Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Taas üks aare mis juhatab teid unustatud okupatsiooniaja objekti juurde. Seekord on tegu Ämari lennuvälja endise teenindusjaamaga. Kahjuks mul rohkem erilist infot selle kohta leida ei õnnestunud ka.
Militaar.neti kaudu sain veel järgneva info: Idapoolne kaugem raadiomarkeeripunkt (DPRM), sisuliselt raadiomajaka teenindushoone kõrvalhoonetega. Kuulus lennuvälja side- ja raadiotehnilise teenindamise pataljonile. Teine samasugune oli lääne pool (3-4 km lennuraja otsast), 0,5-1 km kaugusel olid lähemad punktid.
Nagu ikka, olge vanade militaar objektide juures ettevaatlikud, kuna okastraati võib kõikjalt ümbrusest leida.
Ja tegu on sõjaväe valve all oleva objektiga, niiet võib juhtuda, et keegi tuleb uurima mis seal toimetatakse.
Vihje: pole
Lingid: http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?comp=objresult=parandobj&obj_id=-357683610
Aarde sildid:
soovitan (6), militaarobjekt (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC521KD
Logiteadete statistika:
128 (94,8%)
7
4
5
4
0
0
Kokku: 148
Jäi täna kahjuks leidmata. Ojakese ületamiseks ehitasime konstruktsiooni ja saime kenasti üle, aga kohapeal jäi aare kahjuks meie eest peitu. Sipelgaid ei ole me vist kuskil mujal nii palju näinud! Alguses lähenesime punktile umbes 500m valest kohast (pikk jutt) ja seal oli igal pool väga palju sipelgaid. Kusjuures ühe koha peal oli pandud kandiline palk üle ojakese ja sipelgad kasutasid seda massiliselt sillana. Kui olime lähenemisel oma vea parandanud ja õigesse kohta saabunud, siis uputas siingi sipelgatest. Ühes ehitise sisenurgas oli lausa sipelgapesa ja mööda seina käis päiksepaistelises soojuses vilgas liiklemine.
Enesekindlalt sammusin teed mööda veeni, sest kaardipildilt paistis, et ikkagi saab sealt üle. Aga ei. Koprasilda kaalusin kasutada kolm korda, kuid otsustasin ikkagi jätta selle madalama veetasemega ajaks.
Üsna mitu meetrit lai oja, peaks mainima. Üritasime ehitada silda, äi tulnd välja.
Tegelikult ei jõudnud me mitte nulligi. See, mis varem oli oja, on nüüd korralik jõgi ja kellelgi meist polnud nii häid jalatseid kaasas, et oleks sealt läbi sumanud (alles eelmine nädalavahetus ma istusin merevees, aitab mõneks ajaks küll). Olles selle kindlaks teinud, üritasid Aigar ja Andreas küll väikese jõeäärse künka jõkke tammiks teha, kuid loobusid sellest plaanist üsna kiirelt. Eks siis kuivemal ajal tagasi, sest tõenäoliselt nii suurt külma sellel talvel enam ei tule, et jääsild vahele tuleks.
Otsisin, mis ma otsisin - nii seest kui väljast, aaret ikka ei leidnud. Pehmema põrandaga tubadesse ei läinud ka. Veetakistus pole vist hetkel isegi tossuga probleemiks.
Mõni hetk enne rongile minekut tegin otsuse Vasalemma peatuse asemel hoopis Kulna peatuses maha tulla, et ka seda aaret külastada. Ilm oli geopeiturisõbralik ja sellest hetkest alates, kui ma rongist väljusin hakkas ka kohe vihma sadama. Aarde lähedusse jõudnuna seisin veetakistusega silmitsi ja pidasin tükk aega endamisi aru, kas minna ja kui minna, siis kuidas minna. Kuna aga jalad olid veel kuivad ja aare kannatab oodata ka järgmist korda, siis pidasin targemaks sel korral lahkuda ja järgmisel korral juba teadlikumana naasta.