Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Iidsetel aegadel oli elu lihtne. Ei mingit üld- ega detailplaneeringut, teemaplaneeringust rääkimata. Kui mõnele rohelisele see ei meeldinud tehti talle talli juures puust ja punaselt selgeks kuidas asjad käivad. Kord vaatas mõisnik oma valdusi üle ja leidis et järv seisab kasutult, tulu tast ei ole, raiskab vaid maad. Jagas meestele labidad kätte ja näitas suuna ette. Nii kaevatigi kraav läbi mäe ja lasti järv koos kõigega mis seal sees mere poole teele.
Järve ei ole enam ammu kuid rahva mälus on midagi sellest siiski säilinud. Looduses on nähtav ülalmainitud kraav, vesigi põhjas rõõmsalt vulisemas. Minge ja vaadake. Väike aardetops on peidetud kraavi vasakule nõlvale männijuurte vahele. Ei asu eramaal.
Koordinaatidel olevale järvele minema ei pea. Ka selle järvega saaks sama tüki teha, on ta ju peaaegu neli meetrit merest kõrgemal.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC57Z6C
Logiteadete statistika:
27 (51,9%)
25
2
0
1
1
0
Kokku: 56
Virumaa tuuri plaanides panin aarde nime paberile kirja ning hakkasin siis asukohta välja raalima. Ikka päris mitu tundi läks internetis aega, kuniks kadunud järve üles leidsin. Siis läks veel hulk aega, kuniks mingi punkti kaardil välja valisin. Ja siis läks vaid mõni sekundit arusaamaks, et gepsis oligi juba seesama punkt eelmisest lahenduskorrast. Mitu tundi tööd tundus selle fakti avastamisel täitsa mõttetu olevat, kuid vähemalt jääb nüüd koht pikaks ajaks meelde.
Välitöödel ei läinud üldse nii hästi. Algus tundus küll positiivne, kuna sõitsime kohale ja liikusime vaid mõned meetrid läbi puude minu märgitud punkti suunas, kui pildil olev objekt nina alla jäi. Ahhetasime sulaste kätetööd, mis on ikka tõsiselt võimas. Aga siis hakkas asi metsa suunas liikuma. Kõigepealt lähenesime asjale ettevaatlikult ja austusega. Siis hakkasime juba kergeid kärsituse tundemärke avaldama ning surkisime ägedamalt liiva sees. Veel mõne aja möödudes lugesime logisid ja Veiko otsustas ka teist kraavipoolt avastama minna. Lõpuks ma tüdinesin ja viisin ka kergelt vastupunniva Veiko minema.
Nüüd on kaks varianti - kas on mõni loom karbi endale pesasoojenduseks viinud või haukusime jälle vale puu juures. Eks see kunagi selgub.
Tuvastasime vihjepildi asukoha, katsusime siit, uuristasime sealt, togisime toikaga veel kolmandastki kohast aga aaret kuskilt välja ei veerenud. Seejärel tõlgendasin üht lauset teistmoodi ja vaatasime laiemalt ringi. Paraku kuskile oma nimesid kirjutada ei saanud seekord.
Järv on kadunud, mis kadunud! Ütleks tegelikult, et järv ei ole kadunud, aga ma pole suutnud männipuud ülesse leida. Olen oma teoorias väga kindel, kus see kadunud järveke on, aga õige kraav on täitsa kadunud. Olen leidnud vaid ojakese. Kuna oli ilus ilm, siis kõndisin üsna suure maa-ala risti-rästi läbi, et järsku taban kogemata õiget kohta, aga nii õnnega koos ma ei olnud. Koduteel murtsin pead, et kas tõesti olen vale kadunud järve ülesse leidnud... Mõistatust kiidan juba praegu. Olen palju huvitavat teada saanud oma kodukandi kohta. :D Küll ma selle männi ka kunagi kuidagi ülesse leian. Väärt mitteleid.
Tööteel Rakverre tegime selle aarde võimaliku asukoha külastamiseks vist juba kolmanda põike ühte lubavasse kohta, mille olin mingite legendide järgi välja kaevanud. Kaarditöö küll liiga sujuvalt ei sujunud ja mingit kindlat punkti, eriti veel 10 m aardest, polnud välja raalunud.
Kohapeal sattusime ühte kenasse talve mattunud turismimagnetisse, kus oli pisut kahtlanegi viibida. Käisime nii kaugel kui viitsisime, kopratammi nägime ära ja vantsisime siis tagasi. Peremehega juttu ajades arvas ta, et äkki on meil vaja hoopis üht teist kraavi. Neid olla siin mõisnike jageluste käigus paar tükki kaevatud. Mine nüüd võta kinni, ega meie ka ju tea.
Katsetasime üht metsateed veel, aga ei hakanud seda paksu lumega isegi lõpuni sõitma, sest ka see ei tundunud kuigi paljulubav. Töö ootas ja aeg sai otsa. Ind samuti. Nüüd tuleb jälle kaardi- või vahelduseks üldse mingit muud, näiteks SKP-d tõstvat tööd teha.
Aitäh pähkli eest! Küll seegi üks aasta lahenduse leiab.
Kodutööd sai ikka veidi tehtud ning ka kohale jõudes oli väga bro paik. Kõik nagu klappis. Vihjepilti paraku päris klappima ei saanud ja aare ei paljastunud. Nüüd ei teagi, kas väga vales paigas või lihtsalt pimesikk. Aga no ka külastatud paik oli külastamist väärt, kuna kohapeal joonistus ilusti kõik selline välja, millest aardekirjelduses juttu.
Koht pidi väidetavalt õige olema, kuigi ma ütlen, et neid tühjakslastud järvesid on Eestimaal ikka jube palju. Tundus mingi trend vist tollel ajal olema. Aaret seevastu ei leidnud, kuna ikka päris pikk ja võsane teekond oleks tulnud ette võtta. Käisin läbi ühe alguse ja ühe lõpu, kuid keskpaik jäi uurimata ja eks see karp seal kuskil tõenäoliselt ongi. Eks millalgi tuleb uuesti jalutama minna, kui aega rohkem käes.
Kaardilt olen seda järve juba pikalt taga ajanud ja saanud mõned lubavad kohad. Käisime täna kahes neist kuid ei saanud me järvemõistatuse lahendusele lähemale. Tuleb teine kord järgmised kohad läbi käia.
Võsul uitavad rahvamassid võtsid igasuguse isu Võsu aaret otsimagi hakata, mistõttu otsustasin, et kontrollin üle ühe kodus varem paika pandud nn potensiaalse aarde asukoha. Aaret ei leidnud, aga kohapeal leitud tuhnimisjälgede taustal tuleb rõõmsalt tunnistada, ei ma pole ainuke geololl, kes seal käinud on :). Miski aeg, kui jälle arvuti-taga kükitama peab hakkama, mõtlen mõne teise koha vast välja.
Enne siiakanti tulekut polnud seda aaret piilunudki. Lõbus aardekirjeldus läbi loetud, tekitasime kaardi abil mõned uitmõtted. Ega need meid kuhugi tarka kohta küll ei viinud. Sõitsime parem Võsu randa kaarti edasi studeerima ja ööbima. Oli mõnus soe öö, aga see ei aidanud meid aardele lähemale.
Hommikul oli plaan järve edasi pureda, ent Geojaanile lähemal avatud viispakk aardeid korrigeeris plaane ning pani meid esmaleide noppima. Küll kunagi saab kadunud järvgi üles leitud! :-)
No küll on Eestimaal kadunud järvi mis mõisnike poolt lastud tühjaks lasta. Täna sai käidud viimase potensiaalse juures oja kaldal otsimas. Juurikaid oli kuid mitte seda õiget. Minu poolt läheb see aare nüüd lahendamatute aarete sahtlisse. Tänud peitjale.
Ettevalmistused tehtud, sai planeeritud otsimine. Otsimise päeva hommikul laekus info, et peale valitu sihtkoha on kuskil veel üks kadunud järv. Ei lasknud sellest ennast kõigutada ja siirdusime planeeritud otsingule. Tulemus - jalutuskäik võsas ja ei mingit aaret. Ju siis tuleb kunagi ka see teine järv ja kraav üle vaadata - jääb ootele.
Ainult üks idee oligi, mida kontrollida, kuid see ei osutunud õigeks. Tuleb veel põhjalikumat kaarditööd teha.
Kõigil, väljaarvatud pooleteiataastasel Henrikol oli olemas oma versioon, mis ilmselt sobis mõnele teisele aardele õigeks vastuseks. Vahele jäime kah kõigele lisaks, Jussikestele! Ja ehkki koos olid 7 geopeiturit, mitte 7 pöialpoissi, on tulemus kahe sõnaga - ei leidnud.
Päris tükk aega käisime piki kraavi ikka allavoolu ja siis ülesvoolu, aga seekord jäi leidmata. Võimalik, et oli vale kraav?
Tagantjärgi on lausa hämmastav, kui sarnaseid kohti on olemas. Siingi on kunagi olnud järv, kuigi rahva mällu ega kaardile ega kuhugi mujale sellest jäänud jälg on imeõhuke, et mitte öelda olematu, treenitud silm ehk märkab. Siingi on veemass end mäest läbi mere poole murdnud, kas siis kellegi kaasabil või omaenda initsiatiivil. Siingi leiab ilu. Vaid mastaabid, nii ruumi-, aja- kui iluskaalal, on natuke erinevad. Kõlab kui uue aarde kirjeldus, mis?
Eelmisel nädalal nuputatud koht oli kindlalt vale, sest kadunud järve lugu edasi uurides leidsin täpsemaid vihjeid. Sündis teine mõte, kust metsast seda puud otsida. Murdsin siis vapralt mööda kraavi kallast tuulemurrust läbi ja leidsin ühe suure ja kaks väikest musta kaka hunnikut. Karud? Ebalevalt hakkasin suure kaarega auto poole tagasi liikuma, kui kitsepaar mulle seljatagant ca 20m kaugusel suurte silmadega kolli tegid. Safari missugune, aitäh igatahes!
Ühel kaunil õhtul käisime sõbraliku seltskonnaga mööda Virumaa kraavide ääri. Päris kõiki ääri veel läbi käia ei jõudnud. Enne tuli pime kätte ja karukaka jäi ette. Kraavikallaste uurimine on nii tore hobi, peagi saab seda veel harrastada.
Väga tore jalutuskäik toredates kohtades. Aitäh vahvale seltskonnale! :)
Õnneks ei olnud karu nii hilja veel kodus.
Tegin mõningad jäljed kraavikallastele. Õiget kohta ei kohanud. Aitäh hapnikurikka jalutuskäigu ja linnulaulu eest!
Oli suur soov siia kollane nägu teha,aga ei.Arvasin et minu kodutöö on parem ja peale selle plaanisin kasutada rahva mälu. Härra ütles et ma ei ole mitte esimene kes seda küsib,kraamis kuurist mõisaaegse kaardigi välja ja näitas kus järv asus. See siiski ei aidanud,aga sutsu targemaks ehk ikka sain. Tänud.
Kadunud järve otsimisel suutsin teisipäeva õhtuks nuputada ühe koha, mida võiks kontrollida. Ja kui selgus, et "kiirreageerimisrühm" leidis õhtul vaid põnevaid kohti, siis väänasin oma kolmapäevase Rakverre sõidu pisut kõveraks lootusega, et hommik on õhtust targem. Aga seekord ei olnud õnne, tuleb Raivo vihjet veel pureda ...
Voolas nii kiiresti, et kalad jäid kuivale, söögiks-rõõmuks rahvale. Väga lahedale maastikule sattusime, kusjuures varbad jäid kuivaks. Tänud Raivole.
Oli tore mitteleidmise õhtujalutuskäik! Vist selle kevade esimene nii soe õhtu! Kodutööd olime teinud, aga poolikult. Põnevaid kohti leidsime, olid need siis õiged või valed, kes seda teab :) Igal juhul paar tundi sai seda nauditud, siis arvasime, et tuleb ikka koju minna ja veel uurida :) Aitäh Raivole väga põneva aardeloo eest!