Näed aga kätte ei saa 2

See linnukene on oma asukohta ja saba suunda mitu korda vahetanud, peale aarde avaldumist. Suht võimatu on selle segase kirjelduse järgi midagi leida. Sõprade abiga sain siiski punkti kaardile ja täna otsustasin asja uurima minna. Tund aega kohapeal poleerimist ei andnud mingit tulemust.

 1 

Kuna Lugeja Loeb aarde juures lasin enda ees ukse sulgeda vaatasin, mis järgmine lähim mõistatusaare on. Kodus olin selle kirjeldust lugenud ja see tundus üsna segane, kuid otsustasin proovida. Algus oli üsna segadust tekitav, kuid midagi nagu sain aru ja hakkasin aga astuma. Ja eks ta täpselt selline olegi, et kui õige asja leiad, siis saad alles aru, kuidas peitja seda asja nägi, kui hästi läheb. Jõudsin enda arvates isegi lõppu ja otsisin seal päris jupp aega. Oleksin peaaegu kusagilt vallilt koos kivilahmakaga alla sadanud, kuid sain siiski kanna maasse kinni surutud. Möllasin endast kõrgemate nõgeste sees, kuid aaret ei kusagil. Lõpuks hakkas sadama ja läks pimedaks. Loobusin. Hiljem varemleidnult maad uurides sain teada, et ma polnud siiski lõppu jõudnudki. Nojah siis. Kunagi tulen siis uuesti.

6htul oli just nac aega yle et yks jalutus ette v6tta. Alguses hakkasid puzzletykid kl6ps ja kl6ps paikka loksuma ja kaarti vaadates aimasin juba l6pu ka ära. Tegelikkus oli aga see et mingilt maalt tekkis hunnik kysimärke ja raketiteooriaid. Sai omajagu otsitud ja kirvetatud aga l6puks läx ikkagi nii et ein näinud ega saanud ka kätte. Next time

 5 

No ei näe, noh :o) Tuleb tüüp kaugelt lõunamaalt ja lihtsalt skoorib ilma igasuguse ettevalmistuseta. Mina teen mitu korda kaarditööd, küll valesti ja veel rohkem valesti; käin kohapeal, ok valesti, aga selle eest põhjalikult ning kolm korda; arendan sõprussuhteid kohalike kobrastega; tallan palju tüngaradu; töötlen läbi kõik nõgesepuhmad - aga ei midagi! Pole viga, võtame rahulikult uuesti, küll ta tuleb kui aeg küps, kus ta pääseb :o)

 1 

Keila päeva esimene sihtpunkt. Mina ei teadnud sest midagi aga Inga väitis teadvat kuhu vaja minna. Käisime, vaatasime, natuke oli segadust kuhu edasi minna aga lõpuks jõudsime kohta mis tundus klappivat kirjeldusega ja tunki logiga aga edasi läks nii nagu Inga kirjutas - ei leidnud.

Omast arust kõndisime loogilise kohani, kuid ei leidnud vajalikku nõlva, nii et jalutasime sama targalt tagasi. Maailma suurimat geokuhja ka ei näinud. Ilmselt oleks me seal ühed mõnusad tunnikesed aega viitnud kui pimedaks poleks läinud. Aga küll me sinna veel tagasi läheme.

 8 

Eelmise ebaõnnestunud katse tunnistan enda rumaluse süüks, peitjal oli kirjeldus nagu peab. Seekord talitasin algul kaardi järgi, siis veel igaks juhuks ka juhiste järgi samm-sammult. Vulin oli küll nireks kahanenud, veidi maad edasi seisis vesi paigal ning lõpuks kadus hoopis. Mööda kraavisängi jätkates jõudsin peaaegu loogilise kohani. Vanemate logide põhjal järeldan, et isegi õigeni. Mingit täppisteadust küll aretada ei õnnestunud, kontrollisin erinevaid potentsiaalseid kohti võrdlemisi laial alal, umbes tunni aja jooksul. Lopsakas taimestik ja kobraste kaootiline maastikuarhitektuur piiras vaatevälja. Kahe sõnaga: ei näinud. Aga kui oleks näinud, oleks kindlasti kätte ka saanud! Muuseas leidsin juba varasemalt Alexi logides figureerinud maailma suurima geokuhja. Ka mul oli muidugi vaja sinna tippu turnida ning siis raginal puusadeni sisse vajuda :o)

Saksa koprasaadiku residents

Maailma suurim geokuhi

Seekord läksin uuele katsele juba koordinaatidega. Eelmisest logist jäävälja pilt ei andnud suurt lootust kas see territoorium on piisavalt ära kuivanud, et oleks tossuga läbitav. Tuli välja, et on. Teekond tundus lõputu. Seetõttu sain lugeda postimehe uudised läbi oma telefoniga. Valli juurde jõudes sain georadade tõttu kinnitust asukoha õigsuse kohta. Nägin ka kopraurge. Läksin siis põhjatippu ja otsisin, otsisin ning otsisin. Vaatasin läbi kõik ligipääsetavad kohad väga põhjalikult. Tegin abikõne ja otsisin veel. Olles seal 50 minutit passinud, näis olukord lootusetu. Teekond ratta juurde näis olevat veel pikem kui sinna minnes. Ükskord kui peaks tulema kellegi leilogi, siis ehk proovin kolmandat korda veel.

 1 

2. jaanuar sai vabaks võetud ja geopäevaks planeeritud. Kuna ilma lubas mõnusalt tuulist ja vastikult märga, siis millegipärast arvasin, et kõige targem on minna rongiga Keilasse ja jalgsi ringi liikuda, peamiselt sealseid multisid ja mõistatusi jahtides. Antud aare oli päeva esimene sedasorti ettevõtmine ja ütleme kohe ära, et Ei näinud ja kätte ka ei saanud. Juhendi algus oli lihtne ja selge, aga alates 3. punktist kiskus päris imelikuks. Katsetasin mitut erinevat teooriat, aga kohe mitte kuidagi ei klappinud. Lugesin siis natuke logisid, aga taevast ja ka absoluutselt igast muust küljest pidevalt lendava vee tõttu seda pikalt teha ei kannatanud. Võtsin vastu otsuse kodus kaardi peal lahendada ja teinekord tagasi tulla.

Muide hiljem samal päeval ... mmm ... kuulsin kuidas metsas maasikaid korjavad memmed omavahel rääkisid, et Näed aga kätte ei saa 2 juhendi 3. punkti juhised vist päris ei päde enam ja et ainuke võimalus lahenduskäiku ilma kirveta järgida oleks vanade satelliidifotode abil. Annan selle info peitjale edasi, hooldusvajadust esialgu veel välja ei kuulutaks.

 1 

Kõik läks täpselt vastupidi antud aarde paarilisega võrreldes. Algus oli nii sujuv. Esimesed punktid läbisin helikiirusel, kuna kõik oli arusaadav. Arvasin, et pärast 5 igihaljast võin jätta 6nda punkti vahele. Läksin arvatava lõpu juurde. Vaatepilt oli sarnane geopeituse lehel kujutatud fotosessiooniga. Mittekusagilt ei osanud otsida, seega sukeldusin võssa. Ragistasin ennast läbi raskuste sealt välja. Siis läksin tagasi igihaljaste juurde. Proovisin teistpidi mööda kraaviharu liikuda. Kuna vesi sinnapoole ju vuliseb, kuid tundus ebaloogiline. Jällitasin siis seda kraavi. Üks hetk olin putkemeres. Riidest püksid ei olnud kohe üldse hea mõte. Moment kui enda pükse silmasin olid need üleni kaetud mummudega. Kokkuvõtteks muutus kraav kuivaks ja see juhatas mind samasse kohta tagasi. Tegin lihtsalt piraka ringi võsas. Mõtlesin, et proovin siis suvalistest kohtadest otsida aga tutkitki. Poolteist tundi värsket õhku antud aarde juures oli ilmselgelt liiga palju ja otsustasin ära minna. Järgmised 15 minutit kulus riiete puhastamiseks.

Nüüd kodus vaatan, et lugesin kirjeldust veidi valesti. Seiklesin vist esimeste mitteleidjate kõnnumaal. Vist tean kus aare on aga eks see paistab millal ma uuesti Keila kanti satun

 1 

Käisime ka oludega tutvumas, jalutades vaid mööda viisakaid radu. Ühest suurest saksa lambakoerast õnnestus mööda navigeerida ja kohe saabus teisest suunas uus ning veel suurem, perenaine nööri otsas järgi lohisemas. Kihvad teravaks ja kopraonule külla? Üks nähtud kopra kodu oli tõesti muljetavaldav, värsked märjad palgilohistamisjäljed ümberringi. Siin linnavahel nad siis müttavadki, väga huvitav... Aarde järgi jõuame ka kunagi kindlasti :)

Mõnusad kolm tundi värskes mõneplusskraadides õhus ei paljastanud aarde asukohta. Küll leidsin eelmiste logide piltidel toodud kohad päris kiiresti üles. Ühe täiesti pädeva nööri leidsin ka. Nii kümnemeetrise umbes. Huvitav.

 3 

Enne piisas kui siinkandis on üks teine aare, mida saab iga kuu mitu korda otsimas käia ja linna ikka kunagi puhtaks-tühjaks-valmis ei saa. Nagu Tallinn ja Ülemiste vanake. Nüüd tundub, et häid asju tuleb juurde. Alustasime lootusrikkalt ja rõõm oli suur kui suutsime linnukese identifitseerida. Kolm õde olid ju lihtsad ja meetrid ka vähesed. Igatahes sukeldusime mööda vulisevat ja kõik tundus laabuvat. Kuni olime üle tunni piltidelt tuttavates kohtades ukerdanud, mittekraavide vahel laveerinud, 3m koprapesast aaret vm otsinud ja sopased, näljased ja seetõttu juba tigedad. Ju siis jäi meil 40 kraaviharju proovimata, aga kui ka hämaraks kiskus, otsustasime kohapealsetele mõtestamata tegevustele käega lüüa ja kunagi teine kord naasta. Siis, kui kirjeldus on silme ees, kõhud täis ja meel jälle magus. Vähemalt ei helistanud kellelegi esimese ürituse järel, hea seegi.

Aitäh tulevase väljakutse eest! Me neile koberitele veel näitame. P.S. Kindlasti olime aardest loetud meetri(kümne)te kaugusel. Aga eks see kunagi selgub.

 2 

Keila kobrastele kepp meeldib. Neid leidus Isahane kodu ümbruses ikka virnade viisi. Tõeline Koprakuningriik. Geokontrollile see peibutise teema igatahes meeldis ja saatis meid kõigi nelja tuule poole. Puu taha ei saanud saata, need on seal ju kõik maha võetud. Või õigem oleks öelda - hammustatud. Seekord, aga tuult väljalt püüda ei õnnestunud. Põnev.
Kirjeldusse peaks lisama hoiatuse maamiinide eest. Eelviimasesse punkti minnes on keegi territooriumi märgistanud, ja torni keset teerada püstitanud.

 15 

Ainult paar täpsustust veel peitja poolt lisatule, muidu on aarde kirjeldus perfektne. Ei näe ja mis mõttes kätte ei saa? Ma sain kõiki ja kõike nii palju kätte, et koju jõudes toppis teinepool mind pesumasinasse ja käskis seal lahti riietuda, mida ka alandlikult tegin loomulikult...käsk ju vanem kui isegi mina ning nägin kah...eriti vett ja muda mis kohati lähenes mu näole kiirusega mis mulle tõesti ei meeldinud...+3 ja settebasseinid ei ole just lemmik koht vesiaeroobikaks.Aga tõeliselt südant soojendav hetk oli kui turnisin kellegi maja katusel, üks jalg õhus nagu kurel, kannikast toetas kopraonu hambaork ja telefonist kostus lapse isadepäeva õnnitlus...no tehakse ikka häid lapsi! Vähemalt ei esita nad ebadiskreetseid küsimusi, et kus sa oled ja mida teed :) Aarde juurde jõudmine võib vabalt võtta ka kaks ja pool tundi või veel enam...meie kontrollaega ei mahtunud mitte kuidagi ja järgmine kord tiksub liivakell edasi(esmamitteleidjate hetke rekord on 2,5 tundi). Ka väga kuival ajal soovitaks kummikuid ja hea kui nad ulatuvad rinnuni kuid mina lähen järgmine kord sellistega mis ka vuntsid kinni katab. Kui ma enne ei leia, siis just suurvee aeg lähengi ja kanuuga ning keset päeva, kuna siis jäävad jalad terveks ehk :)Püstiseid orke võib olla tohutult ja täiesti ootamatutes kohtades!Ettevaatust! Samuti kopra urge-käike ja nendesse ei ole mõnus sadada-uskuge mind kuna tean millest räägin. 1,5m nõgesed on mul lillepeenras ...seal ei ulatanud mina osade tippe katsuma ja haarde ulatus mul ehk 2.25cm, seega võiks suvel seal tervist otsivatele inimestele lausa pileteid müüa nõges-spaasse. Ettekujutust on seal vaja jah kuna ainus solin mis seal oli, tekkis siis kui hirmust põõsa taha jooksin. Praegu lugedes, et kokku 41 kraaviharu...hm...meil jäi vist vaid veerand neist kontrollimata ja järgmine kord on juba jalutuskäik pargis. Ja mitte kelle kuradi hoovi me ei sattunud...nagu laulusõnad ütlevad:...käisime katuseid mööda...mõnest kukkusime läbi, mõni ainult ragises ja kõrgeim oli vist 3m kui mitte haokubu see just polnud. Ühesõnaga kui te leiate ilgelt tigedaid kopraid sealt, siis andke meie poolt vabandused edasi ja pangu endale kivikatused.Kahju, et see hetk mööda läks kui peitja kohaselt oli aare kergelt leitav aga sihukest tsirkust ei saaks raha eest kah mitte!(kui ehk suure raha eest?) Nii, nüüd on asi täpsustatud ja head esmaleidu! Peitjale ka tänud lihtsa aarde eest ja tervitan oma emmet ja kutsut kah, kes on oma putkas. Seda, et...nagu aru saite juba...mina olin ka seal ja nautisin mitteleidmist :P Ja hoian pöialt, et järgmine vahetus kes seal vilkuma hakkas, oleks õnnelikum olnud...nii kuramuse külm ja märg oli, et isegi tere ei suutnud öelda, vabandust. Kolm tundi hiljem jalad igatahes keelduvad sammumisest kuid õnneks saab susside sahinal toas ringi hõljuda aga koiku on teisel korrusel...seega pole seiklused veel tänaseks lõppenud :D

Kui see on kopra pesa, olen mina isahani

Pesa?

 15 

See on üle aegade muljeterohkeim mitteleid :P. Praegu diivanil lesides ja luid liikmeid sirutades on hää meel ,et seal pimedas jõlkudes üldse enamvähem terveks jäime. No jalgadel on siiski sõjasaagiks saadud vorbid ja kõige rohkem sai vist löögi see kallis eneseuhkus :P. Silla aarde juurest lahkudes ütles Hanno ,et selline uus aare on ilmunud. Ega meil alguses nagu teist plaanis olnudki kuid mida lähemale me Sauele jõudsime seda enam hakkas hinges kripeldama, kirjelduses kirjas,et lihtne leida, meil aega on, ah läheme vaatame üle. Alexil olid muidugi kummikud olemas, mina neid seekord ei omanud ja lootsin dzentelmeni abile kui vaja oleks veetakistust ületada. Lambid olid meil olemas ( mina jätsin lolli peaga ühe autosse- see oli viga ) ja nii me siis tatsasime auto juurest lampide valgel ja minul läpakas paremas käes nett taga, et noh ikka lugeda kirjeldust ja näha kuhu me suundume. Ja et taevataat otsustas veidi vett alla piserdada siis oli teises käes mul veel vihmavari. Nüüd takkajärgi on hää, et mind keegi ei näinud, no väga koomiline nägin ma välja, nigu linnapreili linnatänaval ( hää et veel kontsi all polnud :D).Vaatasime targa näoga gpsi ja lugesime juhiseid ja muudkui ronisime ja omast arust tegeime kõik õigesti kuni lõpuks oli mõistus otsas. No kui mõistus otsas, siis tuleb ju läpakast teda juurde ammutada ja nii me siis edasi tatsasime seal kobraste pärusmaal. Ühtäkki oli Alex mulle õlani ja ainult sisises. Heakene küll, ma siis sinna ei astunud, kuhu tema ja nii jäid minu matkapapud kuivaks, erinevalt Alexist, kellel üks jalg astudes lirtsuma hakkas. Minu pealamp kustus. Alex andis enda taskulambi mulle ja rändas hiilgava majakana minu ees oma otsmikulambiga edasi.Mingi aeg tiirutanud ja meetreid lugenud jõudsime vägeva majani. No sellist annab ikka ehitada :D. Aga no mida me ei leidnud oli aare. Tatsasime siis mööda pimedat roostikku tagasi, kuni jõudsime uuele teele ja seal oli nii lootustandvas suunas minemas uus tee. Huh, kõik klappis, kraavid, vee laienemine, saime üle ja siis olime jälle nagu sead lõhkise küna ees, vesi ees ja mitte miskit. Vaatasime oma träkki gpsis ja avastasime, et ahaa,sealt saab sinna ka. Ja saigi aga ikka ei miskit. Mingi hetk tekkisid kagusesse teisedki jaaniussikesed, kuid meie vaim hakkas nõrgaks muutuma. Kõik tundus õige olema, isegi meetrid klappisid kuid ühtegi nööri me ei leidnud ja aaret mitte. Tagasiteel muutus Alex aga äkki lausa päkapikuks, mulle nii keskkoha kõrguseks. Noh jah, väike valearvestus ja taas üks kopraurg neelas ta endasse. Siis suutis ta veel ka vette astuda , nii et tagasitee autoni ei kuulnud me vulinat ( muide seda me ei kuulnudki) vaid vaikset lirtsumist. Kuna tervis on ikkagi tähtsam kui üks leid, siis vudisime autoni ja Alex tiris jalga villasokid ja sõitsime kodo ää. Eks me nüüd teeme analüüsi kaartidega, et kus ja mis meil valesti läks ja ehk kunagi ( kui vaim on katsumusteks valmis) läheme uuesti. Või ootaks geomaanteede tekkimise ära. Kopraonu maanteid on seal igatahes palju, ja üldse on tal komme teravaid hambaorke endast maha jätta ja need tekitavad pimedas eriti valusaid vorpe ka läbi pükste. Ja kui ilus tähistaevas seal veel on - siis kui enam ei saja( aga seda vaadake kindlal pinnal seistes, mitte hambaorkidel kõõludes ):D .