Aare on peidetud Turbuneeme Prassi-Ninakse külaplatsile. Turbuneeme Prassi-Ninakse merre ulatuvale maasäärele tegi külarahvas 1999. aastal kiigeplatsi, kus peetakse külakokkutulekuid ja tähistatakse kaluritepäeva. Enne 1999. aastat antud maa-ala seni ei kasutatud. See oli juba enne sõda riigimaa, 1938. aasta kaardi järgi kuulus Kolga metskonna Hara metsandiku koosseisu. 1997. aastast on Prassi-Ninakse 3,7 hektari suurune ala maakatastris riigile kuuluva maatulundusmaana, seda haldab RMK.

Aastal 2006 tahtis külaplatsi rendile võtta MTÜ Turbuneeme. Konkursiga tahtis MTÜ maad rendile selleks, et taotleda fondidest külaplatsi korrastamiseks raha – maa kasutamine peab sellisel juhul olema seaduslik. Toetusraha oli vaja platsi korrastamiseks – kiik oli mädanenud, see lammutati ja tuli ehitada uus. Ka piirdeaiad olid vanad ning puudus korralik kõlakoda.

Kõige kiiremini oli võimalik maaküsimus lahendada rendilepinguga. Kuid vastavalt seadusele peab RMK korraldama riigimaa rendileandmiseks avaliku konkursi. MTÜ esitas rendileandmise taotluse maikuus 2006. RMK avaldas Ametlikes Teadaannetes konkursikuulutuse, avalduste esitamise tähtaeg oli 10. august 2006. RMK kinnisvaratalituses riigimetsamaal kinnisvara rentimise ja müügiga tegelev spetsialist Urve Jõgi kinnitas Sõnumitoojale (Ida-Harjumaa nädalaleht), et konkurss sai välja kuulutatud MTÜ soovi silmas pidades. Kuulutuses oli maa kasutamise eesmärgina kirjas: „Turbuneeme külaelanike kooskäimiskoha ehitamine ja kasutamine.” Tema sõnul oli üllatus suur, kui selgus, et MTÜ ei esitanud dokumente õigeaegselt, küll aga oli rentimisest huvitatud üks erafirma. „Pakkuja poolt rikkumisi ei olnud, meil ei olnud põhjust rendilepingust keelduda. Leping sõlmiti 15 aastaks, tingimused lähtusid MTÜ soovist – külarahva kooskäimiskoha ehitamine ja kasutamine. Muud seal teha ei saa, ei turismi arendada ega mingit teistsugust majandustegevust,” selgitas ta. Rendi alghind oli konkursil 1000 krooni aastas, leping sõlmiti 2010 kroonile aastas.

Siiski loobus konkursi võitnud firma rendilepingust, kuna ei tahetud 15-ks aastaks jääda Turbuneeme inimeste pahameele märklauaks. Firma juhile tehti selgeks, et kaluriküla on koht, kuhu võõral inimesel pole võimalik tulla ja toimetada. See pidigi olema normaalne, kalurikülas pidid elama väga kinnised inimesed, võõraid oma ringi ei taheta.

Allikas: Ida-Harjumaa nädalaleht Sõnumitooja