Kõrgeperve

Vauuuu! Nii supermõnus paik! Õnneks ei leidnud ja saab veel tulla.

Valgas olime saanud padukat. Sõitsime siia ja alguses oli kuiv. Tiirutasime gpsiga mööda metsa ringi, aga ei osanud kuskilt otsidagi. Varsti tuli padukas kohale ja läksime minema. Loodetavasti sattun kunagi siia telkima, tõsiselt võimas koht.

Läti - Eesti mootorrattageotuuri kolmanda päeva esimene aare. Algse plaani järgi õhtuks end Tartusse vingerdada läbi Lõuna-Eesti aarete lõi sassi mõte ikkagi Pärnusse ämma mehe sünnipäevaõhtusöögile jõuda. Seega sai vahetult enne starti viimase päeva plaan ringi tehtud.

Hommik algas Koikkülas. Perenaine veel magas, seega keetsin endale kohvi ja sõin kõhu täis. Kui perenaine ka ärkas, siis ajasime veel natuke juttu ning oligi aeg viimase päevaga algust teha. Suundusin siia, eks väike lootus oli, et EHK ei ole siin kedagi ees, aga kus sa sellega, jõe äärne oli telke täis. Ei hakanud mugusid siin segama ja sõitsin mööda. Ongi põhjust siia tagasi tulla.

Seekord leiuõnne ei olnud. Võibolla ei saanud nulli paika või siis ei osanud vaadata. Koht on küll imeline, matkasime siiit edasi piki Koivat Läti poole.

 1 

Kõrgrpervele sõit oli juba omaette elamus. Tohutud tuulemurrud ja millised võimsad puuhiiglased lebasid nüüd horisontaalselt. Ja seda kilomeetrite viisi. Ega kõrgeperve isegi sellest pääsenud ja see mõni vaba ruutmeeter, kus langenud puid ei olnud oli tihedalt asustatud meie lõunanaabritega ja meie kaasmaalastega. Elu käis seal täie hooga, Kes kuivatas pesu, kes grillis, kes püüdis kala. Jõel vuristas lapsi täis elektrimootoriga kummipaat edasi-tagasi lõbusõitu teha. Meie saabumine tõi nende tegevusse , midagi uut ja huvitavat , mida sai ajaviiteks kenasti jälgida. Põgus vaatlus kohe tulemust ei andnud ja tõsisemalt mugude rohkuse tõttu otsida ei saanud. Pole hullu. Siia on meeldiv kunagi veel tulla.

 7 

Kadrile lohutuseks, et peaaegu sama loll tunne on kuhugi Põhja-Lätti läbi mudamülgaste spetsiaalselt selle aarde jaoks kohale sõita ja siis nullist väga stoilised mugud avastada :)

Kui aga algusest alustada, siis see on täitsa tuttav koht, olen käinud nii lapsepõlves kui ka mitte enam nii lapsepõlves. Nüüd lähenesin kaherattalisel Mainzi aarde poolt ja olin ennast sihtinud täpselt suure vihmapilve alla. Valgas tundsin, kuidas niiskus hakkab riietest läbi imbuma ja eriti lõbus oli vastutuleva auto tekitatud veeseinast lahtise visiiriga läbisõitmine. Nii tundus suur õnn, kui tuttavliku teeotsa leidsin ja suurelt teelt ära sain.

Õnnetunne aga pöördus, kui selgus, et hiljuti hööveldatud ja kohati savine teekate on endasse kenakese koguse vett imenud, mis tähendas seda, et aeg-ajalt tahtis esiratas liikuda teadmata suunas ja mitu korda jäi väga vähe kukkumisest puudu. Kui olin juba tükk aega sõitnud, vaatasin kaarti, et kaua veel. No ja siis tuli see, mida ma küll ei oodanud: olin liiga vara ära keeranud ja selgelt valel pool ületusvõimaluseta jõge. Olin vist nii õnnetu olemisega, et isegi mööduv jänes ei paistnud üldse hirmunud. Eks ukerdasin siis esimese ja teise käiguga edasi ja igavik hiljem jõudsin uuesti suurele teele. Nüüd võtsin juba õige mahapöörde ja sain hoopis normaalsemat teed mööda kohale.

Ja mis mind tervitab - istub mugu varju all, ei tee lõket, ei söö, ei oma liiklusvahendit. Lihtsalt istub ja vaatab vihmasadu :D Passisin veidi, kasutasin sihipäraselt nulli juures olevat asutust ja üritasin lahtise pilguga ringi vaadata, aga midagi silma ei hakanud. Põhjalikumalt otsida ka ei julgenud, nii et adjöö ja Cipollino poole edasi. Küllap tulen taas, koht on väga-väga mõnus!