Elulill

Elektroonika on vananedes otsad andnud ja ei hakka enam taastama. Ehk et hetkel leitav vaid mõistatusest saadava vihje järgi.
Elas kord ammusel ajal üks nõid, kellel oli imeilus tütar. Neil oli kahe peale hubane katusekorter ühes Tallinna vanalinna majas. Teenisid omale elatist võlujookide müügiga ja ravitsemisega. Raeapteek oli muuhulgas nende suurimaid kundesid. Ja nende elu veeres kenasti. Aastad läksid nagu vennad.
Hakkas aga see nõid lõpuks vanaks jääma ja oli aasta aastalt järjest põduram. Nagu ikka see ju on- kingsepa lapsed on palja jalu jne- ei leidnud kuidagi aega ja mahti iseenda põetamiseks. Teisi aitas küll, aga ennast mitte. Võttis siis ühel päeval viimaks kätte ning ütles oma tütrele: "Mu kallis laps, sa näed, et minust pole niimoodi varsti enam asja- kas sa võtaksid ette selle tee ja tooksid mulle seitsme maa ja mere tagant elulille, millega saaksin oma nooruse jälle taastada!" . Võttis see palve tütre hetkeks kokutama- pole see rännak ei kergete killast, ega ka käi kähku. Kuid jäi siiski nõusse. Või mis ta siis tegema pidi- ei saa ju oma ema hädasse jätta. Nii valis siis kapist kõige võimsama luua ja pani selga sobivaimad riided. Teise luua rakendas veel koormaeeslina esimesele sappa, et toidumoona kaasa võtta. Ja nii ta siis minema kihutas, täiskuuööl.
Lendas üle esimese mere...
Lendas üle esimese maa...
Lendas üle teise mere...
Lendas üle teise maa...
Lendas üle kolmanda mere...
Lendas üle kolmanda maa...
Lendas üle neljanda mere...
Lendas üle neljanda maa...
Lendas üle viienda mere...
Lendas üle viienda maa...
Lendas üle kuuenda mere...
Lendas üle kuuenda maa...
Lendas üle seitsmenda mere...
Lendas üle seitsmenda maa...
Kuni jõudis lõpuks ema juhatatud paika. Ja tõesti, keset kõigis suundades laiuvat kõrbe oli pisike oaas, kus väikse veesilma kõrval elulill kasvas. Ja oli teine säärane imelill, et õit noppides kasvas kohe uus asemele. Võttis siis tütar ühe õie ja seadis end tagasiteele. Lendas tuldud teed pidi tagasi, kuni jõudis ühel päeval koju tagasi. Parkis luuad ära ja ronis katuselt alla tuppa. Aga oh seda jahmatust- oli nõid oma palvega liiga kaua viivitanud ja polnud temas enam piisavalt jaksu tütre naasmist ära oodata- oli teine enne hinge heitnud. Oli see vast sobimatu pööre!
Tütar kurvastas kaua ema lahkumise tõttu. Ennast viimaks kogunud, mõtles, kuhu elulill tallele panna ajaks, kui tal endal seda kord vaja läheb. Et ei tabaks teda ennast kord sama saatus. Rändas ringi mööda maad, kuni leidiski sobiva paiga ning peitis lille sinna. Pani veel öökullid laekani viivat rada valvama, et need otsijaid hirmutaksid ja eksitaksid.
Ja nii see laegas siis juttude järgi kuskil on. Aga kuidas teine ikkagi leida? Ehk on kasu nõiatütre loitsuraamatust, mille ta kord tugevate rohtude mõju all olles kõrtsi unustas...

Lahenda logiraamatu saladus, ehk juhatab see sind mingi vihjeni. Kui aga nõiakeelt ei mõista, siis mine peale pimeduse saabumist tasakesi sinna võlumetsa väravasse. Räägitakse, et valvesse pandud kullide silmad pidid pimeduses kollaselt hiilgama. Ole kannatlik ja väga tähelepanelik, ehk pöörab mõni valvesse jäetud nõiutud öökullidest oma pilgu sinu suunas ja sa näed hetkeks tema hõõguvaid silmi. Neile metsa järgnedes on väike lootus, et leiad ka kuskile sinna peidetud elulille. Aga ära siis unusta, et kullid pole jäetud sulle teetähiseks, vaid hoopis aarde kaitsmiseks. Nad üritavad sind igati eksiteele juhatada ja põgenema hirmutada, või koguni ojja uputada. Ole siis julge ja neist kavalam, siis on sul võimalus