Toonoja

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

16 oktoober 2018 kommenteeris Karl [zdrk]

Täpselt 2 aastat tagasi leidis aset minu eelmine Toonoja külastus läbi raba. Sellel korral otsustasin proovida lähenemist Navesti jõe poolt. Plaan A oli üle silla ja plaan B läbi jõe. Aesoole jõudes peatasin auto ühes taluväravas, et küsida aias toimetavalt tädikeselt kas üle silla saab ja kui ei saa siis kelle poole pöörduda võiksin. Seisin nagu tola värava taga rääkides kõva häälega iseendaga. Tädikene isegi ei pööranud pilku minu poole. Vaid üks sõbralik koer tuli teisele poole väravat minu kohalolu tunnistama. Tegin neljajalgsele viimased silitamised ja otsustasin siis lihtsalt silda vaatama minna.

Koht oli kaardilt välja vaadatud. Jalutasin mööda märga kasteheina jõe äärde. Sild oli täitsa olemas ja paremas konditsioonis kui mõne googeldatud pildi pealt näha. Maaomanik oli aga omaltpoolt teinud kõik, et keegi võõras siit üle ei saaks. Kaks järjestikust metallust, millel mõlemal topelt tabalukud ja minusuguste vastu veel ka okastraati veetud. Ei saa täpselt aru mis selle mõte on. Palju mõistlikum oleks sild avada kõigile ja panna näiteks annetuskast silla ühte otsa ülalpidamiskuludeks.

Ei jäänud siis muud üle kui pea norus tagasi auto juurde minna ja sõita natukene eemal asuvasse koolmekohta (58.518414, 25.094021). Navesti jõe sügavus oli seal tõesti paljulubav. Meisterdasin endale matkakepi, viskasin riided seljast ja astusin karastavasse jääkülma vette. Minnes oli maksimaalseks sügavuseks umbes meeter. Põhjas oli nii kive, muda kui ka kõrkjaid. Et vältida ebavajalikke vigastusi läbisin takistust väga ettevaatlikult. Teisel kaldal kuivatasin ennast ära ja tagusin jalgades vereringi kiiremini käima. Hoopis raskem oli viienda aastaja kaldajoone järsakust üles saada. Kõik oli mäda või libe.

Järgmisel päeval tagasi minnes viis punaste paeltega märgistatud teerada küll samasse koolmekohta kuid minu improviseeritud ületuskohast umbes 150 meetrit allavoolu. Seal paistis, et kuival suvel võib isegi kuiva jalaga üle saada mööda suuri kive. Praegusel ajal oli aga ületus selle võrra ebameeldivam. Vee sees suuri kive ei näinud ja boonusena sai 2 korda jõge ületada.

Kui olin õigele kaldale jõudnud, siis esmalt ragistasin umbes 500 meetrit võsas piki Navesti jõe kallast. Siis otsustasin risti lageda raba poole internetilevi püüdma minna, et endale vähemalt ümbruskonna kaart ette saada. Ennem ristusin aga sügisesi värve täis ilusa jalgrajaga. Sealt oli veel tunnikene talukohani.

Järgmine suurem takistus tuli esimese Toonoja ületamise juures. Kahest palgist koosnev sild oli kaotanud oma käsipuu ja oli libedam kui must jää. Viskasin kahe palgi vahele ühe suure kaseoksa ja lootsin kõike paremat. Oli kõhedustekitavalt õudne ja proovisin mitte mõelda, et järgmine päev pean uuesti siit üle saama.

Toonoja kaldaäärne oli veel ilusam kui varasem jalgrada. Täielik muinasjutumets oma ürgsete hiiglaslike puudega. Orus asuv jõgi oli ka omaette vaatamisväärsus. Tee peale loendasin kokku vähemalt 7 suuremat ja väiksemat looduslikku tammi, mis moodustasid väikeseid koskesid. See tähendas aga üleujutust ülesvoolu. Niimoodi oligi üks sügav paarimeetri laiune kraav muutunud 10 meetrit laiaks. Matkaraja mädanenud ja lagunenud sillamoodustis kaetud paksu veekihiga. Metsa all oli piisavalt materjali, et teha oma veetakistuse ületus võimalikuks. Kõik pidas ja tänu gore-texidele jäid ka sokid kuivaks.

Siis oligi jäänud veel viimane finišisirge. Ette jäi piltidelt tuttav kelder ja siis paistiski vana hea Mardi talu peahoone. Kõigepealt otsejoones suitsusauna juurde, sest tegemist oli palju. Kaesin järgi mis on uut ja põnevat. RMK toonud siia uusi pinke ja laudu. Toas oli uus saag ja kirves. Mugavusi oli rohkem kui eeldanuks.

Haarasin isikliku kirve ja sae kaasa ning läksin vaatama mida metsaalune pakub. Ühtegi puud maha võtma ei pidanud. Ümberkukkunuid oli piisavalt. Saagisin, lõhkusin ja tassisin. Oma tunnike füüsilist tööd ja lõkke ümbruses oli puid enam kui küll. Õige aeg lõke üles süüdata. Ütlus "kus suitsu seal tuld" küll väga paika ei tahtnud pidada. Suitsu oli väga palju aga tuld minimaalselt. Kõik oli nii jubedalt märg. Lõkke elushoidmine oli keerulisem kui surnu elustamine. Kulus lausa 2 tundi puhumist ja lehvitamist kuniks ma julgesin lõkke omapead jätta.

Siis oli aeg tuua Geopeituse aare lõkke juurde, et siin logiraamatut lugeda ja äkki ka midagi kasulikku sellega teha. Aga oi-oi kui märg veel sealse silla juures oli. Ka need palgid oli jäänud vee sisse ja üleüldse palkideni jõudmiseks tuli lendoravat nimega ninja mängida. Ja no see sild.. väga ebastabiilne. Vee sees, mäda, vetruv aga jätkuvalt ühes tükis. Ma isegi ei tea mis mind ajendas jätkama. Isegi aardeleid polnud kaalul. Hinge kinni hoides tatsasin teisele poole. Ugghhh. 3 korda seda silda enam ületada ei tahtnud ehk aarde lõkke äärde vedamine ei tulnud kõne allagi. Pastakat mul ka nüüd kaasas ei olnud. Õnneks olid 2 aastat tagasi teritatud harilikud jätkuvalt sama teravad ja kribasin esmamuljed kirja ja tegin tulekut.

Lõkke ääres ehitasin lõket tasapisi suuremaks ja suuremaks. Iga peale pandud puuoks tappis lõket oma välja ilastatava veega. Sain aru, et kõik minu kohale veetud palgid on üleliigsed ja need lõkkesse ei jõua küll kunagi. Vahepeal koristasin toa põranda ära ja siis hakkasin küpsetama. Õhtusöögi ooteks küpsetasin krõbedat Serrano sinki ja põhiroaks fooliumi sees lõhe. Täielik nauding! Äkki olin esimene, kes läbi sajandite sõi sellist luksust siin Toonojal.

Edasist õhtut sisustasin üleliigsete puude parajaks saagimisega ja riita kuivama ladumisega. Pimeduse saabudes lugesin ja täitsin logiraamatut. Huvitavamaiks sõnadekoosluseks logiraamatus oli "merevaigu söömine viskiga". Täielikus ööpimeduses võtsin ette veel peamaja siseruumide külastamise, et luua mõnusat une meeleolu. Voodi jaoks lükkasin kokku kaks pinki lavatsiks. Uni oli magus kuniks valguse ilmumisega hakkas loodus ellu ja lõugavad haned tegid madalende üle sauna. Lahkusin Toonojalt päikesetõusuga läbi uduse metsa.

Võib öelda, et jäin Toonoja külastamisega rahule. Sain elamust mille järgi tulin. Kunagi peab siiski ikkagist tagasi tulema ja suitsusauna ka küdema panema. Ennem peaks kuidagi aga koormatäie kuivi puid sinna toimetama. Selle jamaga millega ma lõket tegin, jääks sinna majja selline ving sisse, et seal ei kannataks järgmised 3 aastat sees ollagi.

Aitäh! Ja aardest näppasin kaasa ühe ränduri, mille toimetan soojale maale.

16 oktoober 2018 kommenteeris Karl [zdrk]

Käesoleval aastal olen jäänud talvepuhkusele eriti varakult. Kuid üks vinge geoaasta vajab väärikat lõpetamist. Sobivaks kandidaadiks valisin juba suve keskpaigus välja Toonoja taaskülastamise. Põhjusteks tooksin antud põneva koha täieliku eraldatuse ja Soomaa üldise hingelise läheduse minu jaoks.

Aastale tagasi vaadates, kerides läbi leitud aarete nimekirja, ei usu et kõiki neid seiklusi tegin selle aastanumbri sees. Lugematul hulgal eneseületamisi, ekstreemsusi, eriskummalisi ööbimiskogemusi ja põnevaid paiku. Järgnevad kokkuvõtlikud lõigud kõige eredamatest mälestustest on eelkõige mu enda jaoks, et oleks üks ülevaatlik logi. Tooksin kronoloogilises järjekorras välja paremiku erinevate kategooriate tegevustest. Toonoja täpsemast taaskülastusest kriban eraldi logi.

||||||||||||||||||||||||||||||
KOKKUVÕTE aastast endale :)
||||||||||||||||||||||||||||||

Kuidas Karl sattus jalgrattaga märtsi lõpus mere peale?
Aasta märksõnaks on kindlasti jää. Kõik algas täiesti süütult jaanuari keskpaigas Rummu järve ääres kui olin oma uut geovarustust redeli näol testimas. Seal saigi oma sõrm jääkuradile antud. Paar päeva hiljem olin juba õhtupimeduses, täistuledes driftivate autode vahel lippamas Don Quixote saarele. Sellele järgnes koheselt esimese merejää katsetamine teel Kuradisaarele. Jää oli olematu aga täpselt samasugune oli ka risk. Siis ühel kottpimedal hilisõhtul Lätimaa rabas üks valesti astutud samm jääd enam ei eksisteerinud ja sain teada mida tähendab talisuplus, riietega. Pidurit ma ei tõmmanud vaid mõtlesin välja viisid kuidas minimaliseerida edaspidi ohtu.

Kaks nädalat hiljem võtsin ette juba oma senise pikima jääl käigu. Sihtkohaks Kalevipoja kivi. Abilisteks räätsad ja matkakepp. Ei saa salata, et jalad värisesid terve aja. Käigust saavutatud positiivne emotsioon oli sõltuvust tekitav. Ühesõnaga süües kasvas isu. Koheselt võtsin ette oma senise ekstreemseima geotuuri. Eesmärgiks 4 päeva jooksul jalutada läbi hulganisti erinevaid Eestimaa saari. Kumblile ma ei saanud. Mis oli samas hea, sest see näitas, et ohutunne oli mul jätkuvalt kodus. Päev jätkus autoga üle merejää sõiduga Vormsile, kust ennem päikese peitu pugemist alustasin jalutuskäiku läbi tuisu Hobulaiule. See oli minu järjekordne pikim veedetud aeg jää peal. Kaks päeva hiljem ees ootav takistus oli juba omaette klassist - Sorgu saar. Ei uskunud, et ma kunagi sinna saarele oma jalga tõstan. Aga võta näpust! 5 tunnise matka käigus piki lõputut valget kõrbe sai see lihtsurelikele kättesaamatu nurk külastatud. Sellele lajatasin koheselt otsa ka Oosääre. Hirm oli sel päeval minu jaoks konstant aga ühed isetehtud jäänaasklid võivad teha imet ja juhatada soovitud horisondile.

Maasikas või siis kirss tordil oli märtsilõpu viimase jää ära kasutamine. Mitte lihtsalt mingi kiire sutsakas kuhugi vaid 2 päeva jalgrattaga mööda jääd sõitmine ja ööbimine Robinsonide saarel. Ei tea kas leidus ühtegi inimest kes arvanuks peale minu, et see on hea mõte. Pole kunagi nii pingsalt jälginud 500km raadiuses olevat ilma - ennustused, tegelikkus, kraadid, sademed, rõhkkonnad, mereveetaseme kõikumised, jääkaart jne. Antud ajahetkel oleksin silmad ette teinud nii Kuuse-Taadile, Pauksonile kui ka tervele EMHI kollektiivile oma teadmistega. Enam perfektsemat ajastust ei saanud olla. Oli jää, oli päike, oli soe ja lõputu emotsioonide laeng mis jääb elu lõpuni meelde.

Kõik jääl käigud olid mul üksinda, mis võib tunduda kõrvaltvaatajale kui äärmiselt rumala teona. Tegelikkuses olin enda jaoks õnnestumise tõenäosuse viinud vähemalt 99,9%ni. Olgu selleks siis teadmised, kogemused kui ka kõigil seikadel moraalseks toeks olnud "Karli elukindlustuse" tiim. Aitäh teile!

Mis ajendab inimest magama kiitsakas 40 meetri kõrguses tornis, mis on ühteaegu saun kui ka prügihunnik ja kus ei saa isegi pikali olles jalgu sirgeks lükata?
Suure osa oma 2017 aasta geotuuridest pühendasin ma üle Eesti erinevate RMK kohtade läbi katsetamisele. Nüüd oli vaja suunduda uuele tasemele, kombata oma piire ja mõelda kastist välja. Üks lahedamaid ööbimisi oli koheselt aasta alguses Varessaares. See oli pigem justkui jätk eelmisele aastale aga kerge ekstreemsuse maiguga. Lihtsalt supper äge koht, kuhu tahaksin kindlasti vähemalt korra või isegi korduvalt tagasi suunduda. Sain olla külmal talvepäeval suure maja peremees. Kui muidugi hiir välja arvata.

Siis tekkis esimene loll idee. Katsetada Nõval elus esimest korda miinuskraadiga telkimist. Tänu heale ettevalmistusi üks parimaid telgis magamisi üldse. Järgmine märkimist väärt ööbimine leidis aset Lao sadamas. Olin küll autos aga eriline oli seetõttu, et uinusin kauguses vilkuvale Sorgu majakale mis oli minu järgmise hommiku eesmärgiks.

Ja siis.. tuli minu elu kõige ekstreemsem plaan, mille ka hindele 5 täide viisin. Jalgrattaga Muhu ja Hiiumaa vahel olevale laiule "Robinsonide saarele" ööbima. Ainsaks teadmiseks oli, et saarel on kunagi olnud üks katusealusega laud ja selle peal äkki saab magada. Lõpetasin hoopis kitsede hütis keetes endale pool ööd kuuma vett magamiskotti, et ise jääkuubikuks ei muutuks. Aga kogemus oli vinge. Võin vist julgelt väita, et ma olen esimene inimene maailmas kes otsustab rentida jalgratta, et sõita mööda merejääd lõhesid vältides suvalisele saarele ja seal ööbida miinuskraadidega, suvise magamiskotiga, kitsedele mõeldud hütis.

Vahepeal oli üks chill talvine ööbimine Läti poetuuril käis Kaubaru matkaonnis. Järgmine kastist välja mõtlemisega ööbimine tuli teel ÄMMa rajale. See oli täielik improvisatsioon. Esmalt oli plaan startida hommikul kodus välja puhanuna aga siis plahvatas peas seal läheduses olev Emumäe vaatetorn. Ei suutnud sellele lahedale ideele vastu panna ja sõitsingi sinna spetsiaalselt ööbima. Olgugi, et maa peal oli ööbimiseks kõlbulikke onne jalaga segada.

Enamus suvest möödus pigem jalgrattaga tuuritades. Siis ei saanud endale liigseid ekstreemsusi lubada, sest une ebaõnnestumise korral võib füüsis mäkra mängima hakata. Ropult palju telkimist telgiga ja telgita, odavaid majutusi ja ka mõned autos viibimised. Oli nii ilusaid kohti ja tavainimese jaoks ekstreemseid kuid kõik pigem kahvatuvad minu üldise pildi ees. Tooksin välja vaid 2 suve kõige erilisemat ööd.

Kõigepealt oma enda aare Nätsi rabas. Elu esimene täitsa päris rabas ööbimine mätta otsas. Kui seda võiks kokku võtta kolme erineva sõnaga siis selleks oleksid - vau, märg, niiiiilus. Kogu see matk päikeseloojanguga rabas, ujumine soojas laukas, saamas uduga üheks ja need hommikused vaated. Kui ma võidaksin EuroJackpoti peavõidu, siis ostaksin endale 2 teleporteerumise portaali. Ühe asetaksin koju ja teise kuhugi rappa.

Teine väga lahe suvine öömaja kogemus oli Madisemäel. See paik hakkas mind paeluma 2014 aasta algusest kui foorumis oli üks statiivi kadumise juhtum ja paluti abi. Siis ma muidugi ööbimise peale ei mõelnud vaid lihtsalt tahtnuks sinna torni ronida. Nüüd olin jõudnud oma Eestimaa avastamisega lõpuks Jõgevamaa ja Tartumaa piirimaile. See tähendas ka selle aarde ettevõtmist. Piltidelt uuesti torni nähes teadsin, et ma pean proovima seal ööbida. Kui hull see ikka olla saab võrreldes aasta jooksul kogetuga. Kujutasin ette erinevaid õhtuseid kui ka hommikutundidel avanevaid vaateid. Ei olnud just 5 tärni hotell, pigem miinus 5. Erilisuse faktor oli aga 5+. Öömaja mida mul saab olema raske kui mitte võimatu üle trumbata.

Autost sai jälle jalgratas
Sellest päevast alates kui ma hakkasin geopeituma on mulle eelkõige meeldinud jalgrattaga tuuritada. Trenn ja hobi kaks ühes. Kui kõikide Harjumaa rongijaamade ümbrused said aaretest puhtaks tehtud läks keeruliseks. Soetatud sai auto ja mindud ühes sellega ka mugavaks. Mõned üksikud tuurid eksisid suvekavadesse. Sel aastal vaatasin üle pika aja kaarti just selle pilguga, et saaks korrata midagi lahedat nagu 2014 aasta 7-päevane Põhja-Eesti rattaring. Tuli välja, et ma eriti lühemaid sõite teha ei saagi minu leidmata aarete paiknemise suhtes.

Esimene mitmepäevane rattasõit see aasta oli mul muidugi kevadel Muhu ümbruses kui meri oli veel jääs aga alustaks siis pigem suvistest. Sellisel juhul esimene etapp oli juuni alguses 3000. leiu puhul 7 päevaga Narvast Tartusse. Esmakordne oli minu jaoks sõit sellepoolest, et kaasas oli absoluutselt kõik mida võib vaja minna. Magamisvarustus, söögitegemise vahendid, nädala aja riided, GP logimise masin ja pidevalt oli kotis mitme päeva jagu sööki ja jooki. Pool marsruudist läbisin üksinda ja matka keskosas pakkus kvaliteet seltskonda Merilin. Emotsioone oli seinast seina. Lõputu vastutuul, magamine Ida-Virumaa kultuursete noorte keskel, mitmed rehvipurunemised, kohutav kruusatee. Vastupidiselt siis naerukrambid Jõhvis, lusikas püsti Kuremäe Seljanka, lõputult jäätist, Peipsiäärne idüll jne. Pikemat sorti rattatuur jättis nii hea mulje, et võis kohe järgmisi planeerima hakata.

Järgmine mitmepäevane rattatuuri pakkumine tuli sootuks ootamatust kohast. Selle pakkus välja Joonas. Pikemalt sellest juttu meie esimeses logis. See tuur oli 3-päevane Rakverest Rakverre läbi Peipsi järve. Kui ma varem olin pigem olnud nagu vanur Kariibimere kruiisil, siis nüüd sattusin äkitselt trenni kus Rocky Balboa harjutas võitluseks Ivan Drago vastu. Hiljem selgus, et põdesin samal ajal veel ka rasket haigust. Kõva trenni, vähese une, präänikute, alkoholi, coldrexi pulbri ja vaimari aarete komboga higistasin kõik välja. See korralik andmine oli isegi tagantjärgi päris mõnus. Tahtejõuga leiab päris palju kummalisi energiavarusid kohtadest mida sa ei teadnudki eksisteerivat. 3 päeva pea täiesti võõraga läks üle ootuste hästi ja oli tunne nagu oleks aega veetnud mõne ammuse Lasnahoodi sõbraga.

Selle aasta suvesse mahtus veel ka kolmas pikem rattasõit. Sama marsruut nagu esimene aga tagurpidi ehk siis Tartust Narva ja 6 päevaga. See oli mõnes mõttes täiesti ebanormaalne sõit. Kõik oli perfektne kui mõned mitteleiud välja arvata. Kuna kõik läks nii positiivselt, siis sellest ajendatult oli moraal kõrgem ja ka energiat rohkem. Kui tavaliselt geotuurid kas täituvad või siis saavad tehtud osaliselt, siis sel korral mu plaan sai hoopis täiendusi. Lõpuks kui suvi läbi sai olin oma viimase 5 aasta parimas füüsilises vormis. Mis sellest järeldada võib? Rattasõit on kasulikum kui autosõit.

Muud erilisemad seigad
Üheks eriliseks momendiks oli ronimisvarustusega puu vallutamine keset Järvamaa võsa. Sihtmärgiks Võimatu Missioon II Instruktoriks Tarmo ja kaaslasteks Silver, Kaupo ja Merle. See oli taaskord üks sellistest kohtadest kuhu ma ei arvanud, et kunagi satun. Veel vähem üles ronin. Aga jälle pean oma arvamusi sööma! Tänusõnad lähevad kompanjonile kes võimalust pakkusid, kaasa kutsusid ja ka moraalseks toeks olid.

Aasta üheks eredamaiks mälestuseks mis erines kõigest muust kategooriliselt oli kohe kindlasti öine paadisõit mööda peegelsiledat tulipunast merd. Algas vaid paarist sõnast mida pidasin naljaks, mis muutus Kuuli Muna külastuseks. Lõpuks päädis 8 tunni sõiduga, mille käigus sai külastatud nii mõnigi saar, kaasaarvatud Keri. See sõit tundub tänasel päevalgi veel justkui unenägu. Aitäh Timmu ja Kristel unenäo eest mis ei unune pärast ärkamist!

Kuigi ma geopeitun enamus ajast üksinda, siis peab ära märkima, et vahest on siiski väga lahe ka mitmekesi seigelda. Lisaks eelnevale ülestoodule oli väga lahe ja tänaksin: Lõuna-Eesti tripi eest Merilini, seiklusrikkaid ööbimistega väljasõite Mariste, Marianne ja Lauriga, Prangli väisamist T&K ning L&M tiimiga (ei need ei ole suitsumargid), Viljandimaa mäda uuringute tegemist Merle, Taavi ja Tessaga ja lõpetuseks ka veel Osmussaare suuremat külastusmeeskonda.

||||||||||||||||||||||||||||||
Lõpetuseks
||||||||||||||||||||||||||||||
Kohe kindlasti jäi 100 ja enam tähtsat asja täheldamata. Lahedad asukohad, põnevad sündmused, super kvaliteetsed aarded jne. Üles märgitust iga killukene on aga juba aplodeerimist väärt. Mitte endale vaid sellele hobile, millest ma sõltuvuses olen ja kuhu ma hea meelega ka edaspidi oma aega ja raha panustan. Kas ma oleksin seda kõike teinud ilma Geopeituseta? Kindlasti mitte. Nautigem seda hobi maksimaalselt! Seadkem eesmärke, vallutagem neid ja saagem sellest rahulolu. Vabatahtlikult kujunenud eesmärkide puudumisel on õige hetk võtta aeg maha.

Just selline on minu maksimaalse rahulolu valem. Praegu olen mugu aga omasin ühte kindlat eesmärki jõuda Toonojale. Pärast eesmärgi saavutamist jään ootama kevade saabumist, kui just ei teki vahepeal mõni huvitavam plaan. Järgmisel aastal tänavust üle trumbata on pea võimatu aga eks ole näha. Eestimaa ilusaim nurk, Võrumaa, on veel ju täies mahus külasamata. Päikest teile, kes suutsid siit lõpmatust pikast logist minu 2018 memuaare lugeda!

8 august 2017 kommenteeris gk [geokrahv]

Tulemas on rabamatk proffide juhendamisel. Võib olla soovib keegi liituda.

15 oktoober 2016 kommenteeris Karl, Maris ja Margus [max]

2.päev - matk Toonojalt Karuskosele, pooleli jäänud katsega jõuda ka Kuresoo aardeni ning läbipõikega Sibula aarde juurest. Ärkasime matkaonnis, see on täiesti sobiv varjualune sügiseseks ja miks mitte ka talviseks öömajaks, mahutavusega 4-5 majalist. Tegime hommikuse lõkke. Lõke annab hommikul mõnusa soojatunde enne teeleasumist. Kohv ja söök ning laagri kokkukorjamine. Jätsime järgmistele majalistele õlilambi koos mõningase lambiõli varuga. Loodame, et lamp teeb järgmiste matkajate olemise eriti hubaseks. Kuidagi kiirelt olid jõudnud lõpule meie veevarud, seega tegime raba peale kaasa ühe termosetäie kohalikust veest teed. Lootusega, et mis ei tapa, teeb tugevaks :) Matka alustuseks oli vaja läbida mets meie ja raba vahel ning see hommikune enda käimalükkamine võttis palju aega. Sellega läkski kaotsi palju väärtsulikku valget aega, mis omakorda vähendas Kuresoo aardeni jõudmise tõenäosust. Teine päev oli meie jaoks palju raskem. Vist oli kontides esimese päeva raskus, seda oli tunda kohe hommikul ning päeva peale kogunes juurde. Alustuseks püüdsime võtta suuna Kuresoo aarde poole, kuid jäime kehva koduse eeltöö tõttu omadega ummikusse sinna pehmete-püdelate triipude labürinti ja nii me ühel hetkel ühise sõjanõu tulemusena loobusime ning võtsime suuna Sibula aarde peale. Ammutasime veel rabalaukast kaasa pudelitäie vett, sest meie veevarud olid otsakorral ja tagasiteeks oli jäänud vaid pudel spordijooki. Suuna võtmine Sibula peale oli hea otsus, rabamaastik muutus kandvamaks, tee joonistus sirgemaks ning kohe hakkasid vähenema meid lõpp-parklast lahutavad kilomeetrid. Minule meeldib sellisel pinnal räätsaga astuda, üldse ei pea muretsema ja jalge ette vahtima, enamus pinnast oli hästi kandev. Üsna muretult sain imetleda raba ilu, eemalt paistavat metsaviirgu. Isegi päike andis end korraks näole ja puistas raba peale kuldseid viirge. Ka Margus astus räätsaga, kuid Karl oli otsustanud teisel päeval kummiku kasuks. Tal on selliseks astumiseks kõva kogemus ning rabas kummikuga haagitamises on ta päris osav. Seadsimegi astumisel sihiks eemalt paistva metsatuka ning kohale jõudes väike paus ja siis järgmine metsatukk. Eks iga kilomeetriga läks meie koorem raskemaks, Margus ja Karl said ikka päris kõva vaeva näha. Puhkepausid kujunesid mõnusaks pikutamiseks pehmel samblal. Kõige raskem rabaosa minu jaoks oli pokumaastik. Ma ei saa aru, miks joonistatakse pokud lasteraamatusse sõbralike tegelastena. Minu jaoks nad küll sõbrad pole. Nende vahel nägin ikka kõvasti vaeva, et edasi saada ja mitte nende vahele igaveseks ekslema jääda. Karl sai nendega paremini läbi, kuid ühel hetkel suutsid nad temagi jalga pidi vetesügavusse tirida. Sibula aarde juures oli juba päris hea tunne, et suurem osa matka on seljataga. Siiski olime arusaanud, et kõige raskem ja vaevalisem osa on ees. Viimase pooleteist kilomeetri peal tegime veel kolm pausi. See oli ikka uskumatult raske poolteist kilomeetrit ning kui kergeks ja lennukaks muutus meie kõigi samm, kui viimaks hakkas paistma Vaatleja V rabatorn. Rabatorni juures tegime pikema pausi, rüüpasime rabaveest keedetud õunateed, mis oli ääretult maitsev. Karl nautis paljajalu jalutamist laudteel. Kas teate, kui hea tunne on peale kaht kummikus veedetud päeva saada lõpuks sirutada paljaid varbaid :) Trehvasime rabagiidi, kes viis oma kliendid rabasse päikeseloojangu fotosessioonile. Ja siis oligi jäänud veel viimane jupp laudteest, mis lahutas meid parklast. Tehtud. Tänan peitjaid! Minu jaoks jääb see üheks ägedamaks matkaks, mis tehtud geopeituse radadel. Ning muidugi minu suur tänu Karlile ja Margusele olemast minu suurepärased kaaslased sellel retkel! Ma tean, teil oli raske, kuid te olite suurepärased :)

15 juuli 2014 kommenteeris Seltskond segaseid ja [pekadrip]

Viies kord Toonojal...

Kui linnavurled arvasid, et just nüüd on aeg küps tõsiselt rappa minna, siis ei saanud ma ära öelda "giidiks" hakata. Ise vaikselt omaette mõeldes, et jah... Tulge muidugi ja vaatame, mis puust te tegelikult olete. Kui rappa, siis rappa ja räätsadega. Mõne laudteega ei hakka jantima kah enam.
Ja kui räätsadega, siis sihiks Toonoja ja Kuresoo.
Nii saigi kamp kokku korjatud ja asutud juurdepääsu otsima.
Suletud sild ei tulnud kõne alla, paati meil polnud ja ujuda ei tahtnud meist igaüks teps mitte. Seega valisime Aesoo silla ja retke üle raba Toonojale. Päris parasjagu raske maastik on seal rabas kohati. Väsitav... Ja kaunid laukad on sätitud sinna kah, mis teelt kõrvale kallutavad. Toonoja saarele siseneda pole üldse mõistlik esimeses nurgas, saab korralikult võssis mütata, koos karude ja kährikutega. ;) Mingil ajal tundus see aga meeldivam kui teha ring ümber saarenurga. Lisaks andis võsa oma osa rutiini murdmisele. Ikkagi teistmoodi taas. Veel oli rahvas optimistlik. Pingviinide paraadsamm oli muutnud sujuvamaks ja samm pikemaks, lohisevamaks...
Kui aga paistis Toonaoja Mardi talu, siis ei tea isegi, kes rohkem rõõmustas, nemad või mina. ;) Ja siis oli minu tähetund, teada silla asukohta ja veel tähtsam, teada, kus on kukeseened. Kaks pannitäit kadus võiga praetult kõhtu. Pakk võid kuulub ju Toonoja matkavarustusse väga kindlalt. ;)
Öö veetsime suitsusaunas. Keegi ei kummitanud, keegi ei kolistanud enne hommikut. Siis aga tagus üks lind äratuseks vist vastu veepada lõkke ääres. ;) Oli aeg kohvi teha ja aeg usutluseks, kas ikka nad annavad endale aru, mis tähendab Kuresoo aarde juurde minek... ikkagi 2+2 km rabaretke lisaks...
Naiivitarid, ikka tahtsid minna... ;) Läksime siis...

(Toonoja on minu jaoks nagu omamoodi Meka, kus palverännakul käia. Ja tee Mekasse ei peagi olema kerge. ;) Siis igaüks sinna ei tule...)

17 september 2012 kommenteeris Peep, Alex ja [pekadrip]

Neljas kord Toonojal, mis on minu jaoks nagu palveränduritele Meka... Toonoja Mardi talu on küll üksildane mahajäetud paik, kuid mingi oma võlu ja aura on sellel kohal, mis lausa tõmbab sinna ikka ja jälle. Lugedes logiraamatut (mis on nüüd viidud sauna, mitte ei ole enam maja eeskojas) võib tõdeda, et sarnaseid sõltlasi on teisigi. Olen kolmel aastal sinna sattunud ja rõõm on näha, et midagi on muutunud ka paremuse poole. Skaudid on teinud sauna kallal tõsist tööd (loodavad, et keegi ei pahanda ;) ) ja nüüd on suitsusaun ööbimiseks super paik. Vana elumaja aga ootab kellegi heasoovlikku tegutsemist alles...

Neli erinevat viisi Toonojale lähenemist, kaks korda üle raba, kaks korda erinevatest kohtadest paadiga üle jõe. Parim lähenemisviis on vist ikkagi veel leidmata. :P Tänu Geokrahvile oli meil seekord oma paat kaasas ja seega jõe ületamine peaaegu käkitegu. Eks ma Peepu ja Alexit ninapidi vedasin jah, kui Kuresoo aarde päevakorda arvasin. Ehk suudavad nad kunagi andestada... Kuid, ma arvasin, et istudes Toonojal ja avastades, et Kuresoo aare on nii lähedal, oleks olnud südamest kahju, et räätsi kaasas polegi. Ja nii saigi, samm sammu järel ikkagi sohu mindud... Tänud matkakaaslastele, see oli vahva retk! Ja ma läheks ikkagi veel Toonojale uuesti ja uuesti... Aare oli korras. EVEJ

22 august 2010 kommenteeris Priit [otsingul]
Kes samuti kavatsevad sinna minna ilma maaomanikega jagelemata, siis tasub uurida nõukaaegseid topokaarte, kus on tollane talutee läbi soo märgitud. Aerofotodega võrreldes päris loogiline ja ohutu tee.

22 august 2010 kommenteeris  Geokrahv ja [pekadrip]
Juba ammu idanenud idee minna Toonojale üle raba Karuskoselt saigi siis nüüd teoks. Algselt suurema seltskonnaga mõeldud minek jäi erinevatel põhjustel ära ja nii läkski meid teele kaks. (Jõudis tagasi ka.) Minu jaoks täiesti esmakordne kogemus sellise raba ületamiseks. 6km sellist tüma maad oli midagi üllatavat. Õnneks jätkus oidu laenutada Karuskoselt räätsad ja mingil hetkel oli kergem juba ületada lagedat sood, kui otsida mättasemaid kohti. Väike hooletus tekitas ikkagi mõned põnevamad hetked. Täielik lõbustuspark... Aga ka see tee on täiesti võimalus Toonojale lähenemiseks... pole tarvis eramaaomanikega sildade pärast kembelda ;) Toonoja rabasaarel leidsime veel paar kunagist talukohta ja kummaline tunne on, vaadates siin-seal metsistunud looduses olevaid põllutööriistu (adrad ja veel mingid rauast moodustised, kahjuks ei tunne neid). Või mingit vankri-kaariku laadset asja, millest järgi ainult rauast osa, puuosa vahelt on ära mädanenud. Rattadki alles sõidusuunda jäänud... Keegi on kunagi neid asju kasutanud... Õhtul jõudsid Toonojale ka Lauri-Rita ja Miki-Merle, kes alustades ühelt lähtepositsioonilt (jõe äärest) jõudsid kohale hoopis erinevatel aegadel ja erinevatest suundadest. ;) Jääb meelde Rita väsinud ja tülpinud nägu ning küsimus, et no kuidas ja miks te selliseid kohti leiate... Ei tea, lihtsalt ja põnev on. Ööpimeduses jõudis kohale Puujala tiim koos väga vahva kolmejalgse jahikoeraga kaasas kopranõre viin (mõjub arstimina) ja kopra?vorst (maitseb hästi). Jutust selgus, et kahtlaseid junnihunnikuid (leidsime üpris Mardi talu lähistelt) teeb ikka kährik mitte karu. Õnneks. Ja nüüd olen väsinud, kuid väga rahul, et oma võimed said proovile pandud selle rabaretkega ja tõdetud, et see on küll omamoodi ohtlik, kuid vahva.

6 august 2010 kommenteeris Jaanus [jmets]
Vallast tuli säärane vastus:

Tere
Aesoos on 2 rippsilda. Mõlemad rippsillad on eraomandis ja vallal sildade kohta ( kes käsutab, kuidas kasutatakse) info puudub. Toonoja poolsem sild üle Navesti jõe viib juba Suure-Jaani valda. Vett mööda on ligipääs Toonojale olemas, kuid maad mööda liikumine tuleb kokku leppida maaomanikega. On ka teine võimalus-kasutada Saarmakose koolet - pääsuks Toonoja matkarajale . Täpsem info Soomaa rahvuspargi kodulehelt http://www.soomaa.ee/?op=body&id=40

12 juuli 2010 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".