Kõrgessaare sillad

Igatahes vaatasime need sillad kohusetundlikult üle ja ühe alla lausa paistis midagi kahtlast, aga meie tänase varustusega sinna ligi ei pääsenud, eks millalgi teine kord, kui emba kumba, vesi soojem või vett vähem. Las jääb ootama, eks millalgi ikka Hiiumaale veel satub.

Sinine nägu seekord. Ühe alt leidsime pääsukeste pesa, teise all sulistades ja ronides juba korraks mõtlesin, et "käes", kuid see oli mingi suvaline topsik, kivid sees. Samas, tagantjärele mõeldes, ühe silla all jäi silma midagi kahtlast, aga kontrollima ei läinud..

Ega ei otsinud ka, vesi oli liiga kõrge. Ühe silla all sain siiski paar sammu astuda ilma et vesi kummikusse oleks tulnud. Näitasin jõe poole valgust ja mis ma nägin. Toru peal pääsupesas magas vesipapp. Tavaliselt näen ma teda binokliga kusagil kärestikus toimetamas, seekord siis lausa paari meetri kaugusel.

 1 

Parkisime üle tee soovitatavasse parklasse, lugesime aardekirjelduse lõpuni ja läksime tähtsa näoga otsima. Kükitasime ja kummardasime seal sildade all ja mõtlesime, et kus see küll on ja miks jutt on kahest sillast, kui siin on neid neli ja üldse mis üleujutused siin käivad, et osadel on kummikuid vaja läinud?! Loeme veel ja veel kirjeldust ja siis läheb pirn põlema. Kui lugeda ei oska, siis ei ole midagi teha. Naersime siis selle üle, kui palju meie uppis tagumikke näha võidi siin orhideeaias ja läksime õigete sildade poole teele. Siis oli väike arutelu teemal, kus on see jalgtee, sest siin on ju kergliiklustee. Lõpuks otsustasime, et ikka see kergliiklustee ongi jalgtee. Esimene valitud sild oli vägev ja potentsiaalseid kohti nägime ka. Igaks juhuks käisime ka teise silla juures ja seal sai nagu üpris kähku selgeks, et peale kakavate lindude pesa seal suurt midagi pole. Tagasi esimese juurde, lühikesed püksid jalga ja sulpsti vette. Vesi oli mõnus, jõepõhi ka üllataval kombel oli mulle sobiv, sest ma olen veekogude põhjade suhtes väga valiv. Kahlasin siia- ja sinnapoole silla all, aga midagi näppu ei jäänud. Ideed said ka otsa ja kuna ronides kaela murda ei tahtnud, jätsime asja sinnapaika ja läksime edasi. Loodan, et jõuab kunagi tagasi tulla ja leida midagi ka.

Vaatasime ainult ühe silla aluse üle. Ju oli vale sild.

Ei leind :P

 1 

:D See aare jäi kummitama. Ketrasime sealkandis ringi nii palju kordi, et vist läks sassi juba, kui mitu korda üle sildade sõitsime...
Midagi meenus mulle ühest varasemast Hiius käigust, mil seda aaret veel polnudki, kuid...
Märg oli. Igalpool. Vee all ja vee peal, maapealsest rääkimata. Vihm ladistas alla ja tuul oli kah. Jube libe oli ja paljajalu polnud seal vees ka eriti tore olla. Mina olin see ohver, kes jalataldadega kõik pudelikillud ja konservikarbid ära kompas. Oli õnne- nahk jäi augustamata ja Hiiu emos käimata.
Mingil hetkel tekkis tore mõte, et see on patuasi, kui selle aarde juures ette nähtud ussilaadsed nägemata jäävad. Seega, mingil ajal kunagi tagasi...
Äge oli sellegipoolest. Leid polegi see määravaim nüanss toredal georetkel. ;)
Aitäh Alex!

 1 

Mina läksin ühele poole, mehed teisele, kuid keegi aaret ei leidnud. Vesi oli ka väga kõrge. Eks kunagi tagasi.

Ikka täitsa vale aastaaeg praegu :) Suvel ehk uuesti!!

Mikk käis õige, siis vale ja siis jälle õige silla juures. Või siis vastupidi. Vihma kallas nii kohutavalt jubedalt alla, et seda võis lausa suurveeks pidada. Mina uurisin ka põgusalt üht silda, aga siis vandusime ilmastikule alla ja otsustasime kuivemal perioodil tagasi tulla.

Ühe silla juurest sai otsitud, esimese külje poolt ei saanud l läheneda, läksime teiselt poolt ja sealt vaadates teisele poole silda nägime silla posti küljes rästikut, seisin natuke ja ahmisin õhku, sest need elukad ei meeldu mulle, võtsin südame rindu ja otsisin selle külje läbi, kus olin, ei leidnud midagi. Teise silla juurde ei läinud, sest seal käis teetööde sagimine ja jätsime selle teiseks korraks lohutades ennast, et ehk olime vale silla juures.

 1 

Sai otsitud aga jääb järgmiseks korraks.

Ei leidnud.