Tänavail vedeleb määrdunud pabereid
millel on kirjas sõnade nimed
me otsime teistmoodi teid
peagi see linn on hämar & pime

ruttavad koju & süütavad tuled
et kaitsta end pimeda eest
ehk kunagi sinagi tuled
kõik uksed nad sulevad seest

Refrään: & agulis saepurulapsed
mõranend peeglitest vaatavad end
ka siis kui kunagi katkeb
sellesse õhtusse liftide lend

majad kui hallide päevade rodu
kus laulavad kivid & klaas
seal kõrgel on aknad & kodud
& tuled mis süttivad taas

kuskil on asfalt & heledad lambid
helendav taevas & helendav öö
on muld & madalad kambrid
ämblikuvõrgud & tähtedevöö

Tartu tänavail igapäevaseid radu kõndides ei aima enamik meist, et kusagil õige lähedal eksisteerib ka paralleelne maailm. Selline, mida oleme ehk harjunud filmidest nägema. Ometi seal ta on, elab ja hingitseb, kuid puutepunkt on üürike.

Raskusastmele vaatamata on tegemist mõnes mõttes ekstreem-aardega:
- Peidetud avalikule maale ja inimrajatiste juurest piisavalt eemale, aga siiski suur muguoht!
- Olenevalt aasta- ja kellaajast võib vaja minna võõrkeele- ja diplomaatiaoskust.
- Tõsiusklikele iluihalejatele mittesoovitatav.
- Autoga nulli sõitmine pole hea mõte.

Nullis otsige umbes meetri kõrgusel rippuvat punast südant.

Kui kellelgi õnnestub teha aarde ideega resoneeruvaid fotosid, on need logides vägagi teretulnud.

Silmiavavat otsimist! :)