Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
2011 aastal peideti Tallinna linna 2 tavalist aaret, millest tänaseks pole enam ükski aktiivne. 2011 aastal tekkis sama haldusüksuse territooriumile aga 11 mõistatusaaret.
Midagi on minu arvates paigast ära ja seega otsustasin kaalukaussi kallutada tavaliste aarete kasuks.
Tegemist on aardega, mille logimiseks on vaja natuke kannatust. Käi üks kord kohal ja veendu, millega on tegu ja milliseid abivahendeid sul vaja võib minna. Teisel korral vali kindlasti aega hoolikalt - mugusid on näha ka öösel kell 3, paduvihmas (nii nagu juhtus peitmise ajal).
Vihje: pole
Lingid: https://www.facebook.com/watch/?v=1718767541605300
Aarde sildid:
soovitan (18), ilus_vaade (5), lumega_leitav (3), gpsita_leitav (2), ronimine (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3N3F5
Logiteadete statistika:
103 (80,5%)
25
22
7
6
0
0
Kokku: 163
Erinevalt eelnevatest logijatest mind see täpp absoluutselt ei häiri ja pole siin ka varem piilumas käinud, logidest on ju teada, mis ees ootab.
Selle talve jääolusid arvestades mingil hetkel meenus ja sähvatas, et oleks sobiv aeg. Sinnapaika see mõte paraku jäi. Tasub ju ikka külm talv mööda lasta ja juba kevadiselt sulavate oludega vaatama tulla:)
Ega väga ei lootnudki enam, aga tulime vaatama. Kohale jõudes pikalt arutlemist polnud, vaatasime hetke neid hulpivaid jääkamakaid ja lahtist vett nende ümber ning tõdesime, et meie planeeritud Bremeni linna moosekantide meetodil logimisest ei tule midagi välja, jää ei kannaks meist ühtki, rääkimata kahest või kolmest.
Nüüd logi kirjutades avastan eilse logi ja foto, tundub, et palju siiski puudu ei jäänud, vaid üks päev?:) Ega midagi, jääb edasi ootele, sest meil sellist mikit niikuinii polnud, keda oleks olnud lootust sillaks võluda;)
Ikka ei häiri see leidmata täpp, küll igal aardel tuleb oma aeg.
Läksime siis täna Miaga otsima. Ma olin kindel, et võtan aarde ära. Võtsin kaasa isegi abivahendi. Asetasin kohapeal abivahendi paika ja siis palub Mia. Palun ära mine, ma ei taha, et sa sisse kukud ja nii kohe mitu korda järjest. Nu jah lõi väikse võdina sisse, peale seda. Tegelikult oleks ma selle ju kätte saanud. Eks pean üksi tagasi tulema, nii et keegi mind mõjutada ei saaks.
Olime Mihkliga just Pirita Wherigo aarde ära loginud ning mõtlesime, et mis edasi saab. Märkasin, et lähedal paikneb tore tavaline. Kuigi Mihkel oli selle aarde juba ära loginud ja ma olin ka kohapeal käinud ning teadsin, mis ees ootab, läksime ikkagi aardele tere ütlema. Läks täpselt nii, nagu arvata oli. Arutelu käigus, et kas kuidagi oleks ikka võimalik aare kohe praegu ära logida, tulid igasugused mõtted alates merepõhja täitmisest kividega kuni pinksilauast silla ehitamiseni. Õnneks jäid need siiski ainult plaanideks.
Kõigepealt muidugi oli segavaks faktoriks kalamehed. Teiseks tõesti oli lähedal ja samas nii kaugel. Kolmandaks vares vana vaak rikkus pildi ära.
Polnd ta midagi nii kaugel ja täitsa lähedale oleks täna saanud kui see lollakas Juku poleks paar tundi enne meid jää katki solberdanud! Täitsa seaks võib ennast siin Tallinnas vihastada, millal ma jälle sellisel aastaajal siia nüüd satun?
Juku on mingi suuremat sorti puidust pruun laev...
Täna libedate lumiste kivide peal ja pimedas ei jäänud aare silma. Õnneks tõi mõistuse pähe vastas kaldal tegutsevad päästjad, kes tegid mingeid pääste harjutusi vees. Otsustasin, et ei hakka nende tegevust enda vette kukumisega segama, tulen mõnel soojemal aataajal tagasi.
See karp hakkab juba veits kinnisideeks saama… :D. Täna läksime uuesti sellega proovima, lihtsalt pimedas ja lootusega, et õhk on ümbruses ringikakerdavatest kodanikest puhas… No ei, pinkidel otsevaatega nullile istusid seekord 2 piigat ja näha oli, et juttu jätkub neil kauemaks… Alksitagavara tundus olevat igatahes piisav istumiseks hommikuni ja ettenägelikult olid neil isegi tekid ümber võetud, et enne esimest bussi kindlasti külm ei hakkaks…
Teine katse. Seekord samuti edutu ja täna siis liigsete silmade pärast… Kalaüritusel rääkis Alex, kuidas nemad koos Merikese ja suurema seltskonnaga selle aarde logitud said…:D. Ja ma tahan ka nüüd nii proovida! Lähiajal peaks asjad igatahes koos olema, saame näha… :D
Mugud...no on mugud...läksime umbes pool 11 õhtul. Redel juba paigas ja siis sõidavad kai peale kaks autot, keeravad ninad meie poole ja jäävad sinna bemmiromnatikat tegema...no kurat küll... Oli ette nähtud, et teeme vahepeal burksipeatuse ja no selle järgi pidi muidugi ju kuhugi Nõmme teele sõitma. Tagasi jõudsime kesköö paiku. No ja kurat...samad autod ikka kohal, tuled sees põlevad ja lihtsalt istuvad seal...teinekord siis jälle...
Kole ilusa juurest sõitsin siia ka ja lidusin optimistlikult nulli asja üle vaatama lootusega see aare soojema vee ajal oma superabikaga tursaks lüüa… Jeehhh! :D. Ja siis mõned lihtsalt hüppavad siia?!?! :D
Ega realistlikult mõeldes ei olnudki mingit võimalust seda aaret täna võtta. Õues oli esimene soe kevadpäev - 13 kraadi, päike, tuul vaiksemaks vajunud. Selle tulemusena oli jõe äär paksult täis igasugu mugusid, mugonene ja mugovitsheid. Endale põhjendasime mineku vajadust sellega et vaatame võimaliku koha üle et teaks teinekord mis abivahendit vaja võiks minna. Noh enda arvates me seda ka tegime, kuigi meie vaatluspunktist aaret ennast veel silma ei jäänud. Ükskord me saame su kätte niikuinii!
Märk maha, et ca 10 korda mööda sõites kohal käidud, pooltel kordadel isegi teoreetiliselt sobiv abivahend kaasas. Paraku on alati mugud parasjagu nii kaugel olnud, et neile nii lähedal väga kino ei taha teha. Seni teen parem niisama pilti.
Lapsi ei tahtnud loopima hakata ja vees hulpinud abivahendeid ei viitsinud proovida. Käisime hoopis rannas ja tagasiteel tekkis kiusatus vetelpäästjatelt majaseina ääres olevat instrumenti laenata. Teinekord jälle. Oli tore jalutuskäik.
Tunnistan üles, et minu tõttu see karp nüüd jõe peal lebab. Alguses tundus kõik väga lihtne - Helen tegi mulle pätti ja mina turnisin üles. Kuid karpi küünitasin ikka päris tükk aega ja just siis kui sest kinni sain, hakkas meie ühtne torn vabisema, ma jäin toru külge rippu ja väike potsatus andis märku, et karp on nüüd põhjas. Loomulikult üritasime autos käepäraste vahenditega seda kätte saada, kuid lõpuks andsime alla ning andsin peitjale õnnetusest teada. Ühtlasi ka seda, et järgmine kord lähen sinna pikema inimese või redeliga.
Käisime siis seda imeasja ka kiibitsemas. Sain Kadri käest kiita et "kontrollaknast" aaret isegi nägin. Mõte liikus erinevate abivahendite poole kuna ronimisega lood kehvad. Aga muidu oli fantastiline jalutuskäik jõel ja lustisime ka toredal mänguväljakul. Ilm oli imeilus ja olime väljasõiduga kõik väga rahul. Aitäh !
Üllatus missugune, peidukas oli tühi, kaugemal küll natuke lund oli, aga sinna kahjuks käsi ei ulatunud.
käisin siis kah peidukat oma silmaga üle vaatamas. toredad käpajäljed olid seal peal :)