Võrtsjärve Väravad 6

Ei leidnud

Kõrguste ja kõikumistega pole mul probleeme , aga igasugustest tornidest aarete leidmisega aga küll. Läks nii nagu enamasti, jäi leidmata

Ühtegi lindu ega linnuteemalist infotahvlit ei kohanud. Torn oli pealt tänast pidevat vihmasadu ebameeldivalt libe ja kõikuv. Kuidagi väga ebakindel ja 2.5 maastikuga aaret ei tahaks sellises seisus otsida. Järgmine Võrtsjärve väravate aare jääb leidmata :(

Ei hakanud silma

Nagu eelnevad juba mainisid, siis aaret ilmselt enam pole, ka kleepsu ei hakanud silma. Lähedalasuv poldrite pumbajaam on aga lisaks prügiladustamiskohale ka koduks mitmele kunstiteosele.

kunst

Lapsed olid Poldri sadamas suvelaagris ja kui järgi läksin, siis oli vaatetorni nagunii plaanis minna. Hõikasin siis välja, et lähme aaret otsima, kõik kes kuulsid, tulid kaasa. Aga mida polnud, see oli aare...leidsime vaid kleebitud sildikese torni küljest - Võrtsjärve väravad 6....

Ei tea kas asi oli pimeduses või geopimeduses, kuid aare näppu ei hakanud :(

Pole siia Võrtsjärve läänekaldale varem sattunud. Seega oli koik uus, vaikne koht. Midagi siia looma hakatud, vastavalt kirjelduses toodud detailplaneeringule, veel ei ole. Oli vaid torn, kust sai vaateid vaadatud ja torni vaadeldud. Turnisin ja kompasin, kuid aaret ei kuskil. Kahtlane. Ehk on kadunud, viimased logiteated tundusid ka kahtlased.... Aga heameelega tulen tagasi.

Sattusin kogemata siia ja mõtlesin ka aaret tema uues kohas väisata. Oli see torn kunagi esimesel leidmise korral vildakas, aga ka nüüd on ta juba samas suunas teed alustanud. Ja kõikus ta kurivaim kah. Seega langes minu aarde otsimise motivatsioon koheselt miinuspoolele ja teel üles-alla ta silma ei hakanud. Küll on tore, et varasemalt infotahvli küljest juba leid kirjas. :D
Aga muidu oli väga ilus. Vaikne, vaid ööbikud lõugasid kõrvulukustavalt... Üks "järvepäästja" kimas ka korra helkurvestis ja rattaga kohale, leidis, et keegi ega miski päästmist ei vaja ning lahkus jalgratta tagatule vilkudes sündmuspaigalt. Või kes teab, kes ta tegelikult oligi.. Tuli ja läks.

Väike piknik ja jätkasime Mustla kandi vaatamisväärsustega. Oma õue allgi on nii palju vaadata, et kaugemale polegi vaja tormata...

Kas on minu silm vildakas või...

...ongi viltu?

Nii vaikne..

Alles sündmusupaigas avastasin, et aarde staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Jäigi logimata.
Aga vaated, mis tornist avanesid, olid igati heaks põhjuseks suurelt teelt maha keerata... :)

Oleks aardel "ajutiselt kättesaamatu" teade pärast mitmeid mitteleide, siis poleks ma siia tulnudki. Vähemalt tornist vaade oli ilus ja valge lumine tee. Palun raamatupidamine korda teha!

1.5/1.5 aaret ei paistnud koordinaatidel tõesti olevat. Käisin siis niisama ilma leiuta tornis ilmatult ilusat ilma imetlemas.

Tõenäoline ja üsna ebaõnnestunult valitud peidukoht leitud, kuid aare ise on ilmselgelt jalutama läinud.

Topsik on ära jalutanud.

Kõigepealt üritasin kohale jõuda mingit imelikku põlluteed pidi, mis lõpupoole hakkas vaikselt ära kaduma. Rohi oli päris kõrge ja nii ma siis sõitsin ka tohutust august täiel aurul läbi, nii et kogu sisikond tegi hullu jõnksu ja süda tundus kuskil kurgus olevat. Kui mets ette jäi, pidin tagasi keerama ja muidugi viis tegelikult kena lai asfalt otse nulli.
Jõudsin kohale ja imestasin, et miks ometi nii palju autosid seal on. Kas tõesti kalamehed? Autost väljudes hakkas silm ka mitmeid püstipandud telke nägema ja siis nägin alles silti - kaljukotkaste suvelaager. Oehh. Kuna oli üsna pime, kuu kõrgel väljas, siis otsustasin samuti sinna laagrisse jääda (üks auto rohkem või vähem) ning hommikul aaret otsida.
Hommikul ärkasin 8 ajal ning jälgisin, kuidas kaks poissi mitmeid riigilippe mastide külge kinnitasid. Siis tuli mingi vanamees platsile ja kus kõlas alles tugev sireen, kui kõiki maast lahti aeti. Tänasin õnne, et mina veel sel ajal ei maganud - oleksin vist koos telgiga vette karanud. Siis algas vilgas elu - poisid käsutati jooksma, tüdrukud võimlema. Ehk siis saabus hetk, kui sain vaba aja otsimisele pühendada. Kuid jooksjad olid tublid - 5 minutit ja juba tuldi tagasi. Läksin autosse varjule ja ootasin hommikusöögiaega, kuid inimesed hoopis rivistati üles ning jagati mingit nänni. Ohkasin ja mõtlesin, kas ma ikka tõesti veel ootan, kell juba 9, kuid siis algas söömine. Nüüd otsisin oma 10 minutit, kuid mitte midagi ei jäänud silma. Samas ega ma seda väga rahulikult ka teha saanud - üks silm piilus pidevalt ümbrust. Kui juba söögiaeg lõppema hakkas, lõin käega ja tulin tulema. Eks teine kord ja natuke vaiksemal ajal.

Aaret ei leidnud, aga vaated olid ilusad

Koht on ilus. Torn on sirge. Tuul oli väga kõva. Aaret ei olnud kodus. Võimalik, et me ei osanud vaadata, aga no tõesti ei olnud. Raskusaste 1,5 ütleb, et kiirelt leitav... Ei tea. Kunagi uuesti.