Arvatavasti leidsin õige koha, passisin küll igatepidi peale, aga ühtegi märgistatut ei näinud. Vihma ka sadas.

Vaatlesime algul silmadega täitsa valedes kohtades aga lõpuks jõudsime ka sinna, kus omaarust lausa oleks võinud haukumist ja sabaliputamist kuulda. Pühkisime küll objektidelt lume maha kuid miskit teistsugust ei silmanud. Jääb suvisemat aega ootama.

Silte leidsime rohkem kui ühe, veidi oli ka vihjest abi, aga aaret ennast kahjuks leida ei õnnestunud. Ei tea kas oli segajaks tavaline pimedus, geopimedus või olid eelmised leidjad lihtsalt aarde väga korralikult tagasi peitnud. Maru paha oli otsida ka, sest sattusime vist kohalikule tipptunnile peale. Uue auto tuled hakkasid paistma enne kui eelmise tagatuled silmapiirilt kadusid. Poleks arvanudki, et sellises kohas nii tihe liiklus on.

Kahte tekstis mainitud kohta me vaatasime. Ühe juures oli ka ülal mainitud kolm kohta kirjas. Nii me sellest asjast arvasimegi, et koordinaat on mõttetult kaugel otsitavatest ning aare ise on mõistatus, mõistatuses mõistatusest. Aarde nulli lähedus aga oli suu ja silmarõõmuks kõigile oma punaste, magusate ja rohkete marjadega. Ühtegi kutsikat ka lõrisema ei tulnud, rohkem ideid ei ole. Pähh!

Tegelikult on see mul leitud, kuid kuna Aigaril oli leidmata, näitasin lahkelt koha, kus peaks istuma kadunud kutsikas. Kuid mida ei olnud, oli kutsikas. Otsisime päris pikalt, kuid lõpuks loobusime, kuna tahtsime veel külla jõuda. Sisu vastab seega tõele - kadunud, mis kadunud. Äkki on teise külla läinud?

Ikka ei leidnud.

Otsin siis kui lumi sulanud.