5 

Seda et tee rabas peale lumetuisku on raskesti läbitav - seda teadsin ma ette. Nii oligi - endomondo järgi suutsin teekonna venitada 14 km pikkuseks ja sellest üle poole oli poolde põlve ulatuvas lumes. Alguses suutsime õigest ärapööramisenurgast otse minna (jäljed läksid ju ees ja lootust oli et kellelgi on ka talvel matkateele asja) Pärast oli aga üksjagu tegemist et matkarada selles lumises metsas taaskord ülesse leida. Metsas oli ju kõik ilus - imeline talvevõlumaa, vaevuaimatav teeke puudevahel, tee mida vaid sõralised oli viimastel aegadel kasutanud. Võimas vaatepilt äikesepoolt purustatud puuhiiglasest. Aga siis algas rada rabas. Tänu külmale ilmale polnud jah ohtu vettekastetud saada, aga tee ise kippus selles valges ilus pidevalt ärahaihtuma ja lugematu kordi sattus jalg lumes ikka just laudade vahele ja sealt keha tasakaal olematuks muutuma. Et seda veel toredamaks muuta hakkas kohe ka jäävihma otse näkku sadama. Meeletu oli rõõm lõpuks seda vaatetorni näha. Järgnevate minutikümnetega see rõõm aga haihtus kuna aaret me kätte ei saanudki. Kaasasolnud GPS toega telefonid sundisid meid otsima kõigist võimalikest kohtadest, Aga kõik kohad olid ka täis lund ja loomlikult jääd. Seega me olime kas oskamatud pimedad või oli aardelaegas lumega varjatud/ jääga kinnitatud. Ei leia aardekarpi - ei logi. Jõuga kangutama kah ei tahtnud hakata. ja pimedus hakkas ka laiutama. Tagasituleku alguses oli küll vist natuke sarnane tunne nagu Scottil lõunanabal - oled küll kohalejõudnud, aga missioon jäi ikka teostamata. Kuigi retk oli kurnavalt raske oli see aga kindlasti ettevõtmist väärt, kuna meil jäi skoorimata, siis kindlasti tuleb tullla tagasi ja vaadelda seda kohta ka enamates värvides kui mustvalge koos vähese rohelisega. Tänud peitjatele vahvale matkateele osutamast

dessert põdrale

talvine laudtee

Marimetsa vaade talvel