Kirumpää piiskopilinnus on linnus, mis asub Võru linna põhjapiiril ringtee ääres Võhandu jõe kõrgel kaldaseljandikul.

Esimesed kirjalikud allikad Võhandu jõe kaldal asuvast Tartu piiskopile kuuluvast Kirumpää piiskopilinnusest on teada 1322. aastast, mil Leedu vürst Gediminas selle purustas. Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks ajalooliselt tähtsa Tartu-Pihkva kauba- ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe kui olulisima loodusliku veetõkke. Tõenäoliselt oli ta mingil kujul olemas juba 13. sajandi lõpul.

Jüriöö ülestõusuga alanud eestlaste mäss oli seotud ka Kirumpäega. 26. mai - 1. juunini, kui käimas Otepää-Vastselinna lahing oli tolleaegses Kiräpäs ordu väeosade peakorter. Eesotsas vägede ülemjuhatajaks lõuna rindel Dietrich von Rambov. Otepäel asus samal ajal Tartu piiskopi vägede staap Johan Üxkülli juhatusel.

Algne linnus kujutas väikest tornlinnuse laadset kindlustatud maja mis aga arvatavasti oli tollal piisav sõja- ja kaubatee kaitseks ja seal oleva liikluse kontrollimiseks. Hiljem on linnust palju kordi laiendatud - esmalt kindlustatud maja kabeliks, veelgi hiljem täiendati seda aga lisaehitustega, millega ta muutus kastell–linnuseks ruudukujulise põhiplaaniga küljepikkusega ligikaudu 45 meetrit. Umbes 1500. aastast on teada, et linnust täiendati järjekordselt, seekord ümartorni ja eeshooviga.

Linnus sai tugevasti kannatada Liivi sõja alguses mil lahkuvad ordu- ja piiskopiväed ta süütasid. Lõpliku hävimise hoidsid ära kohalikud elanikud.

Aastal 1558 hävitasid Vene väed linnuse, kuid 1627 võeti see siiski uuesti kasutusele. Linnus hävis lõplikult ühe järjekordse Vene - Rootsi sõja ajal 1656. aastal. Juba sama sajandi lõpul jäi linnus siiski taas varemetesse.

Teadaolevalt peatusid siin 1701. aasta septembris, Põhjasõja ajal, Rootsi väed.

Enamike Eesti alade linnuste ümber kujunesid alati suured kaupmeeste ja käsitööliste asulad - alevid. Kirumpää asula on olnud omalaadsete seas üks suuremaid. Sõjavägede ehk - leeride peatumine siin on andnud nime ka Leerimäele - linnuseseljandiku idapoolsele kõrgele osale, mis asus/asub teisel pool maanteed.

Kirumpää alev hävis lõplikult arvatavasti 18. sajandi algul Põhjasõja käigus, mille järel seda enam ei taastatud. Kui 1784. aastal rajati mõne kilomeetri kaugusele uus kreisi. ehk maakonnalinn Võru, siis muutus Kirumpää lõplikult kõrvaliseks paigaks, mida jäi läbima ainult tähtis kaugmaantee. Võru rajamisega seoses kasutati linnusevaremeid linna ehitusel paljus ka kivimurruna, mistõttu praeguseks on sellest säilinud vaid mõned üksikud kõrgemad müüritulbad.

Kui 1970ndate aastate algul avati liikluseks Tartu-Võru uus noolsirge maantee, siis jäi Kirumpää ka maanteedevõrgu suhtes kõrvalisse kohta - vaid Postitee nime all tuntud vana maanteetrass jäi kulgema sealtkaudu. Linnusevaremes paistavad samas küllaltki hästi ära teisel pool Võhandu jõge kulgevale Võru ringteele, eriti aastaaegadel, mil puud lehes ei ole.