Kiri administraatoritele
Hukkunud hundikoera
Peitis 17.08.13 Peedu [peedu]
| Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vastupidiselt aarde nimele ei asu koordinaatidel koeratopis. Hoopis üsna mugavalt ligipääsetav aare.
Asub eramaal, omanik on teadlik (ja mängib ka ise). Marjulisi, seenelisi ja kalamehi seal ei liigu. Need kes liiguvad on võhikud. Metsloomi on seal nähtud umbes 500-1000 m põhja pool. Põdrakärbsed, sääsed ja parmud on seal tihedad külalised. Võsa on ka aga minu jaoks täiesti talutavalt vähe.
Head otsimist!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lastesõbralik (4), soovitan (3), lumega_leitav (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4K98B
Logiteadete statistika:
97 (96,0%) 
4
6
2
1
0
0
Kokku: 110
14 august 2019 ei leidnud Karl ja Merilin [seeonmerilin]Võidusõidu pilvedega olime kaotanud. Vihma sadas, Tõrvast lahutasid meid veel mitukümmend motivatsioonikilomeetrit vastutuules, leidmist ootasid 4 ja pool aaret ning mõttelisest graafikust olime juba paar tundi maas.
Ja siis korraga peatab Karl ratta vihmamärja milleeniumivõssi ees, mille kõrval Arumetsa kahvatub. Proovime teist lähenemisteed. Ees ootab koristamata viljapõld. Minult tuleb kindel ei. Karli näost on näha, et tema prooviks kasvõi läbi võsa. Küllap olekski läinud, kui ma poleks selline pidur olnud, aga pikapeale pöörame Hukkunud Hundikoerale siiski selja.
Lugedes nüüd hilisemaid Raivo ("Kui hundikoer sellisesse võssa tuua siis ta isegi mitte ei hukku vaid sureb lihtsalt maha.") ja Karli ("Kui Eestis valitaks aasta seksikaimat võssi, siis annaksin Hukkunud hundikoera kanditatuuri üles.") leiumemuaare, siis kahetsus loobumise pärast on olematu. Loen 6 aasta vanust aardekirjeldust, kus seisab lause "üsna mugavalt ligipääsetav aare" ja naeran.
Tulen tagasi mõnes teises elus või aastaajal.
14 august 2019 ei leidnud Karl ja Merilin [zdrk
]Kui olime minu 4000. geopeituse aarde üles leidnud, siis taastasime Võrtsjärve Väravate 5. aarde. Seejärel saabus meile juba 4 tundi varem lubatud vihm ja kõik muidugi tagantjärgi ühe korraga. Kuna taevas oli ühtlaselt tumehall ja kell lootusetult kaugele tiksunud, siis otsustasime, et kannatame ära ja sõidame edasi.
Järgmise aarde juurde minekuks küsisin, et kas 1,4km või 1,8km. Lühem variant lõppes 3km ja poriste pükstega. Piki jõe kallast aardeni matkamine, mis oli läbimärg võss, ei tulnud kõne allagi. Sõites aardega risti vahtis meile vastu koristamata viljapõld. Merilin ütles kohe, et tema ei lähe sinna aarde juurde mitte mingil juhul otse ega ringiga ja veenis ka mind loobuma. Ma ei näinud mitte ühtegi loogilist seletust miks ma peaksin minema ja võtsime suuna järgmise aarde poole.
11 juuni 2017 ei leidnud Karel, Tõnn ja Karmen [laiku]Lähenesime vist valelt poolt, sest gepsu järgi peaaegu aardeni jõudes oli meil vastas piisavalt lai, mudane ja sügav kraav, mille ületamiseks ühtegi head mõtet pähe ei tulnud. Eks tuleb teine kord uuele katsele tulla.
27 juuli 2016 ei leidnud Kata, Eti, Nellu, Peedu [peedu]Alustasime kahe uue noorgeopeituri koolitamist. Selle mitteleiu panen kirja informatsiooniks teistele otsijatele.
Suve teises pooles muutub see peidukoht parajaks võsakaks. Viimased paarsada meetrit rinnust saadik kiigub kastehein ja igasugu muud kõrrelised. Plätades ja lühikeste riietega otsustasime lõpuni mitte trügida.
Nii jäigi leidmata enda peidetud aare. Eks õhtul tossude ja dressidega tuleb tagasi minna. Noorgeopeiturid ju pooleli ei jäta.
Praegu on vara öelda, kas neist kasvavad ftf-sõltlased, täpivärvijad, foorumikraaksujad või muud liiki mängijad. Eks näis. :-)