Lähenesin Vasalemma-Riisipere tee poolt ja nagu aarde kirjelduses palutud, aeglaselt. Pöörangu peal liikusin siiski liiga kiiresti, et korralikult silti lugeda. Tuleb välja, et silt on vahetunud veidi karmima vastu (lisan sellest pildi ka). Kuigi ronisin oma madala käruga täitsa nulli, siis nende siltide ja üldise tee seisukorra tõttu seda väga soovitada ei saa. Ja nullist ei leidnud ma midagi. Liiga palju oma hädise põlvega seal ei turninud, aga loogilistes kohtades midagi silma ei jäänud. Kui see siiski alles, või keegi selle taastada otsustab, siis tuleb lähenemistee üle vaadata. Lääne pool olev silt eeldab telefonikõne maaomanikule. Ida poolt võib ligi saada (tee tundus korralik), aga kas seal ka mõni tellis ees on, ei oska öelda.

Karmim keeld

Panin küll kõik oma akrobaatilised oskused mängu, aga jäi leidmata :(

Proovisime teist silda ka otsida. Toppisin sõrmi posti aukudesse, esimene, teine. APPI, herilased. Mina pääsesin, Aive sai nõelravi. Veidi läks aega mööda ja vaatasin rästikuga tõtt. EEee..., aitab küll. Tänud aarde eest.

Nu ei tea kas ikka on.

Seekord peale vangimaja südndmust sai kaks varemleidnud inimest kaasas uuesti pool tundi seal otsitud. Ei midagi.

Omaarust sai kõikpraod läbi näpitud

Ei leidnud.

Kui lõpuks sillani jõudsin, oli seal üks masin ees. Kedagi ei paistnud, asusin missioonile. Pugesin silla alla, mudane-savine-libe. Kõigepeal valele küljele, siis teisele. Ei avastanud midagi. Kuklas istus ka mõte, et kohe-kohe karatakse kusagilt võsast välja ja jään vahele. Jäi katki see asi.

Tundub, et tänane suure veega ilm ei ole sobiv selle aarde otsimiseks.

Läks väga palju aega. Kahjuks tulime logita ära. Nüüd aardekirjeldust lugedes hoiatati okastraadi eest. Me otsisime sealt kandist ka, aga ei näinud midagi.

Mökk-mökk. Raskusastmete ja enda seisundi ebasobivuse tõttu praakisin enamuse VJS-seeriast selleks korraks kohe välja, aga kõnealune tundus proovimist väärt. Eramaalasega maadelda polnud soovi, seega katsetasin lähenemist Vasalemma poolt. Väga sürr oli see teederägastik ikka: esmalt jäid igatpidi ette terviserajad, siis sain kuidagi Betooni tänavale, seal eksisin omakorda veidi ära ja ei suutnud ümber krossiraja orienteeruda. Viimaks sain siiski ettenähtud teeotsale ja siis läks õige huvitavaks: kui peitja poleks kirjelduses öelnud, et tee on olemas ja läbitav, siis poleks üldse üritamagi hakanud.

Tekkis kiire paralleel Uku juures kohatud taliteega, kus on tuvastatav mingi tee mälestus, aga ei enamat. Ainult et seekord üritasin seda autoga läbida. Õnneks põhi kandis ja eelkõige oli küsimus sügavamate roobaste vältimises ja taimestikust läbisurumises. Pärast leidsin igatahes ühe kenakese oksa, mis oli end sügavale esitule ja stange vahele installinud. Uutest kriimudest ei hakka rääkimagi.

Kohale ma igatahes jõudsin ja kõmmutasin korduvalt oma niigi kasutut pead sillatalade vastu. Ühel hetkel sai mõistus igatahes täitsa otsa ja sinnapaika ma ta jätsin. Järgmine kord tuleb keegi targem (ja kiiver) kaasa võtta. Aga päris pull oli sellegipoolest, aitäh!

Teinekord jälle..

Ei leidnud, ilmselt ei olnud piisavalt tahtmist seal turnida ja ämblikuvõrke korjata.

Nullis toimus kalapüük, ei saanud otsida.

Auto jäi poole kilomeetri taha eratee märgi juurde - alles hiljem lugesin logidest, et kui oleks saanud naeratava pererahvaga jutule, siis poleks jalutada tulnudki. Skoor sai muidugi masendav, kilomeetri läbimiseks kulus üle tunni aja, ja seda isegi siis, kui jussikeste tiim meile appi jõudis. Kui see aare nüüd seal augus end peitis, siis on see vist küll liiga otse uudishimulike kalameeste tee peal... Tore kohtumine oli sellegipoolest, kust siis veel neid Iirimaa geopeituse muljeid kuuleks :)

Sillal kohtusime Hanno ja Triinuga, kes olid juba lootust kaotamas. Optimistlikult uurisime ka objekti siit ja sealt kuni tegime geokõne alexile. Kirjeldusele vastava peidiku juurest leidsime ilusa hästi teritatud pliiatsijupi (tüüpiline väikese konteineri geopliiats), aga ei midagi muud ei peidikust ega lähedusest. Peitja võiks üle kontrollida, äkki otsisime ikkagi valest kohast.

Auto jätsime viimase kurvi juurde ja pool kilomeetrit aardeni läksime jalutades. Enne aarde leidmist vaatasin üle kõik muud kohad ja leidsin ka kalamehe jäetud vihmaussikarbi. Aarde leidsin küll täitsa kogemata. Kõikus seal lõbusalt. Kahjuks puudub aardest kirjutusvahend ja seetõttu ma täppi roheliseks ei saagi värvida :(