Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Lasteajakiri "Päiksetar" nägi ilmavalgust 1926. aasta märtsis, mil tuli trükist selle esimene number. Esimesest numbrist kaugemale ajakiri ei jõudnudki, kuid sellestki piisas sügava jälje jätmiseks eesti (laste)kultuurilukku.
Nimelt avaldati ajakirja 8. ja 9. leheküljel piltidega illustreeritud luuletus “Mutionu pühadepidu”, mis praegu on tuntud pigem nime all “Mutionu pidu”. Kuid nime lühenemine pole ainus muutus, mille teos on aastakümnete vältel läbi teinud. Originaalis oli luuletusel 18 salmi, tänapäeva lapsed laulavad aga ainult kuut salmi.
Alide Dahlberg´i poolt loodud lastelaulu algtekst sisaldab sellise “Mutionu peo” kirjelduse, kus tarvitatakse ohtralt alkoholi ja mis lõppeb osaliste kõva kaklusega ja püsivate kehavigastuste tekitamisega.
Aare "Mutionu pidu" kutsub sind ühe Eesti ilusaima rabajärve juurde, kus on ka RMK matkaonn. Tee väike matk ümber järve ja sa kohtad kõiki kümmet tegelast, kes mutionu juurde külla tulid. Esimene loom on 105m kaugusel onnist. Nüüd tead, mida edaspidi otsida. Iga loom laulab sulle midagi. Pane see kirja. Korralike metsaelukatena nad järve ligi ei tiku vaid on kõik 10 sammu kaugusel kaldast. Retke viimasel neljandikul jõuad ujumissillani mida võid sihtotstarbeliselt kasutada. Ka kõik külalised on sul nüüd üle vaadatud. (kui liikusid päripäeva) EDIT 06.08.12: Ujumissilda viiakse vastavalt vajadusele ümber(triatlon jms.) Kui oled leidnud põdra, kes jooksis ja oli väle, siis on tema sel ringil viimane piduline.
RMK onnis ootab aga juba mutionu ise ja laulab sulle terve laulu ette. Laula temaga kaasa ja saad teada, kuhu aare selle kauni järve ääres peidetud on. Loomulikult võid ka ilma järvele tiiru tegemata laulma asuda, aga aardest ei laula mutionu siis midagi.
Parkla 59° 10' 3" 26° 47' 6" Sealt läheb järveni laudtee.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (19), lahe_teostus (6), 2012_aasta_aarde_kandidaat (6), metsaonn (3), ujumiskoht (2), rabamatk (1), piknikukoht (1), lumega_leitav (1), lõkkeplats (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3G38B
Logiteadete statistika:
68 (90,7%)
7
11
1
1
0
0
Kokku: 88
Täitsa ilus ja viisakas koht kuhu võiks vabalt niisama tagasi veel minna :) Kui viimane loom oma jutud ära pajatas selgus, et 3tk oli kuskil vahele jäänud. Aga siiski aare sai leitud, aitäh :)
Matkaüritusel sai lugupeetud kolleegidega kokku lepitud, et teeme läheduses ka pisikese ringi. See oli siis esimene. Väga korralik onn ja uus ratastoolisõbralik matkarada. Lugesime kõik harakad/ varesed kokku ja logisime ära. Hiljem oli mõnus soojas onnis edasisi plaane teha.
Onni juurde jõudes seal küll pidu käis, kuid sellest hoolimata esimese asjana vaatasin laulusõnad üle.. päris keevaline pidu laul. Edasi seadsime sammud päripäeva ringile ja üsna pea oligi esimene mutionu piduline leitud. Vareseid nägime kohe hulgim.. ja teisedki tegelased sai üsna kiirelt leitud. Vahepeal põikasime vahelduse mõttes konna ja kure juurde ka. Kui aga viimane mutionu külaline leitud sai, siis oli kõik selge ja peale aarde logimist oli mõnus sooja matkaonni jalga puhkama ja edasisi plaane arutama minna.
Tänan peitmast.
Parklast onnini toob uhke laudtee, millel palju infokandjaid, mida jõudumööda uudistasime ja keerutasime. Onni juures juba pidu käis, kuigi pole kindel, et just Mutionu oma. Tuba oli soojaks köetud ja lõkegi põles. Me uudistasime endale tarvilikku infot ja asusime järve piirama. Väike arutlus oli, kummas suunas liikuda ja nüüd loen, et see ju lausa kirjelduses öeldud. Hea juhuse tahtel hakkasime õiges suunas vantsima ja õige pea sai ka esimene otsitav leitud. Ja nii riburada pidi ka kõik ülejäänud. Kui kogu info kokku korjatud, siis oli ka mõistatus lahenduse saanud. Aare on väga kavalalt peidetud ja parimas korras. Peale matkamist onni juurde tagasi jõudes polnud seal enam hingelistki, kuigi ahjus praksus tuli. Kasutasime siis juhust ja soojendasime end natuke tule paistel hämaras toas ning arutasime edasisi plaane. Ideaalne aare mõnusa seltskonnaga külastamiseks, nii jääb metsas kindlasti kellelgi pilk õigele asjale ja ülesanne pole just keeruliste killast. Ja koht ise on ka imekaunis, väga mõnus matkaring ümber järve. Aitäh lõbusatele kaaslastele, kellega koos aare leitud sai. Ja tänud peitjale selle vahva asjanduse väljamõtlemise eest!
Mutionu oli nii lahke, et lasi meid logida ka ilma paari puuduva külaliseta. Me lihtsalt ei silmanud neid. Hämar oli ka juba. Peale tiiru võtsime istet soojas toas laua ääres. Maiustasime Marguse isadepäeva koogiga. Ülihea kook oli. Väga lahe aare. Tänud
Esialgu lihtsalt sombune, seejärel uduvihmane, hiljem juba päriselt sajune oktoobrikuu päev, ei tundunud täna just väga potentsiaalne peopaik. Eksisime, sest mida lähemal keskpäevale, seda rohkem rahvast rajale kogunes, kes pärast pisikest jalutukäiku ka peo püsti panid. Meie tulime aga hoopis mutionu peole, hoidsime silmad pärani, et kõik selle peo külalised metsast üles leida. Õnnestus piisavalt suur seltskond ära tervitada, kuni väle põder märku andis, et nüüd aeg tegelastelt aarde asukoht välja meelitada. Selgus, et keegi oli siiski end meie eest väga osavalt ära peitnud, kuid leitud peolisi oli piisavalt ja nemad sosistasid saladuse välja.
Ilus koht tõepoolest, ka vihmasel sügispäeval. Onn on uhke ja nii ruumikat peldikut ka tavaliselt rmk platsidel ei kohta.
Oli tore jalutuskäik. Aitäh peitjale.
Uhke lai promenaad tuleb siia järve äärde! Mutionul käis pidu täiega aga metsaloomade asemel olid peolisteks hoopis inimeseloomad. Mul õnnestus siiski märkamatult logida.
Olen siin kunagi varem käinud, siis ei saanud muhvigi aru, mida tegema peab. Ega nüüd siin kahekesi olles ja tulles ei saanud rohkem aru, muudkui uurisime neid poste, mis enne hütti meid ees ootasid. No ei saa mingit infot. Lõpuks siis jah sai otsus tehtud, et paneme padavai ja teeme järvele tiiru peale. Kui muud pole, siis kurg ja konn ikka ootavad meid, teiste loomade osas ju ei tea. Aga ühel hetkel saime nägijateks, arvasime küll, et alguses ei osanud otsida ja jäi midagi vahele, kuid ei. Aga need pildid on küll vähe sellised, et siil või mutt sõltub vaataja joobeastmest ja tujust. Pidime neid tõesti mitu korda ümber korrigeerima, lendavaid linde ka vähe mitu, mida siin sassi võis ajada. Lõpuks oli suht suur üllatus, et koordinaat käes ja loogilises kohas. Ega nii ongi, et talvel on siin hea otsida, suvel täis jama, hooaeg täie hooga käimas.
Igatepidi tugev 5+ aare. Soovitaks lapselastelegi, kui neid vaid oleks :)
Plaani meil polnud ja ideed ka kust selle aardega alustama peaks, tulime lihtsalt vaatama. Mõtlesimne, et jalutame siis ringi järvele ikka ära ka. Metsaalune kandis ülihästi. Olime justkui hiiglama kaua juba jalutanud ja no mitte midagi ei leia, ei tea ka mida üldse otsida. Vihjeid ka küsida ei tahtnud, sest siis oleks ka lõpp ju kohe ette pudistatud.
Täitsa joppamise peale kaaslane leidis ja siis leidis ta veel ja veel, mina vahtisin eiteamida. No hea oli, et pildistasime sest lõpus oli nii nagu siin geomängus ikka, et see mis jummala õige omameelest on, osutub kõige valemaks. Ja oleks meil seda 1-2 korda juhtunud. Siis olid vajalikud asjad paberil ja kokku saime täieliku jura. Kui oma veast aru saime, hirnusime täiega. Läksime ja logisime, enne lõhkusime natuke puid teiste jaoks.
Tänud kutsumast, äge idee ja südamega tehtud, ja no nii lahe koht, tule või elama!
Parklast metsamaja juurde oli väga uhke tee. Vaatasime ja uudistasime erinevaid infotahvleid. Lapsed tahtsid väga kohata järves elavat haldjat, aga see jääb järgmiseks korraks. Tegime väikse grillisime, matkasime ümber järve ja leidsime aarde. Aitäh.
Saabudes siia Eesti idaossa, võtsime kohe peatuse selle metsaonni juurde. Mõte oli onn üle vaadata sellise pilguga, et kas oleks võimalik ööseks siia jääda. Küll aga olid juba hommikul vara parklas autod sees ning oli arvata, et onnis on külalised sees. Jõudes onni juurde, tegime nendega juttu ning sai selgeks, et nad plaanivad veel teisekski ööks siia jääda. Mnjah, mis siis ikka, tõmbasime selle plaani oma nimekirjast maha ja tegelesime siis hoopis selle aardega, edukalt. Hea teostus, täname aardemeistrit!
On saamaks tavaks, et teen Lottele sünnipäeva kingiks ühe matka. Valisin raja, kus oli ka aardeid, et saaks väikeseid pause, pika kõndimise peale teha. Igatahes ilm oli ilus ja Lotte sai tuttavaks Lotaga, kes oli tulnud pererahvaga koos suguvõsa matkale. Kõik mis plaani võetud sai ka avastatud. Tänud peitjale aarde eest.
Tänase päeva kõige lahedam aare Võrratu ilm, mõnus jalutuskäik. Mõned külalised jäid küll leidmata, tuli lihtsalt rohkem mõttetööd teha. Laul sai ka mitu korda läbi lauldud ja nii me selle aarde välja võlusime. Aitäh!
Jooksime küll pilvedega võidu, aga kätte said meid :) Onn oli tühi, lugesime külalisteraamatut, kuni suurem vihm üle jäi. Siis käisime ujumas, leidsime-logisime aarde.
Koht iseenesest ilus, inimesed võiks ainult oma prügi ise ära viia ja uksed-aknad enda järgi kinni panna.
Aitäh peitjale!
Eelmisel õhtul olime jõudnud imelisse ööbimispaika. Kõige ilusamasse RMK metsaonni, kus mul siiani on olnud võimalust viibida. Ma olin päevast nii soss, et vajusin kohe platele põõnama. Poisid grillisid ja nautisid niisama õhtut. Hommikul ei tahtnud silmad üldse lahti tulla, eriti seetõttu, et väljas sadas. Silveri entusiasm uue päeva ees ja Kaupo togimine aitasid minulgi siiski jalad alla saada. Võtsime kohe Mutionu ette ja hakkasime tema külalisisi revideerima. Päris nõme tunne oli, kui lõppu jõudes olime tuvastanud 6/10. Mina oleksin tahtnud hakata kirvetama, aga Silver oli nagu kekaõps ja käskis meil tuldud teed pidi tagasi minna. Tema oli ka see, kes puuduvad neli tükki leidis. Väga hea, et ta kaasas oli :D Mingi hetk saime ka vahva lõpu ära vormistatud. Oli lahe! Sildid külge! Kuigi, mingi hetk tuleks külalisi üle vaadata, mõne ümbris on mõnevõrra väsinud.
Plaan oli tulla reedel peole, aga jäime hiljaks. Õnneks pidu jätkus laupäeval. Hakkasime rada läbima ning kui jõudsime jooksva põdrani, siis oli ainult 6 tegelast nähtud. Tulime sama teed pidi tagasi ning siis jõudsime kõik tegelased ära näha. Onni natuke pusimist ja saime lõppu minna. Kui kellelgi plaanis kahe päevast geotuuri Virumaal teha, siis soovitan tulla siia onni ööbima ning antud aaret otsima tulla. Võimas koht ja mõnus puhkus, aitäh peole kutsumast. Hommikuks sai umbes 5 km käidud.
Mutionu pidu – metsaonn, ei leidnud kohe kõiki Meie jõudsime peole päeva viimasel tunnil. Õnneks mugusid polnud ja kahjuks olid kõik metsaloomad selleks hetkeks laiali jooksnud. Seega tuli pidu meil endil uuesti käima tõmmata. Kartsin küll, et nende märgade puudega saab lõkke tegemine keeruline olema. Õnneks saime lõkke üles esimese katsega. See võttis siiski piisavalt kaua aega, et raskest päevast räsitud Liis jõudis juba plate peale ära vajuda. Mõnus tormieelne tuulevaikne ja sääsevaba keskkond andis meil Kaupoga aga võimaluse vähe kalja saatel lõõgastuda. Oi kus sai alles geomaailma lahatud. Ilmselt nii mõnigi mängur luksus tollel ööl. :P Saime siiski veel talutaval ajal magama ning hommikul 8 paiku silmaluugid lahti. Nüüd oli aeg plehku pannud külalised üles otsida. Ega esimese katsega see täielikult ei õnnestunudki, seega saime kogu raja uuesti läbi käia. Ja kui keha puhkama lasime, sai vaim asja edasi pusida. Miskit kontimurdvat polnudki, lihtsalt tuli õige võti üles leida.
Mulle see koht meeldis. Järves sai lausa 2x ujumas käidud ja oleks vast rohkemgi kui torm poleks peale tulnud. Proovisime siia järgmisekski öökski tagasi tulla, aga siis meil enam nii hästi ei läinud ja koht oli hõivatud.
Lahe koht ja mõistatus. Aare rahuldavas seisukorras. Mina tänan.
Käisin vaatasin aarde üle ja kirjutasin nime raamatusse. Kuna paar nädalat tagasi oli Seljamäe tee viletsas seisus, tulin läbi Tudu ja sealt mööda raudtee tammi Suigu pole.
Kuna Karulaanes jenkat tatsudes kulus aeg kiiresti, siis Mutionu pidusse jõudsin alles üpriski hilja. Kiirustasin kohe rajale, et kõik külalised ära näha, enne kui päikeseratas päris metsa taha langeb. Aga kuidagi ei hakanud vedama. Esimese pooltunni veetsin kirjeldusele vastavas kohas, mis osutus siiski täiesti valeks. Kahjuks hetkeks, mil seda taipasin, oli päevavalgus juba tublisti punasemaks tõmmanud.
Igatahes sain lõpuks enam-vähem õigesse kohta küll, ehkki sealgi kulus 10 minutit, kuni raadiust kasvatades järsku avastasin. Hohoii, tereee, ma tunk, mis su nimi kah? Õnneks oli külaline nõnda hilisel tunnil juba üsna küpse ja enam rumala küsimuse eest molli ei antud. Nüüd kui enam-vähem teadsin, kuidas vaadata, jätkasin sörkides ja sain riburadapidi veel umbes poolte külalistega tuttavaks. Põdra juures tegin ümberpöörd ja püüdsin tagasiteel võimalikult palju lünki täita. Siis juba rohkem aimates, sest päevavalgus oli selleks ajaks tõesti maakera teisele poolele kolinud. Sain siiski veel mõnda tegelast tundma õppida, kaks külalist jäidki nägemata, kuid lõpu asukoha tuvastamiseks polnud ka hädavajalik.
Kolmas faas lõppaaret otsides kestis lisaks veel ligemale tund aega. Enamus sellest telefoni välklambi toel kuniks juba ennegi tühjavõitu aku pildi tasku pistis ja peo lõppenuks otsustas kuulutada. Hing ei andnud rahu, käisin tõin autost korraliku lambi ning sellega lõppkoordinaatidele tagasi jõudes sain aarde kohe kätte. Super teostus igas punktis, mõnus kontseptsioon, eriti kaunis koht ja täpselt parasjagu meeldivat ajaviidet pakkuv komplekt kõik kokku. Täielik geopärl kahe Virumaa piiril, sügav kummardus ja tänu!
Tagasiteel Roelast tutvustas Anni meile suurepärast ujumiskohta, kus sattus ,,juhuslikult" olema ka üks aare. Peale mõningaid lisavihjeid haarasime laeka ning logisime ära.
Aitähhid!
Ilus ilm, tulin Tudu järve äärde ujuma ja peesitama. Teadsin et siis üks aare ka kuskil peidus. Varasemalt kui siin käinud olen siis on alati siin keegi juba ees olnud aga täna mingi hetk kadus kogu seltskond ja läksin aardejahile. Laulsin ja lugesin, järvele tiiru tegin juba eelnevalt. Leid tuli kergelt, kuna keegi oli peidukat vähe rüüstanud ja konteiner ootas nukralt peitmist. Panin aarde uutele geopeituritele ilusti algsesse olekusse tagasi. Tänud ja mõnusat otsimist!
Kuna tuuri lõpusirge on käes, siis on õige aeg välja tuua tegevuste checklist mille järgi me siia tulime. Ma lihtsalt pean sissejuhatuseks kopeerima Joonase vastuse küsimusele missugune võiks see nostalgiat täis sõit välja näha.
"ma mingeid otsesid piiranguid ei hakka sellele panema, et milline see reis võiks olla. võiks olla tegelt kõike mida üks nädalane rattareis endas sisaldab (ainult et 2-3 päeva sisse pigistatult): palju km, palju aareid, tihket võssi, rõvedaid sääski, higist läbiligunenuna koos riietega järve hüppamist, külma õlut külapoe ees, liiga vähe unetunde, metsas ragistavate loomade peale ehmatamist, katkiseid sisekumme, ränka diffusilihaisu ja rongile jõudmiseks 40kmh kihutamist."
See katkend ühest paljudest kirjadest oli põhjuseks miks ma olin nii müüdud kui üks inimene olla saab ja valmis minema ükskõik mis konditsioonis sellele tuurile. Lihtsalt pärl.
Seega checklist või siis kokkuvõte:
Ühesõnaga on veel arenemiseruumi aga väga palju ülesandeid said ikkagist täidetud. Puudujääke kompenseerisid muud põnevad seigad, millest osa on peidetud ära minu logidesse ja osa mis jäävad avalikkuse eest varjule.
Aga viisakas oleks nüüd vist paar sõna aardest ka kirjutada. Joonas suutis varakult välja öelda, et kus tema meelest see aare kunagi olla võis aga ei olnud selles sugugi kindel. Õnneks või õnnetuseks oli ta mälu järjekordselt tiptop korras. Tagasiteel pikalt rabamatkalt panin logiraamatusse nime kirja. Natukene memuaare lisakski. Jalgsimatka lõpetuseks istusime Tudu metsaonni juurde maha ja Joonas tegi matkagurmeed - lapik ristkülikukujuline rosinakukkel + Jaani kakao kondenspiim. Maitses paremini kui Nutellasai. Tagasi rataste juures ohkasime kergendatult, sest mõlemal olid sisekummid terved ja ühtegi tartlast polnud ka parklasse vahepeal sattunud. Aitäh!
Mul oli lihtsalt terav kirves- teel Kurg ja konn juurde. Läks sel korral lihtsalt, üks asi lihtsalt ei sobinud asjade juurde ja mis siis ikka oli ju vaja igaks juhuks näpud taha ajada ning käes ta oligi.
Ema leidis aarde kirvega, aga ei pääsenud jalutamisest sellepärast kuna läksime kurg ja konn võtma.
Mutionu pidu on ju tore lugu :) Väga kena koht, kuhu seda pidama kutsuda. Peokülaliste hulka tuli ka väike nastik. Tänud peitjale aarde eest!
Kuna Timixi peoni oli veel aega, siis astusime möödaminnes ka Mutionu peolt läbi. Laudtee oli tõesti õnnetus seisus, aga koht igati kena. Logiraamatust leidsime eest eelmisel õhtul kirjutatud pika mugude logi. Väga mõnus värk. Aitäh peitjale.
Kuna ma juba mõnusa seltskonnaga siia järve äärde sattusin, siis kogusin ka saadaolevad andmed. Lahendus tuli ootamatult kiiresti, igatahes vihjeid ei jõutud mulle veel anda. Kavala karbiga läks veidi küll aega, ja ega see publiku nina all otsimine mulle ei meeldi, mis siis, et moor, speedy, piuks ja blondiin juba Omadeks kvalifitseeruvad. Suured tänud tegijale, mulle väga see aardeülesehitus ja koht meeldisid!
Rajale suundudes ei olnud ees ühtegi jälge, ega kohanud ka tükk aega ühtegi looma ega lindu, tundus, et kõik on peidus ja puhkavad pühadeväsimust. Ühel hetkel nägin kuidas keski piilus, edasi läks küll kergemaks, teades mida pean otsima, kuid tundus, et ma olin liiga väle, sest ühtäkki oli põder juba ees. Kuna osad elukad jäid leidmata, ei jäänud muud üle kui tuldud teed tagasi minna. Tagasi onni juures, oli see küll veidi vinguhaisuline, kuid varasemast mõnusalt soe, ühtegi jälge polnud vahepeal juurde tekkinud. Rahus ja vaikuses panin tulemi kokku ja ega peidikki seejärel avastamata jäänud. Kõik meeldis, soovitan, tänud.
Kure ja konna tüli seljataga, jätkasime teed Mutionu peole. Üldiselt läks suht edukalt. Lõpuks oli vist üks või kaks punkti ikkagi vahele jäänud aga õnneks see ei takistanud leidu ja peagi oligi logi kirjas. Kahju kohe, et Marise ja Marguse plaan ei õnnestunud ja nad ei saanud onni juurde ööbima jääda. Oleks väga lahe olnud seal lõkke ääres mõned tunnid istuda :) Aga see tähendab ainult seda, et kindlasti peab tagasi minema, kuna järvevaade on täiesti uskumatu :) Ja loodetavasti jagub Vaimaril ka veel ideid sinna samasse, niiet kindlasti vaja tagasi minna :P Tänud peitjale!
Rabakolmiku viimane, kogusime konna ja kurge taga ajades ühtlasi ka selle aarde info kokku ning tegime endile seejärel selgeks, kuhu lõpp on peitu pistetud. Kvaliteedikas, igast otsast, meeldis nii valitud asukoht, loendamisobjektid kui peitmisviis…
Aitäh Vaimarile muheda aarde eest Virumaal, meeldis väga :).
Onni juurde jõudes selgus, et seal toimetasid paar seenemugu oma asju - kupatasid seeni ja keetsid teed. Asusin siis ümber järve tegelasi tuvastama. Miski aja pärast jõudsin jälle onni juurde tagasi ja tegelased olid seal ikka veel kohal. Aga no olid mõistlikud sellid... puhusime veidi juttu, siis ütlesin, et lähen onni ja ärgu nad mind imelikult vaadaku, kui ma seal kõva häälega mutionu laulu lugema hakkan. Panin laulust vajalikud andmed kirja ja astusin jälle päevavalguse kätte, et saaduga midagi ette võtta. Mugud asusid lahkuma ja pakkusid lahkelt oma keedetud teed... tee oli hea, tänud neile. Kohe tekkinud mõte oli õige ning sain pidulised endaga ilusti rääkima. Tünn tuli ka esimesest kontrollitud kohast välja. Tänud, vahva kontseptsiooniga aarde eest!
Otsustasin selle õhtupooliku Tudu soodes ja rabades lastelaule laulda. Peale järve äärde jõudmist asusin siis ülesannet täitma, kõik metsaloomad pidusse kokku ajada. Ega mul aimu ei olnud kuidas ma neid leidma peaks, kas kutsudes või hiilides. Varsti sai selgeks, et neile meeldib peitust mängida aga ega sellis lagedas metsas ennast kerge peita ei ole, ainult jänes suutis ennast nõnda ära peita, et leidmata jäigi. Vahepeal tuli lausa keset teerada rästik vastu. Kuna tema ei olnud kutsutud siis üritasin ta metsa tagasi ajada, tükk aega sisises midagi vastu aga ega ma aru ei saanud, mida ta väita üritas. Kure ja konna juures käisin ka aga neil pidi endal praegu palju külalisi käima ja väga lõbus ja tore olla. Onni juurde tagasi jõudes ei olnudki muud kui lauda istuda ja laulda ning esimesest leitud kohast külalisraamatusse nimi kirja panna. Tänud peokorraldajale väga mõnusa peo ja peitusemängu eest!
Kuna eelmisel aastal peitust ei mänginud jäi logimata. Täna parandasin selle vea. Ilus järv aga vesi oli jahe. Aitäh peitjale.
Selle koha külastamiseks kallutasime end 30 km tavamarsuudist eemale. Koht oli eriti just Piiale äärmiselt inspireeriv ja mutionu laulu lauldes suutis aimata koheselt kust tuleks otsida. Tegime siiski ringi järvele ka peale. Et külalisi ülevaadata ja ilm ja koht olid ju ka võrratud. Jal päikesepaiseja lumepilved tegid ümbruskonna veelgi huvitavamaks. Me vist kõiki külalisi ei kohanud, aga nagu öeldud logitud sai. Matkaonn täitsa vinksvonks. koristasime veidi, siis pidasime lõunat. Ahju tõmbamisvõimet ei proovinud ja seega jäi ka ujmiskoht testimata. Et siis soojemaks ajaks ka miskit tegevust siia jätta
Väga tore pidu oli koos linnast naasnud mutionuga. Tänud peitjale!
Kamp pidulisi Pireti juhendamisel matkas räätsadel üle raba ja järve jää mutionu tarekese juurde. Mutionu juures ootas pidulisi juba üllatuskülaline Vaimar. Et mutionu laulupidu uhkem saaks, sai ka ümber järve ringilt kõik ta vanad tuttavad pidulised-lauljad kaasa kutsutud. See oli päise päeva aal, väga tore matkake. Tänud Teile kõigile.
Ilm oli võrratu sai ujutud ja pidulauas istutud.Kes ütles ,et näkke ei ole olemas.Meie leidsime peale aarde veel näki.Nimi oli tal Kristine ja Tallinnast.Meist ta sinna vetesse jäi.
Kena soe päev ja miks mitte veeta see järve ääres ujudes ja aaret otsides.Otsustasime,et enne koju ei lähe kui aare leitud.Mugusi liikus seal palju ja eks nad segasid meie otsinguid.Vahepeal laulsime laulukest ja võtsime päikest,pidulaualt leidsime murakaid ja logisid lugedes teritasime mõistust.Õnneks saime varsti asjale pihta ja käes ta oligi.Tänud sinna juhatamast.EVEJ
Leidsin kõik külalised, aga aare ei tahtnud kuidagi välja tulla. Lõpuks hammustasin ka selle pähkli katki. Aitäh.
Leidsime aarde. Väga tore pisike matk oli.
Nagu ühest sumpamismatkast päevas veel vähe oli, tegime siingi tiiru korralikult ümber järve ära. Eks selliste mõistatustega on alati see kalkuleerimine, et kas teha nii, nagu peitja planeeris, või proovida ta kavalus läbi näksata. Aga ei, me tahtsime elukad ka ikka ära näha. Suuremat osa nägimegi, aga mõned jäid ilmselt varjule ka. Mutionu onnis oli jutukas, laulis mis kole, aga vat mõne eluka jutt oli puudu. Kompunnisime nii ja naa, ja kui siis linnuke ka veel julgustavalt siristas, saimegi kavalale aardele näpud taha. Väga stiilne asi, tõeliselt hea teostus - mõnus. Ja need asjad, mida meie nägime, olid ka kõik kenasti korras. Tänud vaevanägijale!
Ümber järve jalutasin suvel enne Tudu triatloni kui ühele võistlejale saatemeeskonnaks olin. Leidsin viis elukat. Aaret ei otsinud kuna järve ääres oli rahvast nagu laulupeol. Täna sai täielikus vaikuses logi kirja.
Olime max-idega kokku leppinud, et saame siin kokku ja peame veel ühe peo mutionu auks maha. Jäime pimeda peale ja kui meie parklasse jõudsime oli max-ide auto juba seal. Kuigi, kui meie olime Rakveres, siis nad väitsid, et nemad on alles Tapal. Olime just parasjagu teiste autot katsumas, et kas on veel soe, et ehk nad tulid hiljuti, kui Margus helistas. Hüppasime Priidu autosse tagasi ja ma ütlesin, et pangu mootor käima, et mängime, et me alles sõidame. Margus mängis oma mängu uurides, et kas me oleme kohale jõudnud ja kas onn on meie päralt või tuleb teist ööbimiskohta otsida. No on ikka sullerid :D Võtsime siis kogu oma elamise kaasa ja vantsisime mööda laudteed majakese juurde. Laudtee on kohati amortiseerunud ja eelmise aasta seisukorraga ei anna võrreldagi. Aga see ei seganud meid ja pidu tuli tore. Margus küttis maja või oleks õigem öelda, et ajas ruumi paksult suitsuvingu täis ja seejärel tuulutas seda. Peaasi, et tegevust oleks. Sõime ja jõime head ja paremat, tegelikult ikka seda, mis meil parasjagu kaasa oli võetud aga kõhud saime täis ja ajasime törtsu geojuttu ja kobisime magama ära. Öösel kuulis keegi, et me ei ole seal onnis üksi - hiir vist. Margus oli toidukoti kenasti põrandale jätnud, et närilisel lihtsam oleks. Pool leiba oli see näljane pintslisse pistnud. Nüüd oli vaja päästa, mis päästa annab, et hommikul ka midagi süüa oleks. Maris võttis saia kaissu ja magas sellega vist hommikuni. Hiljem, kui kõik olid taas uinunud hõikas Priit läbi une: "Hurraaa! Väga lahe!" Hommikul kui talle sai sellest räägitud oli ta pettunud, et ma ei hakanud uurima tema käest, et mis asi see lahe on vaid tagusin küünarnukiga, et ta vait jääks. Mõnus koht vaatamata sellele, et laudtee väsinud olemisega ja pliit tossu sisse ajab. Võimalik, et see ei jää meie viimaseks külastuseks siia. Logiraamatusse kriitseldasin ka. Tänud!
Pea aasta hiljem oleme taas Tudu metsaonni sihtotstarbeliselt külastamas. Pikk sõidupäev seljataga ning mõned tunnid nauditud vaikset idülli, on meid kimbutamas taaskord vihmasabin, kostub tümakat ja hilisõhtused ujujad. Aarde suhtes - kohalikud lapsed on vist avastanud selle, sest konteinerist vaatas vastu suitsukonid, üks sigaret ja natuke päevalilleseemneid. Lisaks märkus - aardes puudub kirjutusvahend ! Ja teadmiseks peitjale - üks peidiku kinnitus on kaotsi läinud liigse jõu kasutamise tõttu (hinnang).
Siin olin teist korda. See kord piisava ajavaruga ja valges ja kaks korda rohkemate silmapaaridega. Parklas tegid konnad seda va seksivärki. Pooled oli nii väsinud, et teised pidid neid mööda maad oma seljas ringi vedama. Transporttöölised nagu ma alumisi nimetasin ;-) Mööda laudteed müttasime onnini, päike paistis, ilm oli soe, seljas vaid T-särk. Onn tundus olevat nagu kolme karu muinasjutust - kõik voodid valmis tehtud, poolikud veinid ja viin ning hõbepaberisse pakitud söögid valmis. Ainult ei ühtki hingelist. Peesitasime pisut purdel ja asusime siis teele. Leidsime ikka tublisti rohkem pidulisi kui ma septembris üksinda pimeduses. Kes oleks võinud seda arvata, eksole. Algul leidis Marje järjest, lõpupoole mina, ikka win-win.
Poolel teel kuulis kaaslane vee äärest pladinat ja läks uudistama - koskel on rabajärve servas, kalakonks läbi noka, tamiili teine ots metallsilindriga võssa kinnitatud. Üsna abitu ja väsinud tundus juba. Hoidsin teda kinni ja Marje sikutas konksu suust välja. Nii kui lahti lasime, sukeldus lind pea minutiks vee alla. Mõtlesin, et uputas end hoopis ära ;-) Õnneks tuli aga 25 meetrit eemal välja ja liugles teiste omasuguste juurde. Üks heateagu, üks elupäästmine päevas.
Ma korjasin rajalt ka vedelenud pisiprügi. Lõpuks ka vees hulpiva helesinise peavõru, mis samas kasutusse läks. Tiir oli peal, jälle oli mõnus purdel vedeleda ja mõelda, mis edasi. Õnneks taipasime uuesti onni külastada, kus ikka kedagi polnud. Peale üht vildakamat teooriat proovisime teist. See hakkas vaikselt looma. Päris selget sotti ei saanud, sest osad pidulised olid vist liiga sarnased. Lõpuks taipasime siiski keskenduda õigemale objektile ja lõpuks tuligi superhästi peidetud aare välja. Jätsin sinna Carolina Herrera kaelapaela, ei võtnud miskit. Teostuselt-ideelt täitsa Aasta Aarde kandidaat. Tänan väga!
Vahetult pärast logimist ja enne lahkumist saabusid ka onniasukad - kuus matkajat, kes sinna kaheks päevaks jääma pidid. Belgiast, tuli välja! Belgiast ja leidsid sellise koha üles :-) Soovisime neile põnevat olemist ja lahkusime uute põnevate aarete manu.
Õhtuhämaruses siia saabudes oli piduliste seltskond ilusti hakkamas, viskasime siis ka koos nendega mõned pitsid kangemat lipsu taha, aga laulmisest ei tulnud suurt midagi välja, õnneks jäi ka suurem kaklus ära ja saime rahulikult öö ära magada. Polnud neil ka järgmisel hommikul, peale ringi ümber suure valge jäätunud lagendiku, suuremat laulutuju. Abi oli hoopis ühest tuntud geolugulaulude loojast, kes läbi õhu väikese vihje poetas ja meie piinad lõpetas. Hästi tehtud ja vaeva nähtud, meile meeldis! Aga nüüd tahaks ikkagi teada, kuidas see elukas peaks küll laulma hakkama...
Saabusime hämaras ja tihedas lumesajus onni, aardega kiiret ei olnud, kuna see koht oligi ju ööbimise pärast valitud. Mõnus koht aja mahavõtmiseks, siia võiks lausa talveunne jääda... Eks need loomad seal veidi ikka üritasid laulujoru ajada, aga me neist suuremat välja ei teinud. Hommikul vara suundusime räätsadega ümber järve matkale ja "tõime" puuduvad laulusõnad ka ära. Siis sai neid sobitatud ühte ja teistpidi, no on ikka üks üleannetu laul välja mõeldud! Hanno jõudis juba algajale abikõnegi võtta, mille ajal muidugi aare end ilmutas. Kõik on väga tore - ilus koht, aarde teostus, ainult osa mõistatusest jääb veel kripeldama. Tänud peitjale!
2072.
Hommikul oli akna taga ilus päikseline sügispäev, ja et tänasega sai läbi ka nädal suve lõpetavat puhkust siis tuli kasutada võimalust väljas liikuda. Parim võimalus on muidugi kodule lähim aare. Selle külastamisega olin seni venitanud – no ei tundunud mulle väga tõenäoline et ma neid loomi seal leian, ja koht, kuigi väga ilus, on varem külastatud.
Esimesed jõhvikalised tulid juba parklas vastu, mustikaid, pohli ja jõhvikaid võis otse laudteelt korjata. Metsaonni ümbrus oli meeldivalt vaikne, ujumissild oli kunagise võrreldes väga uus ja uhke ning - seened kasvasid otse lõkkeplatsil. Ja nii see tegelaste otsimine rikutud saigi. No ei suutnud vastu panna, kui seened lausa jalgrajal vastu vaatavad :) Ja raske on korraga maha ja muudes suundades vaadata. Seega – kotitäis seeni, aga napilt peokülalisi. Kuna nende kõigi kokkukorjamine oleks ilmselgelt pikale läinud (ja kaua neid seenigi kaasa tassida) siis tuli kasutada kõiki olemasolevaid/kogunenud infokilde, veidi asja üle mõelda ja nii sai ka logi kirja.
Koht on kena, mingi tava-aare, kus saab võtta GPSi ja jalutada looduses, oleks mulle sellises kohas rohkem meeldinud. Tänud ikkagi! EVEJ.