Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
17.04.04 peitsid Ülemiste aarde Kaido, Eili, Indrek, Liina, Jüri ja Kaido (2). Aaret otsides tuleb palju kokku puutuda Ülemiste Vanakese valitsemisalaga, kust ei saa tihti ei jalgsi ega paadiga läbi. Kuiva maa otsimine, kustkaudu läheneda, on nagu Tallinna uuslinnaosade tänavatel orienteerumine, mis pole alati niisama otseminek.
Koordinaadid: N59 22,480 E 24 47,083. (NB! Koordinaadid uuendati 05.05.05). GPS: Magellan SporTrak Color.
Raskusaste: ligipääs 3, peidukoht 1.
Vihje: kõige otsem tee aardeni on Ülemiste vanakese valve all, kuid ringiga minnes saab kohale täiesti kuiva jalaga.
Aardesse panime (algses koosseisus):
* matkasae
* veekraanid Ülemiste vee tarbimiseks
* kaelapaelaga pastaka ja kaelapaela
* helkurid
* vannimütsi
* visiitkaardihoidja
* käekella
* 100 vene rubla
* "Ferrari" võtmehoidja
* õngekorgi ja õngekonksud
* eesli
Ülemiste tagune veemaailm on tõeline konnaparadiis. Iga lombi ääres võibkohata ka kalamehi, kuid järve äärde minek on ametlikult keelatud.
Vihje: Otsi õige lähenemistee ja kohapeal on juba lihtne. Aare leitav nii talvel kui suurveega.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.reisijutud.com/node.php?id=1193
Aarde sildid:
võsa (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCJ7CR
Logiteadete statistika:
152 (88,4%)
20
12
5
2
1
0
Kokku: 192
Kunagi suvel sattusin rattaga mööda sõitma ja mõtlesin, et siit saaks talvel täitsa hästi aardeni. Ja kui nüüd "talv" kätte tuli, siis mõtlesin et teen ära, ega seal ei saa ju midagi nii hullu olla. Jaanuari keskel võiks loogiliselt mingi miinus temperatuur olla, aga ei, selle olin ma täiesti ära unustanud et väljas on +2 kraadi sooja. Seda suurt kraavi ma ei soovinud ületada, nii et lähenesingi lõuna poolt. Kummikutega jõudsin üllatavalt jää peale. Kuid lõpupoole hakkas niimoodi ragisema. Ma ei teadnud kas ma olen nüüd niisama märgalal või hoopis mingil järvel. Ja mul on lisaks ka veel see mentaliteet, et kui juba kohal, siis tuleb ka ära teha. Kuidagi moodi jõudsin aardekarbini ning sain nime kirja panna. Tagasiminek läks juba kiiremini, aga mingit teist teed pidi. Ning just siis kalda ääres läks jalg läbi jää. Vedas. Vesi oli kummiku ääreni. Ma ei tea, kuidas ma eelmised 500 m üle elasin :D . Ikka täitsa huvitav, Tallinna servas selline karbike ja kuskilt ei saa ligi :D Vähemalt vanake sai leitud. Tänud kutsumast, aitäh peitjale!
Pikalt planeeritud aardekülastus. Kahjuks jäi aga üks oluline asi tegemata. Nimelt ei olnud kaarditöö piisav ja sellest retkest tuli paras tuterdamine kusagil pokude vahel. Õnneks oli mul taipu mõned korrad tagasi pöörata ja teistest kohtadest uuesti proovida. Lõpuks leidsin kuiva kraaviserva ja seda mööda oli hea aardeni sammuda. Kohapeal oli lihtne leid. Tänud!
Otsustasin täna minagi siis sellele vanurile kylla tulla. Lähenemistrajektooriks valisin Viljandi maanteelt m66da k6rgepingeliinide aluseid. Pressisin sealt autoga niikaugele kuni kurna oja vastu tuli. Oja meenutas praegusel aastaajal rohkem j6ge ja nyyd tuligi leida m6istlik koht kust yle saada. Esialgne koht mille kaardilt välja valisin oli ainult vesi ja vesi ja veelkord vesi, ei mingit purret. Asusin siis m66da oja kallast astuma järgmise potensiaalse koha poole. Seal oli isegi täitsa korralik loodustekkeline purre olemas, aga praegust veetaset arvestades oli see kohati 20-30cm vee all. Mis seal ikka, varbad paljaks ja käärisin püksisääred yles. Lootsin et sellega minu veeseiklused l6ppevad, aga kus sa sellega. Aardele lähemale j6udes sain aru et siin veel yks veetakistus. Piisavalt lai et yle ei hyppa. Silmaga ja tokiga m66tes sain aru et ca poole reieni vett pluss x kymmend cm muda, ehk et mingit lihtsat läbi k6ndimist ei tulnud samuti k6ne alla. Oleks et 1 aare siis oleks v6ibolla isegi riidest lahti v6tnud ja yle kahlanud, aga kuna tulin siia 2 aaret logima siis oleksin ennem tagasij6udmist arvatavasti kringliks t6mbunud :D Nii et hakkasin taas m66da ojakallast astuma lootes leida midagi purdelaadset. Yhe isegi leidsin aga see otsustas poole yletamise käigus jubedalt ragisema hakata ja kui siis sealt end kaldale tagasi t6ukasin käis raksatus ja 6lek6rs kadusgi vette. Huuh napikas. Matkasin siis ikka m66da kallast edasi kuni leidsin vähe tummisema purde ja sealt sain ka oja edukalt yletatud. Aardeotsimisega tuli päris mitmesaja meetrine ring sisse, aga vähemasti sain kuiva nahaga kohale. Aitähhid peitjale
No mjäu. Motikaga saime normaalse kauguseni ja meie trajektoori lähenedes õnneks ühtki eramaa vms silti polnud. Mingi hetk läks küll maastik nii märjaks, et tuli läbi motikasaapa, aga seejärel tegime trajektooris korrektuuris ja pääsesime ikka logima. Aare korras, aitäh vanakese Ülemiste vanakese eest!
Praegu pääses aarde juurde otse üle märgala, jää kannab veel ilusti. Metskitsed juhatasid teed. Kena saareke. Sai nauditud sookure kevadist laulu. Välja juhatas Andres õigele teele. Väitis, et seda teed pidi pääseb kuiva jalaga igal hooajal. Noh, peaaegu. Suured tänud!
Heldur mõtles enda auto buraaniks ning saime kuskil 500m peale,edasi oli juba jalutamise vaev kaunis looduses.Aitäh!
Madalapõhjalisega sai sellise lumega isegi üllatavalt kaugele. Oli õige aeg selle aarde juures ära käia. Tänud!
Õhtuhämarus pressis peale ja kuigi meil oli plaan täna varem koju jõuda, siis see läks vett vedama. Tulime siia kurna oja otsima aga Dauno märkas seda tavalist aaret ja pakkus, et käime ära. Taskulambid võtsime igaksjuhuks kaasa ja soovitasin kummikud jalga panna. Lampe läkski meil pole tee peal vaja, sest sattusime täpselt keset soist lompi ja hundinuiad olid nii kõrged, et maapinda pidi valgustama. Paar korda vajus jalg nii sügavale, et vesi tuli kummikust üle ja jalad said märjaks. Aare oli meist algul 400 m kaugusel, 100 m oli märga plätserdamist. Hull teekond lühidalt. Me oleme juba teel, ei pööra tagasi, ise tahtsid tulla, olid minu sõnad, kui Dauno selle lombi üle pahandama hakkas. Kohale me saime. Tagasitee oli üle kilomeetri, ringiga. Hea meel, et enne neid jubedaid logisid ei lugenud, siis oleks see sinna veel pikaks ajaks jäänud. Tänud
Viimasel ajal on kõik aardeotsingud suhteliselt seiklustevaesed olnud, seekordne aga mitte.
Seda aaret käisime luuramas juba aastaid tagasi, kui sai järve alumine serv teistest aaretest puhtaks tehtud. See aga jäi, kuna tee mida mööda oli alguses plaan minna, oli…
No ütleme nii, et sellele aardele annab läheneda kolme “rada” mööda: esimene on väga raske, teine on raske ja kolmas on tõenäoliselt kerge.
Aastaid tagasi siis olime selle esimese valiku ees ja loobusime, sest kes tahab sellist takistuste rada läbida.
Nüüd täna oli meil plaan, et läheneme siis teist teed kaudu. Kaardi järgi vaadates (ma ei saa siiani aru, miks ma ortofotot kohe alguses ei vaadanud) tundus meie valitud lähenemistee suht ok olevat.
Jõudsime kohale ja saime kohe aru, et kraavi ületamiseks on meil midagi tarvis. Õnneks see midagi taamal paistis, aga selleni jõudmiseks oli vaja läbida paarsada meetrit võsastunud metsa. Pärast mõningat kerges võsas rapsimist jõudsime uhke “sillani”. Aitäh kobrastele! Tegin väiksed koormustestid ja sain aru, et “ilmselt kannab”. Nüüd uuesti tänu kobraste tegevusele õnnestus meil hankida ka korralikud kaikad, millega siis ennast sillaületusel mõlemalt poolt toetada. Kuna aare oli lähedal, siis otsustasime, et mõlemad ei hakka sisse kukkumisega riskima ja üle lähen ainult mina. Tehtud-mõeldud, võtsin seljakoti seljast, vöökoti vöölt (et vette kukkudes olulised asjad märjaks ei saaks), haarasin vöökotist veel pastaka ja juba olingi köietantsija. Kraaviületus läks imekombel hästi, sild pidas ja tasakaal säilis. Kui olin ennast kindla maa peale saanud, siis tahtsin taskust haarata telefoni, et vaadata, kus see aare siis on. Mida aga ei olnud, see oli telefon. Telefoni nimelt jätsin vöökotti, mis asus nüüd teisel kaldal. Ja mul polnud õrna aimugi, kus aare täpselt asub. Liisi aga lohutas, et tema juhatab. Esimesel korral suunati mind 60 meetrit eemale võssa. Ragistasin seal omajagu, peas ainult mõte “lumega leitav, lumega leitav”. Loomulikult ma sealt midagi ei leidnud. Ilmselt sellepärast, et lund ju polnud. Tulin tagasi ja sain juba paremad juhised, kuna Liisi telefoni gps ei suutnud kohe alguses õiget infot jagada. Teised juhised olid juba täpsemad ja aardeleid tuli nende järgi suht kiirelt. Panin nimed kirja ja panin tähele ka neljarattalise jälgi… ilmselt oli seal keegi sõitnud ATV’ga. Siis tekkis mul peas aga küsimus, et kas ka meie oleks saanud kuidagi lihtsamalt?
Igatahes ületasin uuesti kraavi ja ragistasime tuldud teed tagasi. Rataste juures rapsisime endid sodist puhtaks ja tundsime rõõmu: lõpuks ometi see aare tehtud!
Ühtlasi saime kinnitust ka meid ammu vaevanud küsimusele, kas ratastega on võimalik ümber Ülemiste järve sõita. On küll, ja suhteliselt normaalselt isegi.
Igatahes peitjale tänud, ilma selle aardeta poleks me siia küll sattunud :)
Esmakordselt sai 10 jaanuar käidud, siis polnud enam jõed vaid lausa meri seal. Kaugelt vaatamiseks see aare jäigi, nüüd eile enne pimedat sai uuesti mindud, pole ju ammu vihma ega midagi sadanud, peaks ju lausa lust minna olema... Tegelt väga hull polnutki aga julgust jäi väheks mööda pikali kukkunud puud jõge ületada. Vesi oli sügav ja väga tummiselt sogane ning ka väljas oli juba väga hämar, et seda katsumust ette võtta. Lasin pea norgu ja lahkusin kirudes :( Täna siis sai uuesti mindud, sai veidi kaarti uuritud ja lähenemis tee välja valitud. Kahjuks osutus see tee korralikuks võsaks ja väga soiseks, aga kuna veidi oli juba läbi tungitud ja rohkem siia ei tahaks elusees tagasi tulla siis sai edasi sumbatud ja ragistatud. Lõpuks olime aarde juures, leid tuli kiiresti ja aare ise korras (Y) Tagasi teeks sai teine suund valitud mis osutus kuivaks aga rohi oli korralikult kõrge aga parem ikka kui soos sulistada :D Hea meel, et see lõpuks tehtud sai ja kaelast ära, aitäh :D
teisel katsel tegin kodutöö aerofotoga väheke korralikumalt ära ja valisin natuke kahtlasema strateegia, kuid sedakorda õnnestus :o) näib et kasutasin sama kopra poolt ehitatud purret, mida varasematel piltidel nähtud ... õnneks pidas see mõõduka ülekaalu all ilusti vastu ja saabusin kuiva jalaga sääskede paradiisi. mistõttu oli ka logimine ja tagasitee juba suht paanilised. ilmselt peaks GEO seljakotti ka OFFi panema, nii igaks juhuks. tänud peitjatele.
No jõudsin, jõudsin lõpuks ka selle karbini, aitäh Pagaritele minu mitteleiulogi peale mulle kirjutamast ja lahkesti ka neljandat lähenemisnurka soovitamast :D. Kusjuures erines Pagarite soovitus Karli omast väga vähe, lihtsalt seekord pidin sama maja juurest minnes varem, siitpoolt kraavi metsa ära keerama :D. Ja mida ma vist poleks julgenud kokkuvõttes teha, kui seal maja hoovis mõni auto oleks seisnud. Aga vot täna ei seisnud ja et kõikidel akendel olid ka rulood põrandani veetud, siis olin julge ja ikkagi läksin.
Juba astuma saades sujus kõik nagu kellavärk ja sõltumata eilsest suurest vihmast oli siin kõik kuiv. Taimestik kõrgus küll pooltes kohtades mulle vööni ja Indy pidi üldse minu ees kuni metsani ainult õhkuhüpetega liikuma, et natukenegi näha seda, kuhu edasi minna või kus mina olen...
Lõpus endas märkasin karpi vist ca 10 meetri kauguselt ja kui nimed kirjas, keerasime kohe ka tagasiteele – no et majapererahva võimalikust kojutulekust jälle kindlasti ette jõuda :P. Ehkki algselt oli plaanis peitjatele sarnaselt siin peale leidu preemiapiknik pidada. Oma kaasas olnud võiku jagasime Indyga vennalikult ära hoopis Silveri toidukarbi juures aga kuna selle aardega ma ei osanud rohkem teha, kui akupank järgi ja natuke juhuslikku nuppude muljumist, siis pole mul sellest täna palju ka midagi logida... Nojah ja kuna mul oli lõppkokkuvõttes täna ikka veel aega etteantud ajaraamis Järvele jõudmiseks, läksime piiluma ka Jüri terviseradade multit :).
olen seda aaret üritanud leida ajast mil geopeitust mängima hakkasin (2014!). juba traditsiooniks saanud, et iga kevad-suvi siia rattaga vähemalt korra sõidan (tõsi, eelmine aasta jäi vahele) ja üritan asjale "seekord kuidagi teisiti läheneda" ent lõpuks tunnistan ikka nukralt kaotust. täna seiklesin sealkandis ka mitu tundi, ida (või õigemini kagu) poolt ei õnnestunud, hoolimata kummikutest vett liiga palju nagu ikka (ja üks jalanõu osutus katkiseks. vat kui tore). proovisin siis jälle uuesti põhja poolt ka, luusisin seekord kraaviäärses võsas natuke rohkem kui varasemalt ja tegevus tasuski end ära! üsna mitu puud olid purdena üle kraavi (vabandust, kurna oja) langenud piisavalt aarde läheduses, nii et juba oleks naljakas olnud mitte proovida ühest üle ronida (kartsin küll). ilmselt mõni itsitab praegu, sest ma olen ise ka veendunud, et aardeni on lihtsam viis jõuda, aga mind hirmsasti need eramaa ja -tee märgid ikka alati ehmatavad ära. no mis teha. võttis kuus aastat aega, aga parem hilja kui mitte kunagi ja suur aitäh selle aarde eest! kindlasti seni kõige tüütum leidmata punkt kaardil mis nüüd lõpuks annab rahu
tundus teisest otsast ühest kohast natuke peeneks näritud, äkki oleks mu raskuse all katki läinud. ei tahtnud vette kukkuda
Õige ilmaga, õigelt poolt lähenedes saab täitsa kuiva jalaga ligi. Tänan.
Leitud. Aitäh. On siin tiirutatud nii et ikka on. Aga lõpuks ´önnestus rüseleda võiduka lõpuni.
Et kuidagi leida lohutust möödunud päevade suurele toitumusele, käisin paari aaret külastamas. Ka seda. Ülemiste vanake tukkus, nii et oli võimalus (peaaegu) otse minna ja ta ei pursanudki varbaid märjaks :) Tänud
Tänase päeva plaan oli külastada Ülemiste vanakest. Tiirutasin autoga ühelt poolt ja teiselt poolt, aga igal pool olid eratee märgid ees ja nagu hiljem selgus, siis ega see tee sõidetav polnudki. Igatahes, lõin käega ja otsustasin hoopis lääne poolt läheneda. Jalutasin mõnusalt kohale ning hakkasin uurima aardele lähenemise võimalusi. Esialgu tundus asi kahtlane. Rohi kõrge ja võss tihe. Aga kuna kohale oli tuldus, siis ei saanud ju tagasi minna. Trügisin südikalt läbi võsa ja kekslesin pokude vahel. Põdra radu oli kõik kohad täis, vahepeal sai neid kasutatud ja vahepeal tegin oma rada. Päris aarde läheduses oli juba lai geomaantee. Ei saanudki täpselt aru, kas see oli põtrade rajatud või oli ATV sinna ära eksinud. Igatahes kohale ma jõudsin ja täiesti kuiva jalaga. Karp rippus kenasti omal kohal ja ootas külastajaid. Jälle kord koht, kuhu ma iialgi poleks muidu sattunud. Tänan.
Täna oli küll ideaalne aeg siia tulemiseks. Ragistasin natuke mööda pajuvõsa ka :) Ülesanne täidetud, imetlesin veel natuke aega selle kuusesalu klaasist põrandat.
See täpike segas mind juba ammu, aga siia jõudmine on millegipärast muudkui edasi lükkunud. Täna oli sobiv päev auto piisavalt kaugele jätta ja kohale jalutada. Aitäh peitjale!
Lõpuks ometi satun siia sellisel ajal, et reaalselt on võimalik aardeni minna. Peale viimase aja vee peal kõndimisi tekkis piisavalt enesekindlust, et viimane pikem lõik mööda kraavi jääd kõndida. Seda naljakam oleks olnud ilmselt vaatepilt kui ühel hetkel käis ilgelt kõva raks, tundsin kuidas jää nõksa allapoole vajus ja mina ühe hetkega 5m eemal puude vahel olin :D
Karbi leidmine oli lihtne aga logima hakates jälle see neetud pastakas! Alles eile ma vandusin, et viskan raipe minema ja võtan normaalse kirjutusvahendi aga ega siis ei või ju oma vigadest õppida.
Tagasiteel kõndisin nii kaua kraavi kaldal kuni jõudsin sinnani, kus enne julgelt käia sai. Seekord olin juba ettevaatlikum. Poolel teel Kurna ojani vaatasin, et korralik jäljerada läheb heinamaa peale ja läksin asja uurima. Suureks üllatuseks leidsin eest korralikult lahti lükatud jääraja. Peale äsjast ehmatust astusin nüüd küll suht ettevaatlikult jääle aga selgemates kohtades paistis jää vähemalt 15-20 cm paks olevat, nii et peagi jalutasin juba täiesti rahulikult mööda ringrada ja võtsin näole päikest (päike küpsetas täitsa korralikult). Telefoni gepsuga mõõtsin raja pikkuseks ca 1,9 km. Kae üllatust, ma ütlen! Kes oleks võinud arvata, et sellisest kohast sihukese asja leian?
Jõudnud lõpuks Kurna ojani tuli geniaalne idee, et lähen siitsamast üle kraavi ja saan teist teed pidi tagasi autoni. Igaks juhuks astusin algul ettevaatlikult jääle ja hoidsin kaldal kasvavast puust kinni. Tundus, et kannab. Seega vajusin raskusega peale ja raksaki, olin jalgupidi läbi jää, puu andis järgi ja kukkusin pikali (õnneks mitte vette). Polnudki nii külm kui arvasin, kevad tuleb vist :D
Sellega sai otsustatud, et aitab küll praeguseks ja kobisin autosse ära. Tänan väga, oli huvitav matk (kokku üle 2h ja 8,5 km).
Väga lahe matk oli aardeni, läksime Laev pudelis juurest jala! Praegu on eriti vahva - suurvesi on ära jäätunud, jää kannab piisavalt (kohati küll praksub ka), pole lund ega mingeid sääski ega muid mutukaid ning läbi jää paistvad samblad, pohlad, mustikad teevad matka eriti lõbusaks. Koht on mõnusalt ebamaine praegu. Aitäh peitjale huvitava koha eest!
Peetris olles tekkis vaba aega ja otsustasin siia korra juba leidmata vanakest otsima tulla. See õige tee oli kodutööna koostatud ja lähenesin aardele. Peagi segasid minu plaani eramajad ja muud koduhoovid. Nii palju siis kodutööst. Tuli välja et õige tee otsa leidmine oli keerulisem kui karbi enda. Tiirutasin seal majade vahel tükk aega kuniks võtsin julguse kokku ja surusin ennast kuskilt kahe hoovi vahelt heinamaale. Plaan uuesti läbi võsa ja mülka oli seekord välistatud, ei tahaks nagu sama viga mitu korda teha. Majadest eemaldused läks juba lõbusamaks. Üle oja oli reinuvader ennast tervitamiseks sisse seadnud. Tundis ennast üsna julgelt seal ega kiirustanudki esimese hooga kuskile vaid vaatasime tõtt teineteisega. Ojake oli täis pardikesi, need aga nii julged enam ei olnud vaid pistsid kohe plehku ja hakkasid läheduses auringe tegema kuniks neist ohutusse kaugusesse olin jõudnud. Ka lahkuvad hanekarjad olid omal kohal ja prääksusid nii et kogu metsatukk kajas. Lõpuks jõudsin ka nulli, nagu ma ütlesin et leid tuli lihtsalt ja otsima ei pidanudki. Karpi uurides kohtasin veel ühtesid elukaid – sääski, neid oli järsku terve metsaalune täis. Millal nad ükskord selleks aastaks oma tegevuse küll lõpetavad! Aeg oli põgeneda. Ajasin veel korra pardid ringile ja maabusin autosse. Nii kui autosse olin istunud, sai ka ilus ilm otsa ja hakkas mingit nõmedat peent vihma sadama. Aitäh.
See on mu esimene leiu-sissekanne, mille teen alles koju jõudnuna, kuna aardeleid on olnud nii vihastamapanev ja vaevaline, täis emotsioone, mida esimese kuumaga välja laduda ei malda. Täna oli siis "kolm on kohtu seadus" ettevõtmine. Esimese raksuga olin hiilimas käinud umbes kuu tagasi. Jõudsin pärast eramaa silte teha ühe mõistlikult meeldiva jalutuskäigu ning siis jõuda seisu, kus otsustasin, et ujumine ei tule kõne allagi. Eile käisin teisel katsel. Olin kollased torud ja laeva pudelis ära loginud, jätsin auto Kurna oja 2 (mille asukoha sain paraku alles täna teada) juurde ja astusin tee kõrval lodus sumpvat metslooma (põder?) enda võimete ulatuses ignoreerides teele aarde suunas. Pärast kerget matka avastasin end samast kohast, kus eemisel korral alla olin vandunud. Egas muud kui sama targalt tuldud teed tagasi. Ja siis tänane käik... Noh, ka eilne vale tee valik ei olnud mind Ülemiste järve kandis veel päris alla vanduma pannud, seega otsisin poole silmaga uusi lähenemisvõimalusi, pidavat ju siiski kuivalt logitav olema. Avastasin enda suureks nördimuseks eelnimetatud Kurna oja 2 aarde paiknemiskoha ja tundsin vajadust siiski sinna nimi kirja panna. Mõeldud-tehtud. Ja siis see teine otsus, minna kolmandat teed kaudu vanakest jahtima... Ma tahaksin kiruda ja vanduda, aga ütlen vaid, et gaasitrassi rada oli üks ütlemata nõme valik. Oli palav, oli palju kriipivaid, kõrvetavaid ja koperdama panevaid taimi, sumisevaid ja verd imevaid putukaid ja kõike muud häirivat. Aarde reaalne leidmine ei teinud mind kuidagi rõõmsaks. Tagasiteel, peaaegu purde juures ragistas keegi üpris kõrgel puu otsas. Mõtlesin endamisi, et kas tõesti mõni agar geopeitur toimetab ja valmistab ehk uut otsinguobjekti ette, aga siis vaatasin veidi teravamalt ja kahtlustan, et seal puu otsas ehk karukene krabistas. Märjad jäljed purde-torul ei olnud igatahes inimjala omad. Ma plagasin kiiruga autosse ja koju minema: aitab küll sealkandis rahmeldamisest. Sest tunnistan, et tegelikult on mu jaoks ikka hirmu ja ehmatust tundma panevaid hetki üksinda raske taluda.
Aare ka rattaga täiesti võetav, küll ringiga aga ikkagi. Ülemiste vanake oli täie tervise juures. V:spinneri, J: helkuri. Tänud peitjale.
Paistab jah, et iga aarde jaoks on mul õige aasta, õige aeg, õige ilm, õige kaaslane, õige auto. Seekord jalutuskäik pargis, tänud Madis aarde eest!
Seda aaret olin tükk aga edasi lükanud. Maastik tundus tiba hirmutav. Täna sai siiski proovitud. Selgus, et teekond aardeni oli poole lühem kui ma arvanud olin ja lisaks paras jalutuskäik pargis. Kohapeal läks ka kiiresti. Aitäh peitjale.
Siiani ei saa aru, kuidas kevadest sügiseni normaalselt sinna aardeni saab. Lennates? Jänest nägime ka - ju siis valvas aaret. Tänud peitjale!
Ei tea, kas leidsime õige tee - esimesel oli keelumärk, teine viis tupikusse, kolmas muutus ühel hetkel "madalapõhjalisele huvitavaks", jätsime auto tee äärde, mõtlesime end kärbeskaalu ja jalutasime mööda vett aardeni. Kohendasime vanakest peale logimist ka veidi
Kaua piiratud punkt on siis leitud. Täna sai kuiva jalaga ligi. Oli nähtavasti õige lähenemistee. Aitäh.
Õnneks olin kodus kuiva lähenemistee välja vaadanud ja leid tuli muretult. Aitäh!
Minu väikeste kogemuste juures on see vast kõige silmatorkavam ja ühtlasti kõige raskemini ligipääsetav aare :) Tunnistan, et kodutöö jäi poolikuks ja nii sattusin ma ühe hetkel seisu "ei saa üle Emajõest". Sõitsin siis mööda lõunapoolset teed ja otsisin aerofoto järgi diagnonaalselt aarde juurde viivat teed. Või kanalit, tont sellest aru saab. Teed ei olnud. Kanal see õnneks ka ei olnud. Olin selline puude-põõsaste rida, piki mida ida poolt minnes pääseb ära uppumata kohale. Kummikutega oleks täitsa mõnus. Jätsin ratta põõsasse ja marssisin jala pokude ja võsa vahelt läbi. Vahepeal tundus, et kas tõesti on keegi juba georaja sisse tallanud, aga ilmselt olid need siiski mõne metslooma jäljed. Tekkis mõte, et Ülemiste vanakesel ei tekiks linna uputamisega probleemi, kuna pinnases on ilmselt veel teise järvetäie jagu vett. Kodus lugedes selguski, et maaparandusega on sellest alast kujundatud looduslik filter, mida mööda vesi väga aeglaselt järve valgub, samal ajal puhastudes. Tagasi minnes tekkis kohati tarkovskilik tunne nagu kogu selles piirkonnas. Terashall taevas, üksikud vihmapiisad, mitte ühtegi hingelist, taamal paar elutuna näivat maja... Veidi kujutlusvõimet ja eemalt ratast nähes tekkis tunne, et selle 20 meetri jooksul võib veel mu tee sõiduriistani takistada mõni maaväline olend... Aga läks õnneks! :) Erilised kergliiklusteed need seal ei ole, pigem vastupidi. Peenikese rehviga oli vähemalt praegu sõidetav, aga tuleb olla ettevaatlik, kohati porine ja libe. Aitäh peitjale, jälle ettekujutus ühest lähedal asuvast paigast olemas!
Mõtlesime, et kuiv aeg, paras see aare „lühikeses dressis“ ette võtta. Seda et nõgesed ja sääsed nii tigedad on, selgus alles teepeal. Aga nii sai kiirelt liigutud ja ega kollased võhumõõgad ja konnadki teel märkamata jäänud. Tänud juhatamast!
Millalgi sai eelmisel sügisel Järveküla poolt otsitud lähenemisteed,aga kõikvõimalikud eravalduse ja tupiku märgid sundisid loobuma.
Seekord tegime väikese jalgsimatka Kurna oja poolt lähenedes. Omajagu otsisime võimalikku otseteed,kuid pidime ikkagi väikese ringiga nulli suunas liikuma. Ega ilma geopeituseta siiakanti naljalt seiklema ei satuks. Aare ise on lihtsalt leitav ja ootab uusi "võsavillemeid" Aitäh!
Lapsed said ka huvitava sumpamiskogemuse. Tänud!
Mõnda aega tagasi proovisin üht teeotsa nulli jõudmiseks, kuid edutult. Täna liuglesin mööda jääteed otse nulli. Aare heas seisus.
Seda kodulähedest aaret olen hoidnud kaua, et pliksidega väike matk teha. Täna aga ei tulnud mitte jalgsi kodust, vaid parkisime peale geotuuri pimedas auto eramaa piirile ja jalutasime sealt aarde suunas. Jõudsime suure kraavini, kuid sealt ei saanud üle. Nüüd tuli tagasi jalutada. Kui jõudsime tagasi maja juurde, tuli välja peremees, kes meile uue suuna kätte juhatas. Nüüd tempoka sammuga aarde juurde ja logima. Peale logimist läks alles peoks. Kookisime kotist välja gaasipliidi ja hakkasime viinereid ja vahukomme grillima. Väga mõnus söömaeg aarde seltsis. Kõik jäid aarde ja grilliga väga rahule. Tänud siia kaugesse nurka juhatamast.
Ajee. Linnainimesele on 470m lodu ikka paras takistus :) just nii lähedale sai legaalselt autoga. Oleks saanud lähemale ka, aga olid kurjad eratee märgid ja autotee ise meenutas kah rohkem kitserada. Peale selle oli karta , et siis peab lisaks veel kraaviga jändama :) Igatahes kand ja varvas ja varbad märjaks ei saanudki.Kannad ka mitte. Linnakingaga. Tagasiteel läksin pisut uljaks ja tegin ise oma elu raskeks , loe : üks jalg sai poriseks :P Aga oli ju vaja ära näha, kuhu aarde ümber keerutanud autojäljed lähevad ja ega ehk sealt kuidagi üle kraavi ei pääase? Ei pääsenud :) Suured tänud taastajale , see oli kenas sügispäevas umbes nagu kommikarp leidjale. Aitähh
Ega nüüd ei oskagi öelda, milline lähenemisnurk see õige oleks olnud. Meie oma oli ilmselgelt vale. Kuhugi jõudsime autoga ja sealt edasi siis jala: vedel ja püdel pinnas, vesi üle pahkluu, enda kõrgused või isegi üle pea hundinuiad ja hein. Loomulikult märjad, kuna äsja sadas. Siis võsa, tihe kui vihmametsas, vaid mõned loomad olid rajad jätnud, seal maadligi roomanud. Roomasime meiegi, vaadates meetreid, mis veel vaja läbida: 200m, no, 140 veel, nüüd veel ainult 69 meetrit. Ja ikka, roni veel seal hundinuiasid kahte lehte lükates ja veel üks riba võsa.... ja siis lõpuks ometi väljas, männid paistavad, kuiv maa. Jah, vahel on õnneks ikka nii vähe vaja.
Oleks teand, et see geopeitus nii hull asi on, oleks valinud mõne teise hobi. Näiteks bridž või kabe :)
Aare leitud ja logitud, keerasime suuna tagasi auto poole. Valisime parema tee, heinamaa. Mis sest, et rohi oli märg, oli pinnas jalge all vähemalt kõva. Kuni tuli vesi ja püdel pinnas, vesi üle pahkluu, üle pea hein ja hundinuiad ja võsa...
Tänud aarde eest!
Ei saanud Tallinnast telefonivalve tõttu kaugustesse kaduda ja siis meenus, et see siin on ju taastatud. Auto jäi sinna kuhugi kollaste torude sosinat kuulama. Tuul lõi pilved sinna kuhugi idasse ja meie kulgesime oma valitud teed, lootuses et see õige on. Vist ikka oligi, sest vaid mõnes kohas pääses vesi saapanina kallistama. Lõpus üllatati meidki ATV ja rattajälgedega , mis aardest 10 m kauguselt möödusid. Kuna kevade nõgesesupp oli veel tegemata, siis tagasiteel korjasime kotid täis nõgestaimede latvu. Sellest valmistatud roog on täpselt kevadesse sobiv. Kes ei viitsi ise neid korjama minna võib külastada Mahemarketit - seal müüdi täna nõgest hinnaga 20g = 1,4 EUR (70 EUR kg) !!!
Kodus jalanõusid valides otsustasin saabaste kasuks, kummikuid pole eriti see kevad vaja olnud ja saabastega nii palju mõnusam ka. Viimane logi veel julgustas ka mind oma valikule kindlaks jääma. Aga mina ei tulnud ju rattaga, mina tulin kand-varvas juba tuttava gaasimaja juurest. Mida lähemale jõudsin ja ümbritsevaid veekogusid vaatasin, mõtlesin, et see nali lõppeb küll veel ujumas käimisega. Jalutasin siis mööda teed edasi kuni tundus, et nüüd võiks ju kannatada küll juba kõndida. Jõudsin nii mõnegi märjema laiguni, millest möödumiseks sai huvitavaid ringe tehtud. Mõni samm sügavamasse ka aga ega ustav saabas mind alt vedanud, märgust varvaste vahel küll ei tundnud. Lõpuks jõudsin tuttava kraavini ja sain mööda teemoodustist edasi kõndida. Aare jäi ruttu silma, logisin, ja lisasin ka kellaaja nii jälje jätmise mõttes, juhuks kui mõni rebane või hani peaks tagasiteel mulle 1:0 ära tegema... Luiged, sookured, pardid, varblased ja Ülemiste Vanake - kõik nägin ära :) Selle aarde lähedust sai ikka korduvalt aastate jooksul külastatud ja tore, et lõpuks tehtud on. Aitäh peitjale, taastajale, pardile, kes mu surnuks ehmatas ning päikesele, mis tagasiteel pilve tagant välja tuli! EVEJ (Kuigi peaaegu oleksin telefoni karpi unustanud küll...)
Saime jalgrattaga 10m kaugusele, jalad kuivad. Võtsime vile, jätsime tulemasina. Aare heas seisukorras.
Mul on tõsiselt hea meel, et see aare taastati, vaevalt muidu siia üldse sattunud oleksin. Tähendab, kui ma oleks teadnud, et sinna on raske ligi pääseda, siis küll kunagi ikka oleks :o) Igatahes õhtul kohale tulles proovisin ühest suunast kahte ebasobivat varianti. Pladistasin seal natuke ja sain ainult sõimata :P Kelle käest täpselt, seda ei näinud, aga kõlas nagu kümmekond pesakonda häiritud rändlinde, kes just lõunamaalt tulnud ja siin kodu sisse seadmas. Pöörasin otsa ringi ja jätsin nad rahule.
Teisest küljest sain mugavalt võrdlemisi lähedale, aga mitte päris kohale. Üpris arvestatav takistus seisis minu ja sihtpunkti vahel. Kuna lambiaku hakkas juba nõrkemise märke ilmutama, siis alternatiivseid variante polnud enam aega otsima minna ja võtsin ette oma senise elu kõige õõtsuvama purdeületuse. Vägagi piiri peal üritus, ujuma seekord õnneks ei pidanud :D Nulli ümbruses ilmnes veel paar väikest ootamatust - küllap üllatusmomenti võimendas asjaolu, et nägin vaid 3 m kaugusele. Täitsa kahju et päeval siia ei tulnud, aga seda viga saab muidugi parandada!
Aitäh peitjatele-taastajatele! Torn aarde juures on potentsiaalselt pealinnale lähim koht, kus linnuvaatlejal niipea igav ei hakka.*
* Oletus põhineb rohkem kuuldud kisal kui silmadega nähtul :o)
Aitäh Madisele, seda kättesaamatut aaret olen piidelnud juba oma geoaja algusest, jube pikaks venis selle ajutine olek. Auto jäi juba tuttavasse parklasse, kust olen lähenenud ka kolmele teisele aardele. Kaardi pealt vaadates tundub ju koht lihtne, kuid jah, on see nüüd ülemiste vanake või kellegi teise kätetöö aga lähenemisteed pidi ikkagi otsima (loe: tuli suurem ring kui planeeritud). Tipp-topp korras aarde juurde jõudsin siiski kuiva jalaga. Mõtlesin, et lahkuks teist suunda kasutades aga kopravana oli minu kaldale tasakaalukepid tegemata jätnud ja jahimeeste torni ei hakanud ka lammutama, seega pidin pea sama teed ka taanduma.
Mul oli tõsine laiskusepäev, aga Madis vedas mu ikka välja. Solberdasime tükk aega. Krossimehed sõitsid ka mööda, õnneks poriseks ei pritsinud. Aitäh!
Hmmm siin sai pead murtud kuidas üle oja saada... tassisime suure oksa sillakeseks aga vaja oli veel natuke teiselt poolt sikutada et see kannaks.... kuna olin väiksema kaaluga siis pidingi ronima üle jõe et sikutada sillake paika... edasi tuli paljaste säärtega läbi nõgeste jne minna. Kuid vähemalt leitsime üles. Kuigi jah oli teine õnnetus olukorras.
Eilsete leiulogide järel ei jäänud mul muud üle kui oma viga minna parandama. Seekord siis lähenemisüritus number 4. Järgmistel kordadel peaks oma üritusi planeerima Maa-ameti ortofoto järgi mitte tavalise geopeituse kaardi järgi. Siis oleksin kohe näinud mis vee all ja mis kuival. Õigest kohast lähenedes sai tõesti väga mugavalt kuiva jalaga kohale ning ka aare ennast kaua ei peitnud. Kokkuvõtteks saab öelda, et sain targemaks ja hea seikluse osaliseks. Tänud!
Saades Kasparilt info, et seda aaret on täna logitud, ei jätnud ma jonni ja läksin kolmandat korda sobivat lähenemisteed otsima. Jalad said natukene märjaks aga põhimõtteliselt saab sinna väga kuiva jalaga ka minna. Aare peitis ennast nulli piirkonnas hästi natukene, aga leid tuli siiski suhteliselt kiiresti :) Tänan aarde eest!
samal päeval kaks katset.. esimene läks selle nahka et liiga suure telefoni gps'i jõllitamise käigus jäi päris kaart üleüldse vaatamata ja otsisin paarkümmend meetrit valest kohast, millest mitteleidmiseks täiesti piisas. muu hulgas sai ka ära võetud märkimisväärne hulk riideid ja sumatud 5-kraadises vees, aga seal seda aaret tõesti ei olnud. sama päev õhtul tehtud teisel katsel siis sihtisime paremini ja leid tuli päris ruttu. täitsa kena luht muidu (kui see on õige sõna..?)
Mõnus jalutuskäik looduses. Rada viis peaaegu kohale, kuid siiski oli lumi veel üpris paksu kihina maapinnal. Tänud peitjale!
Georada viis ilusti kohale, lumi on ikka üsna sügav veel. Päris ilma gpsita siiski ei suutnud leida kuna jälgi aarde läheduses oli palju. Mõnus jalutuskäik.
Parkisin auto eramaa sildi juurde. Saapad, suusad, kepid ja kohal ma juba olingi. Nii korras ja kuiva aardesse on lausa lust logida. Suuskadega saab ikka väga kiirelt aardeni ja tagasi. Aitäh!
Kunagi viis aastat tagasi sai proovitud. Siis sain vaid märjad varbad ;)
Seekord kui külmaks läks hakkasin kohe selle peale mõtlema, et millal minna ja kust kaudu. Täna siis oli vormistamise küsimus :) Auto pargitud, kerge jalutuskäik ja aare! Teel kohtasime kõvasti metsloomade jälgi ning nägime aardeläheduses ka jahimeeste jahipukki. Jätsin geomündi ning ränduri, ehk ahvatleb teisigi külastama ;) Hetkel veel jäljed ees! Aitäh!
See on nüüd kolmas kord seda aaret otsima minna. Esimene kord oli liiga märg, teine kord oli liiga õhuke jää, aga täna kõik klappis. Hakkasin Ülemistelt rattaga suure hurraaga tulema, aga üsna pea selgus, et väljas on siiski 10 külmakraadi ja vali tuul, mis ei aita rattaga sõites just eriti kaasa. Sellest hoolimata jõudsin ma kohale. Aarde lähedal lumel tuvastasin kahesuguseid jälgi. Ühed kuulusid arvatavasti valgejänesele ning teised Eesti metsades sagedasele Harilikule Geopeiturile. Aga kuidas sinna suvel kohale saadakse, mina küll ette ei kujuta :) Tänud.
Ongi nii, et õige lähenemistee päästab ka vihmasel sügisel suplusest - kingaga pääseb lahedalt juurde. Millegipärast pudistasin oma logiteate maikuus loginute järele. EVEJ
Kuna kummikud olid juba kaasas, siis oli ka siin hea ära käia nendega peal Peeter esimese külastamist. Veetase oli kohati ikka nii kõrge, et vesi tuli üle kummiku äära sisse ning jalas olnud valgetest sokkidest ei jäänud pärast midagi järgi. Aga vähemalt sai aare leitud.
See aare sai võetud pärast Peeter I aaret. Olime ju ometi nii hästi varustatud, et tundus mõttekas veel mõni ekstreemüritus teha. Ja milline aare sel põuaperioodil veel paremini sobiks kui mitte Ülemiste Vanake! Kristjanit ja L@SSIE't peale võttes juba üks sahmakas Järvel tuli. Jõudes 500 m peale aardest oli taevas seniidis küll päikseline, kuid metsa taga viipas tüse vihmapilv juba rõõmsalt meie suunas. Saime vaevalt kummikud jalga kui juba tabaski meid üks võimas põualaine. Enda arvates olin kaval ja vihmavarju kaasa võtnud, kuid õlgadeni rohus on sellest vähe abi või kuidas? Aluspüksid jäid siiski (vea piires) kuivaks, seega Peeter I käikudes kasutatud (peaaegu) puhtad ja kuivad(!) riided kulusid marjaks ära.
Tagasiteel tõdesime, et sinna võiks ühe multi-mõistatusaarde panna. Ruumi ju on.
Vanakese vallutamine lõppes aga sellega, et auto jäi mutta kinni.
Kena jalutuskäik looduskaunis kohas. Sobib ettevõtmiseks koos perega. Pärast saad uue naise võtta...
Valmistasin kodus ennast ette. Vaatasin erinevaid kaarte, mis küll midagi asjalikku ei rääkinud aga tundus, et õige lähenemistee, kus sinised jooned ei takista, on lõunast.
Esialgse lähenemistee tõkestas eramaa silt aga ringiga sai samale teele teiselt poolt. Tee oli kitsas ja oksapesu oli päris tugev. Kui jõudsin 300-400 meetrini, ei näinud mingit head lähenemisteed. Jätsin auto maha ja hakkasin mööda kanali äärt minema. Õige pea läks olukord päris märjaks tundus, et pigem tuleb mõni teine tee valida, kui sealt igat sammu planeerides, et vesi üle kummiku ääre ei tuleks.
Tee pealt läsin mõnisada meetrit edasi ja sukeldusin rinnuni heina, mis vaheldus märja roostikuga.
Aarde juurde jõudes märkasin, et seal on auto jäljed. Järelikult kuskilt peab ikka saama. Üks koht, kus oli tupiku märk, jäi kontrollimata. Võib-olla see olekski kohale toonud.
Aare oli heas korras ja hästi leitav.
Kui auto juurde väsinuna tagasi jõudsin, vaatasin, et olin seda pehmet ja märga roostikku kündnud kokku peaaegu 3 km.
Kuna eesmärk oli täna mõni rasksesti ligipääsetav aare leida, siis oli see oma eesmärgi täitnud.
EVEJ
Tänan aarde eest!
Võtsime penni, jätsime Elevandi geolutika ja smiley.
NB! Aare vajab hooldust, logiraamat on niiskust saanud ja lehed on kokku külmunud - meie logisime end paberilehele.
23.05.04 läksid Ülemiste Vanakese valdustesse Kerstin, Rasmus, Ulvi, Margus ja Märt. Tundes kohalike olusid üpris hästi, sai kaasa võetud veetakistuse ületamiseks abivahend. Autoga saime aardest 40m kaugusele, siis läksid edasi kõik peale Ulvi, kes kohalike konnadega vahepeal tutvust sobitas (pilt 4 ja 6). Aarde leidmine raskusi ei tekitanud, paistis teine vaatamata lehte läinud metsale päris mitme meetri peale ära. Kell 18:10 võtsime aardest auto, kella ja dushigeeli, asemele panime lepatriinusid, 1 Prantsuse frangi, teise dushigeeli ja kolm konna ;).