Kabina

Siit pimedas nime küll kirja ei saanud. Pole enam mainitud mätast, ega ka karpi ennast. Küll oli aga mõnus müttamine üle põllu siia tulles ja tagasi sai mindud läbi väga õrna raja, täpselt paras matk, tänud!

Isegi kändu ei olnud

 1 

Ei ole enam kohal. Käisin viimati leidjaga ja ei leidnud.

Meie peame panema täna siia mitteleiu. Kui jõudsime ohakate ja nõgesteni, tulime selg ees tagasi. Eks tuleme järgmine kord parema varustusega.

 12 

Hoolikas lugeja on juba kindlasti läbi lugenud selle georetke esimese poole kirjelduse Tartu kesklinnast kuni Soodi aardeni. Nendele teadmiseks, kes ei ole, siis kogu retk käis suhteliselt vanamoeliselt, niiöelda kaks kätt taskus, ilma moodsate tehnoloogiliste abivahenditeta. Loodusega harmoonias olles.

Pärast Soodi katsumusi, ei olnud kuiva pinnaga veekogud mingisuguseks küsimuseks. Soodi jääkate oli silma järgi kindlasti vähemalt 10 cm paks, kui nüüd just ei juhtu mõnda õnnetust kõrkjapuhma või allika juures. Sai end sujuvalt üle soodi libistatud. Hohohoooo, esimene suur võit selle päeva jooksul. Sellele järgnevad mõnisada meetrit laveerimist kuni põlvekõrguste tarnamätaste vahel, kombineeritud vee sees tatsamisega, ei olnud enam üldse nii mõnus. Mis viga oli enne seal jääpeal uisutada.

Uue silla ja tee ehitus edeneb. Enne polegi nii lähedalt uut silda näinud. Ehitusmehed on muidu toredad mehed, aga kes selle kanali moodi asja siia vedas? Oleks see kanal siis jääkatte all olnud, aga ei. Vesi lahmas niiet vähe polnud. Kanal laiavõitu ka, sellest üle ei hüppa. Kausikujuliseks sulanud jääkatte tugevuse mõõtmine oleks äärepealt viinud sinna keskele vajumiseni, kui poleks veel viimasel hetkel heinast kinni saanud. Esimest korda olid vandesõnad omal kohal. Sai varutud üks suurem kaigas ja selle abiga siis veest läbi kõnnitud, ega ma neid saapaid ilmaasjata siis kodus "Merilõviga" ei määrinud, olgu nüüd veekindlus olla. Õnnestus, jess, väga märg polegi veel. Õnneks on varusokid ka, aga mida aitab kuiv sokk märja saapa sees?

Uue silla ehitus edeneb päris edukalt, ainult kole palju muda on sealkandis. Ei soovinud seal enam kauem masinatel jalus olla ja otsisin teed magistraali pealt maha keeramiseks. Kui kopamees peab sõitmiseks enda eest muda ära tõstma, siis äkki pole see jalamehe jaoks ikka kõige parem koht? Sõitva kopa sees istuvad ehitusmehed vaatavad minu seal tatsamise peale küll veidi viltu aga mis parata, matkaja peab saama matkata. Astusin siis veidi aega hiljem suheliselt viisaka välimusega teele, aga ikkagi tuli mul selle jooksul valida 30 cm sügavuse muda ja 15 cm sügavuse muda vahel. Enamasti läksid mu ennustused ja valikud täkkesse, aga paar sammu ikkagi ebaõnnestusid. Nii kaunistaski kollakaspunane muda mu saapaid vähemalt läbi Ihaste, seni kuni see ära kuivas ja suuremad tükid lihtsalt lahti murdusid.

Ihaste on tore kant, igal tänaval on nimi ja need on ka igalpool kirjas. Kahjuks oli mu Soodi-Kabina vahelise ala kaardipeal ainult 4 käsitsikirjutatud tänavanime. Elu pidigi üks suur seiklus olema, suurt eksida niikuinii ei saa, ühelt poolt tuleb jõgi vastu ja teiselt poolt maantee, pealegi oli mul kotipõhjas ka kompass olemas. Seda läkski nüüd esimest korda tarvis. Oli vaja end asustamata alast võimalikult otse Kabina poole läbi rammida. Õnneks tuli kõik hästi välja ja pärast tünnisauna nautijatest möödumist ja mõnda sammu mööda maanteed olingi kohal.

Kohapeal läksin esimesena sinna, kus ma kartsin kõigerohkem vihjepuud asuvat. Ei olnud soovitud puud, oli üks tütarlaps koeraga, koer massi poolest samasse suurusjärku tütarlapsega. Mis te arvate kas koer soovis minuga, kui kaugema külalisega ka lähemat tutvust teha? Jah, õige vastus, soovis küll. Õige pea ta siiski leebus, minusugused pidavat tal kõhu kinni panema ning ka perenaine hõikas teda nii meeleal toonil, et parem oli tagasi minna. Sealt ma kauem enam puud ei otsinud, õnneks polnud midagi otsida ka.

Kaks vaprat kalameest küll käisid mööda järve, aga selle kohapealt kust ma esimesena plaanisin järvele minna, paistis jää seest juba umbestäpselt kümme pragu laiali jooksvat. Maismaa tundus selle valiku juures kindlam ja teekondki polnud niipalju pikem.

Vihjepuu leidsin kiirelt, suuna sain ka tänu vanakooli kompassile kätte, aga kuna ma olin prognoosinud männi asukohta hoopis teise kohta, ei jätkunud mu topokaardil enam andmeid lõppaarde peidukoha tuvastamise jaoks. Mis siis ikka, asusin mööda teerada liikuma, asimuut küll enamvähem paigas, aga iga sammuga kiskumas halvemaks. "Võsamon" režiimile polnud ka soovi asuda. Jalutasin seal niisama. Ühel hetkel hakkas kompass keerutama ja mul ei jäänud muud üle, kui küsisin kõrvalasuva rähni käest õiget teed. Rähn näitas mulle nokaga tee kätte, tänasin teda ja asusin liikvele.

Okastraadi ja huvipakkuva koha leidsin ma lihtsalt aga ma kardan, et see rähn, vana sindrinahk juhatas mind ikkagi valesse kohta. Tegin veel topograafilise abi saamise eesmärgil telefonikõne kompuutri võimekusega kodanikule, aga kuna ma valesti juhatasin, siis viis ka saadud rehkenduse tulemus mind täiesti valesse suunda.

Kolme geolokaadi vahel piisavalt kaua tatsanud, mitu korda kuusemikrot sõimanud, hakkas väljas juba pimedaks minema. Olin endaga enne teinud kokkuleppe, et hiljemalt kuuest asun koduteele ja nii saigi tehtud.

Pärast kahekohalise kilomeetritearvuga tagasitee jooksul möödunud kvaliteetaega, kadumaläinud sokikanda ja lugematut arvu villisid oligi kogu seiklus läbi. Ainult "Grossi" poes sai veel nalja, kui üks poe töötaja kuulutas kassapidajale, et tema mehevannale tehti just Feissbuukis "joomismängu" kutse ja on igati loogiline, et järgmisena pannakse tanki tema mees. See pakkus talle samal ajal suurt põnevust ja elevust.

Keegi hea inimene on hoolitsenud ka puhkekoha eest

Uued tuuled reklaamimaailmas: suhestu ka kätelkõndijaga

Moodsa aja kunstiinstallatsioon

Eduka geootsija põhireegel: otsi ikka valgel ajal