Tiksoja

 1 

Selle puu all olin varasemalt käinud vähemalt kaks korda.Esimene külastus oli väga väga ammu puhtast uudishimust,et näha mida tähendab maastik 5 .Toona ei teadnud muffigi köitest,slingidest ja muust sinna juurde kuuluvast....

Teine kord oli juba palju lubavam,et nimi sinna puu otsas olevasse karpi kirja saada.Nimelt oli aastaid tagasi siin suuremat sorti sündmus mille korraldas Kerli.Rahvast oli siia saabunud murdu,varjualune laud oli lookas heast ja paremast.Kahjuks logimiseni ikkagi ei jõudnud,sest ronimise järjekord oli "Tartu linnani välja" ning aeg pressis tagant,et jõuda Tartusse kontserdile.

Nüüd tulime kindla plaaniga kõrgema maastikuastmega aardeid leida ja Tiksoja sai soojendusaardena esimesena ära logitud.

Aitüma peitjale ja kaaslastele kes olid nõus minuga selleks päevaks kampa lööma

Tartu tuuri esimene leid. Tänud aarde eest

 2 

Täna tuli tulla linna et saada kätte materjalid millest uued Geopeituseid kokku „keevitada“. Enne kui ma Geokambale helisitasin, käisin ka T aaret ülekaemas. Kui geo kamba kokku saime ja siis läksime lõkkekohta. Näksisime alguses natukene peekoni krõpse ja imetlesime seda aarde „puuri". Kunagi varakevadel sai seda sama tehtud koos Randolfiga ning sai samamoodi ronitud aga kuna tol hetkel oli ilm selline et sajas taevast alla mingit valget ja märga läga siis sai poole peale ronitud. No muidugi kõige parem ronida kui sul seljas suur linnamantel ja jalas kingade moodi saapad:D Aga nüüd reedel üks hetk hakkasin mina oma koormavöid, muid nööre ja TRIMMERI TRAKSE kotist välja sikutatud. Kuna eelmine kord oli maapealt üles kuulmisega probleeme siis ma võtsin kaasa lällarid mille abil sai pläkutadud. Mina muudkui ronisin ja ronisin umbes tund või natukene peale. Vahepeal tulid sinna Ukrainlased kellega hiljem rääkides selgus et pereisal olevat sünnipäev olnud sel päeval. Lõpuks jõudsin aardeni nii et mul jalad jumala värisesid seal koorma rihmade peal aga võtsin karbi puurist välja. Panin nimed kirja ja ühe väikese kirjakese ka. Alla tulek oli juba kiirem. Mitte küll niikiire nagu ma juba puuotsas mõtlesin kui ma üles ronisin. Kuna õues oli väiksemat sorti tuuleke siis see ju kõigutas puud. Jäi juba mõte et kui see puu hakkab veel rohkem liibati-lööpati käima siis tulen selle puu ja aardega sealt alla. Aga seekord sai rahulikumalt alla tuldud umbes 15 minutiga. Pärast alla jõudes ei tahtnud ma enam jalul olla kuna jalad olid väga väsinud ronimisest. Mõni inimene on hädaldanud, mille pärast ma lõhnaõli ei kasuta, nüüd sain lõhnaõli, kohe männi lõhnalist ja muidugi otse loodusest!:D Hiljem kui võtsime istet siis tuli Ukraina pere kes elas meile kaasa, pakkusid meile süüa ning rääkisid et neil pereisal täna sünnipäev. Soovisime õnne ning hiljem ka väga tänasime söögi eest. Nii meil Geomaraton ühe leiuga oligi kus sain ma puuotsas ära käia. Täname Tanelit kellele meeldib igasuguseid aardeid leiutada ja panna igasugustesse kohtatesse.

See tuletab mulle meelde ka üht peitukat kus on tunda s***a haisu.

Tänud veelkord Tanelile!

Peaaegu käes

Hakkame üles minema

Pikk sirutus

Kerli logi kaudu teada koht :). Endal polnud jõudnud kunagi veel mõte sinnamaani, et logiks selle nüüd ära. Täna hoo pealt tekkinud idee peale sai siinsele RMK platsile tuldud, viimane tekkis umbes sellise loogikaga et Käbikunni ei hakka minema aga lähme Tiksojale! :D. Salme oli see, kes meist viisa raamatusse kirjutas ja kogu käik kestis tema tempo juures vaid tund & pisut peale :). Mõnus linnalähedane plats, aitäh Phantomile kümnenda selle tripi aarde eest.

Väga vahelduv ilm oli täna Tartus. Kaunis päikesepaiste vaheldus kiiresti pilvede ja lumesajuga ning siis jälle vastupidi. Sel hetkel kui me tegime otsuse siia puu alla tulla, (kuigi meil polnud üldse varem Tartu aardeid arutades sellist mõttepoegagi olnud), paistis muidugi mõnus kevadpäike. Kohale jõudes polnud sellest miskit järgi, külm tuul ja lumi olid hoopis platsis. Õnneks lõkkeplats oli vähemalt hõivamata. Laotasime oma kraami seal siis laiali ja tegime kiire lõunaeine. Oleks ka lõkkealusesse tuld teinud, kui puukuuris oleks mõni halujupike olnud. Aga mida polnud, seda polnud ja siis tuli edasi väike hargnemine. Kristjan ja Salme jäid puu otsa suundumiseks kõike valmis sättima ja meie Marisega läksime lähimasse bensukasse sooja joogi jahile. Pean tunnistama, et see oli mul elus esimest korda sellises kohas topsijooki osta ja masinaga pusisime niikaua, et teenindaja tuli lõpuks meiesuguseid metslasi õpetama :) Kui saagiks skooritud hea ja parimaga puu alla tagasi jõudsime, oli Salme juba kõrgustes ja liikus nobedalt aina kastile lähemale. Ega meil seal muud teha olnudki kui targutada ja niisama lobada. Nii logimine kui alla laskumine läksid edukalt ja saimegi kodinad kokku korjata. Aitäh tublidele kaaslastele, kellega seltsis võib igasugu väljakutseid vastu võtta!

Panime aardele silma peale juba mõni aeg tagasi ning täna otsustasime selle ära logida. Vajalikud abivahendid autos ja peale natukene pusimist saimegi logitud. Puu oli üsna vaigune ????

 3 

Üks aare jäi Tartus kummitama ja veidi virisesin, et miks ei võinud ära korjata. Miki vaatas otsa ja näitas kelle jalas püksid on - täna ei olnud selle aarde päev. Noh, kõrvad lontis istusin ja mossitasin ta kõrval. Ühel hetkel tegi ta kannaka ja ütles, et kell näitab juba uut päeva ja lähme korjame ühe ilusa aarde ära. Kohale jõudes ja aarde nime nähes, meenus Tiksoja meet&greet üritus - kahjuks ise ei osalenud, aga tagantjärgi mõelda, siis oli meil täna ka korralik üritus. Nulli kõndides teatas Miki, et pean sipsti üleval ära käima ja noh ega me ei sega rahvast grilliplatsil üldse. Jeerum, oligi platsil pidu ja noh karp ju ka seal samas peaaegu. Tervitasime ja lubasime vaikselt tegutseda ja neid mitte segada. Meestel olid vägijoogid laual ja pigem oli nendel rohkem huvi, et mida me öösel teeme. Rahulikult panin ennast valmis, kui kuulsin kommentaari - näe saadab naise puu otsa, ise ei lähe. Muigasin vaikselt ja pärast veel norisin Mikit, et hea mees ikka küll, ajad naise puu otsa, ise istud ja pläkutad meestega all. Taskulambi vihus hakkasin siis ennast karbini upitama. Samal ajal sai Miki seletada, et mida teeme ja mis varustus jne. Ühel hetkel kisasin Mikile, et ma viskan jope alla, sest puu oli nii vaigune, et uuest jopest hakkas kahju. Üleval ootas mind uhke majake ja logiraamat. Samal ajal all käis ikka pidu ja uurimine, et mis kus kes. Alla sain kuidagi kiiremini, aga vaiku jagus igale poole. Etendus läbi, jalad puudutasid maad ja sain korraliku aplausi. Punastasin veidi, aga piletiraha ei hakanud küsima. Pakkisime asjad kokku ja läksime sõbralikult lahku. Miki sai nüüd oma mehekohustusi täita ja avas mulle uksi, aitas turvavööd kohendada ehk sain olla printsess (vaik oli jätnud oma jälje) käisime tanklast läbi, Miki tegi mu kätega imetrikki ja sain olla jälle mina ise. Vastutasuks lubasin Mikil kõrvalistmel nurruda, istusin rooli ja viisin meid koju. Aitäh!

Kui ise üles ei saa, eks siis tuleb logiraamat alla toimetada. Tänud peitjale

Mari tegi ettepaneku nädala alguses Tartu jalutada ja aardeid otsida nädalavahetusel. Mulle meeldis see mõte väga. Kevad sai vastu võetud Tiksojal. Päris talvine kevade algus oli. Tekkis isegi väike ahvatlev mõte ehk proovida ronida, kuid seekord jäi see sinnapaika siiski. Raiko lahendas kogu asja. Aitäh!

Tartu trippi olen pikalt edasi lükanud, aga kui kuulsin, et täna siin võib kergema vaevaga logi kirja saada, siis saigi plaan kiirelt paika pandud. Tänan.

Sellised kõrglahendused on väga huvitavad ja väljakutset pakkuvad. Meile meeldis. Kui ronimisvarustus on endal olemas, läheb asi kiiresti. Aitäh peitjale.

 4 

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mina tahtsin ainult näha kuidas Raiko oma igapäevast leiba välja teenib. Nägin.

Viimasel geotuuril sai välja käidud, et kahe nädala pärast läheks Tartu, olid kaaslased sellega päri. Plaan alustada siinpool Tartut oli kohe paigas. Et päev ootamatult ruttu ei lõpeks, sai ka vahepeale jäänud ajal proovida lahendada Emajões hulpivaid aardeid. Mõnega läks päris hästi, enamustega mitte niiväga. Mingi hetk sai ka Mariga kontakti võetud ja kuuldes mis plaanis, oli meil lõpuks kohting laupäeval, Tiksojal, kell kümme.

Üllatsime end ja kaaslaseid, jõudes kohale pool tundi varem kokkulepitust. Ja ega siis me niisama ootama jäänud. Kohe tegudele, külm oli ju. Kui nüüd kirjutaksin , et ise seal logiraamatu juures käisin, siis Te ei usuks niikuinii. Seda enam, et pärast Raiko raputas pead ja ütles, et ainus võimalus kuidas mina selle aarde praegu ära logida saanuks, oleks korvtõstuk metsa tarida. Kahjuks oli Cramo tööriistalaenutus suletud. Nii et seekord käis siis aare minu juures mitte vastupidi. Tänud peitjale aarde eest.

Õige lähenemisega läks max 5 minutit autost -autosse ootasin midagi palju hullemat .ah jaa allatulles oli objekt väga jääs ja libe nii ,et väikse marrastuse sain kah

Sai ka oma jubinatele siin ristsed tehtud. Aitäh!

Mis seal sündmusel ikka muud teha, kui uusi ronimisplaane. Olin peaaegu minemas slingidega üles, mida ma pole kunagi teinud aga just viimasel hetkel jõudsid Simone ja Tarmo puu alla ning viimane neist pakkus lahkesti, et ronib ise. Rakmed kadusid mu ümbert kiiremini, kui ei kunagi varem. Kohe seal samas oli armas perekond, kes olid kvaliteetaega tulnud looduse rüppe nautima aga kaks väikest tegelast olid vägagi huvitatud meie tegemistest ja kuidas see onu nüüd sedasi puu otsa ronib ja nemad ikka tahaksid ka. Kui Tarmo maa peale tagasi tuli käisin ka ise üleval ära, ikka harjumuspäraseks saanud viisil. Pärast oli veel tükk tegu köie kätte saamisega, pisut tekkis juba selline tunne küll, et tuleb nüüd koos aardega alla, sest oli puuri ja puu vahele kenasti kinni kiilunud. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui, et Tarmo sai veel pisut ronida. Lõpp hea, kõik hea ja mul oli see kolmas ronimispäev järjest. Lahe ronimiskuu on see september olnud :) Huvitav, mis oktoobril varuks on. Aitäh!

 1 

Jõudsime parasjagu Raadile, kus üksik bemm mõnuga sõõrikuid joonistas, kui postkasti potsatas kiri - ronima? Kohale jõudes oli laua ümber perekond väikeste lastega, kes mõnusalt aega veetsid ja ilmselt õhtul kodust välja astudes ei aimanudki, et sellist show'd neile grillvorsti kõrvale pakutakse :P Igatahes mis ma oskan kosta, ise täna puu külge ei hakanud, selle asemel käis Tarmo 2x üleval. Esmalt logimas ja lõpuks päästeoperatsioonil. Kuskil vahepeal õnnestus ka Airil üleval nimesid kontrollimas käia. Lisaks jutustas Kristjan muheleva ajama loo selle karbi kolimistest, loodetavasti sai nüüd siis piisavalt kõrgele. Aitäh!

Vajalikud vahendid muretsetud, tuldud uuesti. Abivahend täpselt paraja pikkusega. Kohale jõudes kastini, oh üllatust, pastakas jäi alla. Aitäh, et kirjapulga ka lindudele panid, ei pidanud alla järgi tulema. Igaljuhul lahe teostus ja lahe vaade. Mõnus trip lastega. Tänud, tervitused jälle Viljandist ????????

 1 

Kohale saabudes oli parkla autosid täis, aga lõkkeplats oli õnneks vaba ja nii hõivasime kohe selle. Kuna mul slingidega ronimises suuri kogemusi pole, siis see oli hea koht katsetamiseks küll. Ütleme nii, et tahab ikka harjutamist see asi, kuskil kahe kolmandiku peale pusisin ennast üles, samal ajal kui Madis puu all köiega sõlmkatseid tegi, aga aja kokkuhoiu mõttes kobisin alla tagasi ja ekspert läks objektile. Tal tuli see asi ikka oluliselt rutem välja ning peagi oli köis kenasti kasti kohale kinnitatud ja Madis maa peal tagasi. Käisin siis juba tuttavamaid võtteid kasutades kasti juures ära, sõitsin alla tagasi ja siis saabus tõehetk. Madise väitel pidi see sõlm teisest otsast sikutades kenasti avanema (madalamates sfäärides ta seda ka tegi), aga ei tuhkagi. Nii sai Madis veel ühe tiiru teha. Täitsa tore ja õpetlik ronimine oli. Eelnevas kommentaaris kirjeldatud ebavajalikust osast ma küll väga hästi aru ei saanud, aga kuna pesakasti auk on katmata, siis keegi lind või loom on plastkarbi kaant küll korralikult äestanud. Tänud aarde eest!

On ikka värk.Tehtud, paps ronis nagu orav.

Eks ta paras slingi puu ole aga kuna väljas oli kõrbe kuumus siis otsustasin ikkagi köiega ära teha. Väga heas kohas aare, tänud :)

Tänan aarde eest!

 3 

Tartust oli aeg minema kolida, kuid enne ei saanud lahkuda, kui Tiksoja tehtud. Kaupo oli Tartusse tulemas ning kuigi algselt olid õhtuks teised plaanid, siis õhtu algus sai sisustatud Tiksojal. Kohale jõudes ma täpselt ei mäletanud, milline mänd oli. Kui eeldatavat aaret nägin, siis jõudsin veel mõelda, et oh, see läheb küll kähku, aga nähes Kaupo muiet, siis sain aru, et asi pole õige. Ajasin kaela veits rohkem õieli ja umbes 3989437927927m kõrguselt paistis õige aare. Oh well :D. Ma igaks juhuks kella ei vaadanud, aga tegelikult tundus, et väga kaua ei läinudki ja oleks võinud natuke veel turnida. Aitäh peitjale, sel korral piisas aarde kättesaamiseks ka talupojamõistusest.

Aare leitud :)

 1 

Ma ei oleks kunagi uskunud, et selle aarde juures ise ära käin. Puu all seistes tundus see ikka maru kõrge ja slingidega polnud ma varem roninud. Kuniks ootasin päris puu otsa ronimist, proovisin väikest puud vallutada. See eriti hästi ei läinud ja suuri lootusi päris aardele ei olnud. Kui minu kord kätte jõudis, siis võtsin ennast kokku ja käisin ikka ära. Alla jõudes oli väga hea tunne, et sellega ikka ise hakkama sain.

 1 

See kaua laagerdunud kaunike just ootas üht toredat üritust, kus oleks ka vajalik varustus olemas.

Aitäh uue kogemuse eest! Üks mure nüüd Tartus vähem.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 4 

Olin juba mõni aeg ette hakanud Taavit ettevalmistama selleks, et tal on üks aare vaja ära logida ja maastik 5 ja ei ole hullu midagi jne. Mõneks ajaks unustasin ära ja tundus loogiline see uuesti teemaks võtta sündmusel. Enne sündmust annaks veel ju taganeda ja peale sündmust oleks hilja. Nii me siis kohapeal aklimatiseerusime, õppisime teiste headest ja veadest. Hakkas ikka päris külm aga suitsu sees ka kaua olla ei tahtnud. Vahepeal kadus ka redelipoiss ära, ei saanudki aru, kas selle omanik läks minema või pandi naljapärast kokku, nii me enda vanuri pagassist välja ajasime ka. Mitmekesi tuli täitsa korralikult lahti ka. Õhtu viimase ronija tiitli annan Taavile, kahjuks ajavõtmine läks mul rappa, ja taimer tiksus veel autoga ära sõiteski. Taavil siiamaani kõik kohad valutavad, räägib, et peaks metsades hakkamagi nii trenni tegema....

Siin sai Mairega diil tehtud ja ta oli sellea nõus. Igal juhul tänud peitjale ja Mairele.

 2 

Maire võttis julguse kokku ja läks nimesid logiraamatusse kirjutama, tänud.

 3 

Juba liiga kaua oli kestnud väljakannatamatu olukord, kus kodust georetkele suundudes gepsu tööle lülitades tekkis ekraanile tiksuma kõige kodulähedasem ja täiega nöökiv aare. Näed, aga kätte ei saa. Minu poolest oleks see võinud nii jäädagi, aga no milleks siis tiimikaaslane on. Ilma temata oleks mul ilmselt kõik sellised aarded, kuhu rohkem kui paari meetri kõrgusele ronida tuleb, siiani logimata. Alguses kartsin, kas ma seda üldse pealtki vaadata suudan, aga tegin südame kõvaks ja endale üllatuseks sain täitsa kenasti hakkama. Ainult üks kord, kui puu otsas mingi jõnks tehti, hüppas süda botasepõhja. Õnneks oli tol hetkel puu najal redel ka, nii et kogu üritus ei tundunud võib-olla nii hirmus olevatki. Igatahes sai meie tiimi esindaja 25 minutiga üleval käidud ja alla tagasi. Ja ma üldse ei pea seda ebaausaks, sest mina lahendan ju raamatumõistatusi ja neid on palju rohkem. Kollektiivsuses peitub jõud. Peitjale aitäh, pigem kõrgustes olevad aarded, kui vee all.

 11 

Ega ei uskunud, et ma kunagi sellist aaret logima lähen. Kuulus omaette klassi koos Meistermullitaja, Kolme punkti jt taolist aaretega. Sellist võimalust kus tehakse spetsiaalselt sündmus ja pakutakse vahendeid positiivseks soorituseks, ei saa naljalt kasutamata jätta.

Et asi liiga lihtne ei oleks, siis väsitasin ennast sündmuse ajaks korralikult ära. Kõmpisin pooleteise päeva ja 30km-ga oma jalad parajaks süldiks. Öö jätsin ka pooleldi vahele. Eks need olid lihtsalt head vabandused kui peaksin alt ära hüppama. Kohapeal keeldusin samuti ka igasugustest julgustusjookidest.

Kui aplausi saatel oli lõpetanud järjekordne männi alpinist, siis ulatatigi mulle ühed rakmed. Nende jalga saamine oli juba täitsa vägitükk omaette, sest eelmine kandja oli olnud minust vähemalt 3 korda saledama kehaehitusega. Püksid jalga saadud, anti mulle lisaks uued slingid koormarihmade näol ja suundusin redeli peale neid avastama. Tuumafüüsika ma ütlen. Vähemalt redeli kõrgeimal astmel kõõludes tundus kõik nii hirmus keeruline.

Pärast paari ronimisliigutuse tegemist kaotasin kindla maapinna ja otsustasin taeva poole edeneda kindlas taktis. Taktimõõt oli aga puhta metsas. Enda arust edenesin välgukiirusel aga kui üks hetk allapoole vaatasin, siis olin ainult poolteist meetrit oma stardipositsioonilt kõrgemale liikunud. Ühesõnaga kulutasin palju energiat aga vehkisin tühja. Mis seal soovida kui varasem kogemus oligi täpselt poolteist meetrit nööridega ronimist. Sain altpoolt mõned õpetussõnad, arenesin vähekene ja asusin uuesti kõrgustesse vehklema. Mida kõrgemale jõudsin seda soojemaks läks. Vahepeal ilmunud kerge vihmasabin oli nagu vesi kuumale kerisele. Tekitas vaid niiskust ja higi voolas kiiremini. Üles jõudes olin päris läbi. Olin täiesti unustanud kuhu taskusse ma oma pastaka toppinud olin. Otsimise peale kulus mitu minutit ja lõpuks leidsin selle kõige ebamugavama kohapealt. Tulemuseks nihkusid riided rakmete alt ära ja olemine muutus pisut ebamugavaks. Värisevate kätega enda nimi ja mõned kaasaelajate nimed ka lisaks ja võisingi laskuma hakata. Alla tulek möödus oluliste viperdusteta aga pean ütlema, et üles meeldis rohkem liikuda. Viimane ja kõige raskem osa oli koormarihma lahti haakimine karabiini küljest. Jalad / käed värisevad, adrekas on üleval, võhm on otsas, silmist voolavad higipisarad. Maapinnale jõudes vallandus rahulolu tunne ja pingelangus.

Lõpetuseks ka paar kummalist fakti. Järgmisel hommikul ei valutanud mitte ükski kehaosa peale jala, mis ei teinud ronimisel muud kui lihtsalt tolknes jalus. Vist tahtis märku anda, et ta on ka olemas. Teiseks ei tekkinud kordagi kõrgusekartust, kuigi see oli kõrgeim puu kuhu ma kunagi roninud. Tavaliselt tekib puude otsas möödapääsematu hirm juba 5 meetri peal. Viimaseks jääb mulle arusaamatuks Madise poolt sooritatud 4 minutiga puu otsa ronimine. Lihtsalt ebareaalne.

Kogemus on võimas aga teist korda seda enam naljalt teha ei sooviks. Tänan peitjat väljakutse eest ja Tiksoja sündmuse korraldajaid, kes pakkusid sellise võimaluse!

 2 

2m sain vist ise, 3m aitasin teisi ja ülejäänud sai äkki kah kuidagi kirja. Päris 101% pole kindel kas Karl me nime kirja pani aga loota ju võib. Kunagi ehk ........ Täname!

 14 

Aare on nime vääriline - o jaa, kuidas ma seal puuotsas tiksusin.. siis jälle veidi edasi ja natuke jälle kohapeal tiksusin. Algul vaatasin eemalt, kuidas tehnika käib. Seejärel olin tunnistajaks kuidas paar silesäärset tütarlast oravatena kiiresti üles-alla siblisid nii, et koorepuru vaid kukkus. Mõtlesin ennast ka nooreks ja tugevaks ning peale mõneminutilist ennast rakmete seest väljaharutamist suutsin need siiski nii ümber saada, et nad vähemasti eemalt korralikult kinnitatuna välja paistsid. Kaido oli selleks ajaks redeli ka kokku kruttinud, nii et sain vähemalt maapinnalt alustada.. no et esimene kukkumine kohe ronimistuju ära ei võtaks. Teoorias olin tugev ja algul võtsin üsna suured sammud, seejärel siiski jõudis minuni kogemus, et tahtejõud võib ju olemas olla, aga tainast jalaga on ikka maru raske sinna üles saada. Kiikusin siis veidi aega niisama kohapeal ja hakkasin jälle ülespoole nihkuma. Sääl oli aga kummaline anomaalia.. seni kuni jalg oli kõver, tudises see nagu tallesaba.. no proovi sellise jalaga kükke teha.. kui aga sirgu läks, siis täitsa püsis paigal :). Miskil ajal jõudis kohale, et need niidid on ikkagi üsna tugevad ning kannatavad täitsa julgelt kõlkumist. Võtsin siis vähe vabamalt ning sammud pisemaks. Enne kastini jõudmist olin märkamatult suutnud kellast loobuda, kuid head geokolleegid puuall ladusid mikroskeemid jälle kokku ning sain toimiva asjanduse jälle käepeale. Üleval kasti juures toimus järgmine anomaalia... värin paremast jalast läks paremasse kätte üle ja no see logi seal logiraamatus näeb pea sama jube välja kui minu logi vasaku käelise aardes. Vahepeal soovis ka karu või mingi muu pehme karvane vidin alla kukkuda, kuid loobus sellest viimasel hetkel. Nii kui kastile kaane peale sain algas allatee. No see polnud pooltki nii vaevaline. Aega võttis, aga vähemasti ära ei väsitanud enam niivõrd. Kõrgus polnud selle aarde juures selle varusutusega probleemiks, olematu füüsiline vorm aga küll. Kokkuvõtteks tuleb öelda, et sport on nagu alkohol, abi on sellest ainult natukeseks ajaks... mis kasu mul nüüd sellest oli, et ma 6-7 aastat tagasi usinasti jooksmas käisin? Veider, et kui kogu muu jalgadega elav-loodus jookseb ainult selleks et söönuks saada või mitte sööduks saada, siis looduse kroon (ainuke mõistusega olend) jookseb üksnes niisama. Tundub ju mõistlik... Järgmisel ja ülejärgmisel päeval tabas mind ja vähemalt kahte geokolleegi veel üks anomaalia... valus on üksnes vasak jalg, mida ronimisel ei kasutanudki! No ülejäänud kehaosad on juba treenitud.. laiskus vist valutab seal. See nagu kvalifitseeritud joodikul, pea valutab siis, kui eelmisel õhtul tavapraktikast erand on tehtud. Vabandused pika ja sisutühja logi eest, aga no see leidmise kogemus nõudis rohkem kui kahte rida. Peitjale ovatsioonid ja maani kummardus!

 2 

Endalegi siiani uskumatu, et kuskilt see julgus tuli ja kõik kaasaveetud 100 kilo jõudsin kõrgustesse vedada. Tänud peitjale ja ühisronimise organiseerijatele!

Leitud ja logitud Maire abiga.

 1 

Leitud ja logitud Maire abiga

 4 

Jõudsin varakult sündmusele ja üsna pea olin ka varustuse enda valdusesse saanud. Esimene kolmandik sujus täitsa kenasti, kuid edasi hakkas tunda andma, et ühel jalal kükkide tegemine pole mu tugevaim külg. Aega läks, kuid visadus viis sihile ja päeva esimene nimi sai kõikuval kõrkjal kirja pandud. Tagasi tulek võttis korraks juhtme sassi, kuid rahulikult tegutsedes sujus seegi. Õnneks oli vahepeal kohale toodud ka lisa abivahend, mis viimase kolmandiku läbimise oluliselt kiiremaks tegi. Tagasi sündmusele jõudes kulus tublisti aega ka kõhupööritusest ja vaprusevärinatest üle saamiseks. See oli minu esimene Taneli aare, mis pakkus igati vägevat väljakutset. Suur tänu sündmuse korraldajatele ja loomulikult peasüüdlasest peitjale.

Mängisin drooni...

 2 

Leitud geosündmuse raames. Aitäh võimaluse eest see täpike kollaseks saada. Täitsa fùùsiliselt keeruline oli isegi rakmetega sinna üles end "nihutada". Ilus vaade ning aitäh ka peitjale!

 2 

See on ometi üks aare, mille kohta kuidagi käsi ei tõuse lihtlabaselt "leitud" kirjutama. Leidmisest üksi on selle fantastilise väljakutse puhul muidugi mõista vähe; tööd tuleb teha, korralikult.

Aga nii nagu kord saja aasta tagant kerkib maa seest linn, koos kõige rahva ja meluga, juhtus nüüd, et Tiksojale tekkis ootamatult just samasugune laager. Kohtumiste ja tervituste, suupistete ja ...turnimisega.

 2 

Lootusetuna näiva aarde juures tõttas appi Kerli, kes kutsus siia kokku suurema kamba, et kõik soovijad nimed kirja panna saaksid. Meist võttis selle hulluse ette Mari-Liis, mina elasin alt kaasa. Suur tänu aarde eest!

Tänud aarde eest!

Kuna 4mail on teised sündmused siis Krista ettepanek tulla 1mail siia sobis mulle väga hästi.Traksid olid meil mitmel kaasas siis sai kohe mitu puud meie poolt hõivatud.Krista oli õigel puul ja mina õpipuul.Väga laheda kogemuse sain.Aitäh!

 6 

Laupäev on talgutega hõivatud. Siia geosündmusele tulla ei saa. Krista ettepanek varem see aare ära teha oli ahvatlev. Ilm samuti. Varustus kõigile kaasas. Sel ajal kui Krista edasi-tagasi käigul aarde juurde mõnules, olid ümberkaudsed puud ootejärjekorras harjutajaid täis :) Tänud laheda aarde eest!

 5 

Seekord on mu nimi siin kirjas tänu Kristale. Arvatavasti tulen oma perega millalgi tagasi. Igatahes oli siin väga lahe, ainult need RMK töötajad võiksid oma varjualuste nurkade osas inimeste peadega arvestada ning need vähe ümaramad teha ja kõrgemale kah.
Aitäh aarde eest ja toredatele kaaslastele rõõmsa hommiku eest! Ma pole veel kunagi nii õnnelikku Kristat näinud. Seda oli tore näha :)

 10 

Vigride spa lähistel, esimese männi juures saime ühel ilusal kevadõhtul Karliga Merlelt esimesed õpetused puu otsa kulgemise teemal. Tundus nii lahe olema, et Tiksoja sai esimesel võimalusel plaani võetud. Just tänane päev klappis kõigile Tiksoja külastamiseks. Kaaslastel oli kaasas trakse, slinge, köisi, rihm, redel jne. Leidsime männi, lausa kaks. Kõigil oli koheselt pikemaks ajaks tegevust ja vaimustust. Esimesena ja redelita sain linnulaulu saatel mõnuga teekonda nautida üles ja alla. Päike piilus mändide vahelt. Tore oli kaugele kaeda ja niisama kõlkuda. Väga lahe kulgemine. Kahjuks, lõpuks, tuli jalad maapinnale toetada. Selleks korraks sai vahva slingidega kulgemine kaunil päikselisel päeval otsa. Tänud peitjale.

 13 

Täpselt kaks aastat tagasi, 15. aprill 2017. käisin siin esimest korda ja nentisin, et näen aga kätte ei saa.

Nädal tagasi käisime Kerli, Helle-Mari ja Hediga siin aga siis oli plats hõivatud grillihooaega alustavate mugude poolt, kes turgutasid tugevalt tossavat ja susisevat lõket kõdunevate puulehtedega.

Tegelikult sai nüüd kõik alguse ühest Kerli fb-postitusest, mis ajendas selle kaua pinnuks olnud aarde kättesaamiseks vajalike tegevuste elluviimist, vastukaaluks senisele pelgalt mõttelõnga veeretamisele. Seda enam, et karabiin, sling ja prusik ei ole nagu võõrad terminid. Kui ma täna nii pool tundi kokkulepitust hiljem nulli jõudsin, oli Hedi juba maast kolme meetri kõrgusel. Kuna oli aega, siis soojenduseks käisin ja vaatasin naaberpuu harjutuslinnupuuri üle. Soovitan, on seda üllatust väärt! Kerli väntas end pealtvaatajaks just siis, kui Hedi oli õnnelikult alla jõudnud ja ma end minekule sättisin.

Sahistasin siis end tasapisi taevale lähemale. Tundus, et mida kõrgemale tõusin, seda soojemaks läks ilm. Vahepeal tundus ka, et rohkem läks energiat sooja auru suust välja ajamisele kui tõusumeetrite võtmisele. Pole vist ammu nii värisevate kätega üritanud midagi kirja panna. Mine võta kinni, millest need nüüd värisesid, oli see kõrgusehirmust, mida ma ei tundnud, füüsilisest pingutusest, mis ilma soojaks küttis või suurest eufooriast, et üle pika aja sai taas ronimisega tegeleda. Suutsin logi nii kirja panna, et ei pillanudki midagi maha, kuigi erilist usku mul sellisesse õnne ei olnud. Karbis oleva KORGIGA pastaka jätsin kohe targu kasutamata.

Allatulek oli ka puhas nauding. Tänan aarde eest!

 3 

Georooste korraks maha ronitud. Saab jälle geounne jääda.

 7 

Kui selle aarde peidukohta nägin, siis tundus see võimatu mu jaoks. Tänu Tarmo mängu tulekule jõudsin ka ise ronimisvarustuse ostmiseni. Esimene kord oli väga raske ning mitu päeva andis tunda 4m kõrgusel käimine. Kuna Preimani jaoks oli täna redel kaasas, siis esimesed 4,5m läksid kiirelt ja edasi aeglaselt, aga kohale jõudsin ja logitud sain. Alla tulemisel olid sammud 2 korda suuremad kui üles minnes. Kogu aarde leidmise juures oli kõige parem tunne kahe jalaga maapeale jõudmine.

 63 

Märkamatult ongi möödunud peaaegu üks aasta sellest õhtust kui sain esimest korda kokku ühe noormehega, keda eelnevalt umbes kuu aega netis tundma olin õppinud. Tegime väikse jalutuskäigu Emajõe ääres ja kuigi alguses oli võõristust palju, siis üks hetk teatas see noormees, et me kõndivat valele poole ja et ta tahab mulle midagi hoopis teisel pool näidata. Võtsime siis suuna teisele poole ja peagi jõudsime ühe mõttetu kivi juurde. Mõttetu oli see seni kuni märkasin, et sinna oli miskit sisse ehitatud. Tartus olevat üks leiutaja nimega Tanel, kes selle kivi sisse ühe karbi peitis ja et seda kätte saada, peab seal täpselt nii mitu minutit ja sekundit kükitama. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis leiutaja, mis kivi, mis karp, milleks? Noormees oli kunagi siin juba proovimas käinud, aga kapiuks oli talle siiani suletuks jäänud. Proovis tänagi uuesti, ei õnnestunud. Kuigi ma endiselt mitte millestki aru ei saanud, proovisin siiski ka, tulemus 0. Noormehe näost oli näha nördimust ja mina ei saanud endiselt aru, miks mingi suletud kapiuks inimeses nii suurt nördimust tekitab.

Jalutasime Toomemäele ja noormees näitas natuke lihtsamaid aardeid, et ma ka millestki aru hakkaks saama. Kui välja tuli, et mängu nimi on Geopeitus, tegin enda meelest mingi ülihea nalja, öeldes et maapiirkondades kutsutakse joodikuid geoloogideks. Noormees mõistagi ei naernud, praegu seda meenutades ei naera ma ka. Kesklinna piirkonnas jalutades tutvusime sel õhtul umbes viie aardega ja hiljem sööma minnes hakkas noormees selle mängu ilu mulle rohkem avama. Ta rääkis, kuhu Geopeitus teda viinud on, milliseid aardeid ta leidnud on, millised aarded ta ise teinud on jnejnejne. Ainuke mõte minu peas oli, et issand jumal, täiskasvanud mees ja käib mööda metsa ringi ning otsib mingeid karpe ja topse, ei, siit küll head nahka ei tule. Kell kiskus vägisi öösse ja viimane aare, mis meil teele ette jäi, oli Kadunud hiilgus - Videokino. Õhtu jooksul olin aga noormehes avastanud mitmeid muid häid omadusi, ka selle et tegu on sama kohusetundliku doonoriga nagu ma isegi. Vaatamata karpidele ja topsidele leppisime järgmiseks päevaks kokku plaani minna Räpinasse.

Järgmisel hommikul kõndisingi värisevate põlvedega Kaupo järel üle Raadi järve. Mina ei kõnni jää peal siis ka kui seal sada kalameest peal on, selline jänes olingi :) Räpinas jalutasime mööda mingit metsarada vist Tsõõrikmäe meteoriidikraatri suunas ja ees oli umbes 40cm laiune kraav, kust ma ka üle hüpata ei julgenud. Kaupo naeris, võttis käest kinni ja tõmbas mu üle. Veel on meeles mu kõige esimene iseseisev aardeleid. Meelde on jäänud sellepärast, et ma ei saanud ise arugi, et aarde leidsin :) Päeva lõpupoole käisime veel Lüübnitsa vaatetornis, nüüd sai siis Kaupo teada, et Kerli lisaks kõigele muule kardab ka kõrgust. Tornis olles muutusid põlved tahtmatult nõrgaks ja mitte sellepärast, et Kaupo mul selja taga seisis :D Päeva lõpetuseks näidati mulle veel üht Potsatajat, kuhu ligipääsemiseks jäi mul taas julgust puudu, ning kurikuulsat Taevatreppi, mille ka Kaupo mulle pärast mitukümmend minutit kestnud nõutust ette näitas. Vahepeal oli Kaupo Tallinnas ning meeles on tema elumuutev ütlus "Mis sa niisama ikka jalutad, otsi siis juba aardeid ka". Kuna mul kasutajat polnud, siis Kaupo söötis mulle koordinaate ette ja mina käisin nullis lihtsalt otsimas. Nädalavahetusel tegime mõned aarded ka Tallinnas. Kuigi nende topside ja karpide fenomen jäi mulle endiselt selgusetuks, siis ühel suvalisel päeval pärast tööd läksin mingil arusaamatul põhjusel taaskord selle kurikuulsa kivi juurde. Nädala ajaga oli ilm mõnusalt kevadiseks muutunud, kükitamiseks ideaalne. Esimese korraga vist ei õnnestunud, aga kuna kiiret ei olnud, tegin ühe katse veel. Ja uskumatu, see tuligi lahti! Kaupo vist ei uskunud seda veel siis ka kui talle pildi lahtisest kapist saatsin. Küsis, kuidas mul õnnestus. Ega ma ei teadnud isegi. Teadsin ainult seda, et see oli väga võimas tunne, millegagi päris ise hakkama saada. Koju tulles saatsin vajalikud andmed ning järgmisel hommikul olingi ametlikult Geopeituse kasutaja. Kuigi logisin mõned aarded hiljem tagantjärgi, siis 69mh oli minu esimene kirjutatud logi :)

Aprillis tuli Kaupo Pärnusse ja näitas jälle vingeid aardeid, kõige meeldejäävam oli ilmselt Da Vinci kood. Kuigi meil mõlemal oli raamat lugemata, siis vihje abil saime konteineri siiski lahti. Imestasin, et ei olegi tegu vaid Tupperware toodanguga, aga mõne konteineriga on ikka s*taks ja peale vaeva nähtud. Mingi hetk panin aga Kaupo kannatuse tõsiselt proovile ja kuna tema "ära karda" ütlused ei toonud loodetud tulemust, siis andis ta alla. Ega ongi väga raske asju ajada inimesega, kes ei oska end isegi geotuuridele vastavalt riidesse panna, teeb metsa minekuks meiki ja üleüldse ei hiilga ka eriliste teadmiste, oskuste ega, mis seal salata, ka huviga. Geotuuridel on ikka nii, et kellel jääb näiteks teadmistes vajaka, tasakaalustab seda mingi teise oskusega. Mul jäi ilmselt kõiges midagi puudu :) Teha polnud midagi, püüdsin siis ise hakkama saada.

Sel ajal olid mul beebiroosad geelküüned, unistasin valgest käekotist, kontsaga saabastest, bling-bling kõrvarõngastest ja plaanisin suvel nabaneedi teha. Leidsin iseseisvalt kümmekond tavalist Tartu aaret ja hakkasin siis mõistatusi piiluma. Mäletan, kui palju rõõmu valmistasid esimesed rohelised geokontrollid, polnud üldse oluline, et tegu oligi lihtsamatest lihtsama arvutamisega, rõõm oli ikka. Ja kui ma siis ühe mõistatuse geokontrolli pärast keskööd roheliseks sain ja seda kella poole 2 ajal öösel logima läksin, oli sulaselge, et mingi sõnuseletamatu huvi mul ikkagi oli :) Niiviisi iseseisvalt lammutasin peaaegu pool maikuud kui ilmselgelt peast segane Kaupo mu taas enda tiiva alla võttis :) Vahepealse aja jooksul lasin ka küüned maha võtta, sest rääkigu mida nad räägivad, nendega puu otsa ikka ei roni :D

Maikuu lõpus nägin Männikul lisaks muudele aaretele ära ka Kaupo kurikuulsad Loogilised. Tegelikult tehti mulle puust ja punaseks kõik ette ära, sest rohkem tehnika-kaugemat inimest kui mina ilmselt pole olemas :) Juuni alguses käisime Pärnu rabas Torbikute järel. Ühtlasi oli tegu mu elu esimese rabaskäiguga. Mäletan, et Kaupo õpetas mind nagu viie-aastast, kuhu astuda ja kuhu mitte astuda. Sellest hoolimata õnnestus mul nii mõnigi kord põlveni sisse vajuda, õnneks Kaupo tõttas jälle appi :) Vahepeal tegi Kaupo juttu ka peatselt saabuvast sündmusest, kuhu võiks minna. Väikeste värinate saatel sõitsime siiski kohale. Viibisime kohapeal vaid poole tunni jagu, sellest hoolimata oli väga tore paar-kolm logi lõpuks nägudega kokku viia ja paar sõnagi vahetada. Marianni eeskujul tekkis idee endalgi mugu-ohtu geopeiturina üks väike challenge teha. Sai siis otsustatud, et enne Itaaliasse praktikale minekut võiks ikka 150 leidu ära teha. Võtsin veel rohkem mugu-ohtu sõbra kampa ja sõitsime ratastega Elvasse. Sõitsime ühe päevaga 100+km maha ja leidsime 23 aaret. Kuna ma ei pea ennast ülemäära sportlikuks inimeseks, siis oli see saavutus omaette ja kindlasti meenutamist väärt. Kokkuvõttes sain lausa 152 leidu ja põgenesingi kaheks kuuks saapamaale. Kuigi ka Eestist ära olles leidsin mõned üksikud aarded, siis geocachingu leht on siiani võõras. Geopeitus oli seevastu vägagi koduseks saanud ja niimõnigi mõistatus sai hotellitoas jooksvalt ära lahendatud. Ühtlasi on juulikuu nüüd ainus kuu, mil ma pole loginud ühtegi aaret ja see maksab mulle nüüd mitme challenge'i täitmisel valusalt kätte :)

Eestisse tagasi jõudsin augusti lõpus ja kohe käis Kaupo välja plaani teha geotuur Saaremaale ja hiljem ka kauaoodatud Muinastulede sündmusele, millest saigi mu teine osaletud sündmus. Saaremaal polnud ma käinud kuus aastat ja kuna me vist Kaupoga mõlemad ootasime väga ka Muinastulede sündmuse avaldumist, siis polnud enam mingit mõtlemist. Sündmus oli kindlasti üks meeldejäävamaid, vähemalt võõristusest sain küll lahti :) Sündmuselt tulles kalkuleerisime mu leide ja selgus, et kohe saabub maagiline #200. Kaupol oli suvel avaldunud üks köitva nimega aare, mis ka sündmusel palju tähelepanu sai. Tallinna jõudes läksimegi siis seda ümmargust numbrit leidma. Kahtlemata oli tegu ühe emotsionaalsema aardeleiuga tol ajal :)

Suve jooksul oli avaldunud ka esimene väljakutse-aare - 25 päeva jutti aardeid. Kuigi avaldumise hetkel tundus see ulmevaldkonda kuuluvat, siis esimesed neli päeva olid Saaremaalt tulles juba kirjas ning kuna saapamaal oli mitu mõistatust jooksvalt ära lahendatud, siis võtsin rahulikult üks aare päevas. Õigel ajal enam pidama ei saanud, tuli kogemata lausa 35 päeva ehk täitus nii 25 päeva challenge kui ka 5x7 :) Septembris tegin ääri-veeri tutvust ka Pythoniga ehk kütteperiood hakkas sel aastal eriti vara pihta :D Kuna tuttav it-poiss aitas mind aaretega selliste aaretega päris palju, siis millalgi tundsin, et mu oskused on ikkagi pisut liiga geopeituse-põhised ja tähtis aluspõhi on puudu. Kui veebruaris tuli aeg hakata uusi aineid valima, osutus üheks valikuks ka Programmeerimise alused. Enam ei ole sellist suhtumist, et "itimehed-on-nõmedad-sest-enamusel-on-pikem-pats-kui-mul" :P

Järgmised paar kuud tegime aardeid nii Tartus, Pärnus kui Tallinnas ja kogusime järjest 7-päevakuid, mida on tänaseks kogunenud juba niipalju, et varsti ongi paras aeg pool-challengeit logima minna :) Ühtlasi tänan Marianni, et ta selle pool-challenge'i advendiseeriasse tõi. Kui muidu tundus see 52x7 pehmelt öeldes hullumeelsus, siis pärast 1/3 tunnen, et mingi päris arvestatav lootuskiir on siiski olemas :)

Novembris tahtsin väga GIFF-ile, aga see ei tahtnud mu sessinädalasse kuidagi sobituda. Sõitsin ühe nädalavahetuse jooksul viis korda Pärnu-Tartu-Tallinn marsruudil, aga kui filmid nähtud olid, oli asi 100% seda vaeva väärt :)

Novembri keskpaigas võtsin ette kauaoodatud ÄMMa seeria, mille kohta olin juba enne palju head kuulnud, aga mis siiski ületas kõik mu ootused. Novembri lõpus õnnestus osaleda veel ka Narva sündmusel, millele eelnes ja järgnes ilmselgelt ka korralik geotuur, mis kestis varajaste hommikutundideni :) Pärast välja magamist nägin veel ära Kaupo kõige uuema Loogilise, mis seekord oli isegi minu jaoks loogiline :)

Aasta lõpp oli aga vaimselt väga-väga-väga raske aeg. Kõik, millesse viimased pool aastat uskunud olin, lendas lühikese ajaga kildudeks ja tulemuseks oligi inimvare. Olin üpris kindel, et nüüd on mul geopeitusega kõik ja ma ei suuda ühegi aarde poole enam kunagi vaadatagi. Olen alati teadnud, et vihal on jõud, mis mind korralikult käima tõmbab, aga seda viha, mis siis sees oli, poleks minust ka triatloniga välja saanud. Kui millalgi maikuus sarnases seisus olin, sain lihtsalt jooksuringid pikemaks venitada, nüüd südatalvel seda võimalust polnud. Suunasin siis kogu viha geopeitusesse ja 5x7-päevakut täitus nii, et ma ei saanud arugi. Kuigi ma ei soovita sellist viha kasutamist mitte kellelegi, siis lõpp-kokkuvõttes ei ole ju tegelikult oluline, mis sind n-ö käima lükkab. Kui sa suudad selle enda kasuks tööle panna, siis go nuts :) Aga ega see väga eluterve viis pole :)

Elu juurde tagasi tõi kindlasti ka mu esimene advendiseeria, kust õnnestus napsata ka esimene kauaoodatud FTF :)

Viha vaibus, sest teha polnud midagi, tuli kuidagi edasi elada. Ja seda, mismoodi ma nüüd edasi elasin, ei osanud vist keegi ette näha, ka ma ise mitte. Toimus täielik pööre mõtlemises, eesmärkides, enesehinnangus, võimetes.

Ka kõige kiiremal sessiajal avastasin end ikka ja jälle öö hakul lumises metsas lumega_raskeid karpe välja kaevamas, nägu naerul, mõtlemata et järgmine päev on kas tööpäev või lausa eksam. Üks meeldejäävamaid hetki on kindlasti Arduino ja Võrgu lahendamine. Võrgu aaret olin isegi üritanud mingil varasemal hommikul Kaupolt sõrmega välja toksida, vastu sain midagi sellist "Kuule tee ise ka midagi". Paar kuud hiljem siis tegingi :) Tagantjärgi on väga hea meel, et minust ei kasvatatud hädapätakat, kes ise millegagi hakkama ei saa, sest ise selle lahenduse peale tulla tekitas kordades parema tunde kui etteöeldud vastus seda eales teinud oleks :)

Lume ja esimeste külmade saabudes tekkisid uued eesmärgid - kuna ka parima tahtmise juures ei leiaks ma oma tutvusringkonnas ühtegi paati, siis kõikvõimalikud järve-ületused tuli kindlasti talvel ära teha. Esimeseks proovikiviks sai Karijärve, mis võrreldes kümme kuud varem toimunud Raadi järve ületusega läks aga üle ootuste hästi. Vaevalt kümne kuuga oli minust saanud täiesti teine inimene.

Sama julge pealehakkamisega võtsin veebruari alguses ette ka kaua ootel olnud Soodi. Enne seda ronisin viimati puu otsa vist maikuus kui selgus, et ühe Kaupo Loogilise lõpp just seal oli. Siis jõudsin vast paari meetri kõrgusele kui vedelaks lõin ja Kaupo mulle ikka karbi alla tõi. Selliselt tasandilt alustades oli Soodi kindlasti üks suurimaid eneseületusi sel talvel.

Veebruaris Tallinnas olles läksin tutvuma ka Silveri 2018 karbiga. Ennast karbist leides oli tunne selline, et pisar tahtis vägisi silmanurka tulla, aga reaalsuses väljus hoopis osa apelsinimahlast läbi nina. I aint even mad :)

Talve jooksul tahtsin kindlasti ka vähemalt korra metsaonnis ööbida ja sõbrapäeva paiku tekkis ka soodne võimalus Karijärve onnis plaan teoks teha. Olin metsaonnides varem ka ööbinud, aga selline talvine ööbimine oli minu jaoks esmakordne. Selge see, et nii tuleval suvel kui järgmisel talvel tuleb selliseid ööbimisi kindlasti rohkem kui üks :)

Veebruari üks meeldejäävamaid katsumusi oli kindlasti Kajaka Vaimu aare keset Võrtsjärve, kus viis mind sihile ilmselt puhas jonn see aare ikka selle talve jooksul ära teha. Sama kaaluga katsumus oli ka Pühajärve viie saare vallutamine koos Helle-Mariga, kes veel hiljuti mulle pihtis, et ta on muutunud inimene :) Vaimselt kõige raskem retk oli kindlasti matk Uku juurde. Teadsin, et maastik on raske, aga juba mitme eelneva aarde juures olin märganud, et julgus on tõepoolest pool võitu ehk ennekõike julge pealehakkamine ja tegutsemine, küll hiljem on aega mõelda, millega täpselt hakkama said. Alles hiljem logi kirjutades võtsid minuga ühendust paar kaasmängijat, kellega seni oli kas minimaalne või olematu kokkupuude, kuid kes kõik väljendasid oma imetlust mu julguse üle see matk ette võtta. "Sa oled hull! Võta seda kui geopeituse suurimat komplimenti!" ;) Alles siis avastasin, et nii mõnigi aastaid mängus olnud inimene ei suutnud mõista, mida mina oma alla 500 leiuga sealt otsisin. Kogemust ikka, mida muud. Ja karpi ikka ka :D

Teadsin, et märtsi lõpus saab mul täpselt aasta geopeitust ja see fakt karjus taaskord mingi eneseületuse järele. Redeli avastamine sõbranna garaažist toimus aga nii vara, et lisaks Preimani purdele jäi ruumi veelgi suurema eneseületuse jaoks.

Tiksoja aare on minu jaoks alati olnud omamoodi Tartu Everest, mille vallutamisest ei julgenud ma unistadagi. Millalgi aasta alguses tekkis aga üpris realistlik plaan, et esimese geoaasta lõpuks võiks saada juba 1000 leidu täis ja "Everest" on igati sellise ümmarguse numbri vääriline. Kahjuks aga ei läinud mu NKT lammutamine nii sujuvalt nagu oleks soovinud ja jätsin selle eesmärgi ootele. Tiksoja plaanist aga nii kergelt loobuda ei tahtnud.

Esialgu püüdsin ikka omade jõududega hakkama saada, uurides võimalusi oma tutvusringkonnas. Soovitusi tuli mitmeid, alates sellest, et helista Päästeametisse ja ütle, et su kass on puu otsas kuni pakutud abivahenditeni, millega Elektrilevi kutid posti otsa "kõnnivad". Sisimas teadsin, et kui minu üks jalg seda kaunist männipuud koos selle jalarauaga puudutab, siis teise jalaraua võib vabalt mulle südamesse torgata. Vahepeal õppisin Youtubest ronimistehnikat, aga ainult selle põhjaga küll peale ei tahtnud lennata :) Aeg kulus, aga teostusvõimalust ei paistnud. Juba üsna lootusetus seisus olles tegin üsna spontaanselt ühte FB Matkavarustuse gruppi appikarje,et kas kellelgi juhtumisi on oskusi ja vahendeid sellise plaani teostamiseks. Esimese paari tunniga pakuti kolm mootorsaagi ja neli kirvest :) Muuhulgas selgus, et nii mõnigi kaasgeopeitur on sama grupi liige ja see Everesti vallutamine on ka neil endal peast läbi käinud :) Keegi teadja, kuuldes et see on mul esimene taoline ronimine, soovitas alustada millestki väiksemast, mille tol hetkel jätsin tähelepanuta. Ja siis kirjutas mulle Piret, öeldes et tal on need abivahendid täitsa olemas ja juhtumisi oli tal plaanis ka kaks nädalat hiljem Tartusse tulla. Tead seda tunnet kui laps on aasta aega oodanud mingit jõulukinki ja siis saabuvad kauaoodatud jõulud ja ta saabki täpselt selle kingi, mida ta on aasta otsa oodanud? Täpselt selline tunne oligi :) Vahepeal kohtusin NKT radadel ka Mihkliga [sookoll], kes oli üks neist, kellel Everesti vallutamine mõttes mõlgub. Kuigi rajal olles tuli sellest ääri-veeri taas juttu, siis ei julgenud ma veel kõva häälega midagi öelda. Inimvõimetel on siiski piirid ja kuigi ma neid julgelt kompan, siis piir võib ette tulla just siis kui seda kõige vähem oodata oskan :)

Tunnistan, et eelneval päeval tehtud Tartu-Paide-Tartu-Paide-Tartu ekspress ei olnud kõige säravam idee, loomulikult oli mul kõik sees segamini veel ka järgmisel hommikul. Läksin töölt pisut varem ära, et jõuaks enne Everesti paar tundi kodus suremist harrastada. Kasu sellest väga ei olnud, iiveldas veel õhtul puu all seisteski. Lisaks oli meil Piretiga tekkinud väike arusaamatus, igaljuhul oli ta väga üllatunud, et ma ka ikkagi üleval ära tahan käia. See oligi algusest peale mu suurim soov, ise-ise-ise üleval ära käia ja ise-ise-ise oma nimi logiraamatusse kirjutada. Piret viskas mulle rakmed ja ronis enda omadega nagu ehtne orav puu otsa. See tundus nii kerge ja ma ei suutnud ära oodata, millal ise otsa lahti saan teha. Umbes tunnike hiljem oligi orav maapinnal tagasi ja järjekord minu käes.

Osa minust tahtis selle plaani teoks teha täpselt esimese geoaasta aastapäeval ehk 31.märtsil, soovitud abivahendid saabusid aga nädalajagu varem ja alguses mõtlesin, et kasutan seda juhust lihtsalt testimiseks, kas mul on üldse reaalne võimalus sinna üles jõuda. Algus oli väga vaevaline, aga kui pool maad oli ronitud, meenusid selle teadja sõnad, et alusta millestki väiksemast. Kuna alla oli täpselt sama maa minna kui üles, siis otsustasin ikkagi jätkata. Mingi aja pärast oli tehnika selge ja tempo läks kiiremaks, samaaegselt hakkas aga eilne Tartu-Paide-Tartu karussell rohkem tunda andma ning need rakmed, mis sisikonna kokku vajutasid, ei teinud ka väga head :) Plusspooleks oli kindlasti see, et väljas oli kottpime ja mul polnud õrna aimugi kui kõrgel või madalal ma olen. Pealambiga jälgisin ainult vahemaad, mis lahutas mind sellest kurikuulsast kastist. Vahepeal pidasin pause, et iiveldus üle läheks, aga kui alt hüüti, et 2/3 on juba läbitud, oli see kui uus hingamine, mis jõudu juurde andis. Viimane kaks-kolm meetrit oli ilmselt kõige raskem ja pausid muutusid pisut pikemaks, kõigele muule lisandus ka puu tuule käes õõtsumine :P Lõpumeetriteks sain jõudu heldinult oma geo-aastale tagasi mõeldes ja siis järsku oligi see kastike täpselt sobivas kõrguses. Piret oli eelnevalt seletanud, kuidas logimine kõige mugavam on. Selgus, et pesakasti katus oli kenasti ketiga kinni ja sellepärast muretsema ei pidanud. Ma ei tea täpselt, kuidas Piret logis, aga mina tõmbasin värisevad põlved keha vastu, karbi kaas hammaste vahele, karp põlvede peale ja kirjutasin väriseva käega oma nime logiraamatusse. Paar südamelööki jäi veel vahele kui karpi pessa tagasi hakkasin upitama, aga õnneks kõik läks hästi :) Puu alt kostusid rõõmuhõisked, aga alla oli veel pikk maa minna :) Kuigi Piret ütles, et alla peaks saama pisut kiiremini, siis võtsin ikkagi väga rahulikult. Kõige raskem oli taaskord viimased kolm meetrit kui järjest rohkem iiveldama ajas, käed ja sõrmed tõmbasid krampi ja jõud oli otsakorral. Viimaseid jõuvarusid kokku võttes jõudsin lõpuks ühe meetri kaugusele maapinnast ja päris ausalt, tüdrukud pidid mu jalad sõna otseses mõttes välja tõstma, sest mul endal selleks jõudu ei olnud. Helle-Mari kallistas ja mina vajusin sinnasamma puu kõrvale maha. Helle-Mari nentis, et ta polnud lõpuni kindel, et ma selle just täna ära teen, ma isegi ei olnud.

AGA MA TEGIN SELLE ÄRA!

Siin oligi ühe geopeituri lugu :)

Küüntest loobusin ilma kisata. Kontsaga saapaid ei ole mul siiani, on hoopis kvaliteetsed Keenid, mis Uku matkal juba korralikult vatti said. Valget käekotti ka ei ole, on hoopis O'Neilli seljakott, mille hiljuti ka Geocachingu patch'iga ära ristisin. Nabaneeti ei ole ega tule. Ometi tunnen, et mul on kõik olemas :)

Kui mina ei ole elav näide sellest, et geopeitus muudab inimesi ja elusid, siis ma ei tea, mis on. Ainult usu endasse ja kõik on võimalik! Nii nagu seadsin mina nii mõnegi mitmeaastase staažiga mängija endale eeskujuks, ei näe ma ka põhjust, miks ei võiks mina mitme aasta pärast kellegi eeskuju olla :)

Siirad tänud kõigile, kelle karpe või topsikuid otsides on möödunud täiesti I-ME-LI-NE aasta! Sisetunne ütleb ilma mingi kahtluseta, et päris mitu I-ME-LIST aastat on veel tulemas! :)

 17 

Tähed olid täna eriti ligidal ning kuu paistis eredalt. Oravate elu on ikka tore ja lõbus

 3 

Mul oli ammu plaanis Tartu kanti tuttavale külla minna ja paar tundi pläkutada. Kui Silver teada andis, et tal plaanis mööda puid ronida ja ma olen ka kutsutud, siis tekkis kohe plaan, kuidas kaks või kolm ühes ühendada ning olin loomulikult kohe käpp. Kohapeal tundus üsna kahtlane see püksikummiga mööda puud turnimine, kuid tegelikult oli asi päris lihtne - lihtsalt aeganõudev. Silver käis kõigepealt ära ja järgmisena sain mina proovida. Isegi minusugusele võhikule tundus täitsa turvaline, kuid kahjuks tagus aeg jalaga tagumikku ja tervet päeva ei olnud võimalik seal raisata. Ühesõnaga sain ka puu peal hullata, ronimise maitse suhu, mitte ei passinud päris niisama käed taskus ning see tekitas samuti hea emotsiooni. Aitäh, peitja, Tarmo ja Silver!

 11 

Njah, piisas ainult mainimisest, et mul paari nädala pärast siia kanti asja ja tahaks proovida seda aaret ära noppida, kui järsku hakkasid oravad järjest ise siin tegusid tegema. Jutusta veel liiga palju. Igatahes esmane plaan oli Tarmolt varstust laenata ja see asi vaikselt ära teha, see plaan lendas aga vastu taevast. Uus plaan nägi ette, et vallutame koos Preimani purde ära ja siis laenan talt varustus ning siis see asi vaikselt ära teha. Aga ka see plaan lendas vastu taevast ja nii jäi üle ainult lahendus kus Tarmo tuleb ise ka kohale. Kuna teatud lugupidamise ja teenete eest tundsin ennast miki ees väikse tänuvõlglasena, siis nägin siin võimalust vastuteeneks ja kutsusin temagi päevake varem seltsi. Pakkumine sobis ja nii me kõik ühe kokkusaamise tiskojas kokku leppisime. Olukorra sogasemaks ajamiseks haarasin mina kaasa veel ühe mugust rallihuvilise sõbra ja Tarmo pool peret koos sõpradega. Vaimselt ma olin igatahes ette valmistunud üheks hullupööraseks ettevõtmiseks, mida ma oma geoajaloo jooksul siiani näinud veel ei olnud. Vürsti lisas veel vahetult enne tunda saanud tugev, külm lõikav tuul mis näpistas Otepääl sõpru jalgratastega maha ladudes.

Kohale jõudes hakkas aga kõik positiivses suunas liikuma. Puu ei tundunudki enam nii kõrge, tuul oli soojem ja metsa vahel ka rahulikum. Kobisime platsile, sõber sättis ennast mugavalt monitori ette rallit jälgima ja mina vaimselt ette valmistama. Peagi oli ka miki ja Tarmo kamraadki kohal. Mugude kogunemispunktiks saigi see monitor ja geopeiturid hoidsid ikka aardele ligi. Anti siis mullegi need rihmajupid kätte, mille otstarvet ja kasutust ma siiani ainult kõrvalt olin vaadanud, ja näidati suund kätte. Isegi tehnika oli pärast paari näpunäidet selge ja teekond sai alata. Üllatusin isegi kui rahulikuks ma suutsin jääda, isegi kõrguse hirm ei löönud seekord välja. Tasa ja targu viis teekond mind eesmärgini. Hea tunne oli see et tehtud sai. Tempo oli aga üsna aeglane. Kui sõbrad samal ajal said 40km rattaga hakkama alla 2 tunni siis mina suutsin läbida poole tunniga ainult loetud meetrid.

Väga vahva oli ja hea meel on et sai elus taas üks uus asi ära proovitud.

Tänud.

Luhtunud katse!

 12 

Seekord olin märksa paremini ette valmistunud, kui kuulsin et taas Tartu kantti asja on. Esialgne plaan oli tegelt veel yhte 5.0 vallutama minna aga paraku oli komandeering niiv6rd tiheda päevakavaga et lihtsalt puht fyysiliselt ei j6udnud. Aga ega see päev ka kaugele jää... 6htul peale t66d, mis l6ppes siis keskööpaikku otsustasin siiski kiire geosutsaka teha. Mis seal ikka abivahendid kotist välja ja t6uguralli. Logiraamatusse sissekannet tehes avastasin et olen siis selle aasta esimene leidja hehehe. Maapinnast sirgjoones yles aaretega läheb juba ysna ladusalt. Eks mingi hetk tuleb hakata harjutama ka neid veepinnast sirgjoones allapoole aardeid ka ;) Tänud peitjale väljakutse eest

18 aasta esimene leid :P

 17 

On üks raskesti ligipääsetav aare, millest on olnud palju juttu, mitu korda tõsiseid plaanegi tehtud, aga ikka leidmata.. Ja on teine, esmapilgul ka kättesaamatu aare, millest on mõnel korral siin-seal juttu, ühtki konkreetset plaani ei ole, aga siis saab järsku tehtud. Mõlemad väga põnevad, kuigi ainus sarnasus suurim raskusaste.

Tartus geopeitumisega seostuvad pigem ikka mõistatused, milleks tuleb varakult valmistuda. Seekord ei teinud eeltööd, sest siin hoopis muul põhjusel, geotamist seetõttu väga ei plaaninudki, kuigi igaks juhuks varuks mitu eelmise korra sinist nägu ja ootel lahendused.

Kuid..muud tegevused tehtud, kiire pilk koduteele asudes geokaardile ja sobivalt leidub tee ääres üks tavaline aare (seda tüüpi vist Tartus olulises vähemuses), vihje mänd, käin siis sipsti läbi, saab ikka päeva kirja.. Heh, no nii lihtne see siiski muidugi ei olnud..:)

Tegelikult selgus siiski päevake varem, et ilmselt algab päev Tartus vara ja tuli jutuks, et sel aastal veidi aktiivsemalt geosõltuvusse sattununa oleks vahva siin suve lõpetuseks üks pähkel pureda.
Naiselikud naised läheks muidugi pigem teatrisse ja ööklubisse. Vähemnaiselikud käivad küll Toomemäel jalutamas, külastavad muuseume ja loevad isegi raamatuid, aga teatris käivad külmemal aastaajal ja ööklubi asemel lähevad pigem metsa või ronivad lausa puu otsa.. sest puu otsas on ikka täitsa äge. Võimalus kõrgustes kõõludes Mission Impossible aarde logiraamatusse oma käega nimi kirja panna on siiani üks lahedamaid geokogemusi ja innustanud nii mitmeidki kõrgema raskusastmega aardeid püüdma.

Kohapeal oli vihje suureks abiks, vaevalt muidu oleks logitud saanud ;) Tuleb tunnistada, et ka abivahendid olid väga kasuks, ainult tugevate küüntega hakkama ei oleks saanud. Ja üksi poleks julgenud.. Ja üleval kõikus.. samas oli kogu aeg turvaline tunne. Taas üks väga lahe kogemus, palju ägedam kui tivolis.

Aitäh peitjale!

Maa ja taeva vahel

Ilus vaade

Rahulolev vaade

Tehtud

 9 

Sellest aardest kuulsin esimest korda muinastulede ööl, kui tuli jutuks minu ronimiskirg. Siis näitas peitja mulle pilti sellest huvitavast puust, huvi tekkis koheselt. Kui ma hakkasin oma Tartu reisi plaanima, siis Tanel ütles, et võib mulle anda abivahendid. Küll oli lahe, täiega ja meeletult. Alguses ei saanud vedama, siis sain rütmi kätte ja kiirus hakkas tõusma. Lõpuks jõudsin ka üles, logisin väga ettevaatlikult, et mitte midagi alla kukutada. Alla tulemine oli omaette katsumus. Ikka olin ahne ja tahtsin kiiresti saada aga - tasa sõuad, kaugele jõuad. See oli pikema aja jooksul üks lahedamaid kogemusi, niivõrd adrenaliinirohke, samas tead, et väga ohutu. Nüüd olen avatud uutele väljakutsetele (nt sukeldumine, benjihüpe, langevarjuhüpped ja kõik muu selline - adrenaliinisõltlane on sündinud). Suured suured tänud peitjale, kes mulle sellise elamuse pakkus. Kindlasti üks lahedamaid kogemusi minu geopeituse karjääris.

 1 

Mina oleks ehk ise roninud, aga varustus ei arvestanud mu mõõtudega. Elasin siis niisama alt kaasa.

 4 

Mis nii viga, kui su laste vanaisa noorsportlane on!

Sobivaid abivahendeid ja nende kasutamist olen lapsepõlveski näinud, aga sellisel kõrgusel olen ise nõus logima ainult kinnises liftis ...

 13 

Olime mõned korrad varem Tartus käinud, aga seda aaret ei lootnudki otsida. Täna õnnestus küla pealt vinge varustus kaasa haarata ja Jaanika ning Krista pehmeks rääkida. Kuna olen vanakooli mees, siis ei lasknud ma tüdrukutel sinna ronida. Tiia hädaldas, et tema ei suuda seda pealt vaadata ja läks metsa peitu. Ega lihtne polnud, kolm korda pidi puhkama, enne kui laekani jõudsin. Pärast oli keha ja pea veel üle tunni higine. Kõige rohkem kartsin, et pillan logiraamatu alla, aga läks õnneks. Veel jõuan. Aitäh.

 10 

Väike soojendus enne suurt kebabisöömist.

 14 

Veerandtund vehkimist ja logi kirjas. Lahe! Aitähh!

 20 

FTF! Kerge tsihkat-tsahkat ja asi käes :) Täname!