Võrtsjärve Väravad 2

Ei õnnestunud leida! Objektil oli ohtralt jääks külmunud lund millele hammas peale ei hakanud.

Seisin kinnise tõkkepuu taga parklas ja tõdesin et laupäeva õhtul kell üksteist ei ole paslik siia siseneda.

Leidsime ainult pliiatsi ja mängujuhendi ja aarde omanikuga suheldes tuli välja, et need ka väga vale koha pealt... Omanik lubas asja üle vaadata ja vajadusel taastada... Aitäh! Koht on muidu ilus ja põnev. Muidugi peidkuha ümbrust pidasin silmas...

Otsisime küll kordamööda, aga ei leidnud midagi.

Mullegi tundub, et minema kõndinud...

Kas aare on veel alles? Otsisime aaret kõikjalt, aga ei leidnud. :(

Peldiku peitus? :( :O

Nullis aaret ei olnud ning muuseumi alal ringi vaadates ühtegi vihjele vastavat kohta silma ei hakanud. Kuna ilm oli palav, läksime hoopis ujuma.

Telefonis olid andmed uuendamata ja oli tükk tegu, et levi leida aarde lähistel. Ühelt hetkel õnnestus infot uuendada ning saime sammud järgmise aarde poole suunata.

Otsisime päris tükk aega. Hiljem alles avastasime, et vajab hooldust.

Uurisin ja puurisin, kuid jäi leidmata.

Võrtsu tuuri seitsmes aare. Vat miuke koht siin metsa vahel peidus on. Niisama siia ei satukski. Rahvast oli ka veits liikvel aga nood tegutsesid eemal ja mind ei häirinud. Koordinaadi jätsin kohe kõrvale kui vihjet nägin, need näitavad väga erinevatesse kohtadesse. Turnisin ja uurisin aga midagi näppu ei jäänud. Tegin ka geokõne ja sain täpsemad juhised kuid viimased numbrid VV8 koordinaadist jäid saamata. Tegelikult peaks üldse üle vaatama kas mul kõik eelnevad numbridki veel alles on.

Noortega laagrisoleku ajal käisime kolmel päeval Järvemuuseumis erinevaid tegevusi tegemas. Et meil oli Piret kaasas, ei saanud kuidagi geopeitusest ei üle ega ümber. "Paat" sai otsast lõpuni läbi uuritud. Arvatava koha peal leidsime ainult magneti millel oli teip küljes. Arvatavasti oli see kõik mis aardest järgi oli. Ei hakanud rohkem edasi otsima. Kohustuslik "Titanic" sai ka tehtud!

Ei leidnud!

Jäi leidmata. Arvan, et Aare on seilama läinud.

Koordinaat juhatas ei tea kuhu, selle jätsime vihje taustal üldse kõrvale. Laevale viiv trepp oli kaotanud pea üle poole oma astmetest ning reelingu külge oli trepi juurde ka kett ette pandud. Lugesin eesolevast välja, et inimeste turnimine laevale ei ole soovitav ning ei hakanud kuhugi ronima. Küll aga sai väljastpoolt, pealt ja alt ja üldse kõikvõimalikest kohtadest uuritud, kuid aaret välja ei tulnud kusagilt.

Ilm oli super ja koht väga kena. Ka järvemuuseum oli tol päeval kinni, nii et võib vabalt kunagi tagasi tulla.

Ei jäänud silma ega näppu midagi. Sai üle vaadatud kõik võimalikud ja vähem võimalikud kohad. Ka laeva ehitusest on mul nüüd oluliselt rohkem aimu kui varem. Aga seekord jäi aare leidmata. Eks harjutan veel ja tulen kunagi hiljem tagasi.
Aga lörri see käik ei läinud, nagu kõrval olevalt pildilt näha:)

Laevukesest kümne meetri kaugusel tegelesid kaks mugu millegi arusaamatuga. Ja pikalt tegelesid. Ei jõudnud ära oodata.

Mugud podisesid õnneks varsti minema ja sai otsimist alustada. Aare mõistliku aja jooksul ennast ei ilmutanud, misjärel pidin paremaks sadamakailt järvele (tahtsin esmalt öelda merele) kiigata. Millalgi võibolla tagasi.

Kuna telkisime aardest mitte väga kaugel, siis otsustasime oma hommikut just sellega alustada. Mina ei olnud ka varem eriti Võrtsjärve ja selle ümbrusega tutvunud ja niisiis oli kogu reis eriti põnev ja tulvil igasugust avastamist. Küll on tore, et see geopeitus ikka leiutatud on, saab mehi lihtsa vaevaga kodust välja ühiselt seiklema meelitada :) Aga Võrtsjärve Väravate teine aare jäi meile seekord varjatuks, kuna üks väga usin lehepuhuriga mees tiirutas järjepidevalt ümber laeva-ahtri ja peale tunnikest ümbruse imetlemist otsustasime siiski edasi liikuda. Teine kord :)

Limnoloogiajaamas käisin viimati 25 aastat tagasi klassiekskursioonil. Sellest ajast saadik on ilmselt palju muutunud, sest hoovi peal midagi väga tuttavat ette ei tulnud. Samas lähenesime tookord ka järve poolt, mitte maalt nagu seekord.

Kuna Järvemuuseum on endiselt remondis, siis sisse ei läinud, vaid asusime kohe üht teatavat ahtrit üle vaatama. Kuid vaatasime, mis me vaatasime, ühtki topsi silma ei hakanud. Lõpuks loobusime, sest suure tõenäosusega satume sinna sel suvel veel mitu korda.

Otsisime tükk aega, ei leidnud. Logisid lugesime hiljem, kui juba läinud olime ja mõni idee tekkis ka, jääb järgmiseks korraks.

Ilmselt vaatasime ikka õigest kohast, aga näppu ega silma midagi ei jäänud.

Pealiskaudsel otsimisel ei leidnud. Natuke kobasin sõrmedega, natuke vaatasin silmadega ja loobusin. Järgmistel on ehk rohkem õnne.

Nagu eelmised logid juba mainisid, käib seal tige ehitustegevus, natuke vaatasin vihjeobjekti aga tõsiselt otsida ei tahtnud, veider tundus nagu, teinekord lapsega koos tagasi, siis nagu loomulikum see protsess.