Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kurrunurruvutisaar ei asu sugugi kaugel Lõunamerel, nagu me lapsepõlveraamatutest lugenud oleme, vaid hoopis palju lähemal. Kaunil Lõuna-Eesti maastikul asub imekena Pühajärv, mille viiest saarest üks ongi Kurrunurruvutisaar. Kui te olete oma matkal edukalt suutnud vältida Inimsööjasaart, siis Kurrunurruvutisaarele oodatakse teid ikka avasüli. Võtke endaga alati kaasa midagi külakostiks. Midagi magust, läikivaid esemeid, õngenööri ja paar lanti. Ning kohalikud elanikud vastavad teile samasuguse heldusega. Räägitakse lugusid, kus saarelt on ära tuldud pirakate suitsukaladega, kaunite kopranahkade ja kõlisevate hõberahadega. Kurrunurruvutirahvas on väga lahke rahvas ja kui te neid kodusaarel ei kohta, siis ainult sellepärast, et nad on läinud teie jaoks kala püüdma, kopraid jahtima või hõbemünte vermima :)
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (5), ilus_vaade (3), väikesaar (2), kalastuskoht (2), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5ZRMG
Logiteadete statistika:
129 (100,0%)
0
2
2
1
0
0
Kokku: 134
Siin saarel oli loodus juba vaenulik, nõgesed ja putukad ründasid. Panime maandumsipunkti ka sutsu kaugemale aardest, kuid õnneks sai aare kiirelt leitud ja logitud. Aitäh peitjale!
Rentisime kanuu ja läksime teele. Ilm oli ilus - vahelduv pilvisus, mitte liiga kuum. Vee peal olles putukad ei tülitanud, kuid saartel olles sääski jagus. Siin tuli tsip küünitada ja ronida - Silver tegi seda, mina kribasin nimed sisse ja ühiselt põgenesime üksteist ära sööma inimsööjate saarele. Aitäh!
Tänase supitamise teine aare. Ilm endiselt sama jama nagu alustades.
Tänud!
Teine aare Pühajärve saarekeste seerias. Esimese põhjal tekkis stereotüüpne idee, et mida otsida. Varasematest logiteadetest olid osad abistavad ja osa... mitte nii väga. Kõrgus on siiski teema. Leitud, logitud, suur tänu aarde peitjale. Selles aardes ei ole tõesti kirjutusvahendit, mis iseenesest on mikroaarde puhul tavaline, aga mitte Pühajärve saarte mikroaarete puhul. Kui keegi seda aaret pikema etteplaneerimisega otsima läheb, võib lühema lisapliiatsijupi aarde jaoks ühes võtta ja sinna jätta.
Pärast kahte päeva Käärikul suuskadel suremist oli kahtlus, kas mu algne mõte pärast suusatamist aardejahile minna üldse teoks saab, aga kiusatus sai võitu. Kuna ma ikka siiakanti tulen ajal, kui jää korralikult kannab ja mul aega jää peal tolgendada on. Nii siis tegingi järvega puhta töö. Korraliku lume oli juba maha kühveldanud ja kogu järvel jalutamise aja kühveldas aina juurde. Samas puude all polnud hullu. See aare oli ainus, mis veidi võimlemist vajas. Aitäh peitjatele!
siin sai natuke otsida ka. tänud! pliiats tasub kaasa võtta, see on aardest jalutama läinud.
Saartele saamine oli täitsa mõnus, erilisse võssi paati ajama ei pidanud. Tänud
Laenutasime tõukekelgud ja sõitsime ringi ümber järve. Muuseas logisime kolm aaret. Aitäh!
Eelviimane saar arhipelaagi seerias. Jää ja lumi kannab jätkuvalt eeskujulikult ja aare avaldus ka kiirelt.
Kõrgel ja pliiats puudu. Maas ka ei näinud. Selle otsimine võttis kõige kauem aega, seda et teistel samamoodi on olnud oli selgelt näha rohketes trampimimis, turnimis ja sonkimise jälgedes. Found it:14.Jun.2021 19:37 Kurrunurruvutisaar. Ka oli geoerosioon siin suurim. Aardele kaugemalt lähenedes ehmatasin linnu märkamatust pesast lendu. Oma 10 muna lugesin ära. Peale seda palusin teistel paadi lähemale tuua koordinaadile. Seejärel sõudsime tagasi öömajale kus veel 2 ööd veetsime. Täname
Nii tore, et kõik Pühaka saared on oma topsiku saanud. Kuiv ja korras, tänud peitjale.
Ilus pühapäeva hommik. Pilk kaardile ja oi näe, Pühajärve kandis on paras posu aardeid. Zoomime sisse. Raisk. Saarel. Supi jaoks on külm, mootorpaadiga ei tohi... aga no põhimõtteliselt saab mootorpaadiga ka aerujõul sõita, eks. Järgmine küsimus: kust paadi vette lasta saab? Lõpuks panime mööda jõge järveni ja jõudsime esimese saareni. Hakkan juba jalga maapinnale tõstma ja... "Aga kas meil pastakas ka on?". Ei. Loomulikult ei ole sel hetkel ühtegi pastakat ei kotis ega paadis ega ilmselt ka autos. Nojah siis. Lähen vaatan vähemalt kus aare on. Leitud ja logit... no ei ole logitud eks. Lõpuks süttis mu peas biiiizikene birnike. Siinsamas, vat, on teine saar. Teise saare peal on ka aare. Teise saare aardes on RAUDSELT pliiats! Ehk siis sip-sip teisele saarele, sip-sip pliiatsiga tagasi, nimi kirja, pliiats teise aardesse tagasi. Ainult et kolmandal saarel on ka aare... Ja jumal teab, kas seal pliiatsit on. Ehk siis sip-sip teisele saarele. Aare. PLiiats tasku. Kolmas saar. Aare. Logida. Pliiats topsi. Paati. Pliiatsi järele. Pliiats tasku. Esimene saar. Aare. Logi. Teine saar. Pliiats topsi... miks mul taskus kaks pliiatsit on? Lõppkokkuvõttes leidsid kõik pliiatsid oma õige koha tagasi ja mul vist edaspidi on meeles oma kirjutusvahend kaasa võtta.
Pärast hommikusööki viisime lapsed tädi juurde ja sõitsime Otepääle. Ega me veel kindlad ei olnud, kas läheme jääle jalutama või mitte. Parkisime auto Mõisakääru juures olevasse parklasse ja uudistasime, kas keegi jääl ka liikumas on. Vahetasime jalanõud kummikute vastu ja jalutasime kuni rannani. Järvel sõitis pisike traktor, mis uisurada puhastas ja tõukekelkudel liikus mitmeid inimesi. Näha olid ka üksikud kalamehed. Seega võtsime julguse kokku ja tegime oma esimesed sammukesed Sõsarsaarte suunas. Jää oli kaetud päris paksu vesise lumega, kuid aluspind oli kindel. Peagi jõudsimegi esimese aardeni ja olime õnnelikud. Naabri Salme aarde leidsime kenasti üles ja panime nime kirja. Naabri Valve juurde kõndisime mööda maismaad ja ka seal sai nimi logiraamatusse. Kloostrisaarele ei hakanud otse mööda jääd minema, vaid võtsime suuna Murrumetsale, et matkarajal minna kuni Angunina tipuni. Väga mõnus ja tuulevaikne oli mööda metsarada jalutada. Poolel teel tegime väikse peatuse grillimiskohas. Angunina tipus olles vaatasime järvele juba veidi kahtlevalt. Aga märkasime kauguses üht kalameest ja see andis julguse jälle jääle minna. Võtsime suuna Kloostrisaarele ja kindla sammuga olime varsti saarel. Aarde leidsime loogilisest peidukast ja panime nime kirja. Nüüd leppisime kokku viimase marsruudi ja võtsime suuna Inimsööjate saare aarde suunas. See oli meie pikim lõik jää peal. Ka siin sai nimi kenasti kirja. Ja nüüd viimase Kurrunurruvutisaare aarde juurde. Siin oli aarde kättesaamiseks vaja pikemat käesirutust. Kahjuks oli meil kaasas olev harilik pliiats liiga pikk ja aardesse ei mahtunud. Nüüd aga jäi meil veel jalutada viimane lõik üle jää. Võtsime suuna lähima maismaa ehk Liivanina suunas. Oli ikka hea tunne küll jälle kahe jalaga kindla maa peal olla. Tehtud! Nüüd aga oli vaja tagasi autoni jõuda. Otsustasime seda teha mööda maanteed. Kõndisime siis üle põllu tee suunas ja jõudsime Raasiku bussipeatusesse. Puhkasime veidi jalga ja nii huvi pärast vaatasin bussigraafikut. Ja paari minuti pärast pidigi tulema kohalik buss. Otsustasime, et läheme sellele. Panime viisakalt maskid ette ja piletiraha valmis. Ning peagi nägimegi lähenevat bussi. Meie positiivseks üllatuseks oli tegemist tasuta liiniga ja nii me siis saimegi oma seikluse lõpetatud mõnusa ajavõiduga. Tulime küll üks peatus varem maha, aga see oligi lahedam. Saimegi rahulikult käsikäes jalutada ja päiksepaistelist kevadilma nautida. Täname aaretepeitjaid, et andsite põhjust mõnusaks seikluseks! Meile meeldis!
Sellel saarel viibisin nüüd küll esimest korda. Algul valdas geopimedus aga üsna pea sain nägijaks ja nime kirja. Aitäh.
Pühajärve viimane saar sai vallutatud ja logiraamat määritud. Korralikule talvele kohaselt otse üle jää jalutades oli liigagi kerge väljakutse. Tänan peitmast.
Kui mind juba järvele lasti siis tegin kohe pikema jalutuskäigu ja noppisin järvepealt 5aaret ja 1kaldaäärest.Järve peal kohtasin nii uisutajaid,suusatajaid,kelgutajaid kui ka muidu jalutajaid.Rada oli ilusti lahti aetud,et oli lausa lust see jalutamine,vahepeal põiked saartele ja taas rajale.Mina tänan peitjaid ja loodust sellise toreda päeva eest.
ää tegi igasuguseid raginaid aga võtsin julguse kaasa ja kõndisin vee peal. Radu veel sees polnud pidi ise ajama. Tänud peitjale
Saarte kolmas aare. Kõik nii nagu olema peab. Aitäh.
Järgmisena tulime vaatama kas Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk on kodus. Aga nagu kiuste oli ta soojale saarele kuningast isa Eefraim Pikksukka asendama sõitnud. Nii ei näinud me ka Hobust Onu, ega ka Härra Nilssonit. Ei jäänud siis midagi muud üle, kui aare üles otsida ja autode poole suunduda, sest Salmed ja Valved ootasid. Tänud peitjale aarde eest.
Eelmisel korral jäid viimased saared vallutamata, seega saime veel ühe toreda matka. Seekord saime bussiga on Pühajärve lääneküljele, kust mööda põllu äärt läbi põlvekõrguse lume jääni rühkisime. Seekord oli natuke kindlam tunne, kui eelmisel korral, sest külma oli veel mitmeid-mitmeid päevi lisaks olnud. Tatsamine siia saare läks kiiresti ja muretult. Leid oli samuti kiire. Aitäh! PS! Nii tore nimi!
Siia oli vahelduseks lühike sõudmise ots. Läheduses oli veel üks paat, kus tegeleti kalastamisega. Meie randusime varjulises kohas ja kuna paati millegagi kinnitada polnud, siis pidi üks meist sellel silma peal hoidma seniks kuni teine aaret otsima siirdus. Esimene ring lõppes leiuta. Vahetasime rolle ja aardeleid tuli kiirelt. Väga kavalalt oli ta peitu pugenud, hea et pilk õigesse kohta sattus. Väga tore ka, et kõik saarte aarded on peidetud suhteliselt kalda lähedale, saab paadiga praktiliselt treppi sõita. Ja nüüd veel oli jäänud viimane saar ja aare.
Kuna Pühajärve saared said kõik ühe pauguga tehtud, siis eraldi logisid kirjutama ei hakka. Kirjutan ühe ühise logi neile, sest ma ei oskagi neid niiväga eraldada üksteisest.
Geojaanipäeva hommikul oli väga mõnus teistega juttu ajada, ei tahtnudki väga lahkuda. Aga kui nägin, et vaja veel Tallinnast läbi hüpata ja Haapsallu koju jõuda, siis ühel hetkel peab minema hakkama. Ja kahjuks geojaanil sai kuuldud, et kõigil just eelmine päev on need järveaarded tehtud eri moodi - kas hulpides, sõudes või ujudes, siis oli gramm kahju kah. No tahtsin isegi ju neid teha ja oligi kogu aeg mõttes, et kas teen enne jaani või pärast. Aga kuna tahtsin Salusaare ka ära teha, siis jätsin selle viimase geojaani hommikuks ja saared järgmiseks päevaks. Seega tulin siia üksi ja teisi geopeitureid enam ei näinud oma matka käigus. Ju olen viimane loll Eestis, kel need tegemata.
Viskasin süsta katuselt maha ja võtsin saartest esimesena suuna Kloostrisaare tammede juurde. Kuidagi väga kergelt täna see süst liikus, kuigi magada just üleliia palju polnud saanud. Mõni kõvem tõmme ja hops kohal. Ilusad tammed tõesti, esimene aare ka andis tundmuse, mida otsida ka järgnevatest kohtadest ja ei pidanud eksima.
Edasi inimsööjate saarele ja seejärel Kurrunurruvitikale. Kurrunurr meeldis mulle vist saartest üldse kõige rohkem. Kuidagi troopilise tunde lõi, pead mangroovimetsas randuma, siis on palju sõnajalgu ja lopsakust. Seal ma siis võtsin aega ja ujusin ka ringi, sest eks see palavus ikka tappis. Jõhkralt soe vesi.
Edasi tõstsin ka korraks jala maale ja tõmbasin Geograafi aarde välja. Ning siis tulid naabrid, Valve ja Linda. Kõige selle käigus sai ka nähtud, mis hullus on vallutanud Pühajärve rannaala. Muidu kena ja vaikne neil saartel käia, mõni kaaskannatajast supitaja või süstataja ju oli. Aga vat siin käis möll ja kõik oli paate täis, suht kummaline oli siia sattuda ja tõmbasin kohe ja kiiresti tuld.
Need aarded oma olemuselt on mulle ammu silma jäänud, kuigi muidu siinkandis väga palju midagi logitud pole. Need olid ka üheks argumendiks, miks sai just süst kaasa võetud, et oma viimased päevad puhkust koos geojaaniga ära veeta. Ei pidanud kahetsema, väga mõnus aeg oli. Aitäh. Ja aardekirjeldused on ka super, mõnus lugemine.
Mõnus tripp mööda järve, aitäh peitjale ja seltskonnale!
Võrreldes teiste Pühajärvel läbitud vahemaadega oli naaberaarde juurest siia tõsiselt kiire sutsakas. Paar aerutõmme ja kohal me olimegi. Parmud olid ka kiired ja kõik jõudsid meile parmusaarelt samuti järgi. Usinamad meist olid muidugist veelgi kiiremalt kohal ära käinud ja mul jäi üle ainult fakte konstateerimas käia. Juhuu saigi viimane Pühajärve saar ära regatud.
Tänud.
Kurrunurruvutisaarel lootsin küll neegrikuningat kohata ja ahvidega võidu banaane õgida, kuid kahjuks ei näinud kedagi. Nad olid vist kodust ära läinud.
Need saared olid m6nusasti lähestikku ja siia ei olnud enam yldse raske ujuda. Kui nimed raamatus otsustasin siiski paati tagasi kobida päikest nautima ja vaikselt tagasi liikuma. Kogu sellele kruiisile kulus ca 2 ja pool tunnikest, peegelsiledat kariibiliselt sooja ujumisvett. Peitjale ja kaaslastele suured tänud siia m6nusale "mere"reisile meelitamast. cheers
Pühajärve ja suvi - see kõlas hästi, kui geoseltskonnas tuli teemaks, et siin tuleks üks vahva veeaarete tuur just suvel teha. Imeilus suveilm ja soe järvevesi sobisid ideaalselt. Mõnus seltskond kolmes paadis ja kolmel supilaual nautis neid tunde siin enne õhtust toredat geojaani üritust. Lisaks saartel asuvatele aaretele võtsime enne paadisadamasse naasmist ka suuna veel järve kaldal asuvale geograafi aardele. Oli mõnus veematk toredas seltskonnas. Aitäh peitjale.
Antud aardeid olen palju mõelnud ja plaane pidanud. Talvel mööda jääd jalutamine pole mõeldav, sest veeaardeid saab lõbusamalt võtta. Kevadel võtsime tiimiga plaani see aasta ära teha ning geojaani avaldumisel oli ka kuupäev teada. Kolme paadi ja kolme SUPiga asusime teele ning võtsime saared põhjast lõunasse järjekorras. Olin arvanud, et SUPiga ei jaksa nii pikalt ega kiirelt sõita kui paadiga, aga kõigi tempo ja vastupidavus olid võrdsed. Ujumas sai mitu korda käidud ning enamasti ikka vabatahtlikult. Kui teised läksid Geograafi aaret logima, siis ma jäin veepeale hulpima. Testisin oma tasakaalu SUPil püstiseistes ning seejärel hüpates. Maandudes aga kadus tasakaal ära ning SUP lendas teistpidi. SUPil olnud t-särk aga kadus järve põhja ning enam seda ei näinud. Oli väga mõnus tuur ja ilm oli viimase peal. Täname peitmast ja seiklust pakkumast.
Mina valisin ujumise, sest ilm oli kuum. Alustasin järve lõunaotsas olevast puhkekohast. Proovisin ka uusi lestasi, aga need ei meeldinud ja jäid ratta kõrvale maha. Saarel panin end jälle riide, et pidulikult kurrunurru (puu)kuninga ette astuda ja kohalikus dzunglis end mitte ära kriipida. Otsida sai ka natuke ja minu esimene matkaujumine läks igati hästi korda. Aitäh.
Tule saarele Sa, tule saarele Sa, kas uju või sõida või sõua.
Mina valisin sõudmise. Ilm oli ilus ja polnudki ammu Pühajärvel paadiga sõitnud.
Tahtsime minna laskesuusatamise MK etappi vaatama, aga selgus, et olin kuupäevad saasi ajanud ja võistlus sai eile läbi. Selle asemel siis vaatame kohalikke looduskauneid kohti ja nopime mõned aarded. Sai ka teised saared läbi käidud.
Märkamatult olimegi jõudnud päeva viimase saare juurde, kust eelmise juurest tundus nüüd, pärast mitmeid sadu meetreid mööda jääd kõndimist, vahemaa lausa naeruväärne. Kui päeva alguses uisutasin mööda jääd jänesega, siis nüüd ei näinud seda jänest enam kuskil, hoopis üks päris hulljulge rebasekutsikas tippis ja uisutas ees :) Tuli aeg hakata autoni tagasi minema ja mõtlesime, kas seda teha nüüd kahte vahesaart külastades või minna päris otse kõikidest saartest mööda. Ütlesin Helle-Marile, et kui meil juba selline eneseületuspäev selja taga on, siis võiks sama joont ikka lõpuni välja minna :) Hakkasime siis mööda jääl olnud jälgi uisutama päeva kõige pikemat vahemaad. Võrreldes tulemisega tekkis jääle tõesti väga palju mõrasid ja kui sellest Helle-Marile mainisin, siis tuli sellest selline „ei-jaa-eiii-jaaa“ vestlus :D Kui mainisin, et pärast mõrade tekkimist on vähemalt 10 sekundit aega, siis rahunes ka tema, mõnus uisusamm oli ju sees ja seisma ka ei suutnud jääda :D Nii jõudsimegi turvaliselt kaldale ja tunnistasime päeva igati kordaläinuks high five’iga. Ülimalt hea meel on, et üks jänes on nüüd geopeituse maastikul jälle vähem :P Nüüd oleks tahtnud sööma minna, aga mõtlesin, et hea oleks igaks juhuks ka infos oma nägu ära näidata, muidu näeme enda pilte äkki õhtuses Reporteris, juures kiri "Pühajärvel kadunud" :D Enne söömaminekut sai arutatud ka teisi eneseületuse hõnguga aardeid ja tuli välja, et kaaslane lisaks kõigele muule ka kõrgust kardab. Selle peale vastasin, et kui ma ei eksi, siis sa kartsid täna hommikul ka jää peal kõndimist ja vaata nüüd, millega sa täna hakkama said :) Nii et Helle-Mari, küll ma kunagi su sinna Ööbikuoru vaatetorni ka vean, selles võid täitsa kindel olla! :)
Aitäh karuonu & co tiimile aarete eest, meil oli tõesti tore päev! :)
Viimane saar oli meeldivalt eelmise kõrval ja siia jõudmiseks kulus vaid paar minutit. Nüüd tuli jalge alla pikk tee kõikidest saartest mööda tagasi turvalisesse parklasse. Ja see käis ikka päris korraliku psühholoogilise enesevõitlusega, sest päeva peale oli jääle rohkem vett kogunenud, see kohati lainetas jalgade ümber ja jalad olid mõlemal juba lirtsuvalt märjad. Kõhud olid tühjad nagunii, aga see oli viimane meie mure sel hetkel. Päris mitmel korral tekkis tagasiteel meie astumise peale niidistik jalgade alla ja hoidsime ühtlast tempot, et mitte seisma jääda. Ju tegelikult olukord ohtlik päris ei olnud, sest jää oli vast kihiti, vesi vahel, aga me ei hakanud riskima. Kui juba puhkekeskus paistis ja jää muutus krobelisemaks, kadus ka jää pragunemine ja läksime lausa julgekski. Plärasime ja tegime nalja, kuni olimegi tagasi turvalisel maal. Mõnele hulljulgemale geopeiturile ei olegi see ehk nii eriline seiklus, aga minu jaoks oli see uskumatu eneseületus, hirmudega võitlemine ja pidev psühholoogiline mäng. Mul on nii hea meel, et Kerli oli nõus minuga koos tulema ning veetsime koos ülimõnusa päeva. Premeerisime end pubis söögi ja joogiga ning tagasiteel võtsime ka mõned maisemad aarded. Aitäh peitjatele!
Auto maantee äärde ja taas matkama, nüüd oli plaanis 3tk ära võtta. Taas mõnus matk. Tänud peitjale.
Kurrunurruvutimaal uudistasin natuke auklikuks toksitud geograafi kände ja siis panin nime logiraamatusse kirja. Tagasi üle järve kõndides vilksatas isegi päike korraks pilve tagant. Tänud kõikide saarte aarete eest!
Erinevalt Priidu halltoonides pildist oli tegu imeilusa klaari hilissuveilmaga :)
Õnneks oli kohalik paadilaenutus täitsa avatud ja saime omale sõiduvahendi laenutatud. Sõitsime sellega kohe kõige kaugemasse punkti välja ja külastasime esimesena seda saart. Aarde endaga läks kiirelt, tänud peitjale!
Siia sai ujutud Kloostrimäe aarde saarelt. Sest mis mul ikka üle jäi. Lõpu poole pühkis mingi libedalt kare ollus vastu mu kõhtu ja ma juurdelsin oma eksistentsi üle.
Tänasel paadisõidul leitud esimene aare. Tänud peitjale!
Mõne aja eest Otepää ümbruses aardeid lantimas käies jäi silma, et Pühajärv puha kollaseid täppe täis. Ju mingid mõistatused, küll jõuab uurida. Selgus, et oligi mõistatus, aga mitte liiga keeruline. Leidsime hea veeskamiskoha, geomobiilile õhk sisse ja minek. Kohalik rahvas oli ilmselt vermimas või kopraid kiusamas, igatahes aarel oli rahulik ja aare andis end kiirelt kätte. Aitäh.
Maailmas ei leidu vist palju inimesi, kes saaksid öelda, et nad on Kurrunurruvutisaarel käinud. On au kuuluda nende väheste hulka ;) See oli Pühajärve neljast saarest kolmas ja viimane, mille tol päeval ujudes vallutasin. Kloostrimetsa tammed paistsid küll kiviga visata, aga tegelikke meetreid arvestades jäi see siiski järgmiseks korraks. Peale aardeleidu jäi veel tagasi Inimsööjate saarele ujuda ning sealt juba järve lõunakaldale. Rätik oksa küljes oli heaks maamärgiks ning leidsin ilusti tee tagasi oma asjadeni. Veest välja tulles andsid seniteadmata lihased kätes oma olemasolust tunda, kuid enesetunne oli väga värske. Suur-suur aitäh peitjatele, kes andsid põhjuse neid saari külastada ja niisama sulistamisele ka vahelduseks mingi mõtte. Asukoha poolest on Pühajärve saarte aarete näol tegu kindlasti ühtede mu lemmikutega :)
ma ei tea miks aga siin ei julgenud minu kaaslased paadist välja tulla ja pidin üksi logi kirja panema, tänud juhatamast.
Kloostrisaare juurest vaadates ei saanudki hästi aru, kumb saar nüüd lähemal on, kas Kurrunurru või Inimsööjate oma. Kaardi järgi peaks parempoolne lähemal olema, vaadates tundus vasakpoolne. Võtsime esmalt siiski suuna Kurrunurruvutisaarele ehk parempoolsele. Siingi leidsime aarde kiirelt, kuna geoplats oli ilmselge. Täname. "häštäägtalvelkuilumionmaasjajäljedeessiisongpsitaleitav".
Parkisime kelgud saare serva (oh, mis sädelevad fotokompositsioonid!) ja sammusime aarde suunas. Päris naljakas on pärast libisevat liikumisviisi viljelemist kõndima hakata. Aare kiirelt leitud, leidisme ka georaja, mis kahte saart ühendas. Jätsime kelgud meid ootama ja tegime treti Inimsööjate saarele kahel, st neljal jalal.
Vahva idee teil see saarte idee, toredad peitjad, meil rõõmu kui palju!
Pühajärve saared 6/6 Ka järve viimane aare paljastas oma asukoha kiiresti. Ees ootas pikk tagasitee mandri peale. Suur tänu vaeva eest aare siia peita. Võrratu matk imeilusa ilmaga.
Saatsin meest Tartu maratonil ja käisin korjasin need kaks viimast saart geopunkte ära. Kuni Kloostrisaareni oli saanijäljed ja edasi sumpasin ise. Õnneks sai kiirelt leitud!Aitäh peitjale!
Ilm oli suurepärane. Mõnus tuulevaikne ja päike piilus pilve tagant. Olud olid veel paremaks läinud, kui olid matka alguses. Meeleolu väga hea, ideaalne päev nende saarte külastamiseks. Aitäh aarete eest nendel saartel!
See saar oli meie saare-tuuri viimane. Logisime aarde, möödusime kalameestest ja võtsime suuna maismaale. Vahepeal vaatasime kuidas tõuksijad tõukavad. Ise proovisime mini-suusatamist, aga kui suuski all polnud, saime paremini edasi. Tore oli. Tänud.
Kloostrisaarelt võtsin kursi lõunasse. Üritasin paremat rada leida, sest seal kus tuul lume õhukeseks tuisanud, oli oht jää ja peki kokkupõrkeks, mis ei ahvatlenud üldse. Mingid sula aegsed konarused leidsin ainult, need ei olnud mugavamad. Hea, et sai pilgu saartel hoida, sest lumi oli nii ühtlaselt valge, et silmal polnud millestki kinni haarata. Kuni mõtlesin polaarmatkajate peale hakkasingi jõudma juba saare randa. Seljataha vaadates paistis mingi suurem jälitajate jõuk tulemas umbes Angunina-Kloostrisaare joonel.
Siin nägin kaldas ka sookolli suusa jälgi ja lootsin tema sabas õigesse kohta jõuda. Paraku oli ta pisut eksitavaid radasid ka sinna jätnud, nii tuli mul ikka elektroonika abi kasutada, et mitte kõiki jõnkse kaasa teha :)
Pikalt uudistama ei jäänud ja eks ta suht tilluke saar oli ka. Jälitajad olid keset järve seisma jäänud ja siis hargnesid kahte leeri kummagi kalda suunas laiali. Olid kelgumatkajad. Mina seadsin sammud inimsööjate saarele.
Aitäh :)
Geotuur 5/10. Plaan oli Munakal natuke lauda sõita, Pühajärvel murdmaad ja selle jooksul ka 10 aaret noppida. Küll on tore, kui saab mitu hobi ühendada. Hommikul just seda silmas pidades viskasin oma klassikasuusad geomobiili. Mida sa ikka selles lume-vee supis kõnnid, suusatades saab palju kiiremini, kuivemalt ja ohutumalt. Ja no mis saab olla parem, kui ühe hobiga tegeledes saab teise hobi aarded kõik kätte. Kloostrisaarelt võtsin suuskadel suuna sellele Kurrunurruvutisaarele. Ikka paaristõugetega. Kohapeal läks kiirelt, logi kirja ja suund edasi, inimsööjate saare poole.
Kui juba Pühajärvel olla ja jää olud soodsad tuleb võimalust kasutada. Jalutasime siis kõik saared läbi ja elamused väga positiivsed. Täname kutsumast oli mõnus. Ja nüüd spa mõnusid nautima
Tänane päev oli ideaalne, et siinseid saari kummipaadiga vallutada. Alguses oli vesi vaikne ja taevas hall. Meeleolu parim saadaolevatest ;) Tänan!
Teen logisid korda. Geokanuutuuri teine päev. Mõnus retk saarelt saarele. Tänud peitjale!
Mingil arusaamatul põhjusel on see päev mul mälust nagu välja pühitud. Aarded kõik logimata. Kas tegemist 13. kuupäeva maagiaga või? Igastahes koos me seal järve lainetel saarte vahel mõnusalt loksusime ja aardeid avastasime. Kõige enam meeldis mulle randumist otsida ja põnevusega selle toimumist korraldada. Saared olid ise väga põnevad. Aitäh aarete eest nende saartel!
Tänane teine saarekene, kuhu kanuudega lähenesime. Oli vist saarekestest üks madalaima kaldaga saareke. Edasi Kloostrisaare tammede juurde. Tänud peitjale.
Teine saar Pühajärvel meie väiksel seiklusel kanuutuuri käigus. Jällegi oli tegemist kaldast üles saamisega. Saar ise väga ilus.
Väike meenutus meie aardetuurist:
https://www.youtube.com/watch?v=ztaDwAIMP5I&feature=youtu.be
Alguses panime kõrkjatepoolsesse randa ja kohe kuidagi ei tahtnud ligi pääseda. Siis otsustasime kõrkjavaba poolt kasutada ja kõik läks siis juba lihtsalt ja libedalt. Tänud peitjatele.
Otseteed tammede juurest. Jõuallikas oli juba asjale kenasti pihta saanud ja sõudis tõrgeteta õigesse kohta. Liisi tuli appi leidma, aga kuna saarel vohasid nõgesed, siis kulus selle paariteist meetri läbimiseks ikka omajagu aega ja kisa. Toos ka ehmus selle peale ja tõmbas ennast sisse ega andnud enne näole, kui Liisi oli paati tagasi läinud ja kõrvetada saanud koivad vette pistnud. Siis ilmus aare kenasti nähtavale ja lasi ennast logima. Nõgeste tõttu rohkem ringi vaatama ei hakanudki, lükkasime paadi kaldast lahti ja asusime väina forsseerima. Aitäh kutsumast, suvel on siin tõepoolest lahe!
Ei olnud saarel ei kurde ega vutte ja Pipi oli ka kuhugi ära aihtunud, aga päris uhke tunne oli uude raamatusse oma nimi esimesena kirja saada. Kohe täitsa ftf-i tegemise tunne tuli. Tänud.
Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukka ega tema isa Eefraimi ei kohanud. Aga aarde leidsime. Peale aarde leidu tuli ainult väike ideede rünnak, mida küll see vihje võis tähendada.
Kuna ilmaolud olid jää tekke osas väga soosivad olnud, siis ei jäänud muud üle kui saareaaretel järel ära käia. Päeva põhieesmärgile lisaks sai ka teepealt leide nopitud ja kõigele lisaks veel ilus ilm ning kokku tuligi üks hea päev. Tänusõnad lähevad kõigile asjaosalistele
Tulime siia juba Kloostrisaarel kohatud uisutajate sabas. Aare end kaua ei peitnud. Nimed said kirja ja suund viimasele saarekesele võetud. Aitäh peitjatele!
Vihje ajas hirmsat moodi segadusse. Seisime metsaall ja üritasime paika panna järgnevaid akrobaatika ja turnimiskavasid. Õnneks enne tegutsema asumist keerasime korraks pead, sest aare oli mõne meetri kaugusel täpselt silmade kõrgusel. Aitäh!
Siia nurruvate vuttide manu oleks muidu tegelikult pigem suvel ujunud, ainult tõsisemat pingutamist nõudev distants Kloostrisaare ning lähima mandrikalda vahel pani mõtlema, et ühekorraga kõiki saari skoorida oleks jää peal oluliselt kiirem. Mitte, et see kiirus nüüd alati kõige tähtsam oleks, aga paljukest ma siis ikka Nuustakule jälle satun. Pealegi kõrge õhuniiskus kombinatsioonis külma tuulega oli kõik puuoksad nii kaunilt ühtlase valge kihiga katnud, et vaatepilt meelitas järve äärde.
Kurrunurruvutte oleks küll tahtnud kohata, kuid kahjuks olid nad vist kalale läinud. Tänud!
Lugesin varasemaid logisid ja liikudes põhja poolt loobusime läbi roostiku murdmisest ja leidsime sildumiseks üsna hea koha lõuna poolt. See tähendas küll järgnevalt kulgemist läbi juba kirjeldatud sõnajalvälusid ja lihtsalt võsastunud metsa. Aare oli loodetust lihtsamini kättesadav. Oleks vast roostikuvabalt saanud maabuda ka aardele lähemal, mine tea, ei proovinud ju
Leitud. Palju sääski, parme ja kõrvenõgeseid
Olles lugenud kaaslaste ebaõnnest saare lähistel ei hakanud me oma kalleid lante üldse välja tirima vaid vaatasime kuidas kohalikud kalu püüavad. Nende sõnul kala ikka oli, nii et pann ikka naeratab õhtul. Meie üritasime aga mõlada ja tundus, et oleme juba rohkem kui sada kilomeetrit seda vett kühveldanud, sest käed olid juba täitsa väsinud, kuid lõppu ei paistnud kuidagi. Lõpuks saime saare juurde ja kuna roost läbimurdmine nulli osutus natuke keeruliseks randusime natukene eemal ja kõndisime mööda kindlat maad nulli. Aarde leidsime ka ja kanuu kandsime kõiksugu andameid servani täis.
Tänud!
Kalamehed lahkusid ja sain parkida nende asemele, teeäärde lumevallide vahele taskusse.Saar oli veel nähtav ja enne logimist lampi veel vaja ei läinud.Tänud!
Geograafi juurest mingi osa mööda maad, ma ei tea kustkohast Margus läks järvele ja eks mul tuli siis kannul püsida. Jalad vettinud, mulisevad augud muutsid ebakindlaks...aga minna ju tuli. Margus utsitas ka, et kui tahan ikka viiendale saarele ka jõuda, siis tuleb tempot tõsta. Üritasin siis :) Õnneks otsingud raskust ei valmistanud. Aitäh!
Koos suurema jõu ja nõuga külastasime ära kõik keset Pühajärve asuvad saared ning aared. Liikumine oli nagu ta oli. Kohati kuiv ja kõva, siis jälle märg ja pehme. Õnneks selle pehme, vesise ja lörtsise all oli tugev ja kandev jää. Nii jõudsime kõik elusalt ja tervelt tagasi. Täname aarde eest.
Kolmas Pühajärve saartest. Valisime lühema tee saarelt saareni. Tänud.
Teisel päeval tegime kõikidele viiele saarele tiiru peale -alguses kolm alumist, pärast Sõjatamme juurest Valved-Salmed. Vahepeal oli järvejää viis pluss, teises kohas oli vett jää peal ja pidi natuke ette vaatama, kuhu astuda. Mõnus jalutuskäik. Tänud peitjale!
Hirmus pusserdamine oli ka sellele unistuste saarele, kuid kohale jõudsime me kõik ilusasti, aitähh selle eest!
See oli kolmas aare sel hommikul, otsijate grupp jagunes kaheks: ühed läbisid Pühajärve saared päripäeva ja teised vastupäeva. Mõnus jalutuskäik, tänan aarde eest!
Leitud. Aitäh!
Eilne plaan Pühajärvele tulla realiseerus alles täna. Jätsime autod tee äärde ja hakkasime astuma. Teised läksid kõigepealt Kloostrisaarele, mina Kalmeri, Helbe, Leo, Allani ja Karoliga tulime hoopis siia. Järve peal oli palju allikaid ja neist tuli osavalt mööda põigelda. Leid tuli kähku. Aitäh!
Geonädalavahetuse teine päev, nüüd sai koos teistega ka ülejäänud saared ära külastatud.
Leitud! Tundub, et aardekonteiner on oma peidukohta muutnud, sest varasemaid logisid lugedes on vaja olnud ronida aga hetkel seda teha polnud vaja.
Nüüd saab meie seltskond rõõmsalt seletada, et oleme Kurrunurruvutisaarel käinud aga Pipi Pikksuka isa seal küll ei kohanud :P
Inimsööjate juurest põgenesime kõrvalsaarele, kus meid palju sõbralikumalt oodati :)
Ja juba saigi otsa meie jäine tiir Pühajärvel - siit otse mööda uisu-suusarada puhkekodu juurde tagasi tegi kokku 6,4 kilomeetrise ringi. Tänud kutsumast!
Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.
Tänud peitjale :)
Kõik Kurrunurruvutisaare elanikud olid parasjagu järve peal. Ketrasid auke jäässe ja proovisid kalu välja sikutada. Kuna me külakosti kaasa ei võtnud, siis jäime ka tühjade pihkudega. Kritseldasime oma nimed vaid saare logiraamatusse ja saime enda Pühajärve matka lõppenuks kuulutada. Tänud peitjale neid saari tutvustamast koos huvitavate kirjeldustega!
See saar jäi täpselt inimsööjate saare ja autode vahele. Aarde tuvastasime üsna kiiresti, Liis kehastus ahviks ja ulatas teistele konteineri. Tiimitöö. Sellega saigi saartele tiir peale ja võis autode poole suunduda. Taaskord tuli georonti paela abil käivitada. Aitäh peitjale.
Liis mängis Pipit ja varsti oligi aare käes. Tänud peitjale!
Liis ronis vabatahtlikult, teised lõõpisid all. Aitäh peitmast!
Liis kõõlus seal kurrunurruvuti kombel. Teised logisid. Tänud peitjale!
Minu lemmik nendest saartest - siin sain ise aarde järele minna ja tagasi ka panna. Aitäh!
Kaotatud landi, katkiste kummikute ja vaese grillitud inimese viimse tühja puhkepaiga avastamise kohad olid jäänud seljataha. Vahepeal oli kalamees märgade sokkidega paadikaaslasele lohutuseks uue landi spinningu otsa sehkendanud. Ilus, suur ja raske, nagu peab, et sügavast järveveest mõni purakas välja püüda. Hea meel, et selline hool ja varbad ei tundunudki enam nii külmad ja üldsegi tuli päike ka pilvetagant välja. Paistis nii eredalt, et tuli lausa prill ninapeale panna. Kolmanda elegantse viskega lendas eelnevalt hoole ja armastusega sinna pandud raudselt-sellega-tuleb-kala lant koos kõige trossiga järve. Paljas tamiil jäi ridva otsa lotendama... Ilus päev jätkus. Kuna püük jäi pooleli, kupatati landitu saarele aaret otsima. Niiii. Väikesed võsaponnistused ja oh, näe, lahe puuu. Oli jah. Ei pidanudki kaua otsima! Logi kirja ja paati. Vahepeal oli spinningule uus lant otsa saanud. Äge! Valve ja Salme juba ootasid. Saime poole mere peale, kui päike uuesti ennast näitama hakkas. Kätt peas olevate prillide järgi sirutades selgus.... ET NEED ON KADUNUD! Mis krdi päev! ? Uut viset sooritades lenda ka see lant vetevana meelevalda. Pakkisin seepeale püügiriista kokku, sikutasin rullilt tamiili maha ja kükitasin mõtlikult uue väljakutse poole vaadata. Uus saar, mida järgmiseks?
Kolm saart olid nüüdseks edukalt külastatud, kaks veel jänud. Loomulikult jätsime Inimsööjate saare viimaseks. Sest siis on vähemalt enne lõppu üks, siinne leid rohkem. Võidab see, kellel on surres rohkem leide (geopeituseteemalise lauamängu (nime) idee).
See saar osutus hoopis teistsuguseks kui kõik teised. Tõesti olid kohalikud sõbralikud, pugesid meite tulekuks sõbralikult peitu, läksid ilmselt kopratõpranahku kokku küttima. Meid võttis vastu hoopis sõnajalavälu. Nende kaunite taimede istutamisega pole kohalikud kitsid olnud. Jalutasime sõnajalgadega palistatud alleed mööda aarde poole. Vahepeal käis jalg krõps ja krõps millegi vastu. Tõmbasime siis vete poolt uhutud taimede alt plastpudeleid välja, et needki paati tarida, kus nende klaasist ja plekist sugulased juba ootasid.
Aare leidus minul pärast seda, kui Marje oli paar minutit mulle öelnud kuhu poole oma pead keerata. Ma olin juba õiges kohas, ka kõrgusel, aga tops jäi ikka pikalt peitu. Pärast logimist kraamisin aardepuu külge topitud tüja vorstipakendi ära.
Aitäh Aarele laheda kirjelduse, täpse koordinaadi ja vahva taimestikuga saare eest! Aare korras, ümbrus ka nüüdsest pisut enam.
Kui see peaks jääma minu viimaseks logiks - ikkagi Inimsööjate saarele minek - siis olge te kõik ka edaspidi tublid peitjad ja otsijad. Mul on olnud au mõned aarded siin kodusel maal üles leida. Mõned ka soojadel maadel, kus teisigi kurrunurruvutte elab. Tänan kõiki kaasvõitlejaid, kaasleidjaid, (kaas)peitjaid, kaasteelisi ja muidki pudulojuseid. Ühtlasi tervitan oma ema ja isa. Oli tore elu. Aitäh! :-*
Aerudega veidi vehkimist ning aegu näinud nõrok puudutas saare-randa. Krants pani jälle krabinal saarele ja mina tema järel. Mõned minutid läksid ikka aega enne kui vihjet lugesin ja logi kirja pistsin. Tänud!
Oi mulle meeldis see peidukoht… ja see, et Laur konteineri kättepüüdmisprotsessi ikkagi enda peale võttis, üksi oleksin siin pusserdanud ilmselt tunni… :D. Sekretäritöö jäi siiski minu osaks ja nimed kirjas, hakkasime sättima ennast eemalpaistvate tammede juurde seiklema…
Teine peatus laupäevasel saareretkel. Sellega läks tunduvalt kiiremini. Juba oli teada mida otsida ja ka vihje oli abiks. Hommikul sadanud vihm tegi kättesaamise muidugi võimalikult keeruliseks aga ei midagi ületamatut :) Tänud peitjatele!
Korraks oli tunne, et kas ei leiagi või?! Kuid siis Simmo märkas ja oligi olemas. Aitäh!
Kurrunurruvutisaar oli esimene saar meie Lõunamere rännakul. See sai kenasti leitud ja aare niisamuti. Aitäh!
Siin oli leid oluliselt kiirem: null täpne ja silm teadis, mida otsida. Aitäh!
Saare lähedal oli ankrusse jäänud veel üks paat, kuid meie ei lasknud ennast häirida, sest sealsed asunikud tegelesid pärnaõite korjamisega. Suundusime vapralt aaret otsima, isegi nõgesed, mida me teiste saarekeste peal peaaegu et ei näinud, ei häirinud nii väga. Siin läks meil vist küll otsimisega kõige kauem aega, aga kätte ta saime. Aitäh!
Tuli käsk lapselapsed hoiule võtta paariks nädalaks. Otsustasime siis meeldiva ja kasuliku ühendada. Pühajärve saarte vahel kurseeris kummipaat-takso nimega Fishman 400, mõnusa vaikse elektrimootoriga. Einaril ei õnnestunud seekord ühtegi aaret otsida, kuna viis meid saartele laiali, andis siis paadijuhtimise Kristale üle ning oli hiljem autoga paadi vastas. Mis viga nii aardeid otsida. Kahjuks armastavad lätlased Pühajärvel peale särgede ka FTF-e, nii et kõik olid ära näpsatud. Olime siis peale Martinit ja Rudolfit kolmandad leidjad. Aitäh peitjatele.
Inimsööjate saarelt üle lahe siia ja aaret otsima. Päris äge alustaimestik oli siin - suured sõnajalapuhmad ja täielikult sammaldunud mädanevad rondid jätsid veidike Jurassic Park mulje kohast.
Meie mõlema gepsud nõustusid siin ilusti nulliga, vihjest oli samuti kasu.
Aitäh!
Supsti-vupsti inimsööjate juurest üle lahe. Õnge kahjuks polnud, aga õige koha leidmisega oli niigi raskusi. Üllatuseks oli see esimene saar, kus meie oma nullid peitjatega täpselt samasse kohta saime. Ja isegi paat polnud vahepeal minema triivinud! Aitäh peitjatele vahvale ettevõtmisele sundimast!