Mõisa alleelt

Ajalooline objekt leitud. Aga sellega edusammud selleks korraks ka piirdusid.

Ma ei tea veel, kus täpselt on aare, aga hoiatuseks - aarde arvatavas asukohas on hiljuti hulk puid maha võetud, mis loodetavasti pole kahjustanud aaret.

Kohutavalt külm oli selles kohas. Kiiresti vaadates ei leidnud midagi. Teinekord tagasi.

Vägagi vahva asi paistis. Kahjuks oli külm oma töö teinud. Logi kirja ei saanud. Soojemal ajal tagasi...

Esimene osa mõistatusest oli ka oma arust lihtne. Samuti pilk kaardile ja loogiline koht tundus olevat selge. Aga no seal loogilises kohas edasi me midagi loogilist enam leida ei suutnud. Ja kuna suts enne seda aaret keerati meil päevaplaan täiesti tagurpidi, siis ei saanud veeta ka väga palju aega seal. Eks tuleb järgmine kord rohkem aega varuda...või siis ilmakaared selgeks teha :D Eks siis ole näha mis me valesti tegime :D

Esimene osa mõistatusest oli lihtne – pilk kaardile ja sai kohe õigesse kohta mindud. Aga juba Ubjas alanud vihmasadu jätkus ja ühtegi kiiret ja tarka mõtet ei tulnud ringi vaadates pähe, märjemaks ei tahtnud aga saada, teine(kuivem)kord tagasi.

 1 

Enda arvates olime õiges kohas..ei leidnud, lugesime logisid, et midagi lahedat ja kavalat peab otsima..otsisime veel..ei tahtnud kuidagi loobuda, aga kõle tuul ajas ära.. :(

Kuna päev veeres õhtusse ja temperatuur lähenes esimesele algarvule, pidime asja pooleli jätma ja piirduma 6 leitud aardega päeval, kuid vähemalt tulid need kergelt. Ja nähtud sai palju, alustades Loksa militaar-varemete ja lõpetades Vihula-Sagadi-Palmse, ilu tõusvas joones! Tuleme tagasi ja otsime üles!

Miskipärast pidasin mõisa algul Vihulaks ja 5 versta ajaloolise vaatamisväärsuseni tekitas jupiks ajaks nõutust. Kui õige mõis sai paika, meenus hetkega ka vaatamisväärsus ja kaua ei läinud otsitavagagi. Koha peal proovisime pisut kätt, kuid esimese hooga eduta, pealegi käis seal mingisugune teine otsimismäng ja pidevalt tuhises kohale autode viisi mugusid. Pidasime selleks korraks paremaks taanduda, kusjuures Hundisilma talu kandis koitis ka ainuvõimalik lahendus, võibolla aitas sellele kaasa maja juurde rajatud kaldtee.

Tegin korraliku kodutöö ja teadsin, kuhu suunduda. Leidsime objekti üles, kuid logiraamatuni ei jõundnud. No ei võtnud mõistus, jõudu jäi ka väheks :)

 1 

Koht oli teada, kuigi mina pidasin seda vanasti üheks teiseks asjaks, nüüd jälle targem. Kõik oli muidu kena, ainult vihma kallas nagu oavarrest. Jäljekoer on mul ka niisugune "kassi tüüpi", kuidagi ei taha märjaks saada. Loobusime, küll me tuleme veel.

Nullis, pärast 13 pisihooldamist sai kerge piknik maha peetud ja asja arutatud. Nutividinast kaeti werstapikkuse välja ja nii me asusimegi üpris kaugel mingit kohta otsima. Tundus küll kuidagi kauge, aga ei taibanud ka apsu kahtlustada. Kui olime teisi aardeid otsides nullist üle poole raadiuse läbi sõitnud, tuli käega lüüa, sest no ei olnud midagi sobivat. Küll aarded juba ees, küll ei klapi muu. Jabur värk ühesõnaga.
Järgmine päev helistas Jussike ja küsis, mis siis juhtus. Ma siis ütlesin, kui kaugelt nullist me objekti otsisime. Ta tõmbas maa peale ja poole lähemale tagasi. Nojah. Sellist fopaad ei osanud küll kohapeal kahtlustada. Siit moraal mõistatajatele - tee, aga tee hästi. Kui ise teed, las teine teeb ka. Igaks petteks. Järgmine kord vast targem, seni pole rohkem objekti otsinudki, aga kindlasti on see nüüd kergem. Ja versta pikkus jääb nüüd une pealt ka meelde. Õppetund seegi :-) Aitäh!

 4 

Enda arust olin õiges kohas, aga ju siis ei olnud või siis ei saanud aru, kuidas asjad tegelikult paika pandud on. Tallamisjälgi oli, aga võib arvata, et kui tegemist oli vale kohaga, siis sinna satub sama loogikaga veel inimesi. Mõtleme veel. Ja pange oma mitteleiuteateid ka julgemalt, mis siin ikka häbeneda, oleme ennegi näinud neid. Julgus tähendab julgust tunnistada, et ei leidnud.

Verstad l2bitud aaret ei kuskil.