Purunenud viadukti

Lähenesime valelt tasapinnalt. Mina otsida ei saanudki. Kaaslane püüdis parimat kuid tulemust see ei andnud.

Katse nr 1. Igaks juhuks nummerdan. Tundsin puudust suvalistest pükstest. Pidin ettevaatlikult tegutsema, roomamine oli välistatud. Järgmine kord mugavama riietusega.

Jäi ka meie eest peitu.

Se nüüd kolmas kord seal ronimas käia. Nu ei leia.

Otsisime mis otsisime, aga lõpuks sai külm meist võitu ja seekord jäi leidmata.

Ei tea kas geopimedus tõesti nii tõsine täna, aga no ei leidnud, ja otsisime kaua ning põhjalikult.

Sai otsitud küll ja ei leidnudki. Kakerdasime seal sillal ikka päris tükk aega, enne kui käega lõime ja edasi suundusime. Teinekord ehk leiame ülesse ka.

Ei saanud otsida. Parkisin auto ja olin valmis juba välja asutma, kui tähelepanu tõmbas tisel pool, viadukti peal toimuv fotosessioon. Modelliks noormees ja fotograafiks vanem härra. Kuna vaikselt ei olnud võimalik aarde juurde hiilida, sõitsime edasi.

Kolmandat geotuuri päeva rattaga Ida-Virumaal alustasin selle aardega. Google maps juhatas mind ülevalt kohale sõitma, mida oleks võinud ka teha aga alt tundus lihtalt lähemal. Algatuseks ronisin siis päris üles välja. Tutvusin koha ja vaatega. Ehmatasin väikest madu, kes vinkadi vonkadi kiirelt peitu puges. Julgus kuhugi nurga taha käsi toppida oli nullilähedane. Nii ma siis lootsin, et ehk hakkab ikka karbike kusagilt nurga tagant silma aga ükskõik, kui palju ma silmi punnitasin, siis seda ikkagi ei juhtunud. Rongiliiklus oli üsna tihe. Mitu kaubarongi ja üks reisirong sõitis mööda. Aga see sild on ikka täitsa katki nagu mina oma hirmudega. Ega vast üksi siia enam tagasi tulla ei taha, kui keegi mulle just vahepeal sellist kepikest ei kingi, millega nurga taha vaadata saab ja karbid peidikust välja toob.

Sai ronitud seal päris pikalt aga ei miskit.

Enda arvates olin kaval ja läksin mööda teed kohale ja otsisin ja ei leidnud. Pärast ära sõites nägin, kuhu tegelikult oleksin pidanud minema...

Leidsime ainult tühja kilekoti, aaret aga mitte. Palume peitjal kontrollida :)

Leidsime vaid musta prügikoti.

Kõik augud ja nurgatagused said mitu korda kahe silmapaariga ja nelja käega läbi käidud, fotode ja filmiklippide tegemine ka ei aidanud. Pärast pikka otsimist helistasime sõbrale, kes kinnitas, et olime õigel teel, must prügikott, mille seest nemad aarde leidsid, oli karbita.

Jäi leidmata.

Teel rogainile tegime peatuse ja kiirel pilgul sai natuke ringi vaadatud aga midagi silma ega näppu ei jäänud.

Üleliia paljuaega ei olnud, esimese 10 minutiga leida ei õnnestunud.

Õhtupimeduses mitteleid. Aga ärge muretsege, aare on olemas. Järgmised otsijad olid edukamad :)

Otsisime aaret kahel päeval. Peale 5 kaubarongi otsustasime loobuda.

Siin olime ka arvatavasti pimedad, kuigi pole välistatud, et on jalutama läinud.

Üks mitteleid teeb aarde ikka tõeliseks aardeks. Turnisin kohale, aga jäine tuul tahtis riietusest kõik väljapaistvad osad jääkamakaks muuta, nii vaatasin suht pealiskaudselt asja üle. Lisaks tundub, et ma polnud isegi päris nullis. Noh, mis seal ikka. Kunagi ilusama ilmaga ongi mõnusam seal askeldada.