Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tegemist on 7. detsembri advendiseeria aardega.
Pole midagi lihtsamat kui jalutuskäik mööda terviserada. Nullpunkt viib sind parklasse, sealt leiad sa suunaviida. (PILT 1). Hakka näidatud suunas astuma kuni jõuad järgmise viidani (PILT2). Sealt leiad puuduoleva osa lõpu koordinaatidest.
N59 xx.xxx
E24 xx.xxx
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 75/48 |
Aarde sildid:
lahe_teostus (13), soovitan (12), lumega_leitav (2), erivarustus (2), pikem_matk(>1km) (1), matkarada (1), advendiseeria_2016 (1), rästikud (1), puugid (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6XTRM
Logiteadete statistika:
82 (85,4%)
14
1
4
0
0
0
Kokku: 101
Selline mõnusa välitööga lahendatav aare. Kui oli vaja seeriat taga ajada, siis ei hakanud pusima. Nüüd kahel erineval päeval ilusat ilma nautides logitud. Kumbagi kohta poleks ilma mänguta sattunud. Aitäh!
Lõpu asukoht ja aardeteostus jäi arusaamatuks. Maastik on rohkem kui kaks, lõpus jube mülgas, kus oleks räätsad abiks olnud. Evej. Peitjat seekord ei täna.
Ütleme nii, et ... üsna ootamatu aare.
Alguses oli kõik oodatav. Vaatasime pilte, vaatasime kaarti. Ma näitasin Tiidule, et "näe siin on see otsitav märk niikuinii". No ja kahjuks või õnneks oli mul õigus - koordinaadid saime üsna valutult kätte, kuigi astumist oli muidugi omajagu. Aga see, kuhu koordinaadid suunasid... see võttis korraks kukalt kratsima.
Vaatasime siis kaarti, vaagisime erinevate transpordivahendite positiivseid ja negatiivseid külgi, mõtisklesime logides kirjas olevate abivahendite üle... Päeva lõpuks kuidagi me sinna lõppu ikkagi kohale saime. See oli päris vaevarikas tee, kuigi võtsime geomobiili appi, nii palju kui mu tubli mobiilike suutis. Kondimootorid olid õnneks meil mõlemal kenasti töökorras, rehvid all küll veidi viletsast klassist - tavalised kummikud, räätsad oleksid paremad olnud. Aga ära seal käidud sai, kohapeal võttis Tiit kotist abivahendi välja, aga mulle tundub, et meil poleks ka ilma selleta logimata jäänud. Kas me seal õigesti lähenesime sellele karbile, mine sa tea, aga aarde kirjelduses selle kohta midagi ei leidnud, seega improviseerisime.
Aitäh peitmast! Oli täitsa meeleolukas ja lõppes ka hästi (saime mudast välja nii meie kui ka geomobiil).
Öine külm tegi jalutuskäigu nõks kergemaks. Aarde juures avastasime, et ilma abivahendita siiski hakkama ei saa. Tõin autost vajalikud vahendid ja kuldsete kätega Kaupo sai aarde kätte. Aitäh!
Mingi tee viis peaaegu et aardeni välja. 100 meetrit sai jalutada ja nimi kirjas. Tänud
Täna kaarti vaadates hakkas see juba eelmisel aastal lõpus käimist ootav punktike häirima. Ja kohe niiväga, et panin autole hääled sisse ja suundusin logima. Kohale jõudes oli natukeseks ajaks hämming, et mida nüüd, aga see läks mööda. Igatahes tore kapike siin, aga puu on tõesti vaevas. Igatahes on ta selle seitsme aastaga tahtnud ikka suuresti rohkem kasvada ja mõõtu koguda kui võimalik on. Peitjale aga tänud mõistatuse ja aarde eest
Selle aardega oli ikka tegemist. Kaks nädalat tagasi saime teise punkti ja lõpukoordinaadid kätte, aga jōge ületama ei tahtnud hakata. Täna Harjumaal tiirutades meenus poolik projekt ja mōtlesime, et tuleb ära vormistada. Mōeldud, tehtud. Päris ligi lume tōttu ei saanud, vantsaime siis jala jahuses olluses, mida parasjagu ka juurde lisandus. Leidsime aarde ja ka triki, kuidas aare avada. Paraku oli see paljaste kätega avamatu. Jalutasime siis tagasi autoni, et abivahendiga end varustada ja lootsime, et sellest ikka piisab ka. Teine ktse viis vōiduka lōpuni, ōnneks. Aga me ei saa kuidagi nōus olla sellega, millist kahju see aare puule tekitab. Palume omanikul leida lahendus, kuidas puud mitte puua!
Mingi aeg suvel sai terviserajaga algust tehtud ja koordinaadid välja võlutud. Lõppu tulemine tookord plaanidesse ei mahtunud, nii et tulime nüüd. Hetk kukla kratsimist ja oligi selge, kuidas logiraamatuni pääseb. Tänud peitjale nii mõistatuse kui aarde eest!
Koordinaatidel käisin ammu järel ja aardejahil suisa kahel korral. Esimene kord oli suurvesi ja jää : veetakistusest õnnestus paljajalu läbi kahlata aga 150 m enne aaret ülesaapa mudatakistus sai siiski piduriks. Täna oli loodus juba palju lahkem ja vägeva linnulaulu ning kitsekarja assisteerimisel sai nimi kirja. Aitäh peitjale!
Peale lõunapannkooke otsustasime veel mõned aarded leida. Üks nendest oli terviseraja .. Põld oli vee all ja jää oli vee peal. Katsetasime sügavust, sobis kõrgetele kummikutele küll.Iga samm vajus läbi. Vahepeal jää lausa kandis. Vahetult enne aaret supsasin aga põlvedeni vette. Lausa nii sügav oli. Taganesin, kallasin kummikutest vee välja, oi kui külm see vesi oli... Läksin ringiga. Autosse tagasi jõudes kuivatasin jalad ja pistsin need kuivadesse sokkidesse ja kummikutesse. Tänud
Lõpu koordinaadid sain kunagi eelmine kord, kui Lauril ja Kristelil külas sai käidud. Lõppu tol korral ei jõudnud. Nüüd jätsin kõik teised Keila aarded kus seda ja teist ning eesmärk oli see aare lõpuni viia. Siiski kaks teele jäänud aaret sai logi kirja. Esimene marsruudivalik lõppes teeremondiks suletud teega. Teine valik on natuke ringi. Mingil hetkel said sõidetud teed otsa ja edasi ründasin Subaruga tuisuvaaludest üleküllastunud võsavaheteed. Ühel hetkel oli risti üle tee selline tuisuvaal, mis kõrgus üle kapotiserva. Esimene katse, ei muffigi. Teine katse tõstis auto nina vaalu peale. Õnnestus veel tagasi tagurdada. Kolmanda katse jaoks võtsin hoogu ja lendasin karmauhh kõhuli vaalule. Kõik, kinni, lootusetult. Labidas pihku ja 15 minutit hoogsat lumeloopimist. Ei midagi. Veel mõnda aega... ja sain auto sentimeetri jagu liikuma. Siis natuke edasi-tagasi, tolerants läks iga korraga järjest suuremaks, kuni tuisuvaalust välja sain. Uhh. Siis lõppu drive in, logi kirja, Maltalt toodud TB aardesse, ja tagasi. Nüüd lendasin ikka korraliku hooga valli ja sain ühe korraga teisele poole.
Võtsin suuna Ääsmäe poole. Kuskil lauges kurvis BMW peffi pidi kraavis, noored mehed asjatavad ümber. Olid proovinud välja sikutada, aga ei midagi. Pakkusin enda abi. Kinnitasime mu veniva köie mulle konksu kälge ja robaki, esimese tõmbega lendas bemmi puksiiraas koos kinnitusega läbi stange mulle põhja alla. Õnneks ei lennanud aknasse. Siis sai hakatud nuputama, et mis edasi, mitte kuhugi ei kannata köit kinnitada, stanged kõik nii madalal. Lõpuks kinnitasime köie tagumise velje kodarate külge ja ettevaatlikult jao kaupa sikutasin bemmi tee peale tagasi.
Rohkem polnud isu seigelda täna.
Tegime uue katse lõppu minna. Eelmine kord vaid lehvitasime kaugelt aardele. Teekond parklast kuni põlluni ei olnud just väga julgustav. Vett oli teel ja tee kõrval palju, aga kelguga siiski läbitav. Õnneks viimane jupp aardeni oli vägagi tahke ja mööda mingi suure masina jälge sai vabalt aardeni kulgeda. Aarde juures pidime natuke nokitsema enne kui tops end näitas. Tagasitee oli juba palju rõõmsam, sest mõistatuse linnuke sai kirja ja häiriv täpike värvitud. Aitäh!
Kalvi oli esimesse punkti mingi hetk ära jalutanud. Teises, logiraamatu juures oli aga seni käimata. Võtsime siis plaani ja käisime ära. Karp avanes lihtsalt. Tänud!
See aare on mul kuidagi venima jäänud ja viimane aeg oli lõpp lõpuks ära teha. Kohapeal selgus, et olin valinud ideaalse aja - põllul olid väga sobivas kohas roomikujäljed, mida mööda minna ja isegi kraav oli kuiv. Olen seal lõpukandis vahel jalutamas käinud ja enamasti on seal inimtühi. Seekord jalutas minu üllatuseks isegi keegi vastu. Mõtlesin juba, et äkki keegi geopeitur, aga viimane logi logiraamatus oli läti külalise oma.
Kui esimene osa läks lihtsalt, siis teise osa läbisime ilma lapseta. Seega aare ilusti logitud ja leitud. PS! Valged tossud võib ilusasti koju jätta .
Mõnda aega tagasi, mitte väga ammu, käisime esimest osa jalutamas edukalt ning nägime ka boonusena putukaid, eluringi, rähni ja madu. Täna võtsime päeva esimeseks aardeks teise poole. Umbes 500 meetrit enne aaret sai auto pargitud, jalutuskäik ette võetud, ennast kiidetud, et enne põlluharimist siin ära käisime (sai jalavaeva vähendada) ning Kärt lihtsalt karbi kätte sai. Aitäh peitjale!
Kuna Keilas saab suht tihti käidud, siis sai pajuutude ajal alustatud ja lõpp kordinaadid kätte saadud. Täna otsustasime esimese aardena selle üle vaadata. Eravalduse silt korra ehmatas aga see õnneks oli 100 meetrit. Siia sõites lehvitasin lehmale, kes hakkad selle peale kepsutama. Aardeni saime üle põllu ise kepsutades, kus ei tundunud veel vilja peal olevat. Nagu maale oleks sattnud. Aitäh matkaradu tutvustamast!
Kunagi olime Pilt 1 juurest mingi jupi jalutanud, kuid õigesse kohta siiski ei jõudnud. Täna läksime vähe otsemat teed Pilt 2 juurde ja edasi sõitsime lõpp-punkti. Või õigemini natuke sellele lähemale. Lõppu minnes tõmbasime kummikud jalga ja sammusime kohale. Oli selline kummikuga huvitav maastik, aga mitte väga hull. Kohapeal kirusime natuke ennast, et üks vajalik abikas oli autosse jäänud. Siiski saime kotis oleva kraamiga hakkama ja konteinerile ligi. Kokkuvõtteks päris mõnus matkamine, kui seda soppa vähem oleks. Aitäh!
Algus oli kunagi varem juba tehtud, kuid lõpp jäis siis liiga kaugeks. Täna jalutasime üle enamasti kandva lumekooriku kohale ja pusisime konteineri lahti. Tänan peitmast.
Täna oli tahtmine lõpus ära käia. Tee sinnapoole oli jõhker mudamülgas, aga see polnud veel midagi võrreldes sellega, mis ootas aardega risti jõudes. Proovisin mitme kandi pealt, aga alati peale mõne sammu tegemist otsustasin tagasi mudase tee peale pöörduda. Helistasin Carolysile lootuses, et see lõpp ikka pole seal, aga sain vastuseks, et see oli sama rõve ka suvisel ajal. Miks küll peab ilusa terviseraja pealt inimesed siia kutsuma, ma aru ei saanud, aga ehk mõistan seda kui külmemal ajal tagasi tulen.
Vahepunkti tõenäolise asukoha vaatasin kodus kaardi pealt välja. Seega ei hakanud terviseraja parklast lähenema vaid sain lihtsamini. Aga kuna lõpp siiski kohe üldse ei olnud sealt lihtsalt kättesaadav, jätsin täna öösel lõppu minemata. Kunagi hiljem.
Teise aarde juurde minnes avastasime, et vot see on ka ju siin ja täitsa tehtav. Tatsasime täitsa pika maa maha. Enne muidugi saime natuke petta ka :) Kui õige info käes oli vaja veel lõppu minna. See tundus küll kaarti vaadates ebameeldiv koht. Tegelikult polnud üldse nii hull. Georajad olid sees ning kõik kulges toredalt. AItäh!
Täpipealt paras aare, mille käigus sai tutvust tehtud, et kellega siis täna geotuurile sai tuldud. Mõnusalt värvikas seltskond ja siin sain selgeks nii mõnedki geokaaslaste tugevamad küljed. Kambaga kenasti lahendatav mõistatusaare ja kilomeetrid kulgesid üheskoos kiirelt. Tore oli. Aitäh!
Tundus ju lihtne - teeme ära! Esiteks saime mõnusalt tünga (ei tea, kas omanik teadlikult nii teinud või möllab RMK omasoodu). Trotsides vantsisime veel ja veel ja veel. Oo kae imet, ongi info olemas :) Edasi läks tuliseks vaidluseks teemal, kuidas lõpule läheneda. Teooria paigas võis tegudele asuda. Aardeni viis ootamatus kohas väga kena georada. Airi läks kombele kohaselt otse... Üle kraavi. Meie aga siblisime mööda rada väikese ringiga õigesse kohta. Parklas olime veel arutanud, et vist mingit abivahendit vaja. Ähh... Tühja sellest. Kohapeal sai korraks kirutud, aga õnneks konteiner avanes. Aitäh!
No kui geopime olla, siis ei jää muud üle, kui ajusid kasutada ;) Õnneks oli tiim tugev ja suutis mu tahtmise tagasi minema hakata maha suruda. Päeva pooled sammud tulid vist siit.
Näedsa siis, peale mind veel mõni täna kohale jõudnud :) Valisin selle siin tänaseks jalutuskäiguks. Tuli ära käia enne kui karbi kätte saamine äkki taas keerukamaks muutub. Teist etappi oleks olnud toredam sügise poole leida kuid õnneks sattusin puhtjuhuslikult eelmise käija radadele. Esialgu ei saanudki kohe pihta, kuidas avada aga õnneks hakkas ikka mõte ka lõpuks tööle. Tänud!
Ohh juudas kui kaua seda piideldud sai. Vahepunkti kaupa sai seda võetud lõpu tee oli korralik aga hakkama saime. Tänud :D
Esimene osa aardest meeldis mulle väga. Mõnus oli jalutada Tuula-Keila terviserajal päikeseloojangu saatel. Kui esmane geopimedus 2. pildi juures välja arvata, läks kõik sujuvalt. Parkisime ümber ning asusime jalutama, kahjuks aga valesti ning me tee viis auto juurest uuesti mööda. Taavi oli vahepeal villi saanud ning jäi autosse ootama kuniks Exega kiirelt ära käime. Jalutasime ja hüppasime üle poriloikude kuniks meetrid hakkasid suurenema. Päris hästi aru ei saanudki, et kuidas see hea variant aardeni jõuda on. Alguses oli ehmatus suur, et ei saagi lahti ilma abivahendita. Siis aga sain küüned taha ning ka peidiku lahti. (481) Aitäh! EVEJ
PS. Natukene veel, siis on Keila täitsa roheline =)
Sai korduvalt kohal käidud, ennemalt natuke hirmutas see varustuse vajalikkus ja kuna akut võtta kuskilt polnud siis polnud lõppu ka mõtet minna. Nüüd kui pole varustust enam vaja siis oli aeg logima minna. Tänud
Vahepunktis olev info sai kunagi ammustel aegadel üles pildistatud, seega nüüd sai kohe sammud lõpu poole seada. Et rong Valingult edasi ei viinud, siis ei hakanud asendusbussiga jahmerdama ja tegin väikese jalutuskäigu. Lõpu juures õnnestus paar kitse minema peletada, aga muus osas oli täitsa ladus astumine. Aarde keidmisega ka suuremat keerukust ei olnud, täitsa tore kast, isegi ilma lisalukuta. Tänud aarde eest!
Eelmine kord jäi logimata lukku tõttu, sellest sain hiljem teada. Täna tegin rattasõidu Nõmme terviseradadelt Keila terviseradadele ja panin mine kirja. Oleks tahtnud ka õige lahendusega avada ja seda avamise klõpsu kuulda. Aitäh.
Mõistatuseosa oli varasemalt lahendatud, täna siis sai lõpp-punkti külastatud. Aitäh aarde eest!
Lõpppunkti koordinaat ootas sobivat hetke. Täna oligi see sobiv hetk. Sõitsime lähimasse punkti ja edasi läksime mööda trakori jälgi.
Tänud!
Eelmise visiidi elamused on siiani erksalt meeles kuidas me keset pilkast kõhedat ööd siia oma geotuuri lõpppunkti tulime panema. Tookordne ettevalmistus oli igati korralik, aga kast ei teinud kõssugi meie püüdluste peale. Igaks juhuks kõiki detaile ei avalikusta juhuks kui peitja peaks lõpu korda saama. Ka eelmise korra maastik jäi korralikult meelde ja autot säästes hülgasin selle kilomeetrikene eemal. Kuigi jah nüüdsed kuivad teeolud olid hoopis teised kui läinud talvel. Seekord siis läks igati lihtsalt. Hetkeks oli hämming et kas mehhanism on ikkagi taastatud. Tulin ju kaks kätt taskus ja ainukeseks kaasasolevaks abivahendiks oli pliiats. Õnnex ehmatus kestis vaid paar hetke ja siis juba saingi logimise kallale asuda. Tegelikult nac isegi kahju et mehhaanika koostöö lepingu lõpetas. Iseenesest ju igati laheda teostusega lõpp. Tänud peitjale ;)
Kõik ettevalmistused selle aarde korjamiseks tehtud. Jalutuskäik tehtud, koordinaadid korjatud, vinge särts lõpu jaoks otsitud ja kui eile siis vaatasin tänaseks aaret, oli üllatus suur, polegi särtsu enam vaja. Mis seal ikka teha, tulime kohale, tegime väikse jalutuskäigu ja oligi aare peos. Suured tänud aare eest.
Teist korda lõpus. Polnud teadlik, et asi enam nii ei toimi nagu algselt, mistõttu olin abivahendi ka kaasa võtnud. Natukene pusisin, aga lahti ei saanud. Küsides vihjet, sain aru, et enam polegi abivahendit vaja. Kahju. Igatahes nime sain seejärel ilma probleemideta kirja. Aitäh!
Tee oli küll väga mudane, aga sain kenasti leitud ja logitud. Tänud!
Tõepoolest on lukumehanism katki.
Kuna mul pole võimalik seda asja taastada siis nüüd saab viimase topsi lahti ilma igasuguseid abivahendeid kasutamata.
Varasemalt käisin rajal ja noppisin lõpu kordinaadid. Täna võtsin kodust hulga energiat ja noorema tehniku kaasa. Sarnase särtsuga on varasemalt hakkama saadud. Viimased logid väga optimismi ei süstinud aga lootsime, et ehk läheb õnneks. Kohapeal pusisime päris pikalt, proovisime mitmed korrad läbi. Kas jäi oskustest puudu või midagi tegime valest, isegi luugule koputamine ei aidanud aga luuk jäigi suletuks. Ei saanud hakkama.
Aeg oleks olnud juba kodu poole suunduda, aga ikka oli vaja üks aare veel võtta. Esmalt oli vaja endale energiat juurde hankida ning kohalik tankla täitis selle rolli suurepäraselt. Nüüdaga edasi nii palju kui autoga saab. Kristjani maasturis ma ei kahelnud. Aga Tarmo pidi ikka taaskord kanget mängima ja masinat sõna otseses mõtte lõhkuma. Pori jagus ka üle kogu Volvo. Aga kohale saime ja kuidagi tagasi ka. Mingi hetk oli aeg jalastuda ja aarde jaoks energiat hankida. Seda laenas meile Tarmo ja kruvis vajaliku vidina lahti. Meie kohustus Kristjaniga oli see nüüd kohale vedada. Jaanika oli juba nii kutu et keeldus kaasa tulemast. Teekond oli suht lühike aga tundus niiiii pikk. Energia mida me kahe vahel vedasime oli nii raske, et isegi pidevalt kätt vahetades, soonis läbi kinda ja väsitas korralikult. Kohale jõudes võis nagu juubeldada kuna tundus, et raskem töö on nüüd tehtud. Pusisime kasti kallal küll pikalt, aga avanema me seda ei saanudki. Isegi varemleidja varju kohalolu ei aidanud meid kuidagi. Kahju oli igatahes pärast sellist teekonda tühjade pihkudega jääda. Sama raske oli veel tagasitee ka. Ja kui me lõpuks linna poole koju liikuma saime, oli mõlemal pool mind pead longu lastud ja oli kuulda vaikset nohisemist. Kui lõpuks enne viit minagi koju jõudsin, murdis uni mindki hetkega.
Aga sigalahe õhtu oli, tänud kaaslastele.
See l6pp ootas juba ikka aega seda 6iget hetke. Tundus nagu selline sobilik asi olevat millega oma geo66d l6petada. Ma arvasin et Maasturiga huvitava juures sai "huvitavat" maastikku trotsitud. Aga see elamus mis me siit saime. No ma ei teagi kuidas seda s6nadesse panna. Ytleme nii et kui siis l6puks viie ajal koju j6udsin, tuli lisaks auto kerelt maastikut6endite pesemist ka nina kokku tagasi lappida. K6ige iroonilisem oli aga see et aaret ennast me lahti ei saanudki. Abivahendi päädimises me ei kahelnud ja ei avanenud ta ka varemleidnule. Ei teagi mida arvata. Kahtlus jäi et kast ei toiminud nii nagu peaks. Teekonda l6puni ja tagajärgede likvideerimist arvestades niipea uuesti proovima kll ei soovi tulla. Vigur ise tundub lahe olevat, aga vajaks ehk toimimiskontrolli.
Esimesel korral aare ei avanenud- jäi energiat puudu. Teisel korral võtsime rohkem särtsu kaasa ja peale pikka pusimist ja luugile koputamist see lõpuks siiski avanes. Aitäh põneva aarde eest!
Aknast välja vaadates ei olnud ilm väga paljulubav, et mitteöelda kehv. Samas vihma ka just ei sadanud ning kuna me end liigutada tahtsime, siis võtsime selle matkaraja ette. Vaatasime, kuidas ekskavaatorid gaasitoru jaoks kraavi kaevavad ning seda, kuidas kalamehed kala püüavad. Tegevus käis mitmel rindel, meil aga oma siht silme ees. Peagi oli vajalik info käes ning suund aarde manu. Kaasa võetud abivahend ei olnud küll täpselt soovitatu, kuid analoogne ajas asja täpselt samamoodi ära. Anna oli osav ja võlus üsna kiirelt kapi lahti. Nimed kirjas, pakkisime kaadervärgi seljakotti tagasi ja panime punuma. Tänud aarde eest!
Praegu enam vett ei ole, sai peaaegu kuiva jalaga kohale. Abivahendid olid kaasas. Esimesel katsel jäime kuivale. Lisasime veidi meelitust juurda, aga ikka ei saa logima. Siis lisasime tunduvalt rohkem särtsu ja laegas avaneski. Täitsa mõnus aare. Aitäh.
Pori oli kõikjal, kohati oli õnneks ka jääs. See porine rada täna rattaga küll ei kannatanud sõita, ehk taheneb ajaks, kui hooaeg käes. Särtsuga oli teada juba hommikul, et kahtlane see on. Kohapeal teine katse ehamatas korraks kõiki kohalolnuid, voilaa ja oligi meil karp käes. Tänud peitjale.
Mina olin see kurja juur, kes K-T TR aarde meie plaani toppis. Et koos lõbusam jalutada ja särtsuga katsetada. Oleks ma ette teadnud, kui palju värsket õhku siin saab, siis poleks ma seda vist tegema hakanud. Heldur muudkui pelgas, et särtsu on vähe. Eks me siis keerasime matkates endid järjest rohkem üles. Vahepunkt oli tõeliselt kevadine. Esimest korda nägin siin sellel aastal lumikellukeseklumpi õitsemas. Saadud koordinaat tundus esmapilgul kahtlane. Aga kui olime kohale jõudnud, siis seal see aare oli. Kevadiselt porine astumine lõppes väga õnnelikult. Naiste kiljumise saatel avanes aare ja saime oma nimed kenasti kirja. Aitäh!
Oli vast matkamine.Lõpus oli meil särinat natuke vähem kaasas kui soovitatud aga selle puudujäägi täitsid naised oma energiaga.Aitäh!
Käisin siin ka avaldamise õhtul peale esmaleidjaid. Vihma sadas ja ebamugav oli olla. Ilmselt jäi üks väike abistav koputus siis tegematta, sest täna samade vahenditega suutsin logiraamatuni jõuda. Aitäh!
Pikalt olen juba hoogu võtnud ja Sveni ette valmistanud just selle aarde otsimiseks. Tänane päev tundus peale pikka magamist tühjavõitu, seega sobis siia just üks mõnus jalutuskäik. Mnjaaa, sattusime alguses meiegi korraks segadusse kui vihjepilte vaatasime, kuid kogusime end peagi ega pidanud paljuks oma päevaseid 10 000 sammu täis teha :)
Lõpu jaoks oli meil lisaks Sveni suurematele teadmistele tehnikavidinatest kaasas ka vastav vidin. Väga lahe aare, kõik töötas suurepäraselt. Jäi üle vaid rõõmustada, et teist korda vesist jalutuskäiku ette ei pea võtma. Aitäh, tunnustan, kiidan, lahe aare!
Nii nagu varem lubatud, vedasime seekord vähe toekama kasti kohale. Nüüd läks vaid loetud sekundid kõi väikse plõksu saatel logiraamatule ligi saime. Aitähhid, tore vidinas valmis meisterdatud!
Seda aaret oli väga mõnus ja lausa soovitav rattaga otsida. Kuna rmk sildid on uuendatud siis tekkis pisuke segadus aga ei hullu. Lõpukoht on küll kiiduväärselt turvaline. Kuigi särtsu oli 7x vähem kaasas kui nõuti, avanes peidik hetkega. Oh suudaks ise ka nii kapitaalseid ja häid asju teha. Ja peale leidu hakkas lausa päike paistma. Aitäh!
Teadsin, et siia ma üksi ei tule, liiatigi kui mingit kaadervärki, mida ma ei tunne, tuleb kaasa tarida. Nii tekkis hea juhus kampas asja kaema minna. Koordinaadid leidsime ilusasti üles ja lõpppunkti ka, aga sellega seekord asi piirdus. A kus need nõgesed olid, ma nägin ilusaid kollased lilli..
No selle aarde juures oli üllatusi kuhjaga. Algul üllatas see, et Anne oli Porshe Škoda vastu vahetanud, mille ma Škoda omanikuna igati heaks kiidan :). Järgnevalt oli Annel kaasas miski vidinas mis tavaolukorras kõvasti särtsu peaks välja andma. Nii me siis algul kõike kaasa vedades esimesse punkti kõmpisime ning siis järgnevalt ka teise ennast ligi pressisime. Miski 400 meetrit jätsime lõpus ikka jalutamise ruumi ka. Lühikestes pükstes said jalad kohati nõgeseravi, aga no tüdrukute ees polnud paslik pillima pista :). Kohapeal selgus aga, et ei tulnud selle kasti seest mitte piiksugi... ei lennanud sädemeid, ei kostnud klõpsatust.. Samas aga seltskond oli tugevasti üle keskmise ning lõpukoordinaadid ka olemas... aga no järgmisel korral vean ikka karmi kasti kohale. Aitähhid, ilus kast ja tore teostus paistab.
Kodutöö oli tehtud korralikult ja abivahend, mis mujal töötab kui matsupill, ei teinud siin mitte piuksugi. Matkata rajal oli tore, lõpp oli kuidagi ettearvamatu. Mõne aardega on kohe nii, et ei sobi mulle. Ma nuputaks kohapeal peitja pakutava kraami kallal. Asjade hankimine ja kaasa tarimine suure kotiga mulle lihtsalt ei sobi, meeldib endiselt käia 2 kätt taskus, no mis sa teed...
Päev 88.
Mul läks kohe nii hästi, et üks abivahend toodi küsimise peale tööle kätte ja teine abivahend sõitis heast tahtest kahel rattal aarde juurde kohale. Pärast mitteleidu eeldasin, et see jääb nüüd kohe mõneks ajaks ootele aga endalegi üllatuseks olin täna pärast tööpäeva taaskord selle kasti ees. Särtsu sai natukene rohkemgi kui pidanuks. Kui sääsk kaela pealt sööb, siis peab ju seda automaatselt käega maha lööma hakkama. Ise teadustamata mis taparelv hetkel käes on. Kast alguses veidi streikis õigete liigutuste peale. Arvatavasti tahtis väikest koputust saada, sest seepeale enam palju polnud vaja. Aitäh peitjale ja suured tänud ka abivahendite omanikele! Oma autolt ma seda maha keerama ei oleks hakanud ja geovarustust sellise esemega ka ei plaaninud täiendada.
Kuigi mul abivahendit niisama vedelemas polnud, siis soovisin siiski alguse ära teha. Esimesest punktist jõudsin ilusti teise punkti aga seal sattusin peata oleku ette. Umbes 10 minutit otsisin lõpu koordinaate. Kui olin juba loobumas ja arvamas, et info on kaduma läinud, siis ühte viimasesse kohta tekkis veel plaan vaadata ja seal see muidugi oligi. Lõpp paistis küll nii lähedal aga samas nii kaugel kuid otsustasin siiski ilma abivahendita ära vaadata missugune see instrument välja näeb. Viimane teelõik oli küll nagu mõni tee aktiivselt purskava vulkaani kõrval. Ja siis muidugi kõige viimane ots jalgsi. Panin jalga küll kummikud aga püksid said siiski kõrge floora tõttu läbimärjaks. Kohale jõudes veel proovisin äkki mul on supervõimeid ja proovisin kineetilise energia abil karpi avada. Loomulikult ebaõnnestusin ja pidin sama targalt tagasi minema.
Sellisest hooldusvajadusest võiks ikka kohe teada anda.
Keegi on seal tõepoolest kruvikeerajaga kallal käinud ja lukuvastuse kõveraks väänanud. Õnneks sain asja kohapeal kaasavõetud vahenditega korda.
Keegi on seal vahepeal mingit põllurallit muda sees korraldanud sest tee on täitsa segi sõidetud ja põllu peal on päris mitu kinnijäämise kohta. Teeäär oli ka õllepurke täis mis sai kõik kokku korjatud. Seega täitsa plussis omadega sest üks purk oli veel kinnine kah. Kui taara ära viin mitu eurot kasumis. :)
Eixi vàike synnipàeva boonus. Kasti kallal ilmselt vandaalid kàinud, Luuk oli lahti ja konteiner maas. Pyydsime seda kinni panna, aga ei ônnestunud. Sàrts oli ka kaasas, aga lyliti ei toimunud. Muidu vàga äge leid ;)
Kui marihen vastlasündmusel mainis, et tal on nõuetekohane energiaallikas kaasas, siis kerkis Keila-Tuula retk kindlalt päevakavasse. Ise oleksin siia ilmselt Pontiacilt maha võetud heavy-duty autoaku vedanud, see muidugi keskmisest heavy-m ka otseses mõttes, aga pisike pingutus aardeleiu nimel on köömes ju. Nojah, kui ma mariheni imeasja näppu sain, siis tõi ikka muige suule ja lõi silmad särama küll - mõnel on geps ka suurem :D
Lõpus leidsime eest mingil määral tuttava süsteemiga mänguasja, mille juures mõni hoidis kõrvu kinni, mõni silmi; mina näiteks hoidsin juhtmeid ja hinge kinni, et kohmakusest valel ajal pauku ei teeks :P Säherduses ärevas ootuses pinge teatavasti kasvab (mitte akul, vaid närvidel), seega kui klõps lõpuks käis, siis võttis võpatama kohe mitmed meist :o) Täitsa kobe kast, aitäh!
Jalutasime esimesse punkti ja kõige pisem leidis kohe vajaliku. Tagasi auto juurde jalutades avastasime, et vahepeal on UFO'd käinud ja murule hunniku ringe joonistanud. :P
Me Toruga ootasime lõpus ikka pauku ja tossu, kuid pidime lihtsalt väikse ehmatusega piirduma, kui aardekarp lõpuks välja kargas. :)
Väga lahe asi välja mõeldud, suured tänud peitjale! :)
Nii tore, et meid Geovastlal kaasa kutsuti. Marihenil oli daami abivahend kaasas, mis kenasti kaenla alla ära mahtus. Veidi oli pusimist ja päris võpatasime, kui aardekarp kolksuga sülle kukkus. Kena jalutamine oli, aitäh peitjale ja kaaslastele.
Käisin reedel töö juures jälle IT-meest puistamas. Ei jäänud tal muud üle kui mulle ühe UPSi sisu loovutada. Kodutööna olin ka välja vaadanud kõige optimaalsema lähenemistee ja see säästis meid paarist kilomeetrist jalavaevast. Lõpp oli küll väheke ootamatus kohas, aga ega geopeituses ei peagi kõik etteaimatav olema. Meie töörist igatahes töötas laitmatult ja peidik sülgas topsi välja. Vahva lahendus. Tänan.
... ja kui see kast ühel hetkel vaikselt plinn tegi ja tünni välja sülitas, oli plass tunne küll. Sest ettevalmistused olid olnud ju vägevad. Logides alustati hirmutamisega kohe algusest peale. Mispeale ma tibakese kaarti vaatasin, teises punktis ära käisin ja endale lõpu koordinaadid varusin. Null nulliks, aga niisama ei viitsi ju ka naisekandmist seal Tuula kandi väljadel etendada. Kui lõpp välja selgitatud, tuli hakata sobivate parameetritega abivahendeid hankima - ikka meetreid korralikku kaablit, paar diiselgeneraatorit, varuakud, tulekustutid jms jpm. Siis tuli komplekteerida ja välja õpetada meeskond - et kes mida teeb, kui see imeelukas hakkab sädemeid pilduma ja tagant üles lööma. No ja täna siis pidi olema see päev, kui kogu see preparatsioon pidi materialiseeruma üheks roheliseks mummuks.
Vedasime siis kaks korralikku genekat nullist kuue meetri kaugusele, et mitte mässata hiigelpikkade kaablitega. Ühendasime vooluringid, lülitasime sisse valgustuse ja maanduse ja muu säärase. Hakkasime kõditama. Ja siis see hale plõnn, suht kohe, ilma igasuguste aupaukude, katkiste kinnaste sädemete jms-ta. Mnjah, nii siis nii. Nimed kirja, hulk pusimist, et luuk tagasi kinni saada, ja siis see kõige nukram - kogu aparatuuri kokkukerimine jälle. Oeh.
Aga jah, energiat kulus, nii et aare oma eesmärgi ju täitis. Olgu autor tänatud!
Peale Saue aarete skoorimist põrutasime järgmisesse linna ja mõtlesime enda jalataldadele veidi treeningut teha. Nullis saime suuna kätte ja panime ajama. Huh, selg oli juba märg ja tallad ümmargused, aga märgist ei olnud ikka veel mingit kõssu. Tagasi vaadates ei paistnud Kirsike ka enam ja tekkis täitsa lootusetu tunne ;P. Lõpuks leidsime ikka selle pilt kahe üles, huh...aga numbreid mitte. Nõutushetke järel vaatasin laiemalt ringi ja seal need numbrid olidki. Gpsi numbreid sisestades tundus seal pakutud trajektor uude nulli jõudmiseks väga kummaline. Kaarti uurides selgus ka põhjus, mnjaaa...
Minuteid hiljem liikusime nulli suunas ja numbrid aina vähenesid. Ja siis kostus haukumist...vaatasin paremale ja nägin seda heli tekitajat. Mööda valget välja lidus rebane. Oi jee, see liikumiskergus pani mind kadedusest ohkama...ta jalad vaevu puudutasid valget maapinda ja saba... see heljus nii naljakalt. Mingi hetk oli see kanavaras aga haihtunud, null aga silmapiiril. Tatsasime mööda rada kohale ja A asus abika ehitamist. Mnjah, millegipärast see nii lihtsalt ei läinudki, tükk DNA-d jäi loodusesse, enne kui sain suristama hakata. Mõtlesin õudusega, et kui miskit valesti teen, siis vaid kärsakaga vist asi ei piirdu...
Valisin välja poole kus suristama hakata ja asi tundus kui lapsemäng, aga seda va plõksu ei tulnud. A soovitas kontrollida , et kas sistem toimib, käis kõva plaks...nojah, järelikult toimib.
Toimetasin aga edasi ja mingi hetk võpatasin, sest käis klõps ja salapärane luuk avanes. Logi kirja ja siis oli tükk pusimist, et luuk uuesti kinni saada. Jalutada saime täie raha eest, pärast seda autosse maandudes oli suund koduse diivani poole ( no väikese sirutuspeatusega, et külmkappi tankida). Tänud jalutuskäigu eest, mis meile tundus pigem maastik kolmena vähemalt.
Natuke suristamist ja käega aitamist viisid lõpuks sihile. Meie täname!
Täna ründasime lõppu samade vahenditega, kui eelmiselgi korral. Säristasime klemme ja tegime kõhu alt kudi-kudi-kudi ning luuk avaneski klõpsti.
Vahepunktis keskendusin valele objektile, aga koordinaati ei leidnud kusagilt. Lõpuks taipasin ja õiget objekti vaadata ja oligi koordinaat käes. Kui koordinaadid GPSi lõin, siis tundus tulemus nii ebaloogiline, et kontrollisin mitu korda üle asja. Kohale minnes selgus, et konteiner oli täitsa ees ootamas. NP7-12 polnud töökorras, aga MCELE00135 ajas kah asja ära. Äge asi. Aitäh peitjale.
Kulgesime ööpimeduses otsijate vooluga kaasa ja niimoodi saimegi nimed kirja.
Tänud.
Poleks pitsapunktis antud ligi pooletunnist ooteaaega, oleks meil jäänud vist skoorimata. Teistel oli eeltöö tehtud. Meie liikusime siis vooluga kaasa. Teepeal saime tõesti kinnitust, et öised aaredjahid pole ikka meile loodud, samas jällegi päevasel ajal jääb nautimata linnutee, suur vanker, eha-koidutäht Veenus ja jõuvana saani meenutavad lennukituled kihutamas seal kuskil kuu lähedal. Seega seltskond oli super, geomäng toimus imelise katuse all ja pimedus varjas võibolla miskit ümbrusest, mida poleks tahtnud näha. (näiteks prügi), seega oli kõik imetore, pitsad ootasid meid küll kauem kui neile alguses lubati, aga olid ikka veel kuumemad kui voodisoojad. Kuna minul oli veel tarvis mõni luuletus saabuvale jõulutaadile esitada, siis ei saanud kahjuks meie pitat hea seltskonnaga õhtulõpuks vääristada. Tänud peitjale ja päevatee kaaslastele
Marje oli vajaliku NP7-12 saamiseks hommikul kuskil midagi ajutiselt mittetöötavaks lasknud ja andnud lubaduse, et on paari tunni pärast koos abikaga ilusti kodus tagasi, aga noh, läks selle lubatuga tal nii, nagu geopeituritel sageli ikka – paarist tunnist sai pime kuid meie vehkisime ikka alles abikas seljas mööda märga põldu ringi… :D. Lõppnullis vähemalt toimis kõik… St toimis kohe peale vahepealseid kergeid, luugile muu protsessi käigus jagatud kopse :). Ja põnev oli ka, kuigi pääsesime natuke lihtsamat kui eelmised leidjad, ilma suitsu- ja auguliste kinnaste eriefektideta.. :D. Ning kast oli ka oma lihtsas ranguses muljetavaldav :). Nii et kokkuvõttes väga tore asi, aitäh Lehole vinge ja pusimist pakkuva advendika eest.
Sellest aardest sai geopäeva esimene ja viimane (edukas) otsing. Nullist astusime nagu kord ja kohus vahepunktini, kuigi saanuks ka lühemalt hakkama. NP7-12 terve aeg kenasti seljakotis kaasas :-) Siis lõime seltskonna kaheks, mina rassisin vastutuult autoni tagasi. Teised sammusid edasi Tuulasse, kuhu seegi aare nime järgi viia võiks.
Vahepeal oli veel mitu aardeleidu lõuna pool ning kui pimedas Pizzakioskis tellimus sisse antud ja ooteajaks 25 minutit saadud, otsustasime seda sisustada viimase aardeotsinguga :-) Tee peal sai jälle kinnitust, miks mõni pimedas aardeid otsida ei taha. Aga lõpuks olime ikkagi õnnelikult aarde ligi. katsetasime oma NP-d ja kaasavõetud lühikest juhtmejuppi. Kuna abivahendid oli omavahel suuresti mitteühilduvad, siis tui seda enam tiimitööd teha - üks hoidis NP7-12, teine ühtesid kaabliotsi, kolmas üritas neid mujale ühendada. Kõik ülejäänud olid ka vajalikud :-)
Saime üsna ruttu vidina suitsema, aga midagi ei juhtunud - uks ei avanenud. Salakoputus uksele päästis sellestki jamast ning võisimegi lugeda geopäeva üliedukaks. Leitud sai rohkem ja selliseid aardeid, mida ei lootnud leida.
Tänud Lehole hea jalutuskäigukoormuse ning vahva lõpplahenduse eest! Aare korras, evej.
Selle aardega läks nii, et sellega alustasime geopäeva ja lõpetasime :D Vahepeale mahtus paras ports teisi aardeid. Lõppu jõudsime juba täitsa pimedas. Aga õnneks abivahend oli õige ja särinat saime kohe. Midagi aga ei juhtunud. Proovisime siis ikka tükk aega säristada. Lõpuks selgus, et kui särinat on, tasub natuke ka koputada ja ongi karbike lahti. Tore aare, tänud peitjale!
Esimesel korral kasti lahti ei säristanud.Teiseks korraks valmistas Kaupo oma "laboris" ette vähe tõsisemad kaablijupid ning seesam avanes peale väikest mõttepausi.Täitsa huvitav lahendus tehtud,aitäh!
Kaupo kaablituuningu järel oli tunne, et kui see nüüd ka ei tööta, siis tuleb hakata tankiakusid virna laduma, et lõpuks midagi juhtuks. Algul saime särinat ja ei juhtunud midagi. Siis järsku klõpsas aare lahti. Jee!(?) Üllatuseks lausa teine logi.
Mingi kärsakas püsis ikka üleval ja tagasipanek käis ka kuidagi õnne peale. Iseenesest lahe vidin ja huvitav leiutamine, aga jäi mulje, et piir töötava lahenduse ja overkill-i vahel võib jääda õhukeseks, eriti kui spetsifikatsioonid on üsna lahtised, nagu on üsna kõikuvad ka käepärasest materjalist kokku klopsitud vahendite tehnilised näitajad. Igatahes oli väga põnev ja aitäh peitjale!
Esimene katse läks meil niiviisi, et kus suitsu, seal mitteleidu ja auklikke kindaid. Teine aga hoopis naaviisi, et kus võimsam juhe, seal logimist. Aitäh!
Alguses plaanisin töö juures 6 ruudust kaablit võtta ning korralikud otsad teha. Kuna aga õhtul oli plaanis uuesti Keila tulla, siis vaatasin, mis kodus leidub. Leidsin kaks meetrist juppi 75 ruudust kaablit. Akuklemmid läikima ning leiutasin, kuidas saaks kaablid kruvi alla. Läksime kohale ning tuli jälle särinat, aga õige pea hakkas kahtlast lõhna tulema. Tekkis kahtlus, kas ikka on kontakti või miks laegas ei avane. 10 sekundit hiljem tuli kast lahti ning seest ka kahtlast suitsu. Pärast läks kaua, enne kui aarde kinni saime. Me pole küll mingid elektrikud, aga tekkis kahtlus kaua see aare sedasi vastu peab.
Avaldamise õhtuks olime taas planeerinud kella üheksase kogunemise. Kell seitse tegin mina parasjagu hommikusööki, väljas ladistas vihma ja üleüldse... Natuke sai mõttega mängitud, aga kui oli veel mingit erilist vahendit vaja, siis loobusime kiirustamisest.
Natuke sai siiski eeltööd tehtud ja nüüd olimegi üsna tubli varustusega lõpus. Katse-eksituse meetodil tuvastasime õnnenumbrid ja asusime masseerima. Esimene variant oli tore küll, aga ainult särtsu sai. Tõstsime panuseid ja siis sai natuke rohkem särtsu :) Alguses ühest otsast, siis natuke teisest otsast ja lõpuks, nagu öeldud, oli tossupahvakas üleval ja Allani kindad oluliselt parema jahutusega :) Leidsime, et üheks õhtuks on lusti küllalt.
Kui aaret nägin 10 min pärast avaldamist, siis ei tahtnud kiir-reageerida. Kartsin, et kohale jõudes on teised juba ees ning pingeliste aarete lahendamist pealt vaadata oleks patt. Hommikul panin tina ja tegin rusikasse mahtuva 12,2V valmis. Arvasin, et mis voolu siin ikka tahetakse, küll lahti hüppab. Igaks juhuks võtsime soovitusliku vidina ka kaasa. Proovisin väikse vidinaga: särinat sai, aga midagi ei juhtunud. Siis võtsime soovitusliku vidina ning 1,5 ruudused juhtmed. Särises paremini, mingit haisu tuli aardest, aga kokkuvõttes saime juhtme isolatsiooni suitsema ning Allani kindad auklikuks. Mõistsime, et siia tuleb järsema relvaga tulla.
Kui Madis õhtul helistas, et üks uus aare ripakil, siis olin parasjagu heas seltskonnas mõnusal jalutuskäigul kodukandis ning ainult haigutasin teate peale, et üks FTF kusagil ripakil on. Aga läks nagu läks - tuli välja, et vajalik vahend on mul kodus täiesti olemas ja samas nagu pisike põnevus hakkas ka sisse tulema. Ühesõnaga läks nagu tavaliselt. Ühel hetkel olid nad mul ukse taga, varustus autosse pakitud ning teele. Poolel teel rahvast ainult lisandus ning lõpuks oli meid ikka päris paras jõuk koos. Heas seltskonnas ei seganud isegi koerailm ning jalutuskäik tuules ja vihmas oli väga mõnus. Hämmastav. Leid tuli kiirelt ning mingil hetkel avanes ka aardelaegas. Väga muhe teostus. Peale logimist tuli peitja ise vaatama, mis toimub ja kuidas meil läheb. Aitäh peitjale ja kaasakutsujatele, oli mõnus õhtu!
Aarde avaldumise kuskil sel ajal, kui mina parajasti jõuluetendust lõpetasin. Koduteel sai tehtud plaanid otsimiseks ning parajal hetkel võttis sõbralik ekipaaž meid peale ning peagi marssisime mitte just kõige meeldivamas ilmas vahepunkti poole. Lõppkoordinaat ilmutas end kähku ning järgmisel hetkel olime juba sinnapoole teel. Abivahend oli päris võimas kaasa saanud ning vahva peidik ulatas lahkelt puutumata aardtopsi, et nimed kirja saaks. Tagasiteel auto poole selgus, et vahepeal olid isegi kraavid kokku kasvanud ning eelnevaid veeületushüppeid polekski vaja olnud. Aitäh!
FTF kell 21.05
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Aarde avaldumine meis tavapärast oo-uus-aare-tormame-emotsiooni ei vallandanud.Tee Mustamäelt Keilasse tundus liiga pikk ja üldsegi lõi aarde avaldumisaeg meie õhtused plaanid sassi. Lebotasime siis pool tunnikest niisama ja avastasime tõsiasja, et aarde leidmiseks on vaja mingit hüper-super abivahendit. No ja siis hakkas huvitav... Loomulikult tuli Mikile helistada. Plaan sai paika ning seiklus võis alata. Madis oli Mikit oodates juba vahepunkti geokontrolli roheliseks saanud, Keilast korjasime veel ühe auto sappa ja vahepunktist leidsime iksid. Küll oli alles ilm! Kuidagi saime vahepunkti sisestatud ning varsti olimegi nullis. Seal läks üllatavalt ruttu, nägime peitjat ja mina suutsin ühe imetillukese prillikruvi niimoodi ära kaotada, et olin hommikuni poolpime... Igatahes oli tore, aitäh!
Üsna kehva ilmaga, aga mõnusalt toreda kambaga leitud advendiaare. Tänud!
Aarde avaldumise hetkel ei tekkinud küll viitsimist minna. Väljas oli paras koerailm, vihma laadset toodet sadas taevast alla ning tuul puhus ja sada muud häda. Esimesed kümme minutit vahtisime niisama ning arvasime, et ei lähe. Siis aga jäi silma lause, et abivahendit on vaja. Googeldasin soovituslikku abivahendit ning seejärel hakkas küpsema plaan. Kõne Mikile ning mõnus seiklus sai alata. Korjasime Miki peale, Jüri seltskond sättis ennast ka valmis ning lisaks pidid Maris ja Mariann tulema, kellega olime niigi kohtumise kokku leppinud. Algne kohtumispaik Saue Olerex sai hoo pealt Keila Statoiliks vahetatud ning vahepeal ka vahepunkti geokontroll põhja lastud - hiljem küll kaotati see võimalus ära, aga meil oli roheline käes ning kindel tunne otse vahepunkti minna. Sealt leidsime eest iksid, kes ootasid meie vantsimise ära. Saime järgmise punkti koordinaadid ning vaatasime hämmeldunult kaarti, et kuidas me sinna veel saame? Leiti mingi sõidetav tee ning üsna pea uisutasimegi libedal jääl. Saime autodega mõnesaja meetri kaugusele ning lõpu jalutasime. Kuna abivahend oli meil korralik, siis andis tassida seda. Miki terav silm aitas meil kasti üpris ruttu lahti saada ning kui olime FTF logi kell 21:05 kirja saanud, kuulsime läheduses küsimust, et mis toimub vms. Alguses ei saanud aru, kes see on ning peitsime kähku aarde tagasi ja eemaldasime abivahendi. Selgus, et asjata, kuna peitja isiklikult oli vaatama tulnud, mis tsirkus siin käib. Rääkisime natukene aega juttu ning seejärel läksid osad kodu poole tagasi, teised veel ühte aaret otsima. Aitäh mõnusa seikluse ja ägeda aarde eest!
FTF kl.21.05 Tänud peitjale.
Kambakesi mõnus matk. Tegelikkuses oli nii, et algul rääkisime omavahel me ei lähe seda aaret otsima. Seda seni kui u.20 min pärast ütles Liis "kuulge siin mingit abivahendit vaja" No siis hakkas kiire, Madis tegi kõne Mikile ja küsis kas abivahend olemas, vastus oli jah ja siis siva riidesse, saime kokku Keila Statoilis, enne seda võtsime Sauelt peale veel Marise ja Marianni. Laegas õnneks avanes päris ruttu, FTF sai kirja kl.21.05 Aitäh peitjale ja teistele tänud toreda seltskonna eest.