Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Hiiumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
13.08.03 peitsid oma 10-nda aarde Helen, Samuel, Kondor ja Janne. Aarde nimeks sai kohapeal Metsavahi. Kuna Eestimaal on juba üks Metsavahi aare olnud, mis kahjuks ei ole enam kättesaadav, siis meie aare on Hiiu Metsavahi aare.
Aardepurk sisaldab:
logiraamat, 4 pastakat, helkur, märk, embleem, kreem, võtmehoidja, võtmekott, Euromuunturi, kamm, sigarett, õnnekivi.
Aarde peidupaiga läheduses (8 m) on üüratu kuusk (säilinud on veel kuuse tüvi koos alumiste raagus okstega), aare ise asub vähe väiksemate samaliigiliste puude all.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
metsaonn (3), telkimiskoht (2), soovitan (2), piknikukoht (1), lumega_raske (1), lõkkeplats (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCRMEG
Logiteadete statistika:
120 (88,9%)
15
5
1
1
0
0
Kokku: 142
Esmalt suured vabandused kõigi geopeiturite ees, et 17 aastat tagasi peidetud aare minu poolt vahepeal unarusse oli jäänud ja suured tänud Mikile, kes selle uuesti varjusurmast ellu äratas.
Päike oli juba loojunud, kui teel Kärdlast Suuremõisa otsustasime ikka selle aarde juurest ka läbi sõita, et kontrollida tema olukorda ja vajadusel hooldada. Teel aardeni mõtlesime, et kui onnis on ööbijad (reede õhtul üsna tõenäoline), kuidas siis seal hämaruses üldse ringi luusida saame, et mitte väga kahtlased näida. Kohale jõudes selgus, et onnis pole kedagi. Võtsime taskulambid kaasa ja suundusime metsa. Loomulikult pidin isegi hakkama esmalt aaret otsima, sest eriti selget mälestust enam kohast polnud. Kirjelduses mainitud suure kuuse leidmine võttis natuke aega, kuid ringi tiirutades lõpuks hiiglaslikku tüve märkasime. Kahjuks kuuse hiilgeajad on möödas ja püsti vaid tüve alumine osa koos kuivanud okstega. Umbes 8 meetri kaugusel sellest puust märkasime maas ka geokuhja ja selle all aardepurki. 17 aastat tagasi pandud anum oli täie tervise juures, sisu kuiv ja algne logiraamat ilusti kasutatav. Võtsime purgist ära katkised ja määrdunud vidinad ning panime natuke uut nänni. Peale aarde juurest lahkumist vaatasime ka onni üle ja tõdesime, et peaaegu iga õhtu kohta oli külalisteraamatus sissekanne. Seega täitsa hea juhus, et seal täna kedagi polnud. Või oli see ikka hea?
Kui auto juurde tagasi jõudsime, ootas meid ees halb üllatus. Üks auto rehv oli pooltühjaks vajunud ja selge oli see, et selliselt sealt metsast minema sõita ei saa. Pimedus hakkas juba maad võtma ja korraks mõtlesime isegi, et saaksime ju onnis ka ööbida ja järgmisel päeval rehviga tegeleda või äkki tuleb mõni inimene ka siia, kellest võiks rehvi vahetusel abi olla. Polnud ju meist kumbki mitte kunagi auto rehvi vahetanud. Minu 30 aastase autojuhi staazi juures oli ainus kokkupuude rehvivahetusega iga kevadine ja sügisene kohustuslik käik mõne osavate meistritega teenusepakkuja juurde. Minu 14 aastane tütar (SalmeS) oli mõned aastad tagasi näinud, kuidas sugulane teele jäädes rehvi vahetas. Samas tuli meelde natuke aega tagasi kaupluse kassajärjekorras seistes vaadatud ilmateade, mis lubas ööseks ja terveks järgmiseks päevaks vihma. Seega kuidagi ei tundunud parem väljavaade vihmasajus selle rehviga tegeleda ja võib-olla ei tule ka ühtegi matkajat niipea sinnakanti. Ühesõnaga tuli hakata autost otsima vajalikke vahendeid rehvi vahetamiseks. Loopisime kogu tavaari tagant luugist välja, et tutvuda pakiruumi seni avastamata nurkadega. Tagavararehv oli ilusti olemas ja selle saime kiirelt kätte. Ka tõkiskingad tulid õige pea välja. Veel natuke otsimist ja leidsime ka koti, kus rattavõti ja tungraua kang. Kuid tungrauda ennast mitte kuskil. Siis tuli äkki meelde, et olin kunagi mingit metallkolakat näinud auto salongis juhiistme all. Ja sealt me ta leidsimegi. Järgmine ülesanne oli see sealt kätte saada, sest mingi kavala nipiga istus see auto põhja küljes kinni. Sikutamist ja pusimist oli, kuid lõpuks olid ratta vahetamiseks kõik vajalikud detailid olemas. Siis mõtlesime, et vaataks youtubist mingit videot rehvi vahetamisest või helistaks ja küsiks kelleltki nõu, aga peale telefoni näppimist oli selge, et peame oma tarkusega hakkma saama. Telefonilevi oli selles kohas täiesti olematu ja lähimad inimesed ilmselt vähemalt 10 km kaugusel või kaugemalgi. Maad oli võtnud juba täielik pimedus ja taskulambi valgel seal auto ümber sehkendasime. Päris F-1 mehaanikute tasemel me muidugi polnud, aga elu esimeseks rehvivahetuseks pilkases pimeduses kulus meil aega umbes 20 minutit. Varurehv all, loopisime kogu auto ümbrusse laiali külvatud kraami taas autosse ja veeresime rahulikult tsivilisatsiooni poole.
Tagant järgi mõeldes oli see vist saatuse tahe, et selle aarde läheduses ikka kauem viibiksin ja kõik vahepealsed aastad, mil sinna metsa ei jõudnud, tagasi teeksin.
Vastavalt lubadusele kõik lisavihjed eemaldatud ja pastakas taas peremehe juures..."vanakoolikas" ootab külastajaid!