Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 3.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
NB! AARDE KIRJELDUSE MUUTUS 05.12.2021
Augustis 2021 TAASTATI punker uuel kujul, seega on taas võimalik tutvuda metsavendade oletatava elu-oluga.
Metsavennapunkrite asupaiku hoiti salajas, nii pole ka selle punkri ja aarde leidmine väga lihtne.
Aarde nullpunkt viib teid parkimisplatsile, kust tee punkri juurde tuleb leida igaühel ise.
Aarde leidmiseks on endiselt vaja:
Leida tee parklast punkri juurde.
Kohapeal leida paik, kus kuningaski jala käib.
Leida sellelt ehitiselt silmadest kõrgemalt aarde koordinaatide kolm viimast numbrit dd mm.mmm süsteemist ja panna x-ide asemele:
58 12,XXX
25 43,XXX
Algne kirjeldus:Tarvastu vallas Ennuksemäel taastati 2010. aastal kunagine metsavennapunker, mida igal inimesel on võimalus külastada, et saada ettekujutus metsavendade karmist võitlusest ellujäämise nimel.
Punker oli taastatud võimalikult originaalilähedaselt.
Lähemalt saab lugeda antud punkri tekke-ja lõpuloost Ennuksemäel asuvalt stendilt.
Meeldivat matka kõigile metsavendade radadel ja edukat aardeleidu!
PS:et salakõrv ei kuuleks, et salasilm ei näeks...
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (15), lõkkeplats (5), telkimiskoht (4), lumega_leitav (3), pikem_matk(>1km) (2), ilus_vaade (2), vaatamisväärsus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2QA3T
Logiteadete statistika:
80 (87,0%)
12
15
3
0
0
0
Kokku: 110
Muutsin aarde kirjelduse vastavaks tänaste oludega. Punker on taastatud, aarde leidmiseks vajalik on jätkuvalt alles ja aaregi omal kohal.
HEAD OTSIMIST-LEIDMIST!
Septembris käisime ise ka seal olukorda üle vaatamas. Rahvast oli liikvel rohkem kui koroonaaaegses Tallinna vanalinnas. Taastatud punker on vägev, aga mulle isiklikult meeldis eelmine versioon rohkem. Ööbida seal ei tahtnuks ma ei toona ega ka praegu. Miski segab... Kas piisav kogus valget, 40-kraadist julgusevett aitaks, ei tea, aga seltskond lõkke ääres tookord pruukis seda julguserohtu usinalt ja ööbima nad kavatsesid jääda... Meie tulime koju. :)
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Väljas valitsev miinus kolm on ideaalne aeg Ennuksemäele minekuks, avastasin ma suures pärastlõunas kohvitassi taga molutades. Kuigi mulle ei meeldi talveteed üldse ja eriti ei armasta ma neil üksi rallitada, siis kaaslasi nii äkki kuskilt kohe võtta polnud.
Nii asusingi ise omapäi teele. Matkaraja alguses valmis pandud kaikad andsid lootust, et üle jänese kellegagi võidelda ei tule. Need kepikesed olid küll rohkem moraalseks toeks, kui matkakepiks või karuga kaklemiseks. Viimased elukad olidki mul kõige rohkem pinnuks silmas, sest uneaeg olla neil nüüd läbi saanud. Ja näljane inimenegi on kuri, seega arvatavasti pole karugi sõbralikum.
Ümisedes endamisi, et "pioneer ei karda hunti ega tonti, vaid annab talle vastu lonti" astusin õiges suunas. Päike paistis, jää ja lumi rajal särasid ja elu oligi ilus. Igat sorti sõralised olid sama teed kasutanud, vist ka üks ilves, sest väga ümarad suured käpajäljed olid paaris kohas. Libedal koos küünistega näha...
Nägemata hunte, tonte, karusid ja inimesi jõudsin sündmuspaika. Kurb oli see vaade, kuigi asja mastaapsusest võis aru saada ka praegu. Otsisin üles vana aarde asukoha, kuid mida polnud, oli aare ise. Iseenesest huvitav, kellele ta seal pihku jäi? Logidest ka ei loe suurest koristusaktsioonist...
Seega hetk kõhklust ja arutelu iseendaga, kuid asukoha sai uus karp. Tunduvalt vastikumas kohas, kui oli enne. Ehk siis ei hakka pihku igale kärsale-sõrale.
Ja meenutades eelmise aarde otsimiseks vajalikku, sai ka praegusele kerge ninakirtsutamise koht tekitatud. Sorriiii...
Pagana külm hakkas selle asjatamisega seal, varbad olid peaaegu tundetud juba, nii jäigi piknik pidamata ja hoopis tagasitee jalge alla võetud. Kilomeetrid kulusid justkui muuseas. Nii mõnus oli praegu. Päike hakkas loojuma ja ei hingelistki. Vaid mingid linnud andsid kõrgel puulatvades häiret. INIMENE METSAS!
Esimest ja ainukest looma nägin ma alles Holstrest Viljandi pool, kui üks kits auto eest läbi jooksis. Õhtune praad silkas valget taguotsa välgutades metsa. Puutumatult...
Kodus ootas soe saun.
Meeldivaid emotsioone teilegi! :)
Neli aastat on möödunud peitmisest. Seega aare läbis hoolduse- pühkisin kergelt tolmu, kohendasin maskeraadi ja silitasin peidukohta. Nii kenasti on teine kasvanud selle ajaga. ;) Lisaks pääses karpi ilmselt otse ürgajast pärit dinosaurus, kelle leidsime punkri juurest, pilvede vahelt piiluvat päikest võtmast.
Kõik on kõige paremas korras! :)
Ainult juurdepääsutee on suveajal ilmselgelt tümam, kui talvel. Seega on kummik vähemalt praegu väga suur sõber. Noh, ja teine kummik ikka ka...
Head matka kõigile!