Pakasjärv

Peitis 10.12.14 [reix]

Tüüp: Tavaline aare
Maakond / linn: Harjumaa
Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.5
Suurus: normaalne
Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse!

Kirjeldus:

2014.aasta advendiseeria 13.kuupäeva aare kutsub Sind eemale linnakärast ja inimasustusest. Võta endale tunnike jalutuskäiguks ja naudi eestimaa vaheldusrikast maastikku, unusta igapäevamured ja kogu endasse see ürgne jõud, mida loodus pakub.

Pakasjärv. Harju maakonnas, Tapalt 4,5 km loode pool, Aegviidu Suursoo lõunaosas asuv 17,8 ha suurune ida-lääne suunas ovaalne järv, mida nimetatakse ka Suureks Pakase järveks ja Pakase järveks. Tema absoluutne kõrgus on 84,2 m. Järv on kõige sügavam keskosast veidi ida pool (3,9 m, sellest vett ainult 2,4 m). Ümbruses on ulatuslik laugasraba, kus Pakasjärvest kagu pool paikneb 1,3 ha suurune Väike Pakasjärv, mida ümbritseb turbasamblaõõtsik ja milles on ilus puudega kaetud saar. Pakasjärve kaldad on turbased, paiguti järsult vette langevad. Põhja katab kuni 3,5 m paksuse kihina turbamuda.
Endine umbjärv, mis 1930ndate aastate lõpul ühendati kraavi kaudu Soodla järve. Kraavi kaevamine põhjustas veetaseme alanemise, aga ka kalade ilmumise seni kaladeta järve. Kaladest esinevad järves haugid ja väga ilusad tumedad ning rasvased ahvenad.
Veelindudest võib kohata hõbekajakaid ja parte. Kevadel ja sügisel peatuvad järvel 70-80 isendilised luigeparved. Järv on üsna suure teadusliku tähtsusega kui Baltimaadel esimene uuritud rabajärv, mille kohta L. zur Mühlen avaldas 1918. a. Saksamaal ulatusliku töö, mida maailma teaduslikus kirjanduses tsiteeritakse veel tänini.
/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Autoga lähene edela-lõuna suunalt ning soovituslik parkla asub kordinaatide 59 19 21.0, 25 50 25.0 lähistel. Lühike rabaosa läbitud, tervitab Sind järve ääres mõnus jalgrada. Kergeim on retk piisava pakase ja vähese lume korral. Loomulikult on lubatud avastada ka omi teekondi, näiteks mööda kraavi äärt. Head matkamist!

Aare asub kaitseväe keskpolügooni territooriumil, kuid eemal õppe- ja laskeväljadest. Kinniste tõkkepuude ja punaste lippude korral on territooriumile sisenemine keelatud!

Vihje: tulen taevast ülevalt

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

Lingid: http://harjutusvali.mil.ee/

Aarde sildid: soovitan (4), ilus_vaade (4), rabamatk (3), lumega_leitav (2), pikem_matk(>1km) (1), militaarobjekt (1), liikumispiirang (1), advendiseeria_2014 (1)(täpsemalt)

Geocaching.com kood: GC5HRDV

Logiteadete statistika: 52 (96,3%) 2 2 1 1 0 0 Kokku: 58

28 detsember 2014 ei leidnud Hannes ja Triinu [hpalang1]

Ajasime terve hulga asju ära ja nii juhtuski, et peitja soovitatud parklasse laekusime alles kell kolm. Lumi oli paks, auto roomas viimased paar kilomeetrit polügoni piirist põhja peal ja paras adrekas oli üleval. Parklas oli peatutud ja kellegi jäljed läksid õiges suunas. Ega erilist lootust ei olnud, sest paks värske lumi oli sadanud külmumata maale ja rabalõigu muudab sihuke jura suhteliselt ohtlikuks. Juba enne rabani jõudmist olid jäljed pidevalt märjad ja maapind raksus jalge all. Rabaservas teatas Triinu, et edasise võib rahus tema kaela ajada, aga meie lähme nüüd tagasi. Et terve mõistus käsib. Ja tal oli jummala õigus. Järgmise katse teeme teiselt poolt ja siis, kui jälle kannab või on näha, mis ei kanna. Aga juhatamise eest tänud, niisama lumises metsas konnata on ka tore.

27 detsember 2014 ei leidnud Piia, Peeter [blondiin

]

Hommikul kodunt väljudes oli bravuuri palju, ennegi rabas käidud, ka pehmema pinnasega mättalt mättale hüpates eesmärgini jõutud. Polügoni serval lõppes aga sahajälg ja siit edasi hakkas Piia geolamborghini kohe kõhuga lund silitama. Jätsime truu sõbra siis soovitatud parklast 5 km kaugusele. Siit edasi vaid kaunis matk mööda kaunist metsateed. Jalgrajale keerates aga algasid hädad, üsna pea muutus pinnas jalge all äraarvamatult ohtlikuks. Lumi tegi võimatuks arusaada, kus võiks olla veidigi tugevam pinnas. Üheks väheseks viiteks olid puujändrikud, aga neid puudutades saatsid nad kohe meile krae vahele suures koguses lund okste pealt. Lolli järjekindlusega sai rühitud edasi, ega see aegajalt märga muttavajumine enam nii hull ei tundunudki. Aga tunnis on ikka vaid 60 minutit ja ühel hetkel saime aru, et sellise teotempoga me aardeni enne pimedat ei jõua. Pimedas ei tahtnud ka saatust proovile panna. Kerge nukrusega hinges pidime kogu läbitud raskuse siis veel teist korda ette võtma. Endomondo näitas mulle 12,5 läbitut kilomeetrit lõpuks. Kuigi skoorimata jäi, siis rahulolu veidigi ekstreemsemast ettevõtmisest oli suur. Ja niitore on lugeda, et ka teised pole hoolinud soovitusest sellele retkele minna vaid kerge lumekattega. Tervitused :)