Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud sündmusaarde "Kümme aastat hiljem" boonusaardena.
Jägala jõgi on Narva jõe järel suurima valgalaga ja veerikkaim Soome lahe vesikonna jõgi Eestis. Algab Ahula külast ja suubub Ihasalu lahte; pikkus 97 km, valgala 1570 ruutkilomeetrit. Lisaks kõigile tuntud Jägala joale ja Linnamäe hüdroelektrijaamale asub jõel veel palju väiksemaid huvipakkuvaid objekte. Ühe sellise juurde käesolev aare ka juhatab.
Mõnusat otsimist!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ujumiskoht (1), ronimine (1), lumega_leitav (1), ilus_vaade (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC56E7Q
Logiteadete statistika:
161 (85,6%)
27
7
1
0
0
0
Kokku: 196
Õige natuke oli veel vaja aega parajaks teha ja kulgedes sihtkoha poole jäi sobivalt teele ka see aare. Paksus lumes sain ukerdada, piilusin siit ja sealt, aga ei jäänud miskit silma. Laps oli konkreetne ja lõpetas mu otsingud, et aitab küll, las olla, nüüd ongi aeg tal sihtkohta jõuda. Eks peab kunagi lumevaesemal ajal uuesti piiluma tulema.
Kuna objekt oli parajalt plögane ja vihma sadas kogu aeg juurde, siis toppisin kätt põgusalt paari kohta ja tulin tulema. Eks vähe kuivemal ajal ja parema varustusega tuleb uuesti vaadata seda asja. Tänud juhatamast!
Natuke uurisin aga aaret ei silmanud. Tuleb teinekord tagasi tulla.
Seda aaret olin juba varem plaaninud otsida, kuid siis jäi erinevatel põhjustel minemata. Nojah, võibolla oleks võinud ka täna jääda minemata. Igatahes üles ei leidnud. Kõige pealt näitas null ikka nii sillale kui sai. Uurisin ühelt poolt ja teiselt poolt. Vastupidiselt karuonu soovitusele, sain ikka riided kõige pealt korralikult mustaks. Leidsin isegi ühe karbi, mille kätte saamiseks hakkasin kohe plaani pidama. Siis tuli meelde 2,5! No ei saa olla. Siis lugesin logisid lõpuks (minu null ei olnud normaalne), panin oma geopõnnid sillale siia ja sinna poole vaatama ja ise mõeldes mida näha oleks. Ei miskit. Tund aega müttasime seal tulutult. Lapsed teatasid: "Anna juba alla!". Ei suutnud alla anda. Lõpuks pidin loobuma otsimisest, sest olin korduvalt jõkke kukkumas. Kahju. Aga eks peab tulema tagasi. Tänan peitjat ilusa koha tutvustamise eest.
Poolteist tundi otsisin seda aaret, tulemus 0. Vist hakkan pimedaks jääma.
Kuidagi moodi on mul see aare seni kahe silma vahele jäänud, nii et siin olin täitsa esmakordselt. Karpi ei näinud aga koht on kena, vaatasin natuke niisama ringi ja lahkusin järgmise kollase täpi manu.
No ei näe mina seda tünni niisama, ka talvel mitte. Tegin veel veerand tundi sillauuringuid, loomulikult samadest kohtadest, mis eelmisel mitteleiul :P Nii Jugala kui Jägala, mõlema puhul tuleb järgmisena ette võtta logide analüüs.
Sai seal komberdatud ja komistatud ning nullpunktile keskendatud. Võib-olla oleks pidanud otsinguala suurendama või kauem otsima, aga seekord ei leidnud. Uskumatu, milline liiklus seal küll oli. 10 minuti jooksul sõitis seal kümmekond autot üht ja teistpidi läbi, iga pilk üllatunum kui teine mind nähes.
Ei leidnud kahjuks. Sai risti-põiki silda uuritud ja võsas ka mütatud, aga ei midagi. Ei märganud isegi kohta enam, kus olla võiks. Tõeline pähkel või aare plehku pannud...
Tahtsin sellest mitteleidmisest vaikselt kõrvale hiilida aga ei saa, Esko rääkis välja. Meie olime siin tegelikult kolmandat korda ja päris leiuta me ei lahkunud, positiivse konto peale jäi taaskordne ajaveetmine toreda geopeituriga. Meie saabumine andis vist Eskole uut hoogu, kahjuks küll see ühine hoog ei viinud tabamuseni. Ma sain küll teada silla uusi ehituslike ja funktsionaalseid eripärasusi. Sain kuulda taaskord Piia keelavaid hüüatusi, mis käskisid ohtlikest kohtades eemalduda või ronimised lõpetada (seekord olid need enam Eskole suunatud ) Vaatamata mitteskoorimisele oli tegelikult päris tore seal koos askeldada ja mina küll sinnaminekut ei kahetse. Mulle jäi mulje, et ühine üritamine andis lisahoogu hoogu ka PiiaEskole - kui selgus, et tegemist on taas mitteleiuga siis hakati metsavahel googli tänavaatluse abil Aegviitu sõitma, et veel ühte ideed kontrollida. Tolmuta jäänud pea - ka mina olen kunagi kandnud õlgadeni juukseid, seekord jah polnud kandva mateeria puudumisel võiamlustki, et juuksed tolmuseks saaksid. Ja Esko, sa ei kujuta ettegi, mida kõike ma Piiale kokku lubasin, et ta mind ikka autosse lubaks... Odavam oleks vist olnud takso kohale tellida.
Juhuslik teolt tabamine teist korda samal päeval. Erinevalt Jugalast, olin Jägala juures mina enne platsis ja kloppisin juba tolmu riietest välja kui Piia ja Peeter laekusid. Näitasin neile ka kohe ära, millega siin mängida saab. Edasi põhimõtteliselt kordasime protseduuri kolmekordselt ja saime kõik ülepea tolmuseks. Välja arvatud Piia, kelle külge tolm lihtsalt ei jäänud. Ning välja arvatud Peeter, kelle pea tolmuseks ei saanud. Ok, ütleme siis, et mina sain kolmekordselt ülepea tolmuseks. Kuid kuna ma Piia puhtasse autose ei tükkinud, siis mina võisin. Peetrit vist ähvardas juba oht jala koju minna, aga kui ta lubas riided seljast võtta, siis Piia leebus ja võttis ta ikka kaasa :o) Kokkuvõttes: turnisime all ja üleval, otsisime rohkem ja vähem klassikaliselt. Aare jäi aga peitu. Seekord.
Sild oli, jõgi oli, mugud liikusid aga aaret küll ei olnud. Sai korralikult turnitud ja sillal kõhuli oldud, nii et riided ei kannatanud enam kriitikat.
Värvid mulle meeldivad ja kollane kohe väga! Pärast tuustimist mu kollase jope kohta küll seda öelda ei saanud, et see kollaseks jäi! Panen siis ühe mitteleiu kah kirja.
Ronisin ja rippusin seal veerand tunnikest kohati pea alaspidi nagu neljanda dimensiooni makaak, aga mida ei leidnud, seda ei leidnud. Võib-olla siin dimensioonis on 1.5 raskus teise definitsiooniga. Koos geocahing.com lehel olevaga on see praegu kolmas järjestikune mitteleid. Äkki tasuks igaks juhuks üle kontrollida, kas kõik on nii nagu peab.
Rudolf ronis, mina sõin ja targutasin (ja tegin muguvalvet). Aare oli seekord häbelik.
Jätsime Jostenile korraldamata õppetunni teemal "Kuidas sildadel käituda ei tohi?" siiski täna ära, sest oli liiga porine ja proovisõiduautod pole ilmselt sellisteks ekstreemsusteks mõeldud. Aitäh juhatamast, külastame kunagi veel ;)
3.0 maastikul ronides ei leidnud 1.5 raskusastmega peidupaika. Liiklus üle objekti läks tihedaks ja hakkas turnimist kaldal segama. Kunagi kauges tulevikus uuesti.
No ei, kuigi ma ronima kuhugi ei hakanud. Mõnel teisel korral ehk, ka GPS ei teadnud kuhu mind täpselt juhatada.
Vahtisin nullis nii pealt kui alt, kuid silma ei jäänud miskit. Veidi turnisin ka, aga ikka ei miskit. Teisele poole ei viitsinud turnida, null ka nagu ühte serva kiskus. No eks mingi aeg tuleb objekti taas silitama minna, hetkel oli vähe kiire võitu.
sõitsin kohale, vaatasin sildu, minu jaoks sellest piisas. Eilse kohta sai juba pikemalt arvamusi avaldatud varasemas logis, seega ei hakka end kordama.
Uus katse - seekord neljakesi ja ... x tundi ning tulemuseks hulgem poriseid riideid ja ei mingit aaret. Ei mäletagi, millal mõnda aaret otsides end nii räpaseks sai teha. Vähemalt ühe geopeituse eesmärgi on see aare meie jaoks täitnud - palju teravaid emotsioone! Kui kunagi tunneme, et nägemine hakkab tagasi tulema, siis teeme uue katse.
Eelmisel õhtul sündmusaardelt lahkudes veendusime, et autoaknast kätte ei saa, aga ronimiseks polnud sobivaid riideid ega jalatseid. Täna oli varustuse pool OK, aga vaadates tihedas vihmas libedat toetuspunkti kadus igasugune tahtmine selleks korraks ära. Eks ilusama ilmaga tagasi, kuigi praegu jääb "kärss kärnas, maa külmunud" tunne.
See boonus jäi meil üritusele minnes püüdmata. Sai küll sillakesel hulga jälgi tehtud ja loodetud, et mõnigi geomobiil seisma jääb ja sellest abivägi välja tuleb aga seda ei juhtunud. Kõik sõitsid selliste nägudega mööda, nagu ei saaks üldse aru, miks me seal sillal oleme. Margus sai oma riided kõik ühtlaselt halliks ja siis oligi paras aeg platsile pasundama minna.