Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Eestis ehitati esimene kitsarööpmeline raudtee Kunda tsemenditehasesse 1886. aastal,sellele järgnes 1888 aastal (Tallinna tramm). Esimene kitsarööpmeline rongiliiklusega raudtee ehitati 1895 ja avati liikluseks 1896 (tee Valgast Pärnusse).
Nii aga mina sokutasin karbi siis Kunda peaaegu säilinud kitsarööpmelise silla juurde.Midagi ilusat seal enam ei ole,vaid silla karkass ja pehkind palgid.Kunagi taastati see sild jalakäijatele,kui sadamat praegusel ajal ehitati,aga nüüd on siis jälle puitosad mädanenud.
Aga minge vaadake ise järgi,kas ikka on nii.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_leitav (2), drive-in (1), soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6R7CD
Logiteadete statistika:
109 (91,6%)
10
5
2
0
2
0
Kokku: 128
Peame veel harjutama, painduvusest ja tasakaalutundest jäi puudu!
Ei oska maastikku kommenteerida, kuna ei õnnestunud tuvastada isegi peidikut. Kahju, logide järgi tundub maastik ülepakutud. Kergest 4,0-st ei ütleks kunagi ära. Õnneks Gundase juures läks pärast kõik hästi ja saime pettumusest üle.
Tegelikult, kui nüüd väga aus olla, siis ma väga ei otsinud ka. Redelit polnud, kõht oli täis, seega oli lihtsalt niisama mõnus poollaugunenud silla peal jalgu kõigutada, leiba luusse lasta ja elu vee peal vaadelda. Selle tulemusel nägin saarmast, kahte jäälindu ja naist ämbriga. Väga vahva kooslus, nii et teinekordki tagasi. :)
Maastik läheb iga korraga järjest kõrgemaks kui ma seda aaret külastan. Oi põrguvärk, kolmas kord ma sinna enam üksi ei lähe.
Olin spetsiaalselt selle aarde tarvis Veikolt tema vasthangitud redeli laenanud, ehkki kui Veiko selle kaadervärgi autost välja koukis, lõin juba kõhklema, kas ma seda ikka üldse tahan. Minu vaimusilmas oli Palangu pisike, peenike ja kerge redelike, mida ma jaksasin isegi 200m tassida. Aga see kolakas...
Nulli jõudes meenutasin, kust ma eelmine kord olin aaret otsinud, vinnasin redeli autost välja ja oijummel küll kui raske see oli. Lisaks peaks sellel minu arvates kuskil lapselukk peal olema, kuna see kippus pidevalt end mingisse vormi laiali ajama, kui seda tassisin.
Jõudsin kallaku juurde ja juurdlesin, kuidas ma selle rauahunnikuga nüüd elusalt alla jõuan. Pärast pisikest kaalumist jäi sõelale vaid üks variant - lasin redelil alla libiseda, et siis ise omaenda tagumiku peal alla jõuda. Kui redelit parajasti kallakul mingi juurika tagant üritasin lahti päästa, meenus mulle kinnitus Veikole, et kasutan tema vara ainult heaperemehelikult. Vaatasin seda mulla ja lumega kaetud hunnikut ja mõtlesin, kas see ikka käib selle punkti alla.
Silla juurde jõudes algas probleem kaks: kuidas see neetud asi lahti saada, mis enne kippus vägisi pikaks minema, aga nüüd ei tahtnud ka jõuga enam minna. Kui lõpuks kaks vahet lahti sain otsustasin, et aitab küll, kuna jaks hakkas otsa lõppema. Käisin selle külma ja sodise redeliga IGA sillaposti juures, kuid aaret mitte kuskil. Lõpuks sai siiber ja algas probleem kolm: kuidas selle tonnise raskusega nüüd mäest üles saada.
Juhuslikult jäi silma üks väga lumine astmestik, mis kunagi oli olnud trepp. Võib-olla oli ta seda ka suvel, kuid praegu oli see ühtlane lumega kaetud liumägi. Kuid sel oli vähemalt käsipuu. Astusin sammu ning vedasin redelit järel, astusin teise sammu ja jälle hirmsa kolinaga lohises redel kannul. Kaks korda pidin selle paarimeetrise trepi peal puhkama ja mitu korda pidin redelit jälle mingite maltsatuustide tagant lahti päästma.
Kui lõpuks auto juurde jõudsin, viskasin redeli vihaga taha ning vajusin autoistmele hingeldama. Siiski jätkus nii palju jaksu, et c:geo lahti võtta ja kaarti tähelepanelikumalt vaadelda. No krt küll, ma olin kõik see aeg rahmeldanud vale silla juures...!
Oi jah... Seda, et lihtne see aare pole, me ei eeldanudki. Kohale jõudes sai algselt ümbruskonnas turnitud, jalgratta abi kasutatud, ei näinud midagi aardega seotud. Suutsime leida mingi puidust laua, mida kasutada, kuid aare jäi nähtamatuks. Lõpuks, ahastuses, kontakteerusin Mihkliga, kes seal eelmisel päeval käinud oli, kuid ka ei leidnud. Väidetavalt ta teadis, kus aare on, kuid ei ulatanud, meil jäi pilt ähmaseks. Aeg surus peale ja lahkusime umbes 1,5 tunnise otsimise järel.
Proovisin, mis ma proovisin, aga kätte ma seda aaret ei saanud. ei tea isegi, kas otsisin õigest kohast.
Aaret nägin, aga logida ei saanud. Peab ikka redeli autosse ostma..
Natuke lühikesed jalad mul no ja ronimiseks polnud ka riided just kõige paremad. Aga no järgmisel korral võtan jalgadele pikendused kaasa ja küll ma siis logi kirja saan. Jõgi ikka mõnusalt voolas seal... süstaga võib seal täitsa mõnus kruisida olla. Tänud!