Võhma talu

 6 

Kuna kõik tänased plaani võetud aarded olid seni lõppenud rohelisega, läksin sellest nii ülbust täis, et otsustasin järgmisena Erko vanu katkiseid majavaresid ka natuke tuulutada. Kunagi üsna varsti peale ilmumist sain nii Võhma kui Likekõrve kaardil oma kohale, aga neile omapead järgiminemine tundus siis selline projekt, et mõlemad jäid paremaid aegu ootama. Täna arvasin, et proovin nendeni ikkagi ära murda, vahepeal pikalt kuiva pidanud ilm lubas eeldada, et saan nendeni ka oma miniautoga sõidetud… No ja sain ju ka, siinne metsatee oli võrreldes mu järgmise sihtkohaga ikka suht ok…:D. Parkisin Võhma lähedusse jõudes ennast siis kuskile pikka rohtu ära ja suundusin optimistlikult maja otsima… Jeerum küll. Kuidagi diagonaalis lõigates läksin ja juba üsna varsti takistas mu tee tihe põõsastik, kust ma siis üritasin järjekindlalt mingisugustki vundamendi otsa leida… Ma ei tea, seal vist oli teine maja olnud või midagi, mingid kivid seal igatahes olid ja telefon muudkui õrritas mind sinna tihedasse padrikusse ennast suruma ja kuna see suht läbimatu oli, siis üritasin sinna jõuda suure ringiga ühelt ja teiselt poolt ning kui vundamenti ikka veel ei paistnud, proovisin igaks juhuks ka kükitades piilumise ja madalamana veel natuke lähemale pressimise ära – sest no ikka võib ju olla, et ma lihtsalt ei näe mida vaja, mitte et seda seal pole... :D. Palav ilm oli käskinud mul kodus lisaks kõigele muule endale selga korraldada ka kõige väiksema riideosaga särgi, mis majas leida, nii et … Nojah, aga keegi vähemalt ei kuulnud seekord mu vandumist seal :D. Lõpuks otsustasin, et tuleb loobuda ja hakkasin ennast tagasi tee poole pressima… Ja siis koperdasin kogemata otsa ühele täiesti selgepiirilisele ja konkreetsele vundamendiruudule. Mispeale telefon otsustas, et talle meeldib selle juures ka täitsa oma punase mummuga olla… :D. No ja ma siis nõustusin temaga, jälle, sest siin oli ju hulga parem juba ringi ukerdada... Leidsin ühe ägeda augu ja lootsin, et see ongi peidukas, aga tundus et vist ikka ei ole. Logisid lugedes tundus veel rohkem, et ei ole... samas 2 ringi vundamendivaatlust ei andnud ka tulemusi. Samuti kivide keeramine. Ja puude inspekteerimine… :D. Kasutasin juhust ja sajatasin kohe südamest veel üht koma teist, mida ma kogu sellest enda tund aega tagasi nii hea mõttena tunduvast mõttest kokkuvõtvalt hetkel arvan ning kõmpisin tagasi auto juurde; Likekõrvet ei tahtnud miskipärast enam isegi kaugelt vaatama minna… :D. Aga karpide kättesaamise isu see muidugi ei kustutanud, nii et järgmise korrani, Erko, küll ma ükskord siia veel tulen ja need ikkagi üles leian :).

Kunagi siin kasvatati...

Ette jäi ohtlik sild ja ei olnud aega jala edasi minna.