisime oma kaasaveetud batoone ja halvaasid ning võtsime suuna Kuresoo aarde poole. Mudugi tuli jällegi veetõke ületada, sedapuhku leidsime kohe ka purde, mis küll veidi adrenaliini tekitas, kuid üle saime. Tänud, EVEJ!

10 september 2011 leidis Raivo [raivo]
Mööda raba oli tore astuda, märg mets enam nii tore ei olnud. Aarde leidsin pool viis õhtul. Seejärel ületasin sillajäänuste kaudu oja ja läksin talukohta uudistama. Ühtlasi pidasin ära hilinenud tagasihoidliku lõuna. Siin tabas mind tänane kolmas, kõige suurem vihmahoog, õnneks olin varju all. Logisin aarde ja maja logiraamatusse ja kiirustasin minema et täna veel Kuresoo aaret külastada.

27 august 2011 leidis Ove [ove]
Lähenesin Toonojale Kuresoo aarde poolt. Paar kilomeetrit reibast astumist ja leitud ta oligi.

30 juuli 2011 leidis Merike ja mulgimaffia :) [mooritz]
Siia aarde poole alustasime oma teekonda hommikul Karuskoselt. Niikaua kui kõndisime laudteel oli vägagi hea ja sile astumine, kuid mingi hetk sai laudteelt maha ronitud. Mnjaa, süda tahtis esimese hooga rinnust välja hüpata, kõik ümbrus ju vetrus :). Teiste julgustamisel hakkasimegi minema, ikka nemad ees ja mina vaikse vetrumisega taga. Mingi aeg otsustas süda ka puperdamise lõpetada ja oli juba täitsa mõnus. Aga siis otsustas sookoll oma trikke tegema hakata. Mina astun ja tema tirib minu räätsa sügaviku poole. Õnneks olid Kadri ja Sven lähedal ja aitasid mu sookolli küüsist vabaks. Sellepeale võis kuulda vaid visinat, mis tuli sellest kohast kus hetk tagasi oli olnud minu jalg. Edasi kulges kõik jälle väga kenasti, vaatasin hoolega kuidas teised ees lähevad ja üritasin neid kõiges järgida. Milline vaikus siin valitseb. Siia tasub tulla linnakärast puhkama ja loodusehääli kuulama.Ka oma mõtted saab siin laugaste vahel tiirutades kenasti ritta seada :)Õppisin ära raba klassikalise ja raba v-stiilis kulgemise. Muidugi korra veel üritas sookoll mind endale kahmata kuid taas olid Sven ja Kadri kärmemad. See vist vihastas sookolli niivõrd, et proovis oma küüniseid ka Sveni peal. Seni kui meie Kadriga plaani pidasime edasise tee valikus hakkas Sven äkki lihtsalt vajuma. Aga noh tema reaktsioonid olid ikke peris kiired, siuh "käsipuu" maha ja jalad sookolli käppade vahelt tagasi toekamale pinnale. Lõpuks lõppes ka raba otsa ( tiirutasime seal vaid mingid 12 kilomeetrit :) ) ja saime räätsad alt, et aarde poole liikuda. Mina oskasin muidugi "kõval" maal ka põlvini mutta vajuda. Õnneks olid räätsad käepärast ja nüüd juba katsetasin Svenilt õpitud nippi. Toonojal oli aga aeg seisma jäänud.Eemalt tervitas meid majakene oma püsiasukaga, kelle olemasolust saime teada alles öösel:). Tegime lõkke üles ja läksime seenele. Jah tõesti-tõesti, kukeseened olid just meie külastuse ajaks kenasti valmis sirgunud ja õhtuks sõime mõnusaid võiga praetud kukeseeni.Ja et 1000 aaret oli ka täna täis saanud siis šampus oli muidugi ka piduroa kõrvale kotist võtta. Öösel saime siis teada ka kohalikust püsiasukast, kes hirmsa hooga mööda majapidamist ringi rallis, õnneks otsustas ta kell 6 siiski uksest väljuda. Rabast tagasitee oli vaata et vaevalisem kui sinna minek. Aga nüüd arvuti taga istudes ja logi kirjutades on tohutult mõnus tunne, tehtud seegi tükk ja vist mitte esimest ja viimast korda :)Igatahes tükike minust jäi sinna Toonojale. Veelkord suured tänud Svenile ja Kadrile, ilma nendeta poleks see matk olnud pooltki nii vahva. Elagu mulgimaffia , vaprad suveseiklejad, kes samuti Toonojal ära käisid ja rabaaarded!!

29 juuli 2011 leidis Praalixx, Libekala, Mannid [iksid]

Suveseiklus pähkel nii väga pähkel polnudki, rohkem läks aega otsustamisele, millal, kuidas. See, et valida lühim tee, oli kohe selge, pole ju Suveseiklusel aega kunagi liiast. Põhieesmärk oli leida ikka vastus küsimusele, aarde tahtsime leida boonusena ikka ka. Nii ka läks, Marti logi on vägagi ülevaatlik. Aga eelnevaid logisid lugedes tundus ikka väga raske teekond, tegelikkus oli veidi teistsugune. Lahe oli ikka. Aare korras, evej.

29 juuli 2011 leidis Marti [praali]
See aare oli ühtlasi 2011 suveseikluse pähkel. Sihtpunkti tuvastasime juba esimesel päeval. Rajameistri poolt antud teekonna kirjeldus oli üsna kõhedusttekitav. Lisaks oli vaim seiklemisest väsinud ja kuidagi ei jaksanud enam aardele ligipääsuks plaane teha. See, et rajameistri jutu järgi tõotas tulla üsna raske ja ohtlik teekond, pidurdas meie plaane ja tundus, et korralik väljapuhkamine enne rabasaare vallutamist on vägagi kasulik. Liiatigi oli meie laagripaigast sinna ka üsna pikk teekond, seega vaid ühe küsimuse pärast edasi-tagasi sõita tundus ka liigse ajaraiskamisena. Niisiis Pärast pikka kaalumist ja arutelu otsustasime selle aarde jätta teise seikluspäeva esimeseks punktiks. Kohapeal võtsime kõige lühema tee, ilm oli soe ja veetakistus ei heidutanud. Ei hakanudki me koolmekoha otsimisega vaeva nägema - ujusime otse üle ja leidsime Toonoja talukohta viiva metsaraja üsna lihtsasti. Edasine pisike matk läks lihtsalt ja kiiresti. Aare paljastus kergesti, aga suveseikluse küsimusega läks aga rohkem aega. Nagu ikka, kimasime täiega meie eesmärgist mööda - tundus mingi pisike mõttetu keldrivare olema. Meie otsisime ikka kivist HOONET!. Kuna esimeses talukohas olid vaid puitehitised, siis logisime aarde ja külalisraamatu ning rabasime läbi nõgese ja võsa edasi teise talukoha poole. Meie pettumuseks seal polnud aga ühtegi hoonet enam säilinud! mis siis ikka - tagasi. otsisime veel esimesest talust - leidime veel ka kaevukoha, aga ei midagi enamat. Siis hakkas tasapisi maad võtma teadmine, et see pisike keldrikuhjake oligi olnud meie eesmärk. Suundusime sinna tagasi ja bingo- seal , väikese võsaoksakese taga, oligi meie eesmärk. Vastus saadetud, matkasime tuldud teed tagasi ja ületasime jõe juba eeltoodud viisil. Tegelikult oli päris lihtne ja enamus aega läks seal teises, kaugemas talukohas asjatule võsas ragistamisele. Teekond kulus lennates - uusi emotsioone tuli metsiku tempoga. Kuigi teekond oli ehk ca 6km kokku+ üle jõe ujumine, tundus nagu oleksime läbinud vaevalt 1km. Teepeal mõtlesin end sellese aega tagasi, kui kohalikud elanikud metsast oma hoonete tarvis palke saagisid, kusagilt kaugelt kive ja rauadetaile tassisid ja ka soosaare äärde kuivenduskraave rajasid. Siis oli ka lihtsate tarbeasjade väärtus metsikult suurem, võrreldes tänasega. Paik ise on ilus koht, kuigi tänases elutempos sinna elama minemist ei oskagi ette kujutada. Palju tänu kunagistele rabasaare elanikele,kelle töödest ja toimetamistest me seikluse käigus veidi osa saime.

24 juuli 2011 leidis Airi, Tauno, Sirli [aurora]

Leitud koos Taunoga. Tänud!

24 juuli 2011 leidis Airi, Tauno, Sirli [tralls]
See retk sai ette võetud tänu igamehe suveseiklusele. Jõe ületasime kummipaadiga, kaldast üles ronides leidsime ka ilusa metsatee, mis viis pea-aegu aardeni välja. Nii et meie jaoks see aare eriti ekstreemne polnudki. Mõnus jalutuskäik ja olimegi nagu teises maailmas – kohas, kus aeg seisma jäänud. J:märk

23 märts 2011 leidis Kalle [sookoll7]
Suitsnalt jäi veel 3,4 km Toonojani. Hakksin neid kilomeeteid siis tasakesi maha nühkima, nende mittelibisevate suuskadega. Seekord sai tihedamalt kontrollitud, et taas ei paneks mööda neid liigseid meetreid. Metsa all kandis veel vahelduvalt see lumi, aga üldiselt vajus ikka läbi ja pidi suuski kasutama. Ilm järjest soojenes ja lumi sulas. Kohale jõudes sai ikka kohe aare üles otsitud ja peale seda tuli uudistamine ja puhkus, mis oli väga teretulnud. Üks iglu oli veel korras, aga ööbida seal vist enam ei saa, kuna põrand oli juba vee all. Kohalik hoonestus sai ka üle vaadatud. Kohalikku logiraamatusse olid vist hiired tahtnud ka logida, sest nende tegevuse jälgi selle vihiku kallal oli näha. Tahtsid vist kirja panna et võtavad tikke, sest ka tolle kilekoti juures, kus olid tikud, oli näha hiirte tegevuse jälgi.Peale väikest puhkust sai GPS töökorda seatud ja suund Karuskosele pandud, mis näitas oma 7km veel nühkimist. Kahe tunniga jõudsin vaatetorni juurde ja see oli suur kergendus, sest mitte ei jõudnud enam "suusatada". Päeva läbisõit tuli 17,2 km. Suvel on kindlasti ilusamad vaated kui talvel, aga iga aastaaeg on omaette ilus. Aitähh Peitjatele!

13 veebruar 2011 leidis Jaanus Hannes Elvis [ullunt]
Tagantjärgi on juba raske kõiki seike sest võrratust suusamatkast meenutada.Kui kohe peale retke ära ei logi on pärast raske sellest kirjutada.Jaanus on ilusasti juba kõigest kirjutanud ja mulle jääb vaid nentida leitud-logitud.

13 veebruar 2011 leidis Jaanus, Elvis, Hannes [jmets]
Küll on hea kodus soojal diivanil surisevate liigete saatel logi kirjutada. Valetaks veel kaminatule ja ühe mõnusa glögi ka siia juurde ja... Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kunagi sai Elvist õrritatud rabamatkaga. Laupäeval mõnusat puhkepäeva veetes ei osanud ma uneski ette näha tänast matka, aga ühtäkki helises telefon ja siis läks kibekiireks suusaotsimiseks. Nii leidsimegi end hommikul kell 7 omletti söömas, kell 8 maja ees Hannest ootamas ja juba poole tunni möödudes Saarisoolt suuski sättimas. Suur tänu siitpoolt ka Saarisoo pererahvale, kes varustas mind suuskadega, aitas need jalga sobivaks saada ning andis ka head nõu matka edukaks läbiviimiseks. Kartus, et jõgi Aesoos lahti võib olla ja me peame üle suletud silla ronima, osutus asjatuks. Peagi suutsime end läbi metsa suruda ning ees ootas raba ja fotopeatus ja päike ja vaade ja raba ja... Esimesed kilomeetrid lausa lendasid suuskade all, isegi minu Rootsi sõjaväe matkasuusad. Tuuli oli tagant ja päike soojendas nägu. Kartsime pisut toonojat ümbritsevat metsa ja tegime veidi suurema tiiru, jõudes lõpuks Toonoja oja deltale. Kuna meie ei teadnud midagi läbi jää vajunud geopeituritest, kulgesime uljalt mööda sängi. Ühtäkki peatusime imeliku kohina peale - teravamal kuulmisel oli kuulda selget vee vulinat/kohinat. Hääle järgi oli seda seal omajagu ja vool oli kiire. Seepeale olime mõnevõrra ettevaatlikumad, vähemalt seni, kuni paistma hakkasid kellegi üsna värsked suusajäljed. Olime enam kui kindlad, et keegi geopeituritest oli meist veel samal või siis eelmisel päeval ette jõudnud. Suur oli aga meie üllatus, kui kohapeal paistsid jäljed viivat vaid majakestesse ja aardeni puhas maa oli ning ka logiraamatus kanne puudus. Logisime nii aardesse kui ka majja. Kusjuures, üks seltskond oli sinna alles hiljuti ehitanud kaks iglut, kus siis ca 10 mees-naiskondlast olid hiljuti öö veetnud. Üks igludest oli täitsa olemas ja kasutusvalmis. Meie keerasime vaatamata soodsatele peatumisvõimalustele suusaninad Suitsna poole... Aare logitud 10:30 ja peatselt ka teele asutud.

27 jaanuar 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Igatahes, jõudsime me kahekesi aardekarbini
Arvake ära, kas see oli oi-oi kui kõvasti kinni
Kohapealsete rauast vahenditega kangutades
Jää ikka murdus logiraamatu pead vangutades

Toonoja tare juures jagus uudistamist pikalt
Läbi patseerisime kõik toad ja hooned vilkalt
Lõpuks sauna ees tegime viimsegi kiirsööma
Süda hakkas soojast tundest kiiremini lööma

Ja siis oligi saabunud aeg asuda edasiteele
Nagu selgus ei võinud loota jäätunud veele
Triin üht ideaalse kujuga "purret" ületades
Leidis end peagi jäise vee vallas külitamas

Minagi teda päästa püüdes märgusin jalust
Tundus nagu sel lumel polegi kandvat alust
Kui jäätudes autoteele jäänud vaid kilte üks
Viskas Miki omamoodi lolli killu, va naljapüks

Tema õnneks olnud kogu jutt alatuim vale
Muidu oleks õige kaameks muutunud paled
Veel viimane ohtlikuna tundunud jõeületus
Juba ammu Viljandi geohotell pol'd suletud

27 jaanuar 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Suitsna rabas puhus tuul meie senise seltskonna pooleks, Miki ja Merle läksid tuldud teed tagasi, sest Toonoja oli neil juba suvel nähtud. Tulime otse üle raba ja imestasime metsa jõudes, kuidas siin kraavides vesi vuliseb kogu külma ja lume kiuste. Aare oli üsna kõvasti peidikusse jäätunud, õnneks leidus kohapeal tööriistu. Turnisime ka Mardi talu majades ja majade vahel, õue peal on metsanotsud korraldanud suurema aardeotsimise - uskumatu songermaa! Sõime lõkkekoha ääres kõhud täis ja üritasime ette kujutada, kuidas kunagi siin külas elu käis. Tagasiteel selgus, et vaimud tegutsevad seal praegugi, keegi igatahes oli üliosavalt ehitanud kahele suurele palgile toetuva sillakese üle Toonoja. Silda ületades selgus, et palgid olid puhtast lumest, ja kui Paavo oli üle lipsanud, lagunes kogu ehitis minu all ära. Vesi oli õnneks umbes vöökohani, aga päris ära väsitas kogu selle krempli - räätsad, saapad, suusapüksid - välja tirimine ja viimastel kilomeetritel endaga kaasas tassimine. Hetk pärast jääauku helistas Miki ja teatas, et ta ei saanud meile kokkulepitud kohta vastu sõita, kuna teed on lahti lükkamata, ja nii venib matk veel 6 km pikemaks. Nii halba nalja ei ole ma ammu kuulnud, aga milline kergendus, et siiski nali :) Viimase laia jõe ületus hämaras oli juba üsna vastumeelt, ent soe auto, aknast nähtud tosin kitse ja eelseisev tore õhtu peitjatega pühkisid kiirelt kõik mured. Aitäh elamusrikka aarde eest!

8 oktoober 2010 leidis Hanno & Maario [loom]
Nagu selliste aarete puhul alati hõiskan - Aare täpselt minule!! Ma olin ikka täiesti pehme omadega kui jõekaldale jõudsime. Mõistus ei töötanud ja tahtsin lihtsalt selle lõkke juba põlema saada. Silda me loomulikult ei märganud ja seega tuli hakata jõge ületama. Hanno hoiatusi/soovitusi, et tule mööda põõsaid ma loomulikult ei kuulanud ja panin otse! Vesi käis mingi hetk hargivaheni välja (kuradi külm oli see ikka) ja edasi juba peaaegu jooksin riideid vahetama. Kiirelt lõke ülesse ja siis hakkas juba soojem. Igas esmaabikotikeses peaks olema natuke kuivatatud kibuvitsa, et teed teha. Maitses ebamaiselt hea:) Hommikul hakkas mul suht jahe ja kontide ülessesoojendamiseks käisin logisin ka logiraamatusse. Kell oli siis 8.00. Pärast hommikusööki asusime uuesti tagasiteele Karuskosele. Tänud petijatele! EVEJ

8 oktoober 2010 leidis Maario & Hanno [hanno5000]
Lähenesime Suitsna poolt üle raba ja metsaservani jõudes olime juba parajalt väsinud. Enne viimast kilomeetrit läbi metsa tegime kerge puhkepausi ja põrutasime edasi, pimedus hakkas juba peale suruma... Mida lähemale sihtmärgile jõudsime, seda tihedamaks hakkas mets muutuma ja seda rohkem oli ka võsa, millest tuli läbi murda... ja väsimus oli juba korralik... Lõpuks olime aardest u. 20 meetri kaugusel, kui märkasime eemal majade kontuure, paar sammu sinna poole ja ohh üllatust, meie tee majadeni lõikas ära jõgi... Hakkasime siis otsima kohta, kust võimalikult kuivalt üle pääseks, pimedas polnud see just lihtne, aare oli muidugi hetkega meelest läinud... Lõpuks otsustasime üht madalamana tunduvat kohta proovida, kuna midagi jalast ega seljast ei võtnud, siis lõpetasime aga ikkagi märgadena, ühel meist oli vesi vahepeal pea vööni, kuid teisele kaldale igatahes saime. Krdi külm oli ikka see vesi ja väljas oli tempeartuur ka juba nullilähedane..., aga ei läinudki just kaua, kui olime end nii palju kokku võtnud, et saime lõkke põlema ja natukenegi sooja, varsti saime hakata ka söögi peale mõtlema... Veetsime lõkke ääres hea mitu mõnusat tundi, aarde jätsime hommikuks :). Kui mina ärkasin oli Maario juba ammu külma sunnil lõkke äärde tagasi läinud, siis tuli meelde, et aare ka veel leidmata... ja mis sa ütled, punkt ju ikka teisel pool kallast... aga mis meil pimedas märkamata jäi oli muidugi koht, kust sai kummikuga täiesti kuiva jalaga üle jõe.. :D. Aare leitud uurisin logiraamatut ja tuli välja, et keegi oli siin täna juba käinud... Eks need kes kaua põõnavad, saavad ka logi hiljem kirja :D:D. Kui Karuskoselt siia jõudsime umbes nelja tunniga, siis tagasitee jäi isegi tunnikese võrra lühemaks. Igatahes oli väga vinge seiklus, kordaks hea meelega veel! Suured tänud peitjatele ja muidugi ka "reisikaaslasele"! :)

14 september 2010 leidis Joonas [joonas444]
leiukuupäev umbkaudne

21 august 2010 leidis Miki, Merle, Lauri ja Rita [miki]
Ega mul Algaja jutule suurt midagi lisada ei ole. Teerajast õnnestus meil kuidagi märkamatult risti üle lipsata ja edasine teekond kulges otse. Lõpuks toonojal teiste palge ette ilmumisel olime mudased, lõhkised märjad, tigedad, näljased ja midagi veel. Aga see läks esimese minutiga üle, kui lõkke äärde pääsesime ja midagi hamba alla saime. Tänud võileibade ja liha eest, see paar suutäit lõkke ääres päästis kogu päeva. Tagasiteel, kui Rita ees minema pani ja meie minuti pärast järele lippasime, oskasime ikka sohu sattuda, õnneks parandasime vea ning edasine lõviosa teekonnast oli mõnus jalutuskäik võrreldes saabumise kannatustega. Nüüd, mitu päeva hiljem logiteadet kirjutades, hakkab juba eluvaim vaikselt tagasi tulema.

21 august 2010 leidis Merle, Rita, Miki, Lauri [algaja]
See oli umbes sama haige elamus kui Puhatu teekond aga siin ei olnud külm. Peale auto parkimist olime natuke kahevahel, et kas minna või mitte, kuna 3+3 km kuskil võsas, üle jõe ja vihma käes ei kutsunud küll kuidagi. Tegin suitsu ja lõpuks rebisn läppariga (Kõu seal igatahes töötas) ilmaennustuse lahti, mille põhjal siis peale pisikest rehkendust jõudsime järeldusele, et see praegune vihm jääb varsti üle ja umbes sel ajal kui tagasi oleme hakkab suurem vihm. Etterutates võib öelda, et nii ka oli. Jõeületamise jaoks oli meil paat olemas aga alguseks läksime olukorda uurima. Täiesti müstilisel kombel sattusime kohta kus oli aga jõeületamise teema lahendatav ilma meiepoolsete abivahenditeta. Sealt saime nii minnes kui tulles kuhjaga häid emotsioone. Vast suutsime ka meie neid pakkuda, mine tea. Teisel pool jõge üritasime algul juhiste järgi minna aga siis panime otse. Põlvini hein koos 20 cm mätastega oli aga alles algus. Mina oma kilejopes (vastu pidas see 200 liitrine prügikott) ja kipsis käega raiusin kõige ees ehk siis boonuseks olin ma kõige märjem. Vahepeal end kaasa haakinud koer tegi kõigil meele mõruks. Sest kui see heinamaa otsa sai sii hakkas paduvõsa. Ja koer libises nagu muuseas kogu selle jama vahelt läbi. Mitu korda sai mõeldud, et kas koeraelu ikka on nii väga hirmus. Umbes 300 meetrit seda jama, kus tuli roomata, hüpata, ronida ja risu murda tüütas aga ära. Toonojast teisel pool paistis okaspuumets ja seal oli palju parem liikuda. Kolmas koht mida proovisime oli sobilik, et üle vee pääseda. Ja peale seda juhtus nii nagu ikka, me kadusime üksteisel silmist. Kisa, röökimine ja vile ei aidanud. Moblat mul ka polnud ja peale mõnda mõtlemist pakkusin Ritale, et ega see Miki nüüd nii vilets ka ei ole, et siin hätta jääb ja küll aarde juures kohtume. Korra veel tegime kisa aga tulutult. Vahepeal tekkis ka koer tagasi. See ajas natuke segadusse aga koeral oli hiigla lõbus. Mingil hetkel saime siiski aru, et me peame teisel kaldale tagasi minema. Ja see koht, kus me üritasime lõpuks üle minna tundus piisavalt kitsas olema. Nimelt on seal ka kopratammid ja nende taga on umbes 20 meetri laiune "nire" millest enam väga reipalt üle ei hüppa. Loopisime mõned kaikad vette, et sügav ei oleks ja siis tasakesi tuiasime üle. Koer tuli kah, kaigaste kõrvalt, umbes 10 cm sügavuses vees. Nojah ... Edasi hakkasin GPS pildil olevat matkarada otsima arvates, et ega see kaardil tegelikust kohast väga palju mööda ei saa olla. Ja siis, kui olime teekonna algusets peale juba umbes kilt või tiba rohkem selles issandast hüljatud klorofüllihunnikus töllerdanud oligi rada olemas. Edasi oli lihtne ja kohapeal oligi peasüüdlaste lai naeratus meid tervitamas. Minu meelest nad ei usknud, et keegi sinna üldse tuleb. Ajasime juttu, kuivatasime tibake riideid, sõime natuke, panime logi kirja ... Lõpuks õnnestus ka Miki toru otsa saada ja ilmnes, et tema oli õige geopeituri moodi otse tulnud. Pool tundi hiljme olid ka Miki ja Merle kohal. Nende teekond oli vist veel hullem, kuna rada nad ei leidnud. Aga kohale nad siiski said aga eks ta ise räägib, kui seda vajalikuks peab. Peale umbes tunnist logelemist asusime tagasiteele. Kõigil kõrvus peitja jutt mingist rajast, mis peaks olema. Seda me aga ei leidnud ja tagasi läksime ka umbes kilomeetri täielikus võsas. Seekord hoidsime kokku ja panime juba tuimalt otse. Kiiver oleks hea olnud. Siis keerad nina maa poole kiiver on siis kõige ees ja kõnnid kuni käib tümaki. Pead tõstmata kombid kätega kummal pool takistus ära lõppeb, lähed puust/kivist/majast mööda ja jätkad tegevust kuni oled kohal. Aga minul kiivrit ei olnud ja nii ma siis ragistasin seal okste, tüvede, sambla ja igasugu muu jama vahel. Õnneks läks pimedaks ja ...

21 august 2010 leidis Merle, Rita, Miki, Lauri [algaja]
Igatahes kui lõpuks jõeäärne heinamaa pimedas natuke heledama orientiirina paistma hakkas siis oli tunne, et keskpäevane päike on käes ja pikk kergendusohe pääses kõigil üle huulte. Lõpuks olime ka auto juures ja mõtlesime, et mida paganat me küll sinna üldse ronisime. Kallasin kummastki kummikust teeklaasitäie vett välja ja istusi natuke niisama. Ja siis hakkas ka see lubatud vihm peale. Üsna väsitav teekond oli. Tegin EVEJ.

17 juuli 2010 leidis Sm. Jaan Kask ja Neeme [neeme]
Ei tea, kuna oleks selle matka ette võtnud, aga jutuajamises sm. Jaan Kasega (kellega siis veel) selgus, et temal plaanis juba sellel nädalavahetusel Toonojale minna. Ja et sm. Jaan Kase geomobiilis oli vaba koht täitsa olemas, sai kampa löödud. Masina jätsime ühe rippsilla juurde, mis meid kenasti üle Navesti jõe aitas ja edasi juba aardepaiga poole. Kohale jõudsime viperusteta ja täpsed koordinaadid näitasid aardekirstu asukoha ka kiirelt kätte. Logiraamatut avades selgus, et umbes pool tunnikest varem oli siin juba oldud. Kuna tee peal keegi meile vastu ei tulnud, jäi kahtlus, et esmaleidja kusagil ligiduses veel ringi uudistab. Nii oligi, veidi aja pärast astus puude vahelt välja Arli. Muidugi ei olnud tal raske ära arvata, et ka meie näol oli tegemist geopeituritega :). Tervitused Arlile ja palju õnne esmaleiu puhul! Uudistasime veel veidi ringi, aga kuna aeg veeres märkamatult, siis tuli kodutee uuesti jalge alla võtta. Aardesse jätsin täringu ja kaasa võtsin ühe väljamaa mündi. Suur tänu aardepeitjatele mõnusa matka eest!!!

17 juuli 2010 leidis Arli [puujalg]
Täna tundus olevat õige päev geopeitusega alustamiseks. Valisin ühe veel avastamata aarde ja ülesse ma ta otsisin. Kolasin ümbruses natuke ringi ja tagasi aarde lähedal asuva maja juurde jõudes kohtasin seal veel rahvast. Tekkis kuri kahtlus, et nad ei tulnud siia jõhvikaid korjama, vaid ka varandust jahtima. Täpselt nii oligi ja ma võitsin ainult napi 30 minutiga. Nagu vormelisõit Toonoja rabasaarel:) V:Eesti mündid J:Horvaatia mündid