Kalevipoja kivi

Tulin olukorda kaema, ilm oli ilus ja kui vee äärde jõudsin oli aare 1.6km kaugusel ja kõik ilusti jääs nii kaugele kui näha oli. Seisin jää peal ja vaatasin kaarti samal ajal kuulen jää praksumist erinevates kohtades. Eks see on normaalne ja usun, et jää on siiani päris paks, lihtsalt jää külm, õhk soe ja eks ta ikka praksub aga ühel hetkel hakkas raksumine liiga lähedal ja keerasin otsa ringi ja läksin tummisemale pinnale tagasi :D Mööda maad minna oleks liiga pikk maa olnud ja siis otsustasin, et jääb järgmist talve ootama ja siis juba mootorsaaniga ja lisaks veel pisi saarekesi kuhu saaks otse minna :)

Aeg kaob.. Selle aarde avaldamisest on möödas juba päris mitu aastat. Ometi ma millegipärast mäletan, kui see aare ilmus ja kuidas siis seda massiliselt otsimas käidi. Pildid ja logid hakkasid ilmselt GP esilehel silma aga mingil põhjusel ma selle massiga toona kaasa ei läinud. Isegi kivi ei otsinud üles. Seda tegin ma alles nüüd, kui tekkis mõte Pürksi kandis geotuur teha. Kaardilt vaadates tundus asi lihtne. Võibolla ainult pikem jalutuskäik, kui teiste tänaste aarete puhul. Tegelikult oli aga hoopis nii, et kui kilomeetri olime aardele lähemale kõndinud olin sunnitud kummikud jalga ajama ja ega me siiski enam palju edasi ei liikunud. Ilmselt oleks küll kuidagi ka saanud aga polnud tahtmist mudavanni minna. Eks näis, võibolla mõnel muul ajal ja mõnest teisest suunast.

algus oli ilus

siis tuli muda

ja peidetud muda

 3 

Aardest ida pool olevas parklas tõstsime varustust välja ja kohalik tuli huvi tundma. Tal polnud midagi me mineku vastu, aga hoiatas, et see ei pruugi õnnestuda. Jää peal pidi vesi olema, pilliroos korkjää. Lõuna poolt peaks looma rada minema, aga seal võib ka allikaid olla ja 2m sügavune vesi. Kas te ikka teate mida teete ja kui peaksite päästeametisse helistama, siis öelge, et tulite selle asutuse poolt. Tema olevat ka proovinud kivideni minna, aga ei ole õnnestunud. Öösel pole üldse hea mõte. Kui 90min jooksul tagasi pole, siis hakkavad muretsema jne. Kalda ääres oli 20m plöga, aga edasi oli lumi ja jää. Suusk libises väga hästi, peaaegu nagu hooldatud suusarajal. Kuna aga Tambet oli elektrirattaga, siis nautisin köie otsas kiiret sõitu. Ratta jaoks oli lumi siiski liiga paks ja üle 20km/h ei saanud. Kohale jõudes sain aru, kui tihe ja massiivne pilliroog on. Saapaga minnes ei kanna, peal on 20cm õhulist jääd ja all 20cm vett. Polnud ka tahtmist üksinda suuskadel raiuma minna. Tegime lõbusõitu autoni ja pärast ka tee peal, seal sai 30km/h kätte.

Proovin selle talve jooksul veel otsima minna kui leian kellegi, kes oleks huvitatud suuskadega pilliroogu minema (valgel ajal). Kui siit kellelgi huvi, siis andke teada. Suuskadel olles sissekukkumis ohtu polnud, küll aga pilliroos oli raske liikuda.

Imeline jalutuskäik oli see. Kohale jõudes leidsime aardepeidiku, kuid see oli tühi. Ei teagi, kellele see aare ette on jäänud aga keegi selle sealt ära on viinud. Meie jalutasime sellest hoolimata õndsalt tagasi autoni. 7km kokku. Lüheimat teed minnes oleks luikedega koos ujuma sattunud.

 1 

Kivi nägime aga kohale sinna ei jõudnud kuidagi. Peab teinekord tagasi tulema, suvel näiteks.

 6 

Vabariigi aastapäev, vihmane ja hall, ometi lootusrikas, presidendi süngest kõnest hoolimata. Investeerisin 6 eurot jääkingadesse, ja olgu etteruttavalt öeldud, hea investeering on, muudab sammu reipaks ja kindlaks. Hommikumantlis tüdruk andis Madisele loa auto sinna parkida, kuhu tahtsime, ja teele me läksime. Meri kandis ettearvatult, aga siis see roostik - teibad krt nagu tuntud kümnevõistlejal, pehmed mis kole ja ei kanna teps mitte. Piilusime siit ja piilusime sealt, aga patriotismipalangust hoolimata ei tahtnud just tänasel päeval talisuplusega süvatutvust teha. Kallasin kummikutest vee välja ja tulime tagasi. Ükskord läheb ta külmaks niikuinii. Ma tänan, mulle meeldis ka nii.

 7 

See nüüd siis tänase päeva pirn. Kui esialgu oli plaan Vormsit külastada ja see jätta selleks puhuks, kui aega jääb, siis ilmataat segas hoolikalt kaardipaki segi ja jokkerist sai hoopis trumpäss. Nimelt oli Vormsi jäätee kaikaga tõkestatud, kuigi vist kokkuleppel ikkagi läbitav, otsustasime jätta selle teiseks korraks. Merel oli suht kõva tuul ja korralik kiht vett. Meie "nunnu" veel nii uus, et sisse soolamist ei vaja, seega otsustasime rauda säästa ja läksime ise hoopis vette solberdama. Täitsa mõnus jalutuskäik oli või tuules liuglemine, kuidas kellegile, kuid aardekarp jäi seekord paari kiviviske kaugusele. Kirikukelli ei kuulnud, kuid saanid põristasid küll. Tulemus: perse märg ja mitte üks särg. Järgmine kord täiendame varustust ja ehk õige pea juba tagasi. Me küll ei tea, milline see sobiv aastaeg või sobivad ilmastikuolud selle aarde jaoks võiks olla, kuid suisel aal on asi ilmselt kordades keerulisem.