Kumbli

 8 

Raivo leiulogiteate peale oleksin tahtnud kohe tormata. Aga no aega on ju selle kiire asjaga. 4 päeva hiljem võiksid siiski olud jätkuvalt soosida külastust.

Alustuseks oli Rohuneeme rannaribale saamisega veidi tegemist. Seal kohtusin omakorda ühe lahtise kurja valge koeraga. Proovisin näidata, et ma olen sõbralik ja ei taha puretuks saada. Mõlemas taskus olid enesekaitsevahendid olemas. Õnneks kasutama neid siiski ei pidanud. Umbes viieminutilise klähvimise ja jälitamise peale muutusin ma piisavalt ebahuvitavaks tema jaoks.

Neeme tipust nägi seis paljulubav. Valge sild paistis minevat otsejoones Kumblile. Vasakul pool ujusid luiged tasasel merel ja paremal pool möllas meri. Võtsin eelmiste külaliste jälje üles ja kõik oli roosiline. Kuniks hetkeni mil sügaviku kohal oli näha, et jääsillal on meetrine auk sees ja meri uhab läbi. Katsusin kuidas kannab koht kus luiged ujusid - saanuksin ka ujuda. Jälgisin siis oma 10 minutit vaatemängu kuidas lainetav meri hävitab silda. Mõni fotograaf saanuks siit päris hea timelapse video. Selle ajaga tekkisid veel mitmemeetrised augud ja suured jääkamakad ampsati lainete poolt ära. Kuna tugev tuul tegi külma, siis tuli tagasi suunduda. Korra proovisin veel kaldalt minna Kräsuli peale aga jää oli väga kahtlane ja pehme. Hindasin elu liiga kalliks, et riskida.

Arvestades seda kui kiiret hävitustööd tegi meri, siis eelmisel õhtul oleks kindlasti saanud veel kuiva jalaga Kumblile. Eeldatavasti isegi paar tundi ennem minu külastust.

Lained peksid üle ja hammustasid tükke välja

Ei näe just eriti ohutu välja

Rohuneeme - Kubli sild

 7 

Ma ei tea kohe kust alustada. Hommikul oli kohe tunne, et äkki ikka ei peaks minema. Otsustasin siiski minna.

Alguses oli kõik ilus. Päike paistis, väike lainetus, linnud lendasid jne. Kui olin umbes poole peale jõudnud, siis oli vesi juba rinnuni ja lained ennast suureks ajanud. Mingil hetkel oli lainetus nii suur, et ma ei jaksanud sellele vastu panna ja see vedas mu lihtsalt minema. Järsku oli vesi üle pea ja lained mudkui vedasid mind sinna kuhu ise tahtsid. Ma olen enda arust üpris hea ujuja, 4 aastaselt käisin juba ujumistrennis, ja vett ma ei ole kunagi kartnud. Nüüd oli mul esimest korda elus vee ees korralik hirm. Lained lihtsalt peksid üle pea ja ma läksin korralikult paanikasse. Nüüd ma saan aru küll kuidas inimesed ära upuvad, sa lähedki endast lihtsalt nii välja, et hakkas seal vett ahmima ja rabelema ja varsti ongi kõik.

Minust umbes 15 meetri kaugusel paistis üks kivinukk veest välja, sundisin ennast rahulikuks ja üritasin selleni ujuda. Suht võimatu, ükskõik kui palju ma seal ennast ei liigutanud, edasi ei liikunud peaaegu üldse. Liikusin hoopis sinna kuhu lained tahtsid mind vedada. Kuidagi õnnestus kivini jõuda, see võttis ikka korraliku aja. Nüüd tuli kivi otsa saada, aga see oli arvatust paju raskem, sest kivi oli vetikaid täis ja niiii libe. Punnisin, mis ma seal punnisin, kuid lõpuks sain peale.

Kõigepealt töinasin peatäie ja siis lihtsalt istusin seal kivi otsas, et maha rahuneda ja puhata. Oma pool tundi vist puhkasin ja siis oli selge, et tuleb vette tagasi minna. Jälgisin veel, et kuna on hetk, mil lained on natuke väiksemad ja siis võtsin julguse kokku ja libistasin ennast kivilt alla. Hakkasin kiirelt kalda poole ujuma ja mingil hetkel puudutasid jalad jälle maad. Oh seda rõõmu!

Ma oleks nagu emotsionaalselt peksa saanud, pole sellist hirmu enne tundnud. Üks on kindel, edaspidi võtan üksinda ainult linnaaardeid.

Ahjaa, telefoni pakkisin küll korralikult mitmesse kotti, kuid kuna ma olin nii kaua vees, siis see sai ikkagi märjaks ja nüüd on ta vist omadega õhtul. Pilti igaljuhul enam ette ei võta. Hetkel vedeleb riisikotis, eks näis mis saab. :)