Vot selliste aarete pärast ma üksi ei mämgigi. Alguses arvasime et on hea mõte jalutada mere äärest. Kuid õige pea kust sai ülesse ronida lähenesime aardele ikkagi ülevalt poolt rannikut.

Head sõbrad kaasas, võib sellisesse kohta ka öösel pimedaga tulla. Aitäh.

Poleks isegi osanud loota, et nii kiiresti siia tagasi satume. Maad oli veelgi enam kuristikku langenud ja aed rohkem lagunenud, aga saime kenasti kohale. Aare oli ilusasti olemas ja saime nimed kenasti kirja. Aitäh peitjale kiire taastamise eest!

Seda aaret olime pikalt vältinud. Kuna keeld sai äsja läbi, siis tulime kaema, mis seis on. Täitsa aardeni oli ainult ühes kohas tiba kahtlane koht liikumiseks, aga muu oli üsna okei. Mirjam leidis esimesena ja ma teostasin siis logimistoimingud. Kiire käik ja koju tagasi, aitäh!

Lehmasid ei näinud, aga jalutuskäik oli üsna tore. Viimane etapp oli isegi natuke ekstreemne. Tops paistis üsna kaugelt välja. Aitäh!

Vahva taustalugu. Lained laksusid päris hoogsalt vastu kive, aga kellelgi olid ikka kalapüügi mõtted peas. See meid ei häirinud, panime nimed kirja. Aitäh!

Lahe riistapuu see lehm. Nulli jõudmisega oli pisut pusimist aga ei midagi üle mõistuse keerulist. Kohapeal palju variante polnud. Logi kirja, koera jalutavate mugudega paar sõna viisakat juttu ja nii see päev lõpule jõudis. Tänud, see oli tore leid.

Leitud

Jällegi üks väga vahva jalutuskäik! Väga ilus rada ja sai merd ja randa täiel rinnal nautida. Eriti kuna ma olen viimasel ajal kuidagi sentimentaalne ning mind tõmbab seletamatul põhjusel mere äärde.

Kuna ei olnud päris selge, millega peitja meid neeme tipus üllatab, siis Herki valis rannatee ja mina kallasraja - kohale jõudsime ikka samal ajal. Vasak kallas oli tuulevaikne ning seal oli isegi palav. Kõrgemal sai nii päikest kui ka tuult. Neeme paremal küljel ja tipus oli tugevam tuul ja korralik lainetus. Aga superluks oli siin täna jalutada - liblikad lendasid, veel õitses lilli, pihlakad punetasid, putukad sibasid ringi, kanarbik õitses, miski lõhnas magusalt...

Neeme tippu jõudes arutlesime, kui kauaks seda hoonetekompleksi veel on, enne kui meri ta endale võtab. Kurja koera oligi vist juba võtnud - polnud temast seal kippu ega kõppu :D Aardekonteineri ja logiraamatuga oli kõik parimas korras.

Väga huvitav oli igatahes! Aitäh!

Nii puhas vesi! Oleneb vist tuule suunast. Läksin raskemat teed pidi, tulin kergemat teed pidi. Korraks arvasin, et tuleb väike ronimine ette võtta, aga siis lugesin kirjeldust. Aitäh!

tänud

Kestvad ovatsioonid. Tormine meri. Peaaegu drive-in tänu kohalikele. Tänud peitjale

Ligipääsu leidmine võttis aega. Mitmest kohast sai edutult üritatud läheneda, kuna tahtsin lihtsalt sõita ja lasin google mapsil end juhatada. See oli taas ilmselge viga aga ega mul selle ekslemise vastu tegelikult ka väga midagi polnud, nägin igasugu põnevaid kohti. Ratast ei raatsinud maha jätta, mistõttu oli aarde juurde minek üsna põnevust tekitav. Ah, et selline lehm siis. Isegi põnev oleks kuulda olnud, milliselt see hääl kõlab. Peale logimist sai aeg maha võetud, vaatlesin lindusid, laineid, laevu. Kajakad kraaksusid, pardid maandusid suure hoo pealt vette, luiged liuglesid eemal, kormoranid kuivatasid kividel istudes oma tiibasid. Piilusin ka pisut aia vahelt sisse, kuid päris sisse ei läinud. Põnev koht. Aitäh siia kutsumast, sain siit täna vajaliku tavalise aardeleidu kirja.

 1 

Imeline kevadilm rannikul jalutamiseks, kividel ja varisenud liivakividel turnimiseks või ka lihtsalt samblal lamamiseks ja merekohina kuulamiseks.

Minu arust oli da best päev selle koha külastamiseks. Mõnus tormine meri oli. Aitäh siia juhatamast!

No selle aardega oli ikka peaamine probleem see, et kuidas ligi pääseda. "Kurja koera" sildid igal pool aga looma näha pole kusagil. Proovisime siis külje pealt läheneda, aga taganesime. Seejärel läks meie eest sama teed mööda üks teine pere, mille peale kogusime meiegi julgust ja läksime. Aarde sai siis kiirelt näppu ja logitud, ainult et tagasitee oli õudsam. Lõpuks ei saanudki mööda pangaserva tagasi, nii, et läksin ikkagi aia kaudu, kus polnud hingegi. Muidu aare huvitavas kohas, aitäh!

Pilt

Tänud siia juhatamast ja seda kohta tutvustamast.

leitud

Tore jalutuskäik ja leitud-logitud :)

Ma vist jalutasin kinnisilmi kohale sest ühtegi eravalduse silti mu teele ei jäänud. Jalutasin kohe otse ja julmalt läbi räämas kunagise hiilguse ning olingi lehma juures. Täna paistis Naissaar kenasti kätte ja lehm oli vait. Tänan.

 1 

Minnes sai ukerdatud kuidagi majast ja plangust mööda, tagasitee kulges teist teed - majast eemalt mööda kallasrada ja siis sobivast kohast pangast üles. Alla on sealt muidugi raskem minna, sest laskuda tuleb teataval määral pimesi.

 1 

Ma olin natukene heidutatud sellest on eravaldus/ei ole eravaldus diskussioonist (sest mulle absoluutselt ei meeldi kellegi eravaldustes kutsumata külaline olla) aga paistab, et saab siiski kenasti ligi. No ja kant ise. Ja koht. Aah. Mittegeopeiturist meesolevus ei saanud kuidagi aru, kuidas mul õnnestub need Eestimaa KÕIGE ilusamad nukatagused välja tuulata, aga mina ei tee ju midagi - geopeituritel on eeltööd tehtud, mine ainult kohale. Karbike oli paigas, kõik ok, ronima ei hakanud. Tagasi auto juurde jõudes avastasime, et oma kümme autot oli vahepeal juurde tulnud. Aga eks siin läheduses kohti teisigi ;) Aitäh!

Leidsime üles.

Rahvast liikus siin palju aga koht oli ka külastust väärt.Lihtne leida .J:TB Tänud !

 2 

Väga äge koht aardele. Ega muidu poleks sinna sattunudki. Meie pere üheksas.

Paistab

Lähedalt

Ilm oli mõnus ja otsustasime natuke mere ääres jalutada. Päris korralikult tähistatud matkarada viib üsna aarde lähistele. Meid nii lihtsad lahendused ei rahuldanud ja laskusime natuke kõikuvast trepist rannaliivale ja liikusime edasi aarde suunas. See aga tähendas, et mingil hetkel pidime päris järsu tõusu võtma ja rajale tagasi ronima. Johtuvalt meie huvitavast lähenemisteest ei pidanudki ühtegi eramaa silti nägema ja jõudsime ilusti aardeni. Leid tuli kiirelt peaaegu ainsast võimalikust kohast.

Äärmiset tuuline ilm oli, kuid vaatepilt missugune! Aitäh kutsumast!

Igal pool keelumärgid ees, kuid tean, et need ei tähenda midagi, rannapiir peab olema läbitav kõigile päevasel ajal, seega aeda ei saa keegi ette panna ja tänitada, et ei tohiks käia. Kompleks ise maru huvitav seal, aga no ikka ei hakanud sisse trügima, pole viisakas. Näha, et seal küll keegi igapäevaselt ei toimeta. Aga mõnus mosse on kenasti ootamas paremaid päevi, loodan, et need varsti saabuvad.

 1 

Militaarsed objektid seljataga võtsin ette veel jalutuskäigu rannas. Tore oli astuda ja veel üks aare kirja saada ning killukese kohalikku ajalooga tutvuda. Aitäh.

Seda aaret juba rohkem kui pool aastat edasi lükanud, isegi ei tea miks. Aga mõnus jalutuskäik, pole kunagi siia sattunud varem :) tänud siia juhatamast ja aare ka ilusti korras :)

Väga ilus koht!

Väike jalutuskäik ja kiire leid. See maja seal täitsa müügis.

Piirangud

Kaunis karm koht, siin oleks hea elada .

Olen seda vajunud torni mere äärest aastaid vaadanud aga millegipärast pole mulle mõttesegi tulnud sinna minna. Kui ma nägin, et seal on aare, siis sain kindla sihi silme ette. Väga vägev koht!

Avanevad vaated hoidsid aarde lähedal pikemalt kinni, kui planeeritud oli :)

Mõnus õhtune jalutuskäik läbi kerge metsa ja mere ääres päikeseloojangus. Jõudsime kohale just täpselt õigel ajal, paar minutit enne seda, kui päike silmapiiri taha kadus ja enne kui sain üldse hakata aaret otsima, klõpsisin hunniku pilte - lisaks päikeseloojangule veel luigepaar koos poegadega - vaade oli lihtsalt imeline! Aitäh peitjale siia kutsumast!

 1 

Peale ronimist kosutav lehmakülastus. Kari oli laiali ja üksik lehm andis aarde kiirelt kätte. TFTC!

 1 

Mõnus väike mereäärne jalutuskäik. Päris omapärane majapidamine siin veel alles, nagu elataks, aga nagu väga lagunenud kõik. Aare isegi lapsele suht kergelt leitav, ainult kividel käimisel peab ettevaatlik olema. Proovisime tagasitulekuks kasutada maja teist külge, aga jõudsime kohta, kus tuul on maa ära viinud ja enam ei mahu üleval ümber maja käima. Tänud peitjale.

Leitud

 1 

Selle aardega ei tundunudki, et tegemist oli maastik 3ga. Auto parkisime Luigelahe Puhkebaasi teele ja läksime esmalt puhkebaasi avastama. No see oli vist hüljatud päevapealt. Tubades olid madratsid ja kardinad alles. Voodid olid vast metallivargad endale võtnud. Üks osa kompleksist oli ka maha põlenud. Aknad olid vist hüljates OSB plaatidega kinni pandud aga praeguseks olid enamus neist plaatidest ära kistud. Aga muidu oli suht hästi aru saada, missugune see kompleks enne oli. Kompleksi ja mere vahel oli Google mapsi arust tee aga see tee eksisteeris vist küll google joonistaja mälus, sest praeguseks see tee mõõtu enam välja ei andnud. Leidsime siis teise teekese, mis viiks meid sihtpunkti. Jalutuskäik kulges korraliku tuule saatel aga see ei takistanud edasi liikumast. Jõudes neeme tipu kompleksini, piilusime aia vahelt võimalikest avaustest ka sisse. Jalgvärav oli tabalukuga kinni aga samas autovärav oli irvakil. Tee autoväravani oli niidetud ja seal oli rohi roheline. Ümberringi laiutas kollakaks muutunud kõrge hein. Läksime plankaia kõrvalt kitsalt jalgrajalt tipu poole edasi. Vahepeal oli plankaed täitsa puudu ja avanes vaade hoovi. Hoovi sisenema ei hakanud, ikkagi võõras maa. Hoovis seisis näiliselt komplektne uunikum, mille uks oli nii kutsuvalt avatud aga me lükkasime kutsungi tagasi. Hoovi kiigates käis peast läbi mõte, et kas tõesti keegi elab seal... Hoovis puu küljes rippus beebikiik ja liivakastis olid mänguasjad. Kiik oli sinine ja ei olnudki pleekinud? Hoovis oli ka püstipandud sinine telk, mis kergelt õõtsus tuule käes. Kui need kõik asjad oleks seal aastaid hüljatud olnud, oleks nad värvi muutnud ja tormiga purunenud. Seega väga huvitaks, kas seal elab keegi või kellele üldse kuulub see kompleks.

Aardeni sai ilusti tipu nõlvast alla laskuda. Kuna kodutöö oli korralikult tehtud, siis keelasin Herkil ronima hakata ja käskisin madalamalt otsida. Aare avaldus kiirelt ja oli väga lihtne leid.

Tagasi läksime mööda niidetud teed väravateni. Autovärav oli ilusti lukus aga väravate kõrval oli aiast järgi ainult paar traadijuppi, mis võimaldas kergelt kummardades aiast läbi minna. Sealt edasi oli ainult jalutamisvaev autoni.

Tänud kohta näitamast! Ilma geopeituseta ju ei sattuks sinna. Uskumatult palju on sealkandis mahajäätud maju. Tänan!

Leitud

 1 

Õige päev mereranda külastada, täna ei takistanud miski. Mööda kõrgemat rada kohale minnes oli lõpu poole näha, et viimaseid rajameetreid tahtis meri juba ära süüa. Tagasi jalutasin mööda randa. Kõik korras ja omal kohal. Tänud!

No meie sattusime seda aaret otsima küll täpselt õigel päeval! Neeme tipu poole jalutades oli meri juba udus. Ega merd me tegelikult ei näinudki. Õnneks ei roninud me sinna üle kivide ja kändude vaate nautimise pärast :) Tagasiteel oli aga udu juba maale jõudnud ja tekkis kerge hirm, et eksime veel ära sinna udusse. Udusireeni kahjuks ei kostnud kusagilt :( Väga huvitav koht kuhu polnud varem sattunud. Tänud peitjale!

Leitud :)

Jätsime auto tõkkepuu juurde kuigi korra oli tahtmine kohaliku järgi läbi sõita aga kuna ei olnud kindel kas tõkkepuu väljapääsul ise avaneb, siis ei hakanud riskima. Väike jalutuskäik aardeni, lastele oli poolel teel ka üks tore mängumaja ehitatud. Aare ise igati korras.

Selline äge koht! Jalutasime panga pealt aardeni ja mööda mereranda tagasi. Siia tahaks suvel tagasi tulla. Aitäh peitjale meid siia toomast!

 3 

Nagu kiuste pidid just siis, kui ma kohale jõudsin ja peiduka tuvastasin, kaks kalameest alustama üsna aeglases tempos jalgsimatka ümber neeme tipu. Kuna nad sisuliselt vaatasid mulle otsa, siis ei hakanud seal nende nina all aardega kohmitsema ja jalutasin natuke niisama ringi. Nii umbes kümnekonna minutiga olid kalurid ohutus kauguses ja logi kirjas. Tänud juhatamast, väga mõnus koht.

Kena koht :)

 2 

Tulin Suurupit vallutama 6/7 aare. Väga piinlik lugu selle aardega. Lugesin selle aarde tutvustust sammudes aarde poole. Miski info läks nagu täitsa kõrvust mööda ja osa jõudis kohale kuidagi moonutatult. Igaljuhul minu arusaam oli see et aare asub torni otsas. Pani küll kohale jõudes kukalt kratsima aga kui teised käivad lähen mina ka. Näppisin neid vilesid siis seal järjest ja kui olin juba tipus ilma leiuta hakkasin taas tutvustust lugema. No tore küll, annab nii loll olla ikka. Värisevate jalgadega ruttu alla tagasi, isegi tornile sain väikse vibra sisse. Pärast tuli leid kiirelt. hea et viimaseks ei jäänud. Tänud peitjale.

Leitud.

Meile täna juba neljas järjestikune kohalikku ajalugu tutvustav Lauri aare. Olin siin ninal küll kunagi käinud, aga mitte päris otsa peal lehma juures. Lahe asi, mida tutvustada, ilma kirjelduseta poleks küll õrna aimugi, millega tegemist. Aitäh!

Kiirabi turvavarustusest võtsime kaasa kaks suurt vihmavarju, üldsegi mitte läheduses hõljuva musta pilve hirmutamiseks vaid langevarju funktsioonis loomulikult. Noh et kui tuleb tuju kaldavallilt alla randa hüpata :o)

 2 

Tunnistan, et minul oli kohati jänes püksis kui seda kitsukest rada seal ronisin, aga ma üritasin endale sisendada, et kui kukun siis ikka allapoole, niisiis ülespoole kukkumise võimalust pole ette nähtud. Vaarikad ronisid ise suhu ja aare oli ka kodus. Mere peal oli lahe vaadata kuidas tohutu sünkmust pilv meis kaugemale vajub, ilmselt kogu enda sisu kellelegi kaela valades, õnneks need ei olnud meie ;).

Tore aare ja koht. Aitäh hariva ja kohta tutvustava huvitava jutu eest Olime juba peaaegu, et loobumas, kui ... leidsime :). EVEJ.

Väike jalutuskäik, tänud! :)

Tegime oma õhtuse romantikatuuri siia tippu. Pankrannik on ilus, pole midagi öelda. Päike rippus kenasti mere kohal, minnes pimestas silmi, tagasitulles oli kergem. Aga koht ise põnev, ei olnud siia sattunud ja ilma aardeta ilmselt ei oleks ka sattunudki.

Olime jah tänase päeva esimesed. Täname aarde eest!

Selle j2tsin oma hilis6htuse tripi viimaseks aardex. Olen kevadeti siin samas merikat pyydmas k2inud ja koht oli tuttav. Otsustasin seekord kaval olla ja otse kohale vurada rattaga ja l6ikasin l2bi metsateede. L6ppkokkuv6ttes j6udsin palju kaugemasse punkti kui et oleks kohe m66da rannariba tulnud. Peale aarde logimist pikutasin m6nda aega torni jalamil ja nautisin merekohinat ja loojuvat p2ikest :)

T2nane teine :P

 1 

Kui eelmine logi algab sõnadega "Nulli jõudsime kenasti." Siis minul küll nii hästi ei läinud. Auto jäi tõkkepuude kanti ning asusin jalutama. Peatselt olin ka aia juures ning märkasin rada, mis sealt mööda läheb. Jalutasin siis mööda rada kuni olin majani jõudnud. Vaatasin ühelt poolt - tundus, et ei saa. Vaatasin teiselt poolt- ehk saab? Jalutasin siis ettevaatlikult sinna, kus arvasin, et järsku saab aga otsustasin, et see ei ole mõistlik. Pöörasin ringi ja hakkasin ära minema, kuid kivi, millele astunud olin, polnud üldse maas kinni ja nii ma seal natukene veeresin ja enne alla kukkumist küll õnneks pidama sain. Ehmatus oli suur, nukid verised ja algul nagu väga ei tundnudki, et miskit tuikaks. Seekord vedas aga eks sellepärast vast ongi mõistlikum mitmekesi aardeid otsimas käia - et kui ühel mõistus alt veab, siis teine toob maa peale tagasi; või no õnnetusi võib ju tegelikult igalpool juhtuda - seltsis ohutum. Vähemalt minul, kellel tihti kipub midagi juhtuma. Jalutasin siis tagasi ja rahunesin maha. Hakkasin võimalusi otsima ja ühel hetkel siis sain jõukohase maastikuga jälle hakata aardele lähenema. Nulli jõudis vaatasin kõigepealt läbi paljud valed kohad, siis lugesin logisid, siis kasutasin sarnast meetodit kui keegi teine ning leidsin ka aarde. Aare tagasi peidetud, oli veel vaja ka tagasi autoni jõuda. Sääsed ahistasid eriti pahatahtlikult. Aitäh! EVEJ (18. päev) Ohutut geopeitumist kõigile!

See on üks äge koht. Mäletan kusagilt 90ndate lõpust, et ekslesime mööda suvalisi metsaradu autoga ja siis jõudsime sellisesse kohta..... siis sai autoga täiesti legaalselt värava taha - värav oli kinni ja kurjad kirjad peal. Nüüd on olukord muutunud, elamurajoon rajatud koos kanamajakesega :) Teed mööda autoga enam ei saa, vähemalt mitte seni, kuni pole tõkkepuu avamise õigusi. Jalutamine sobib ka. Täiesti hämmastav kuidas selline koht säilib. Tuul ja vaikus ja rahu pluss luiged. Peaaegu nagu Läänemaa :) Aare leidus kiiresti , kõike muud oli nii palju vaadata, et unusta või ära ennast sinna kolama. Väga ilus koht endiselt. Aitähh

 1 

Triin läks mööda rada, mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ronisin alla ning lähenesin mööda randa. Aitähh!

 2 

Selle kohaga on minulgi mälestused u sajandivahetuse ajast, kui veel Vääna-Jõesuus elasin. Ninamaa tundus siis ümbruses ratastega ringi kolades nii põnev, et oli ikka vaja kallasrajale trügida, ehkki siis jättis see maanurk veel suletuma mulje. Majal ja aial olid lisaks Estonia pst-le veel igasugu naljakad sildid ja neid uurisimegi, kui väravast kargas välja tõeline Baba-Jagaa sugulane ja selle retke kiirelt lõpetas. Tänagi siin luusides oli veidi kõhe tunne ja valmisolek iga hetk seda venekeelset kriiskamist taas kuulda saada. Aga ei midagi, rahu ja vaikus ja kajakad. Peidik oli õnneks inimlik, tänud!

 1 

Madis jäi tõkkepuud üleval hoidma, meie sõitsime autoga kohale ja logisime. Aitäh!

 3 

See aare sobis suurepäraselt lõpetama meie punkrite päeva seiklusi. Lisades veel seiklusi, kuidas end läbipressida suletud väravast. Kuid geopeitur on leidlik ja selle väikse vimpkaga saime Madise kaasabil kenasti hakkama. Sattusime mere äärde kuldsel õhtutunnil, kui päike ümbrust ülekuldas. Suur tänu peitjale!

 4 

Jõudsime tõkkepuu taha ning mõtlesime, kas jalutada või mitte jalutada. Mõtlemise ajal tuli üks auto ja tegi ahvatlevalt tõkkepuu lahti. Vurasime siis kiirelt läbi ja jätsime Madise meie tagasitulekuni puud üleval hoidma. Päike hakkas loojuma ja mere ääres oli väga ilus kuldne valgus. Üks kalepüüdja seisis ka keset merd, aga aardeleidu see ei takistanud. Tegime veel pilte, kuni telefoniaku tühjaks sai ja siis läksime tagasi ning Madis ei pidanud enam tõkkepuud üleval hoidma. Aitäh!

Lähenesime männimetsa kaudu, kohtusime vonklevate pruunidega kuivas kulus. Aardekese leidsime ilusti üles ja tagasi tulime mööda kive. Oi, kui rikkalik ja eri värvides kivine maastik siin oli. Tänud peitjale.

 5 

Kiskusime kummikud jalast ja toppisime tossud asemele. Küll nüüd oli kerge astuda! Peagi selgus, et astumisega kiirustada ei tasu, kuna kallasrajal toimub tihe ristipidine liikumine - nastikud roomasid merest eemale. Pikad ja peenikesed, kollased põsed päikeses säramas. Me ei lasknud endid segada, imetlesime ilma ja ümbrust ja jälgisime, et kellelegi peale ei astu. Peagi olime tara taga ja siis nullis. Krista võlus konteineri kärmelt välja ja nimed sisse. Tagasi jalutasime piki randa ja imetlesime kive ja panga tükke. Väga imeline ilus õhtu oli. "Nagu suvi!" õhkasid üleval vaadet imetlevad ratturid. Aitäh!

01371

 1 

Ilus päiksepaisteline ilm (kuigi veidi tuuline) lausa kutsus jalutama. Leid oli kiire. Tagasiteel saatis meid päris pikalt kass, kes paaril korral meid peaaegu et pikali oleks jooksnud. Tänud!

 4 

Pärast suvilaskäiku pakkusin oma isale välja, et võin talle näidata seda tulejuhtimistorni, mis Suurupis asub. Pärast seal käimist soovisid mu vanemad veel midagi külastada. Andsin teada, et kahte kohta võin neid küll veel viia. Esmalt jalutasime merekindluse aarde juures, mille järele ma logima kindlasti ei plaaninud hetkel minna ja siis Suurupi lehma juurde. Kaaslastele jäi juba patarei juures silma neemel asuv huvitav objekt ja küsiti et kas sinna ka läheme. Mööda väga kena kallasrada suundusime neeme tippu. Vastu tuli ka neljaliikmeline seltskond, kelledele tahtsin külge riputada geopeituri silti aga ei olnud kindel. Kohapeal uudistasime natukene ringi ja siis näitasin kuidas karbi otsimine välja näeb. Ei tea kas pinge oli peal aga ebahoolikusse tõttu võttis otsimine nii kaua aega, et mu ema otsustas ka natukene turnima tulla. Juba varem kontrollitud kohast aare siiski ilmutas ennast. Viimasest logist selgus, et ennemnähtud seltskond olidki geopeiturid. Aitäh huvitavat kohta tutvustamast!

Sellega sai täis minu 50. järjestikune geopäev. Nüüd proovin jätkata seda seeriat mõnedtuhanded kilomeetrid eemal.

 1 

Kaunis koht mere ääres jalutamiseks. Tänud juhatamast.

 1 

Päikest jagus, kuid oma mütsi hoia kümne küünega kinni. Tore peidukas.Aitäh

 1 

Kiire peatus möödasõidul, tänud.

 4 

Viimane kord, kui Ninamaa neemel sai jalutatud oli see maja veel riigi omanduses ja majal lausa Estonia pst aadressiks. Autode juures ennustasin rahvale, et käime 30 minutiga ära, aga tuleb välja et ennustajaks ma ikka väga hästi ei sobi. Kohapeal möllamine võttis ikka aega, kuna õiget kohta vaatasime lohakalt. Lõpuks võtsin abiks tehnilised vahendid ja see andis aarde asukoha välja. Tänud peitjale.

Minu lemmik auto.

Killuke ajalugu.

 1 

Selline pool tundi kokku ja aare võetud, väitis meile Janar. Vaatasime ka raskusastmeid - no ei midagi keerulist. Läksime siis kohale ja asusime otsima. Hea hinnang, Janar. Otsisime siit nurgast ja sealt nurgast, sealt seest ja sealt alt. No ei ole. Mingil hetkel teatas Sven, et leidis. Uurisid siis Janariga asja ja välja tuli ... metallkauss. Ei olnud aare. Lõpuks teatas Janar, et ta ikka leidis aga kuidas see kätte saada? Juta sirutas käe ja sai kätte. Logitud ja tagasiteel sai ka välja uuritud kus see lehm on. Tänan peitjat.

 1 

Selle aarde juurde pääsemise on kohalikud mugud ikka võimalikult keeruliseks teinud. Ükskõik millist "võimalikku" teeotsa me ei katsetanud seisis seal ees kas korralik tõkkepuu või sootuks betoonplokid. Jätsime siis auto suure tee äärde ja jalutasime elurajoonist läbi aardeni.

Aare pidi olema hirmus lihtne ja võtame kiirelt ära, kuid nii meil see otsimine ei läinud. Lõpuks selgus, et Sven oli oma tegevusega aarde põhjatusse sügavusse lennutanud ning selle sealt kättesaamiseks oli vaja natuke rohkem nuputada. Lõpuks käes ja logitud, tänud peitjale.

 3 

Selle kohaga seonduvalt tuleb meelde üks 9-ndate esimesel poolel toimunud veider juhtumine. Nimelt kõmpisime sõbraga Suurupi ranna poolt mööda mereranda sinna tipu poole. Veidi enne tippu jõudmist hakkas üleval pangapeal selle sama maja juures üks korralik kisa ja koera haukumine peale - meile anti üsna kärgil toonil teada, et kui me surma ei taha saada, siis me sinna otsa ronima ei peaks. Nii ta siis oli - kuna oli plaan siiski keskkool ära lõpetada, ei hakanud sinna otsa ronimisega vaeva nägema... mine hulle tea. Täna ei kiununud keegi... eemal loopis üks punasekütt lanti. Aare jäi kiiresti näppu. Aitähhid, see jäi tänase aardetuuri viimaseks.

 5 

Ma olin selle koha kohta raamatutest lugenud. Palju. Ja näinud pilte vanadelt fotodelt. Ning pidanud plaani, et ükskord ma seda vinget kohta vaatama tulen. Aga ainult plaaniks see jäigi… kuniks Laur siia karbi otsustas peita, uskumatu jõud on ikka nendel plastik-karbistel motivatsioonipakettidel :D. Täna peale merekindlust jalutasime järgmiseks siis lehma juurde, mere ääres oli ilus nagu alati ja mõnusa loba kõrvale sai ka pea kilomeetrine astumine parklast nulli täiesti märkamatult läbitud. Leidmise endaga ei läinud samuti kaua ning peale nimede kirjapanemist võtsime suuna Keila-Joa poole, et üles otsida veel üks Lauri hiljuti peidetud aarde... Mis erinevalt käesolevast lihtsakast oi kui palju rohkem kiuslikum oli :P. Aitäh jalutuskäigu korraldamise eest ja Suurupisse ajalugu vaatama toomast, kahtlemata aaret väärt koht :).

No ma ei tea, kes siis aardele sellise nime paneb. Kõlab nagu keegi räägiks ebaviisakalt mõnest Suurupis elavast naisterahvast. Aare jäi kiirelt näppu, ei olnud seal ohtlikku midagi.

 1 

Suurupi on ikka kena küll. Meile juhtus kahjuks külm ja vastiku tuulega ilm. Tatsusime kohale ja me ei olnud üldse ainukesed selle lehma juures, piltnikke jagus nii üles kui alla randa. Tänud

 2 

Kohapealne vaatepilt ehmatas mu pool-surnuks, kas tõesti vaja sinna otsa ronida. No kes siis kirjeldust loeb? Õnneks oli mul tarkur kaasas ja ma ei pidanudki poolenisti ärasurema. Leitud-logitud.

 2 

Siingi olid kohalikud tõkkepuuhaigusega nakatunud. Pealinna lähedus vist mõjub. Nulli jõudsime siiski probleemideta, õnneks tõusikud veel mõtteid lugeda ei oska. Kohapeal vaatasin torni. No oli ikka viltu küll teine. Mõtlesin, et huvitav kuidas lisanduvad ligi 100 kilo lolli liha torni raskuskeskmele ka mõjuks ja kas see ikka jääks endiselt aluse piiresse. õnneks taipasin enne üles ronimist kirjeldust lugeda ja siis läks juba lihtsalt. Aardesse jäi rändur. Aitäh peitjale.

 3 

Ei tea miks, aga ligipääsu sellele aardele olin enda jaoks imeraskeks mõelnud. Umbes et hiili kuskil üle okastraadi ja siis lõukoerte vahelt ronid mööda libedat paekallast pimedusse. Vms. Tegelikkus oli oluliselt lihtsam. Õigesse kohta viib kena lai jalgrada, ainuke oht on kihutava rasvase kummiga jalgratturi alla jääda. Pisikesed matkasid ka vapralt kohale, sis tuli jah see jupikene, mis libedaga võib tõeliselt ohtlik olla. Kui kohalik prügimägi kõrvale jätta, on kant ju ilus. Meri loksus tasa, laev sõitis mööda, luigepaar vilistas tiibu ja pärast ujus eemal terve luigekari, nagu Liisi väljendus. Tornini jõudsime ka kadudeta, vaid selle viimase trepiesise savilaigu võiks peitja mingi vaibalaadse tootega kinni katta, siis oleks päris puhas aare. Igatahes võttis Mamm lõpu vormistamise enda peale - sihuke parajalt jõukohane ülesanne talle, Liisi sibas niisama seal torni all. Nimed kirja, ja siis jälle tagasi. Ütlemata mõnus jalutuskäik sai - ole sa peitja tänatud kutsumast!

Väga ilusa matka saime!
Meile väga meeldis, täname :)

 2 

Ilusas päikesepaistes kulgesime Merekindluse juurest mööda kaldaäärset nulli. Oli tõesti kena, kuskohas oli vedel kuskohas tahke vesi ja päike nendelt mõlemalt siis kulla ja hõbeda helke väljatagumas. Meiejaoks kaldaäärsel turnimine pole üldseigi niihull tegevus, kui mööda puud või siis raudkonstruktsiooni pidi taevasse ronimine, seega saime sammahaaval tippimisega jäiselt libedal kaldateel aardeni. Tahtsin Piiat saata torni tippu, vist isegi näitasin, et näed seal on ju konteiner. Piia, tark tüdruk aga keeldus. Mõtlesime siis ja leidsime lahenduse lihtsamast kohast. Seejärel uudistasime looduse poolt pakutavaid vaateid ja tunnistame pattu, et meiegi pugesime uudishimule järele andes aiapilust sisse ja pildistasime ja uudistasime seesolevat. Miskit ei puutunud me ja maha jätsime vaid jäljed lumel. Ilus retk sai, täname

 1 

Kodus ei pannud tuult tähelegi, võib-olla ei puhunud üldse. Siin aga oli paras torm. Mõtlesin küll, mis hull tee sinna lõppu viib ning kas peaks juba metallist redelist alla minema. Läksin siiski ülevalt ja see "hull tee" polnud midagi hullu. Lumega hetkel libe ei olnud, aga jääga võib lõbusaks minna. Väga imelik oli seda elukohta vaadata, oleks tahtnud näha kuidas siin omal ajal elu käis. Kui olin külmunud kätega ära loginud siis märkasin, et eemal selja taga on fotograaf. Loodetavasti probleeme ei tekita.

Aitäh!

 1 

Kui aia kõrvalt järsaku äärest üle saadud, siis aarde juures läks juba libedamalt. Tagasime minnes vaatasime ka aeda sisse ja seal seisis üks unuikum, kogu see õhkkond seal oli hirmuäratav, nagu oleks aeg lihtsalt seisma jäänud seal. Pidime uuesti selle järsaku ääre ületama ja oligi sellega kõik.

 3 

Kui Lauri Merekindlus kuiva jalaga ilma erivarustuseta kätte saadud, oli kindel plaan ka Suurupisse muugima tulla. Olen siia Murastest mitu korda rattaga sõitnud ja Marjegagi korra kulgenud. Äge koht, elamiseks tuuline, aga äge. Ise plaanisin siia kanti mingit ilmakaarte aaret, sest siin on ju nii vahvalt Põhja, Lõuna, Ida ja Lääne teed koos. Nendeni on muidugi veel üle 160 meetri maad, kes tahab peita :-)
Jalutasime otse lõuna poolt mööda pangapealset, aardeni suundusime majast paremalt mööda, et siis naasta mööda randa. Aarde leidsime kerge vaevaga, s.t. vaevata. Ronisin tornis poole peale, et ülevalt pilte teha, siis hakkas kaasasolev sireen tööle :D Päris kipakas tunne oli, aga kui on aastaid püsinud, küll püsib veel.
Kui olime tagasitee alguses, veeres ülevalt mööda kallast paar ümarat, sellist 5-6 kg kivi alla.. Ei tahtnuks nendega pihta saada. Jalutasime mööda randa, mis oli väga äge, sain Virtuaalse aarde jaoks mitu viisakast geokepikest. Avastasime ka ägeda kivi, mis teiste kivide vahele peitunud, Ingagi on seda pildistanud. Muidugi leidsime ka mitu peotäit prügi, mille kõik autosse viisin - purgid, pudelid, jalats jne. Oleks pidanud ikka prügikoti kaasa võtma, oleks mugavam olnud kanda.
Üles läksime gepsu Regio kaardil oleva vaatamisvääruse juurest, Ninamaa kosk või mis ta nimi olgi. Trepp oli veel üsna aus. Siiagi plaanisin kunagi aaret teha, aga las roostetab omaette.
Laurile suured tänud siia tagasi kutsumast! Koht on üliäge. Ja seda lehmalugu ma ei teadnuki, selle ajaloo eest eriti aitäh! Aare superkorras, evej. Aitäh veel kord, ilusa ilma eest ka! :-D

Mõnus jalutuskäik talvisele Ninamaale. Peitjale tänud objekti tutvustuse eest.

 7 

Kui hakkasin kodust välja minema, üritas kass minuga vägisi kaasa tulla, nagu aimates, et lähen kohta, kus olen temaga juba pisikesest peale jalutamas käinud. Tõepoolest, käisin selle majakese juures juba 10 a tagasi, kui kass alles tilluke oli. Täna avastasin kohad, kus olime toona jalutanud, allakukkunud lahmakatena. Mäletasin selgelt ühte lõhet, kus olin isegi pidanud ronima, kuna kass suvatses ühel ootamatul hetkel sealtkaudu alla mere äärde minna, kuid nüüd oli sest järel ainult vormitu hunnik.
Mõtlesin, et lähen kohe rannale jõudes redelist alla, siis pole hiljem vaja kuskilt järsakust vaja ronida. Noh, jah, ega mina teadnud, et tegelikult läheb ilus tee nullini välja. Alguses polnud ka all tõesti viga midagi - jaluta nagu pargis. Kuid siis hakkasid kivilahmakad teed tõkestama ning pidin jääst lihvitud munakividel tasakaalu hoides edasi komberdama.
Nullis pidin kõigepealt ära ootama, kuni üks kalamees 200 m kauguselt üliaeglaselt merest välja tuli ning veel aeglasemalt üles jalutas. Terve see aeg vahtisin pingsalt merele nagu punaseid purjeid oodates. Nii kui vanamees põõsa taha kadus, ronisin aardele järele. Logimise hetkel toimus kõrval väike varing, nii et tänasin õnne, et aare kuskil seina sees polnud. Siis oleks isegi seal varsti olnud.
Tagasi otsustasin siis ka minna ülevalt poolt, et ehk on ohutum. Kohe aiani jõudes tundus, et ega ikka pole ohutu küll - kõndisin sisuliselt ainult rohututtidel, mis vaevu seda pinnast koos hoidsid. Ei julgenudki kaugele minna ja keerasin tagasi. Imestasin, kuhu see vanamees kadus ning piilusin aiast sisse. Ohoo, milline auto vastu vaatas. Ei saanud uudushimust võitu ning ronisin mulgust sisse. Äge koht, mine või ise sinna elama.
Kuna ma juba aias olin, läksin sealt otse läbi ning pressisin pisukesest pilust end teisele poole. Oli küll oht, et oma vinge riietusega ilmun auto juurde koos aiaga, mis keha ümber kinni, kuid õnneks läks kõik kenasti. Ka aed jäi püsti.
Servakul kõndides oli kohati ikka päris jube tunne. Kui ühest eriti hullust kohast tagasi vaatasin, siis mõtlesin, et ega see nüüd kaua küll vastu pea - inimesed kõnnivad tegelikult õhus, üliõhukese pinnaskatte peal. Mingid hullud olid seal koguni jalgrattal sõitnud.
Olin plaaninud pildistada, aga arvasin ilma kohutavalt kehva olevat normaalsete piltide jaoks, seega fotokas jäi autosse. Terve tee kahetsesin seda, kuna pildistasin tegelikult rohkem kui ühegi teise hiljutise aarde juures. Telefon pole ikka teab, mis hea aparaat, nii et pildid on mõnusalt udused.
Tänud aarde eest! Kui see auto seal veel püsib, tuleb suvel seal fotosessioon läbi viia.

Värviline ajalugu

Jäätunud kaheksajalg

Kirp merel

Kunagine lõhe, kustkaudu sai alla ronida

Peaaegu nullis

Sihtpunkt

Unustatud ajalugu

Väljapressimispilu

Kunagi oli see ilmselt loetav silt

Siit sai alla

Tegelikkuses üks väga ebakindel redel. Pidin sest praktiliselt läbi astuma

Raja algus

Sellest kohast olime juba varem teadlikud ja oli aastaid tagasi isegi mõte sinna uudistama minna, kuid ei olnud tahtmist läbi eramaade seigelda ja lähemalt asja uurima hakata. Seega oli nüüd huvitav suund sinnapoole võtta ja kohta lähemalt näha. Aia äärest mööda panga äärt kõndida oli küll väga hirmuäratav, eriti seetõttu, et kardan kõrgust. Logi sai ruttu kirja ja liikusime tagasi auto juurde sama teed pidi. Väga ohtlik mööda seda serva liikuda, uuesti nii ei teeks.

 1 

Eelnevalt seda kohta vaid kaugelt näinud. Nüüd aga oli põhjust kohta lähemalt uurima minna :). Auto pargitud ja sammud seatud sihtmärgi suunas. Muidugi jäime ajaliselt hämara peale ja seal panga äärel oli väga ´´vahva´´ kõndida-eriti jube oli aia äärest kõndida. Aare kiiresti leitud ning logitud. Muidu mulle meeldib küll igasuguste tornide otsa ronida aga see torn jäi küll mängust välja :D. Ühesõnaga lahe!!!

 1 

Mõnus väike mereäärne jalutuskäik. Aitäh!

 1 

Matkasime piki mere randa Draakoni juurest Lehma juurde. Vahepeal üleval ja enamasti all, kuigi kivid kippusid jäised ja libedad olema, paras ukerdamine oli. Lehma juures oli üks kalamees kõhuni vees, kui välja tuli siis küsisime kalade kohta, tuli väga põiklev vastus, et ega kalad merest kadunud pole. Mina mäletan lapsepõlvest Vääna-Jõesuus seda madalat udusireeni, aga et just „lehm“, seda minu vanatädi ei kasutanud. Aga kostis ikka kaugele küll. Tore matk oli, suur tänu aarde eest.

 1 

Tee maja kõrvalt mööda on vist veel viimaseid hetki olemas. Varsti peab kuskilt mujalt lähenema hakkama.
Aare ise paljastus lihtsalt, kuigi jäin hetkeks küll mõtlema, et ega ometi seal... Siis oleks ta minust leidmata ka jäänud. Aga koht ja vaatamisväärsus on ägedad.
EVEJ

 1 

Päris hirmus oli mööda seda pankranniku äärt liikuda. Vahepeal oli näha, kuidas suured lahmakad on alla kukkunud. Aarde juures oli tõesti libe. Mõtlesin, et olen härrasmees ja annan Liisile käe, aga tegelikkuses olin mina see, kes seejärel libisema kippus. Hea, et aare torni tipus ei olnud, sinna poleks küll tahtnud ronida - nii viltu see seal. Aitäh kutsumast, mõnus rannik :)

Vaade aarde lähistel

 1 

Kena jalutuskäik kaldapealsel siis natuke tuult trotsitud ja preemiaks nimed kirjas. Aitäh!

 1 

Päris tuuline oli mere ääres, tagasi autosse istudes oli mõnus sooja teed juua.Tänud tutvustamast!

 1 

Ühel päikesepaistelisel pühapäeval üks kena koht, kuhu jalutada. Täname, Eesti ranniku erinevate tahkude tutvustamise eest!

 1 

Väga ilus koht, jalutuskäiguga läks muidugi kogu eelnev loetu peast :) Veits närvikõdi, siis loogikat ja logitud saigi. Täname juhatamast!

 10 

Küll oli tore hommikukohvi kõrvale lehmajutte lugeda. Veel toredam, et esimene leiulogi juba üleval oli ja ei pidanud igasuguste kiusatustega võitlema :)

Õhtuks said kiusatus ja huvi siiski võitu ning suundusime õue. Tee oli kuni viimase lõiguni juba üsna tuttav, vaikselt hakkab kohaliku tunne tekkima. Geopeituse rolli maailma avardamisel on selgelt raske üle hinnata. Jõudsime väravani, hülgasime auto. Kujutasime ette, millised hordid on täna juba sellest aiaaugust läbi pugenud. Jõudsime hooneteni. Alguses kõhklesime, aga peagi sai üsna selgeks, et oleme seal ainsad. Tuul oli üllatavalt kõva, vaated see-eest fantastilised. Leidsime georaja. Assamait! LIBEDAGA OHTLIK!

Hiilisime läbi. Nõlvast alla ja siis märkasime seda va lehma :D Kirjelduse ronimist puudutav osa oli juba meelest läinud ja meenus kohe eilne arutelu kõrgusekartuse teemal - kes kardab puude otsa ronida, kes metallsõrestikke, kes kõrgeid astanguid. Aga kuidas oleks üks hästi viltune roostes metallsõrestik? :D Aiman, kuhu mõni teine vigurivänt oleks ühe mikrotopsi poetanud. Vahel saab terve mõistus siiski võitu.

Topsi avades oli üllatus - kus on kõik need kuulsad Harjumaa geohordid? Teine logi kell 22:12. Uhh, kui külm tuul.

Tänan esmalt hea kirjelduse eest. Tekkis tõsine huvi kuulda, kuidas see lehmake häälitses. Koht ise on omaette väärtus - selline vaade! Ja kolmandaks tänu, et maastikuastme potentsiaali täiel mahul ellu ei rakendatud :)

 3 

Kristel juba ütles kõik ära. Vaade oli tõesti ilus, kujutan ette päikselise ilmaga ilusat vaatepilti:) FTF kl.10.00

 10 

Kui aaret nägin, siis olin alles voodis. Helistasin kohe Ethelile, sest ma teadsin, et ka tema on täna kodus. Muidugi oli ta kohe nõus minema. Panin kiiresti riidesse ja läksin Sikupilli, kus Ethel mu peale korjas.

Autos logisin Skype ja sinna oli Liis juba kirjutanud, et Madis ajas ta uue aarde pärast üles, aga ei lubanud otsima minna. :D See tähendas, et saame vist kahekesi otsida.

Parkisime auto ära ja jalutasime nulli poole. Oli seal alles vaade. Teel veel arutasime, et kuidas Laur küll selliseid kohad leiab.

Hea on, et valges läksime, libedaga ja pimedas võib seal päris ohtlik olla. Aarde leidsin kiiresti. Logiraamat oli tühi ja esimese logi panime kirja kell 10:00.

Suured tänud Laurile, suurepärase vaatega, hommikuse jalutuskäigu eest. :)