Lemmik koht Toila rannas

Leitud

lahe toila

Kui kaevurid kaedud, võtsime matka siis siia. Teekond aardeni oli mõnus. Poiss nõudis vahepeal kukile, aga kui kõndimine läks põnevaks ja sai juba ronida, läks jälle omadele jalgadele. Algul kahtlustasin, et kas ikka leian lumega, aga leitud ta sai. Väiksed kraami vahetused ja võiski koduteed alata. Tänud aarde eest.

 1 

Päeva viimane laskumine mere äärde tekitas huvi möödunud aegade vastu.. need vanad maanteepostid lasid fantaasial lennata. Kohale jõudes logisime aarde ja pisut puhkasime lõkkekohas jalga, et ikka jaksaks jälle kõrgustesse tagasi tõusta. Mõnus rahulik paigake.

Tänan peitmast.

Peale väikest jalutuskäiku jõudsin tõesti mõnusasse kohta. Tagasiteel mõtlesin, et parim idee on minna otse mäkke. Ei soovita. Või no tegelikult, ärge isegi mõelge selle peale, see on erakordselt kehv mõte. Ma sain viimase järsaku nii tehtud, et Kaups viskas mulle koormarihma, panin selle endale ümber ja siis tõmbas Kaupo mind üles.

Tänud siia kutsumast!

Toila rand on äge rand. Rada, millest alla laskusime, oli ka väga põnev ja huvitav - tahaks ajalugu teada. Meri oli tasane, kaldal laksutas ööbik (BirdNerd app ütles nii) ja leidsin auguga kivi. Väga lahe jalutuskäik ja ilus vaade ja kõik muu. Aitäh!

Metsvindid ja ööbikud jätkasid laulmist, nagu eelmiste aarete juures. Mingi vana vankritee viis ilusasti aardeni. Silmipimestavaid kaunitare eriti ei supelnud läheduses. Juu siis oli neil piisavalt noormeestega õnne või siis polnud täiskuud, seda ei olnud võimalik tuvastada. Aitäh!

Tormine meri oli vahepeal matkatee ära viinud ja kaldapealse kive täis loopinud. Koht on tõesti ilus. Tänud siia juhatamast

Algul lähenesime valelt poolt, kuid tagasi minnes leidsime õige teeotsa ja matkasime aardeni. Tore koht!

Tänan aarde eest!

Ilus koht, aitäh

Leitu :)

Läksime Kaevurite päeva aarde juurest Toila randa ja pidasime seal väikse lõunapausi. Ma polnudki siin varem käinud ja mulle tuli täieliku üllatusena, et kuulus rand ongi selline kivivallidega koht. Millegipärast olin arvanud, et siin ikka liivarand. Kui algul olime mõelnud siin ka supelda, siis nähes kuidas kivisel põhjal pidi vette ukerdama, sellest mõttest loobusime. Jalutasime hoopis mööda rannaäärt Dimhesse lemmikkohani. Parajalt mõnus matk ja ilus koht oli tõesti. Ainult tohutult palav. Peale logimist liikusime mööda metsavahel kulgevat teerada Toilasse tagasi. Aitäh mõnusa matka eest!

Väga ilus koht, sai hea meel, et jalutuskäigu ikka ette võtsime. Aitäh!

Leitud

Meeletult ilus koht. Parkisime auto Virulase puhkemaja juurde ja läksime mööda matkarada (mis oli vesine ja mudane vahepeal) kuni õige kohani. Leid oli kiire.

Alustasime seljakottidega jalgsimatka mööda rannajoont just Toila rannast. Plaanis oli jõuda 5 päevaga Kundasse. Koos noortega. Esimesel päeval oli meid 7. Seal aarde juures me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Kuna meri oli tormine ja tuul tugev ning rannajoonel piisavalt mahalangenud puid, siis esimese päeva 18 km kuni Valaste joani oli päris-päris raske. Ei olnud üheselt häid jalanõusid kellelgi, et turnida kividel, ületada puid ja vahepeal käia vees, kuna mujale minna ei olnud. Kivise põhjaga lainetega vees ei olnud mõistlik ka paljajalu käia, kuna kukkumine vette oli väga tõenäoline. Märgade jalanõudega on aga villid kerged tulema. Nii me kõik sellest esimesest päevast omale miskit häda saime. Kes villid, kes valusad ja vaevatud jalad, kellel andsid põlved tunda. Aga sellest kõigest polnud midagi, järgmisel päeval liiguti edasi 30 km, kuigi jah, mitte enam mööda rannajoont, vaid juba kõige rannapoolsemaid teid mööda. Matka kaks esimest päeva jäävad veel pikalt meelde!

Ja täname aarde eest! Seal tegime väikese pildistamispausi. :)

 1 

Toilas oleme varem käinud, kordi. Rannas ka, korda mitu. Toila rannas aga mitte. Ei teagi miks, põhjust oleks tegelikult küllaga. Täna siis tulime, ilm oli väga mõnus. Suisa nii hea, et plaanisime ujuma minna. Jõudes aga vee äärde, oli selge, et ujuma me täna ei lähe. Sinivetikas vohas ja vesi oli kõike muud kui ujuma kutsuv. Piirdusime siis vaid jalutuskäiguga ning aardeleiuga. Rahvast rannas muidugi oli, aga need olid siis niisama päevitajad või siis näiteks kaks vene neidu, kes kuulasid kõlarist tulevat väga kõva heavy-muusikat ja ise sussitasid samal ajal mingit lõket põlema. Oli aru saada, et rahvas tundis end hästi, midaiganes keegi parasjagu ka tegi. Ka meil oli hästi, sest aare sai ju leitud. Aitäh.

Aare korras. Tänud!

Kõigepealt vaatasime, kust on mõistlik läheneda. Autoga sai üpriski lähedale sõidetud, aga maastik, see tundus ilma varustuseta keeruline ;) Otsustasime parkida kaugemale ja teha mõnusa jalutuskäigu. Sinna hulka kuulus ka korraks poris külje maha panemine ;) aga tõepoolest, nii ongi, lemmik koht Toila rannas. Kui aare leitud istusime rannas kenale merest uhutud palgile, kuulasime merekohinat, leidsime vahvaid kive, nautisime vaadet. Imeline olemine mõnusalt soojal päikselisel päeval. Aitäh!

 1 

Dimhesse oskab läbi oma fotode tavalisemadki paigad müstiliselt kauniks võluda, mis siis veel sellest rääkida kui loodus omalt poolt kaasa aitab ning koht tõepoolest peaaegu ebamaiselt omapärane välja näeb. Liivariba asemel ääristavad mereranda miljardid valged lutsukivid - just parajad lutsu loopimiseks, aga küllap ka lutsutamiseks, kes soovib soolast mekki suhu saada :P Võimsalt paksu kivikeste kihi peal kõrguvad abstraktsete skulptuuridena lainete poolt siledaks uhutud helehallid puunotid. Võiks öelda, et Tallinna vanalinna galeriides esitletud moodsa kunsti näitused enamasti nõnda hea tasemeni küll ei küündi... :o) Tere tulemast vabaõhugaleriisse! Ka minu jaoks, isegi päris paljude randade hulgas, on üks lemmikkohti kindlasti siin. Aitäh näitamast!

Noo... seeee oli seiklus.... mudane, savine, märg, pehme pinnas.... ronimine... pikk jalutuskäik

Leitud

Väga kena jalutuskäik, väga kenasse randa. Puudu jäi vaid päike ja soe suvepäev. Järelikult peab neid tulema nautima teisel ajal. Tänud peitjale!

Puhkuse esimese osa üheteistkümnes aare, teise päeva hommik. Kaldast otse alla tulemine ei tulnud kõne allagi. Virulase tn otsast algav rajake tõi supervaatega tühja randa kenasti kohale, mudaojakestest sai vaevata üle. Vahtisin ja pildistasin siin kõike ja panin ka nime vihikusse. Aitäh kutsumast, tore koht on siin.

aarde läheduses on hea rmk ööbimiskoht

Leitud geotuuril teel Narva :) Otse mäest alla ja pärast sama teed üles tagasi.Õnneks jäi kogu tuuri ainsaks tõsisemaks mägironimiseks :) Aitüma peitmast

Poisid läksid otse mäest alla aaret otsima, mina jäin üles vaadet imetlema. Aitäh!

Tuuri kolmas leid. Ei viitsinud pika ringiga kõndida ja seetõttu tulime otse mäest alla. Koht oli ilus aga ametlik Toila rand meeldib rohkem. Kunagi enne geopeitust sattusin sinna ujuma, loodetavasti juhtub seda veel kunagi.

 3 

Rattaga kohalesõit oli üsna ekstreemne. Eriti kuna laskudes pidin lisaks mõlema piduri pressimisele jalgu lohistama. Boonusena mudased ojakohad. Koht on aga tõepoolest kaunis! Valisin välja lahedaima koha kus mugavalt istuda ja samal ajal omada parimaid vaateid. Käisin vaatasin puuronte, hüppasin kivide peal ja läksin ujuma. Vesi oli viisakalt öeldes jahe aga see eest tundus pärast õhk nagu saunas. Sain ennast jälle puhtaks ka. Ööbimiskohas olin kogemata võtnud toa kus ainus pesuvariant on tillukene kraanikauss. Pärast võibolla teen vanni endale seal. Nüüd piknik Toila ranna lemmikus kohas. Pean nõustuma. Kaugel eemal käib melu. Siin rahu ja vaikus. Idüll. Nüüd hakkan googeldama kuidas ketaspidureid tuunida kuniks ujukad ära kuivavad. Aitäh peitjale siia kohta juhatamast!

<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev|4.päev| Järgmine_>

Vahvli degustatsiooni piknik vol 2

Koht ise on väga ilus, aga teekond sinna mitte nii väga.

Kiire leid, tänud.

 1 

Registreerisime endid hommikul hotellist välja ja seejärel parkisime auto mõned kümned meetrid ümber. Algul mõtlesime teekonna algust veidi lühendada, kuid nähes ees parajat kuristku, siis ei tasunud kaljuronimine end ära ja ikka pidime mõned meetrid lisa võtma. Koht rannas oli tõesti kaunis ja veidi vähem tuulisema ilmaga oleks ka pikema jalutuskäigugi ette võtnud. Aitäh.

Korralik matk, aga tõesti kena rand :)

Koolituspäev õpsidega Toilas andis paar tundi vaba aega. Mina ja ka mu toakaaslane ei hoolinud saunadest ja tulime randa jalutama. Natuke pidi ka turnima ja mäest alla libisema, aga lõpp on tõesti imeilus ja väärt matkakest. Hea, et ma seda rästikutelogi enne ei lugenud, muidu poleks nii vapralt ehk ringi tatsanud. Aitäh!

Pärast seda, kui olime Kaevurite päeva aardesse tagastanud kuiva logiraamatu ja lisalehe, seadsime sammud serpentiini pidi alla mere äärde. Vaade oli nii hingemattev, et istusime kohe tükk aega ajupalgi peal ja ei teinud midagi. Seejärel hakkasime astuma, sest lemmikkoht ootas. Astuda oli mõnus, mööda kive ja mööda vesist teerada, vahepeal sinisesse savvi vajudes. Nulliläheduse ümbrus näeb tõsiselt sürreaalne välja, unustasin end sellesse, kuid siuglevad maduussid tõid mu kiirelt reaalsusesse tagasi. Mu poolest oleks võinud aare jäädagi leidmata, kuid vapper Lõvi trotsis rästikuid ja tõi karbikese päevavalgele. Tagasiteeks valisime lähima mäkketõusva rajakese ja ka selles ei pidanud pettuma. Päevaalguse elamus käes. Täname siia juhatamast!

Hakkas juba hämarduma ja see jäigi tänaseks viimaseks aardeks. Vahepeal oli nõlval olev tee veidi märg ja libe aga ei midagi hullu. Tänud peitjale

Huvitav tee läheb randa. Kujutasime ette kuidas siin vanasti hobuvankritega sõideti. Aitäh!

Tegime natuke pikema ringi rannas - alustasime spa juurest ja tulime Virulase juurest üles. Kohustuslikud vaatepanoraamid muidugi ka.

Kuskil poole nelja ajal hommikul veeresin läbi vihmase Toila aarde poole. Vihm oli aardeni viiva raja parajaks jõeks muutnud, ühes kohas oli pool rada kuskile allapoole uhutud. Jalutasin mööda hämarat randa aardeni ja logisin. Aitäh!

Täna, 6+ aastat hiljem, on hea Peetri logi järgi oma mälu värskendada. Jah, just nii kõik oligi ;)
Aitäh aarde eest!

Alustuseks sättisime end Tolia kämpingusse laagrisse ja siis võtsime ette kulgemise ilusa kohani Toila rannas. Loojuva päikese kullas mis tasapisi kõike taaskord tuhkroosamaks muutis kulgesime mererannas aardeni ja siis peale ilu nautimist ka tagasi. Olen küll varem Toilas käinud aga kõik külastused on jäänud sinna pargi eelsel rannaribale, siin olin esmakordelt ja olin väga rõõmus siin veedetud õhtupooliku üle.

See on nüüd ka minu lemmik koht Toila rannas :)
Tänud aarde eest!

Nii ilus vä!!!

2891.

Väga kaunis koht ja teekond sinna oli samuti nauditav. Aitäh oma lemmikkohta näitamast! See on ka minu lemmik nüüd. :)

Mere äärde suundusime treppe mööda, üles tagasi mööda autoteed. Koht on ilus, ujuma vist küll ei läheks.. Aarde leidsime kiiresti ja pärast sai veel vaateid nauditud.

Mõnus hommikune mereäärne jalutuskäik. Tänud peitjale!

 2 

Panga alla läksime Toila uue terviseraja kaudu mis serpentiinina ranna poole kulges. Hädavajalik oli käia sadamas kuna mul seltskonnas on purjetamissõltlane. Veest välja tõstetud jahid üle vaadatud ja läbi arutatud nende perspektiivid edaspidiseks seilamiseks suundusime lõpuks õiges suunas. Kõndisime mööda klibu, meri oli jääs ja kaunis, inimesed jalutasid ja uisutasid ja jalutasid koeri või kõnnitasid lapsi. Kõik kuni toruni. Seal lõppesid jäljed ja algas puhkus meie pere moodi. Korraks mõtlesin kas oleks mõistlik mööda kämpingutaguseid treppisid tagasi üles minna. Teiste pereliikmete entusiasmi nähes vaigistasin enda mõtted. Ületasime takistuse jää pealt ja mõned ka maismaalt. Veel polnud hullu. Panganõlv on aga allikane ja kallasrada tõmbus jäiseks. Olen oma perekonna kõige nõrgem lüli libedal pinnal. Poja keelitusel suundusin siledale jääle. Liikumiskiirus suurenes kordades. Kuni sile jää otsa sai. Tuvastasin hädaga ringi vaadates selle tee pangast alla, millest siin logides juttu on. Talvel on see lihtne -taimestikku pole varjamas. Mõned ronimisliigutused aitasid teele. Kohalejõudmine sihtkohta oli lihtne. Aare korras, koht fantastiline. Sellist kogust ajupuitu pole ma kuskil Eesti randades näinud. Vaikus, rahu, meri, huvitavad skulptuurid jääst, ajupuidust ja kividest. Tõesti lemmikkoht! Niisiis tagasiteele. Tore infotahvel kutsus õpetajat ülesandeid jagama. Pidime selle kõik läbi lugema ja oma sõnadega ümber jutustama. Täpseim jutustus: "Ärge pildistage kogu aeg! Raisk! Vaadake ka midagi!" Edasi oli tee hea. Välja arvatud üks koht. Kesse käskis mul panna kätte Hiiumaalt Vaemla villavabrikust kalli raha eest ostetud lambavillast kindad? Kes? Kas selleks, et mööda pankrannikut jäärajal neljakäpakil üles ronida? Kes tegi? Ise tegi! Kindad määritud, üles jõutud. Lõpp hea, kõik hea. Aitäh peitjale!

Jälle geopeituse abil avastatud üks uus imeline mereäärne koht. Seni ei ole ma siia oma Toila külastuskordadel sattunud. Täna sammusime siia läbi valge lume. Leidsime kaardilt selle raja, mis ülevalt pangapealt alla toob. Teel oli ka jääkonarusi, millel sai libisetud. Aga kohale jõudsime, panime logi kirja ning siis läksime hotelli parklasse tagasi piki mereäärset rada. Suur tänu siia kutsumast :)

Eelmisel päeval sai Toila spa-s mõnusalt end hellitatud. Seega kui juba piirkonnas- ei saanud võimalust kasutamata jätta, et ka mõned kohalikud peidikud üle vaadata. Alguses panga ülemisel serval käies tundus lausa võimatuna sinna alla saada. Peale mõningast jalutasime leidsime ka selle tee alla randa ja siis polnud ka aarde logimine enam probleemiks. Tore sügisene matk ja kena koht. Tänud peitjale.

Pühapäevane jalutuskäik rannas :)

Tõeliselt ilus koht Toila rannas :) Aardega kõik ok. Lihtne leid.

 1 

Natukene tiirutamist ja see "õige" varjatud kuid siiski hästi märgistatud teeots jäi silma. Tipa-tapa ja olimegi varsti aarde juures. Võiks öelda, et tuleb ka oma lemmikutesse lisada see koht. Täname. Aare OK

 1 

Käisime Oru pargi promenaadil. Siin on alati ilus! Oleme Toilas korduvalt käinud, kuid siia randa pole sattunud. Väga ilus rand, nüüd ka meie lemmikkoht Toilas. Aitäh näitamast. Üritasime küla vahelt randa laskuda, kuid ei leidnud õiget teeotsa ja otse alla minek ei paistnud mõistlik.Õnneks leidsime abivalmis kohaliku, kes meid õige teeotsa juurde juhatas. Kõigepealt uudistasime rannas ringi ja siis selgus, et olime aardest juba mööda läinud. Leid tuli ruttu. Panime geomündi"Halliki ja Ian".

Tagasi õigemini edasi Toila-oru pargi poole liikusime mööda mereranda. Mõned takistused küll olid, kuid nende ületasime said kõik kergesti hakkama.

Tänud siia kutsumast! Aitäh aarde eest!

Leitud, aitäh

 9 

Meie maskuliinse matka teine päev tõi meid veel 25 km ida poole, täpselt siia randa. Mina soovitasin, sest olin siin juba enne käinud ja aarde leidnud. Kõigile meeldis, kohavalikuga jäädi rahul. Enne aaret silmasime dinosauruste luudest ehitatud katusealust, milles kiri "Pozalusta ne trogat!". Me siis seda ei teinud ja erekteerisime oma telgid aardest õige pisut ida poole. Lõkkease oli ka juba valmis pandud, ujumisvesi samuti.
Ujumine oli esiti jahe, aga lõpuks väga mõnus, ei tahtnud väljagi tulla. Tegime taas suure ja kauamängiva lõkke, et asju kuivatada, sest tänagi olime vihma saanud.
Öösel, nii 04:30 hakkas korralik äiksepaukumine ning raju sadu. Kui mina 05:25 väljas käisin, jooksis üks 2-meetrine meist, kes oli kividele kahest kilekotist telgi tekitanud, pangast üles ja alla ning tassis oma asju. Lubasime tal neljakesi oma telgi eeskotta e. jalutsisse tulla. Seega mahutab üks keskpärane telk küll viite suurt meest, kui häda käes :-D
Aarde leidsime Rasmusega vaevata. Panime karja kirja ning asendasime logiraamatu minigrip-koti uuesti vastu, sest vana oli ribadeks. Aare kuiv ja korras. Aitäh öömaja eest ja ka teiselt poolt siia kutsumast!
Eile 25 km, täna 25 km, seni käidud 50 km, 35 km veel B)

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/785495535

Rannaahi

Santlaagri lõuna Valaste joal

Telkla aare lähedal

Hülged ujumas

Onn Toila lemmikrannas

Rannaelu ilu ja võlu

Savikuubikud

2. matkapäeva statistika

 3 

Meie tripi viimaseks aardeks jäi just see aeganõudev aare. Kuigi Purunenud viadukti juures oli mu geps visanud villast, siis siin tegi ta sama, kuid Erki vist ei viitsi enam minuga vaielda ja laseb mul oma jonni ajada. Nii me siis minu kaardi järgi lähimasse kohta auto parkisime (no teeeeegelikult arvas mu kaart, et täitsa randa saab sõita). Aga juhtus see, et trepp, mis alla randa viis, seda mööda polnud mu ema mitte üht astet nõus astuma, kuigi see oli täiesti korralik trepp. Kuna teada oli, et aardeni on suhteliselt pikk maa, siis olin kindel, et kui me veel pikema maa peame kõndima, siis hakkab Josten virisema ja siis võib juhtuda, et u 500m enne aaret peame loobuma sootuks.

Seega tegin ettepaneku, et meie Josteniga laskume ikkagi sellest trepist ja hakkame aarde poole minema ja Erki prouadega tuleb siis pikemat teedpidi järele. Algul me täitsa randa ei läinudki, sest alt kaldapealt läks metsarada. Vahepeal pidime küll ületama purunenud silla, astuma üle peesitavate romantikute :D, ületama kraavi ja mõned langenud puud, pidin Jostenit rahustama, kes muretses mu telefoni tühjeneva aku pärast. Mingil hetkel läksime alla randa mööda kive kõndima. Josten viskas aeg-ajalt kivisid vette (meie oma kivide loopimise koht Kalarannas on ju ammu aiaga piiratud), rääkisime maast ja ilmast. Vahepeal saime teate, et Erki on prouadega "laagrisse" jäänud ega tulegi aarde juurde. Kõndisime veel ja veel ja veel. Aarde null ei tahtnud kohe mitte kuidagi lähemale tulla, kuid visadus viis sihile ja siis olime kohal.

Järgnes täielik peata olek, sest telefon ei tahtnud koostööd teha ja näitas kõikjal 9m aardeni. Ainus, kellele loota, olime ise. Vaatasime siis järjest kõik loogilised ja vähemloogilised kohad süsteemselt läbi. Vahepeal nägin GP lehelt, et seda on eelmisel päeval logimas käidud. Pärast seda tuli varsti ka leid. Aitäh ;)

Tagasitee oli veel põnevam, sest siis läksime terve tee mööda rannakive. Samal ajal “laagris” ajasid prouad juttu ja Erki sooritas selle aasta esimese talisupluse (loe: külmas vees ujumise). Kuna oma esialgselt plaanitud Ida-Virust lahkumise kellaajast olime juba lootusetult maha jäänud, siis veetsime rannas veel tükk aega lõbusalt aega: pidasime minimalistliku pikniku, Josten ehitas tammi ja Erki tegi fotosid.

Aarde otsingul usalda esimest instinkti. :) Aare oli nännirohke ning aardepaik väga kaunis. Me jalutasime aardest veel edasi mööda rannajoont ning nurga taga avanes eriti kaunis vaade.

 1 

Õigetele geopeituritele kohaselt sõitsime aardega risti ja murdsime otse nulli. Nüüd võin isiklikust kogemusest öelda, et metsastunud libedast ja kohati päris järsust astangust on üsna raske laskuda, kui üks käsi hoiab telefoni ja aju töötleb mingit tööalast infot. Sellele kõigele vaatamata olin ikka kiirem kui Indrek ja Martin :D

Kui lõpuks alla jõudsime, siis läks asi palju mugavamaks. Aare tuli üsna kiiresti välja ja siis hängisime veel natuke mere ääres, kus keegi oli randa uhutud palkidest tõeliselt uhke tuulevarju ehitanud.

Tagasi otsustas Indrek minna tsiviliseeritud inimeste kombel, mina leidsin, et sellist häbi ma üle ei elaks ja tulin ikka otse. Martin ei tahtnud alla jääda ja tuli ka. Õige mees.

Otsetee osutus selgelt kiiremaks, sest auto juurde jõudsime me paariminutilise edumaaga, kus Arvo ja Gertrud (kellele ei imponeerinud idee järsakust alla ronida) aega surnuks lõid.

Aitäh! Ilus koht, tore ronimine.

 5 

Navisime Rudolfi GPS-iga. Ehk siis nulliga risti, auto seisma ja läksimeeeeeeeeeeeeeee... oh, pagan.

Otsime uue koha? EI! Rudolf kadus. Kas me saame selle nii jätta? EI! Meie Indrekuga järele. Gertrud ja Arvo läksid "mõistlikku" lähenemisteed otsima.

Rudolf kadus kohe silmist. Meie laskusime tasakesi. Järsk nõlv, oksad, risu, klaasikillud, päris prügila kohe. Kui pind natuke vähem järsuks muutus, jõudsin Rudolfile järele. Ees: soo. Plörts-lurts läbi. Pruunid matkatossud on hea valik. Edasi läks juba helgemaks ja varsti jõudsimegi randa. Olustik tuttav, oleme siinkandis ennegi hänginud. Leidsime-logisime aarde. Leidsime randa uhutud palkidest laotud suure onni koos lõkkekohaga. Pidas isegi tuult! Mõtlesime ka ujumise peale, aga jube külm vesi oli + kivine põhi. Nüüd jõudis ka Indrek kohale.

Natuke mõnulesime veel, aga siis oli aeg tagasi liikuda. Mõtlesime, et prooviks seekord ringiga, kaardil oli tee täitsa olemas. Hakkasime juba liikuma, kui Rudolf leidis, et ei, tema peab saama ronida, sest et alfaisane ja mõmin-mõmin. Kurja, nii ei saa ju :D

Loomulikult pidin ka proovima, kuigi mägironijat minust pole. Läksime umbes 50 m külgvahega, üksteist ei näinud. Lülitatava nelikveo ja suure ähkimisega jõudsin peaaegu üles välja, aga siis oli ees vahelduvalt 2-4 m kõrgune püstloodis sein. Kellad. Veeresin mööda serva veidi edasi ja leidsin ühe teoreetilise koha - nõlva seest kasvas mingi puu välja ja äkki saaks ennast kuidagi sinna haakida. Samal ajal jõudis ka Rudolf samasse kohta välja. Minu taktika: käed ümber puutüve, jalatallad vastu seina ja tipa-tapa üles. Kui puu järele oleks andnud, siis selg ees mitmemeetrine kukkumine. Rudolf läks vist rohkem Astangu stiilis, aga samas tal polnud isegi puust võimalik haarata.

Noh, üles me saime, käed lõpetasid ka viie minuti pärast värisemise ja Indrek lonkis ka mööda inimeste teed kohale. Arvo ja Gertrud olid üldse alla andnud. Aitäh, jube põnev oli! :)

Ilus ja huvitav koht. Tänud juhatamast!

Päris lahe jalutuskäik,ägedad juurikad,võtsime kaasa ka mõned.Aare korras,tänud peitjale.

 4 

Tänase päeva eesmärk oli tulla vaatama Valaste juga. Joa parkla oli autosi täis, päike paistis, fotokad plõksusid. Vägev!
Toila randa leidsime tee, mis on ka dimhesse aarde fotodel. Suvel oleks ilusam ja mitte nii libe kõndida aga naudingu väiksest jalutuskäigust saime kätte.

Valaste

Valaste

rada mere äärde

grillimise puit on juba kohale toodud

Kiire leid! Tänud!

Mõnus jalutuskäik mererannas.

 1 

Laskusime trepist.Teel aardeni(mis oli väga kena)sattusin ma astuma vesiliiva uksele.Sekund ja ma olin poole sääreni liivas.Olin kuulnud vesiliivast aga seda ise kogeda--hirmutav.Õnneks meil siin ongi sellised väiksed.Muidu oli tore jalutuskäik.Ka meie tulime tagasi mingit vanat teed.Aitäh!

 4 

Plaan oli Toilasse jalutama minna ja sai 2 meeldivat asja ühendatud. Algselt juhatas gps meid kuskile Valaste teele, kuid sealt otse laskumine oleks natuke järsk olnud. Seetõttu lähenesime treppide kaudu ja tagasi tulime selle maskeerunud tee kaudu, mida ka meie minnes ei suutnud üles leida (vana tee). Tee peale jäi vahva sinisavi kärjekogu ja nii palju ilusaid ning huvitavaid kive (kuna olen kivifanatt, siis oli kott tagasi tulles oluliselt raskem, kui minnes). Aare kiirelt leitud, aare korras, EVEJ. Tänud peitjale ilusa koha tutvustamise eest!

Tagasiteel sattusime kokku teistmoodi aardejahtijatega. Nimelt otsisid kaks meest metallidetektoriga midagi ja tegelesid sel hetkel metsa all kaevamisega. Kaugelt oli see huvitav vaatepilt, kaks suurt meest kaevavad midagi metsa all...Kaalumisel oli korra ka taganemine. Kuid päise päeva ajal sai julgus kokku võetud ja selgus, et neil ka lapsed kaasas. Igatahes issid leidsid piraadiaarde (loe: väga roostes ja vana metallkasti jäänused).

Keegi oli jätnud ajupuule vahva kala

Ajupuu, mille ümber on näha palju ilusaid kive

Sinisavikärg

Sobiliku lähenemistee valikuga oli tükk tegemist, õige teeots oli vähemalt 3.0 maskeeringuga. Lõpuks see siiski leitud sai. Paaris kohas oli tee üllatavalt märg. Koht oli tõepoolest kena, aare tuli ka kiiresti välja. Aitäh peitjale.

Väga mõnus matk...aare leitud :)

Väga mõnus jalutuskäik ilusal rannal koos meeldiva seltskonnaga. Aare ka leitud ja logitud. Aitäh :)

 2 

Teed siia pole tõesti lihtne leida, aga see on siiski olemas. Väga lahe privaatne ja varjatud allee! Soovitan jätta sõiduki asfaldi kõrval murul P-sildiga tähistatud parklasse ning siis pole tee leidmine juba keeruline. Kui randa jõudsime, oli vaade veelgi lahedam. Tõesti sauruste surnuaed nagu Ingagi oma piltidel kuvab.
Tuul oli maru, lained ja vaated võimsad, rand inimtühi. Saan Dimhessest hästi aru - tõepoolest lemmik koht Toilas. meile meeldis samuti.
Aare oli täpselt koordinaatidel lihtsas peidikus. Kõik kenasti korras ja sisu rohke. Tegime veel hulga pilte ning jalutasime mööda ilmselt endist mõisaalleed panga peale tagasi. Aitäh lemmik kohta teistegagi jagamast, Dimhesse!

Väga mõnus koht! Aarde leidsime ka! :) Tänud!

Spagetid kõhus, kohvi joodud, võis jälle jalutama hakata. Rada oli küll mõnest kohast natukene libe aga kohale jõudsime. Rand oli ilus aga tuuline. Aarde juures oli mõnus tuulevaikus. Taavi unistas merest uhtunud puurontide mööbliks tegemisest. Seda puitu oli seal palju. V: räbaldunud kilekoti EJ

Leitud, logitud, täname! :)

Leitud, aitäh!

 1 

Lahe koht, nagu sauruste surnuaed.
Logimisel kukkus mu pisike Helsingi taskunuga aarde juurde. Panin alles järgmise aarde juures tähele, et kadunud ja meenus kukkumise heli, kuid ei hakanud enam tagasi minema. Ikka väga mitu aastat teenis mind ustavalt.
Tänud aarde eest.

Veetsime mõnuslat aega Toila rannas ja ajaviiteks sai ka aare ülesse otsitud. Mulle väga meeldis see koht, tõesti ilus rand!

Lihtne leid. Õnneks ilm ei soosinud mugude olemasolu nullis. Aare heas seisus.

polnud oma kaheksa aastat toilas käinud. enne seda käisime kümme aastat jutti ikka absoluutselt iga suvi siin emaga puhkamas, "vana rand" oli põhipleiss ja ilmselt mingi hetk oleks ma suutnud siia toovat teekest unes ka kirjeldada ning seletada, kus täpselt ja milline on see ~allikas~, millest siin juba mitmes logis juttu on olnud. otsustasime mereäärt mööda tulla, sest ema rääkis mulle juba eelmine suvi nendest drastilistest maastikumuutustest mis siin toimunud on. tagasi tahtsin uudishimust kindlasti mööda vana teed minna. meh:D ootasin kõvasti hullemat. autoga enam randa sõita jah ei saa ja see tee vist polnud varem kohati ka nii järsk kui praegu, aga suht mudane oli ta minu mäletamist mööda ka enne. iseasi on, kui täpselt ma mäletan. aga kihvt trip down the memory lane (you might find a pun if you search for one really hard), ema jutud sellest teest olid sellised, et ilma aardeta ma ennast siia kindlasti kohale vedanud ei oleks, seega suur-suur aitäh!:) ps nänn oli ka tuus

jee võss

jee kivid

jee võss

 2 

Toila vana ranna viimane külastus jääb mul küll juba 30+ aasta tagusesse aega. Minumeelest läks sinna täitsa korralik tee tookord. Praegu oli kohati mingi igerik jalgrada ja allikat, kust joogivett võetud sai, ma ka ei leidnud. Noh vahet pole. Mõtlesin, et ei tea mis seal rannas veel eest ootab, aga ei, seal oli kõik korralik. Ega aare siis muidu sellist nime poleks saanud. Tnx.

Sik-sak jalutuskäik alla, kiire logimine, puhkepaus rannas ja seejärel sik-sak üles tagasi – libedavõitu on see savine ja lagunenud teeosa.

Mõnus lauge laskumine, kingadega küll veidi libe. Aarde lähistel kive nähes lõi selle päeva foobia välja, no ei tahtnud kuidagi käsi sinna alla pista. Leitud, tänud!

Leitud. Tänud.

Täna pani minu telefoni geps nii puusse, et täitsa metsas kohe. Seda sõna otseses mõttes. Nii ma siis Mariannega seal võsas ragistasin. Lõpuks võtsime tema telefoni ka välja. See sai koordinaatidest paremini aru ja tuli ka leid . Tänud peitjale.

 1 

Mööda teerada alla randa, mööda rannariba aardeni ja siis jälle tagasi. V:Võtmehoidja J:Tiigri. Tänud peitjale.

 1 

Lugesin juhile kaarti,et autoga aardele võimalikult lähemale saada,rohkem kui pool kilomeetrit ei olnud võimalik.Väga oleks tahtnud tegelikkuses seda vana teed näha,millest praeguseks ainult riismed järgi on.Panin aardesse ränduri.

Laskusime trepist, tagasi läksime mööda jalgrada. Vahepeal kuulsime lauseid stiilis: "Meie ei tule siit ära, matke meid koos merega!" Ühesõnaga: meile meeldis väga, aitäh!

Bronhiit ei ole mägironimise kaksikõde. Raske oli!

GP1335/GC1576

Säästunipp number 1: Ära osta kunagi kalleid ja mõttetuid rõivaid. Igatahes sai laskutud alla mööda eri ajastutes pärinevat prügikuhjatist, mis on tõsiselt kimpus gravitatsiooniga. Sellise prügimäe vastu ei saa midagi isegi Speedy oma kõikeleidasuutva varustusega. See on tõeline kippel, mis valitseb maailma.

Randa uhutud puulased

Ei leidnud kohe õiget teed üles ja pidime harrastama mägironimist. Tagasi läksime juba inimlikku teed mööda. Leid tuli kiirelt. Aitäh!

Leitud. Väike puhkus palgil ja edasi.

 3 

Ei ole sel kohal ka nüüd häda midagi ;). Panga all, kuhu päike pea kunagi ei paista, oli kerge miinus, ja kogu see löga tahkes ja kandvas olekus, samas kui lumi oli evakueerunud. See tegi liikumise suhteliselt hõlpsaks ja leiu kergeks. Nooremad kasutasid logimisaega rannas ringi vaatamiseks ja kivide tagasi vette pildumiseks, ja kui ma asjast õigesti aru saan, võeti mõned kivid isegi kaasa. Tagasironimine oli isegi huvitavam, nüüd oli hoopis rohkem aega seda teed uurida - miks, kuidas, mis paistab jne jne jne. Hariv paik, tänud näitamast!

Suvel on see koht kindlasti ilusam. Aare leitud, täname!

Pikk teekond / Tore leid

Fantastiline pikk mänglev laskumine, meri oli rahulik ja huvitavat värvi. Mulle väga meeldis. Tänud peitjale.

Ka meil oli siin meeleolukas. Kelgu oleks võinud kaasa võtta. Olen küll Toilas mitmetes kohtades rannas jalutanud, kuid siin olin esmakordselt. Rand ja meri olid imelised. Suured puutüved vedelesid rannal. Mõned oksad meenutasid mammuti kihvu. Aarde otsimine oli ka meeleolukas. Õnneks jõudsime kohale vahetult enne suurt sadu. Aare sai leitud, aga talv pole tema otsimiseks parim aeg. Autosse tagasi jõudes olime märjad. Aitäh koha tutvustamise eest!

 1 

Algul võttis veidi aega, et välja leiutada aardele lähenemiseks sobiv tee. Siinkohal tuleb jällegi eomapi tänada, kus kaardil ka vajalikud jalgteed olemas olid. Parkisin auto ära ning kulgesin aarde poole. Kuivõrd ihne inimesena ei ole mul plaanis matkajalanõusid enne uute vastu välja vahetada, kui vanadel taldasid enam üldse pole, siis oli jäistes paikades mäest alla ja üles turnimine ... meeleolukas. Koht aga igati vahva ja aare tuli ka kiiresti nähtavale. Tänud!

Kaja, Bruno,Miki, Alex ja Mooritz

 1 

Parkisime oma sõiduvahendid kuhugi kallasraja algusesse ja ees ootas meid väike jalutuskäik. Algus polnud viga, lai maantee, sõida või autoga. Siis aga muutus lai tee üsna kitsukeseks ja sopaseks ka veel pealekauba. No hoolikalt jalgu sättides ja mägikitsesid jäljendades saime sellest kitsast kohast kadudeta üle ja ees oli jällegi lai tee. Tundus , et kunagi on siin lausa ametlik maantee olnud , teepostidki olemas ja puha.

Kui randa jõudsime tekkis tahtmine siinsamas uus Muinastulede öö sündmus korraldada. No nii palju materjali ja vedeleb täiesti igavlevalt tuulte paitada vaid. Fotokad klõpsisid pilte ja nii me vaikselt kohale jõudsimegi. Ilus oli siin tõesti. Väikse ringiga jõudsime ka nulli ja aaret avades nägime, et oleme kolmandad leidjad. Nimed kirja ja fotosessioon jätkus.

Tänud peitjale siia juhatamast, oli ilus koht tõesti!

 1 

No kui see on lemmik koht, siis las ta olla. Gängi büromaanidel tekkis kohe mõte muinastulede öö korraldamisest, sest lõkke materjali seal ikka jagus. Aga ega kohal muidu ka viga ole. Täname kutsumast.

 7 

Püüdsime kangesti FTF-i teha. Nagu ikka valisime kõige otsema tee. Pildilt on näha tagajärg. Täna ajasime asja tasa ja targu. STF siis. Aardeni viis lai geomaantee. P.S. Tegelikult olime aarde avaldamise päeval lapselapsi hoidmas, aga nii oleks võinud juhtuda. Aitäh!

Tagajärg

Otsetee

 7 

Pagarite pilte vaadates tahaks öelda et napilt, ja olekski nii läinud ... Aga algusest peale siis:

Iseenesest on ju tore kui paar korda kuus uus aare lähedusse tekib, saab geopeitust kodulehele lisaks ka looduses praktiseerida. Õhtul kui aare päevavalgust (õhtupimedust) nägi, oli märg ja kole ja pime jne. Asukohta kaardil lähemalt vaadates sai kohe selgeks, et lühim tee ei tule kõne alla – piirkond tuttav ja maastik teada - selliseid erivahendeid mida seal vaja läheks mul küll ei ole. Tavaliselt olen Toila rannas käinud ikka sadama juurest, jalutuskäik sealt oleks kindlasti suurepärane, aga tööpäeva lõunasse ära ei mahu. Seega tuli kuldne kesktee valida ja plaan sai paika – jõuab järgmine päev kenasti lõuna ajal ära käia: 20 minutit sinna, 20 tagasi, ja selle ca 700-800 meetrit alla ja samapalju üles jõuab kah vahepealse 20 minutiga ära käia. Peitja senised aarded on väga korrektsed olnud, nii et otsimiseks pikka aega ei broneerinud.

Põhimõtteliselt oli plaan hea.... Aga nagu paljud klassikud on öeldnud – elu teeb oma korrektuurid. kohale sai plaanitud ajaga, auto ka pargitud ja vähemalt pool teed ära kõnnitud. Aga siis oli muidu täiesti normaalsest teest vesi mingi osa ära uhtunud ja paljastanud savise-kivise pinnase. Õnnetuseks oli kõik ka sel päeval väga märg. Mingil põhjusel mõtlesin et sellest kohast võiks mööduda ülemist serva mööda. Teoorias ilmselt oleks võinudki. Aga oli see nüüd oludele ilmselgelt liigne kaal või halb hinnang... Üldiselt – järgneva võib vist kokku võtta sõnadega liugle ja veereta... Õnneks ei ole see kallas seal enam nii kõrge ja enamus on pehme rohi. Tulemuseks siis: üks külg (koos osaga tagapoolest) vööst allapoole oli omandanud pruunika värvuse koos tugeva kaitsva pinnasekihiga, jalanõud märjad ja porised, käed samuti. Käsi millele kukkusin kipsi küll ei vaja aga ilmselt põrutusest on seni valus.

Olles end püsti ajanud ja üle vaadanud olin dilemma ees – edasi või tagasi. Tagasi oleks tähendanud ilmaasjata läbitud katsumust + sama libeda koha otsekohe läbimist. Tundus et koht on inimtühi, seega kedagi ma oma välimusega ei ehmataks – ainus võimalus mis pähe tuli et ehk on Pagarid liikumas :). No ja edasi läks kõik juba plaanikohaselt, jätkasin mööda kena teerada otse aardeni, FTF 12:15, kiire logimine, tagasitee. Ohtliku koha läbisin seekord oluliselt ettevaatlikumalt (ja õnnelikumalt). Autole lähenedes hakkas pori riiete küljes juba tahenema, Toila oli selles kandis õnneks inimtühi, autost leidsin mingi riidetüki mis istumise alla visata. Kuna ilmselgelt ei olnud riietus enam kontorikõlbulik, siis plaanist tuli küll kõrvale kalduda ja lisandus täiendav 50 km koju püksivahetusele.

Igatahes väga elamusrikas lõuna, selliseid võiks töönädalate rutiinis rohkemgi olla. Toila rand on suurepärane, selgelt soovitatav on otsimine suvel kui vesi soe :). Tänu peitjale!