Kukelinn

 22 

Kukelinna aarderetkega läks seekord igatepidi nihu. Tähendab peaaegu. Järgi mõeldes oleks tegelikult saanud ikka päris palju rohkem nihu ka minna.

I vaatus - autoga lähenemine.
Kõik surises üldiselt suhteliselt kenasti kuni preili Guugli juhatuse järgi jõudsin ülipika teele langenud kaseni, mida terves pikkuses liigutada poleks jaksanud ja pagasis leidunud kirvega lahmimine võtnuks liialt kaua aega. Aega, muide - seda oli mul piiratult käes, sest jaanilauba ikkagi ja hiljemalt kaheks lubasin tagasi kodus olla. Aga Tallinnasse pikk sõit. Olgu, kiire kalkulatsioon kinnitas, et kirvega vehkimise asemel kuskilt siit jooksmine kujutab endast aja kokkuhoidu, isegi arvestades pärast autoni tagasi tulekuga. Tagurdasin lähima mõistliku parkimiskohani, mis võimaldaks võimalikel võimekamatel maastikusõidukitel takistamatult üle kasetüve sõita, ja jalastusin. Tore tüng saabus muidugi poole kilomeetri pärast, kus minu jooksurada ristus oluliselt paremini sillutatud sõiduteega :P No mis teha, kui kiiruga Guuglit usaldad ja Maa-ameti kaardilt uusi teid ei tseki. Kui pea ei võta, võtavad jalad! :o)

II vaatus - Kukelinna aarde mitteleid.
Idast, kust ma tulin, sai kuiva jalaga ligi küll. Ja reipana rabasse minek on alati rõõmustav. Retke osas pole absoluutselt midagi ette heita, see täitis täielikult oma eesmärgi. Aardega nõnda edukalt ei läinud. No tee, mis teed, aga lihtsalt ei leidnud! Vaatasin vaheldumisi paaniliselt enda ümber ja kella telefonis. Pole ju mingi mikro isegi, aga vat ei näe. Ligi kolmveerand tundi sain nulli läheduses viibida, siis kires kukk ja aeg oli täiesti otsas. Tuli edasi tõtata, tähendab tagasi... Ega mul pole sugugi kahju siia uuesti tulla, aga igaks juhuks jätaks siis vähemalt paaritunnise ajavaru :o)

III vaatus - autoga lahkumine.
Jooksin rooli taha ja kuna Guuglipreili vedas enne alt, siis nüüd panin alguses Regio kaardiga käsigepsu koduteed juhatama, ikka Car/Motorcycle rezhiimis. Tee oli põhimõtteliselt madalapõhjalisega sõidetav, aga mingist hetkest hakkas hirmutama äratundmine, et kuigi asfalteeritud põhimaantee on juba väga-väga lähedal, siis mina oma kõrvalteel niitsin autoninaga vöökõrgust maltsa... Selgus saabus mõnesaja meetri pärast, kus maantee küll paistis, aga minu teeots suubus sujuvalt 15 m laiusesse jõkke! Vajutasin piduripedaali vastu põrandat ning mõtlesin peaaegu 5 sekundit.
Kulminatsioon - variant 1. Veenda oma madalapõhjalist taaskord maasturit mängima, läbides jõe traktori kombel.
Kulminatsioon - variant 2. Minna kindla peale, tagurdada vähemalt pool kilomeetrit läbi maltsa ja siis sõita suure ringiga, kaotades 40 minutit ning hilinedes koju jaanilaupäeval.
Mida teeb mõistlik inimene säärases situatsioonis?
Astub autost välja, ajab pagassis leiduvad kummikud jalga ning kontrollib koolmekohta korralikult. Kui üle kummikusääre sisse ei voola, siis on lootust probleemideta teisele poole saada. Sel juhul tuleks minna esimese käiguga ja ühtlase kiirusega, mitte mingil juhul gaasi tagasi laskmata.
Mida teeb inimene, kellele mõistust nõnda palju antud pole ning mõstlikkusega on ikka päris kehvasti?
Tagurdab, võtab hoogu. Sõidab teise käiguga kõrgetel pööretel jõkke nii et vesi lendab üle klaasi ja näha pole mitte muffigi. Umbes keskel, siis kui tundub, et kurat, liiga sügav ikka vist, JÄÄB SEISMA :oO Mõtleb tagurdamisele (idioot!), kontrollib kas ukse vahelt tuleb vesi sisse (idioot! aga ei voola, järelikult tihendid on heas korras), vaatab kella (idioot! aga tegelikult pole aega muneda), EDASI!!! Vahepeal on selgelt tunda, kuidas auto tagumine ots läheb vooluga kaasa, õnneks vedu on ees koos põhiraskusega ja need rattad ulatuvad põhja. Võimalik vaid Venemaal, ma ütlen!
Teisele poole jõudes ronisin välja ja vaatasin vähemalt pool minutit kuidas pool jõge voolas mu autokere õõnsustest oma looduslikku sängi tagasi... Jah, oleks tõesti saanud palju rohkem nihu minna. Jumal kaitseb lolle ja joodikuid, või kuidas see oligi. Kusjuures ma isegi ei usu seda traditsioonilist, ühis-jumalat. Ootamatult Avinurme Tünnilaada ummikusse sattununa jõudsin enne päris maanteekiirust äsjatoimunut veidike seedida ning endale mõned põhitõed pähe taguda. Kuni järgmise lootusetult ebamõistliku lolluseni ilmselt :P

 7 

Rattamatka teine päev algas Avinurme Hostelis. Magamisajaks olime sättinud 6 ja pool tundi. Arvestades eelmist hüperaktiivset päeva ja magamata ööd oli seda ilmselgelt minu jaoks liiga palju. Umbes kolme tunni une möödudes algas jälle külje keeramise etapp. Üles pumbatud lihased kuumutasid tekialust ka natukene liiga tuliseks. Ärgates oli isegi üllatavalt värske olla. Avastasin vaid selgroo pealt ühe väikese valu tegeva muna, mis oli tekkinud seljakoti kehvasti pakkimisest. Hommikusöögiks surusin alla 4 banaani ja ühe Coldrexi. Kohtusin ka eelmisel päeval pidu pannud Tšehhidega, kes otsisid oma kadunud telefoni taga. Viimati helises see kell 1 öösel veidi äraläbustatud peldikus teadmata nurgataguses.

Ennem hommikust jalutuskäiku rappa, läksime juba neljandat korda poodi. Sel päeval muidugi alles esimest korda. Täiendasime prääniku ja muid söögi/joogi varusid ning asusime väntama esimese aarde poole.

Aardele läheneda otsustasime põhjast mööda kraavisihti. Joonas kiskus jalad kohe paljaks. Ma samal ajal uskusin enda tossude poolt pakutavasse veekindlusesse. Mul joppas, et ma ei sattunud siia üksinda. Muidu oleks nulli jõudmine võtnud vähemalt pool päeva aega. Suured magusad mustikad.. Nüüd sain noppida vaid mõne üksiku ja pidin juba mõne kiirema sammuga Joonasele uuesti järgi võtma. Tänu kuivale aastale oli rabas käik täielik nohu. Paks kuivanud rabakoorik kattis maapinda. Soosaarelt leidsime murakamere. Pole vist nii palju perfektselt küpsenuid murakaid kunagi näinud. Natukene nosisin, kuid söön parema meelega siiski mustikaid.

Aarde otsing ei edenenud kohe kuidagi. Leidsime vaid väga kummalise ikebana. Singilõik, kahenäpujämedune vorstiviil, keedumuna ja paar pekiviilu. Üsna värskelt jäetud. Otsisime umbes pool tundi ja kahtlustasime, et see samune ohvrianni jätja võis selle aardekarbi prügina kaasa võtta. Mitteüheski veebilogis polnud juttu, et kellelgi oleks siin aega läinud, vaid pigem jäid silma, et nii lihtne, et isegi mugud panevad oma nimesid siin kirja. Viimases hädas proovisime helistada kahele viimasele leidjale aga tähtede seis oli ebasoodne ja kumbki neist meie kõnet vastu ei võtnud. Ei jäänud muud üle kui pea norus loobuda. Lahkudes oskasime veel vaid naljatledes teoretiseerida mida Merilin ja/või järgmine külaline siin tegid.

<_eelmine |1.päev| järgmine_>

Murakameri

Ohvriand, loominguline ikebana või pooleli jäänud Merilini hommikusöök?

 1 

Pärast kahte tundi kuivema teekonna otsimist ja digitehnika kirumist sai lõpuks sokid kuivaks väänatud. Sõltuvus ainult süveneb, peab tagasi minema. :)

 1 

Hoolimata viimaste päevade vihmadest otsustasime minna proovima ja suundusime sohu põhjakaarest. Kellegi jäljerada oli ees ja lootsime, et väga vesiseks ei lähe. Tegelikult läks ikka küll ja ca 150m enne nulli jäi meie seekordne sooretk pooleli. Otsime järgmiseks korraks kas teist teed või ootame kuni soo jääs.