Esimene kord kohal käies arvasin, et olen pime. Teisel korral aardest juba pisut rohkemat informatsiooni omades olin jätkuvalt sama pime. Otsustasin Sandrilt ühe vastuteene sisse kasseerida ja uurisin, kust tema selle viimati taastatud variandi täpselt leidnud oli. Päring lõppes sellega, et varemleidja laekus isiklikult kohale ja kinnitas, et topsi pole.

Ei noh, kui kivi, siis kivi :) Aga kuna üks muguema kivil päevitas ja tema lapsed mööda kive möllasid, ei jäänud kauaks otsima. Juhtus veel üks geopeitur ujumast tulemas ja vaatas korraks veel üle. Ju siis võib olla hoopis kadunud.

Sai igast kohast otsitud. Lihtsalt polnud.

No ei leia. Poleeri palju tahad. :(

Ei leidnud.

Sai ka kõik kivid üle vaadatud ja ei miskit, peduka leidsin mis tundus reaalne ja ei miskit

Nu, käisime kohal ja ei leidnud. Ei aidanud ka see kui abivalmis kohalik tädike kohe õige koha ette näitas, ise rääkis:"Siit nad võtavad ja panevad tagasi.". No tühi ,mis tühi. Tänud.

Aga vikerkaart mere kohal nägime.

Nu ei ole mul selle aardega õnne. Kui ma viimane kord siin käisin, siis nägin aaret, mis oli kinni külmunud. Sellel korral, aga huvitaval kombel aaret samas kohas ei olnud. Vaatasin ka mujale, aga ei jäänud midagi silma.

Üks peidukas nagu oleks olnud aga täna ei leidnud midagi.

Kahjuks täna ei leidnud veel, kõiki võimalikke kohti läbi ei otsinud ka vähese aja tõttu.

Parkisime ära. Eemal rannas olid mugud. Otsisime, ei leidnud. Viisime koera rannaga tutvuma, talle ja mugudele see plaan meeldis. Tagasi tulles otsisime veel veidi. Meist leidmata see aare jäigi. Päris igale poole oma kätt seal toppida ei tahtnud ka.

No ei õnnestunud täna. Kohalikud kivid said üle poleeritud

Täna ei õnnestunud leida. Proovin suvel uuesti soojema veega. Sai ka mitu korda sisse astutud :)

Selle päevase viimaseks aardeks plaanisin aaret, mida me olime Janariga ju leidnud aga jää tõttu kätte ei saanud ning jäi logimata. Seekord käisin kõik kohad läbi taskulambiga aga ei midagi. Kas tõesti olen nii pime? Eks siis tuleb mõni teravama silmaga tegelane kaasa võtta kolmandal korral.

Nagu ka kõik eelnevad kirjutajad on maininud: karpi näed, aga kätte ei saa. Jäi ka meil natuke rammu puudu, et seda kivikest kohapealt ära nihutada ja karp välja raiuda. Nagu onu Svarst ütleb: I`ll be back!

Jõudsime ringiga siis sinna küljele, et võtta järjest kolm aaret. Esimene neist küll lõpuks pimedas avaldus aga välja ei tulnud. Jää hoidis liialt kõvasti kinni. Aga ongi põhjust minna uuesti nt mõnel sumedal päikeseloojangul. Aarde saab väikese jalutuskäigu jooksul seal rannal ka siis logitud.

No tegelikult ju leidsime, katsusime isegi karbi serva (töökinnastega, lugedes eelnevaid värvikaid pissijutte;)), aga see oli tõesti ilmselt jää sees kinni. Meie jaoks nagu pigem leid, aga logida ei saanud..:(:( Koht (meri) oli ju kaunis, eks tuleb millalgi siis uuesti tulla..

Aarde leidsime, isegi katsusime, kuid jää hoidis aardest nii kõvasti kinni, et isegi pärast pikka pusimist ei õnnestunud meil seda kahjuks kätte saada. Tuleme soojemal ajal tagasi!

Pime ja väga tuuline oli, nii et kui esimeste minutitega ei leidnud, sai selleks korraks motivatsioon otsa. Millalgi parema ilmaga tagasi ja siis jääb loodetavasti aega ka ümbruskonna aarete jaoks.

 7 

On 23. juuni õhtupoolik. Passin juba mitmendat tundi toas ja ootan, et vihma hakkaks sadama. Sest nii ma ju ennustasin. Aga ei mingit sadu, kuigi pilved on tihedad. Kõik on täiesti vaikne ja rahulik.

Ja ometi oli mul nii hea plaan. Kavatsesin minna Parika Väikejärve juurde tagasi. Minu unelmaid täitis üks kindel kujutluspilt, mis ketras end mulle ette nagu mõni film:

Järveäärsel piknikuplatsil notitab õnnetu seltskond vaikides ahtakese varjualuse all ning tarbib alkoholi. Vett kallab kui oavarrest. Lõke on ammu kustunud, sest kellelgi pole isu seda sellise paduka ajal turgutada. Varjualune on nii kitsas, et kogukamatele isikutele tilgub sealt vesi krae vahele. Ainus võimalus ebamugavustunnet vältida on juua rohkem viina. Kõige järvepoolsem piduline pingil on kõige rohkem läbi ligunenud ning selle kompenseerimiseks kõige enam alkoholi tarbinud. Ta suudab vaid klaasistunud pilguga oma vastasnaabrit jõllitada ning koordinatsioonivaba liigutusega pudelit kummutada. Keegi ei lausu sõnakestki.

Ja siis ühel hetkel kargab puu tagant välja üks veidi hullunud pilguga habemes tüüp, kaks nimetissõrme püstolina ette suunatud ja karjatab:

"HAA! EKS MA ÜTELNUD!"

Järgmisel hetkel kargab ta jälle puu taha tagasi ning kaob sama äkki kui ilmuski.

Mis, pagana pihta, see veel oli? Jahmunud seltskond vahetab üksteisega ähmaseid pilke ning üritab puurida ümbritsevat hämarust, asjatus lootuses leida sealt veel kummalise häirija tumedat kogu. Järvepoolseimal tüübil hakkab sellest silmade pööritamisest pea ringi käima. Ta oksendab kaasistujale sülle.

Oijah, selle pildi eest annaks kasvõi pool maksa ära. Lugesin, et inimene pidi saama 30% maksaga hakkama. Ongi hea, kuluks märjukest vähem. Niisuguseid mõtteid mõlgutan ma oma teist neljaeurost käsitööõlle libistades ning aknast välja vahtides. Kell on juba kümme läbi.

Peas küpseb teine plaan. Võtan ratta ja sõidan öö jooksul kõik Viimsi poolsaare peod läbi. Igas kohas teen foto ning panen hiljem maratonpeo kollaaži fesarisse üles. Ja laike tuleb.

Loomulikult korjan tee pealt ka kõik plastikkarbid üles.

Hea plaan.

JÄRGNEB...

 1 

Üks mugupatrull oli täpselt nullis vahti pidamas.........Eks kunagi uuele katsele.

 4 

Õhtune hängimise koht romudega noortele. Saime küll oma iluduse ühe kivi ette katteks, aga ega suurt otsida ei saanud. Lugesime hoopis kajaliisi logi ja nentisime, et vajalikud abivahendid puuduvad. Häda ei tulnud ...