8 

Minimalism on minu mõttemaailm. Kingituseks mõeldud fagotiinid sõin näljase peaga ise ära. Tõesti on siin maailmas vähe asju, mille üle uhke olla.

Aarde leidmiseks kasutasin hommikust aega. Pärast mind tulgu või arhiveerimine. Seekord oli see nii planeeritud.

Minu madratsilt kaldale saamise tehnika sai nimetuse : "Eelajalooline elukas väljub ürgookeanist".

Puhka Eestist. Puhka rahus. Hetkel jäi täitmata kauaunistatud tegevus Timixit Argumenteeritud Fakti käes hoides kolm tiiru ümber Paukjärve taga ajada.

Tegin selfie aarde peitmise ajal

Oli ikka suur soov veelkord Õelust ennast kohata ja tema seekordset viimast vimkat vaadata. Sain osaleda toredas otsimisprotsessis. kõrvalt vaadata Phantomi kotist võetavat piiramatut geotehnika tagavara, nautida rabalaukaid eemalt serval seistes. Tänud Sulle Timix toreda ürituse eest imekauni järve kaldal :) Kohtumisteni

on jäänud siin lehel logimata.

Peeter ütles juba kõik ära ;)
Täname!

Sündmuse kirjeldus kõlas huvitavalt ja nii saigi erinevaid asju kaasa pakitud. Laagriplatsile tassisin kaasa rohkem varustust kui vaja oli. Logiraamatuni ujumine oli selle aasta esimene vabaõhuujumine. Kahjuks pidin üpris kiiresti end kokku pakkima ja koju sõtima. Aitäh sündmuse eest!

 12 

Saabusime Kaksiksilla parklasse pärast viimast Rakvere kandi aardeotsingut, veidi väsitavaidki sekeldusi Pikametsa karjääris. Sündmus oli nii tunni jagu vähemalt peal, las õeluskotid alles kogunevad. Otsustasime juba eos, et ei viitsi tervet ööbimistavaari 1.5 km metsa vedada, magame parem pärast pikka pidu autos. Autot parklaputka ette parkides ei teadnud ju, et me alles kell 6 magama saame ja päike seega ikkagi autosse piilub :-D
Matkasime koos Kaupo ja Karliga sündmuskohale. Matk oli hõlbus, oleks võinud isegi magamisasjad kaasa tarida, tõdesime poolel teel. Hommikul küll ilmselt polnuks nii lope tagasitee olnud.. Sündmuspaigal ootas ees oi kui palju uusi noori nägusid. Siiski polnud tegemist õeluseihaldajate vennaskonnaga, vaid miski muu kambaga, kellega lõkkeplatsi jagasime. Hiljem öösel selgus, et ka nende hulgas on geopeitunud indiviide. Hüppasin nulli lähedal jooksuga au naturel järve, et end pikast geopäevast pisut klaarimaks kasida - mõikas küll korraks.
Sai siis 9.90€/L Absolutil kork lahti punnitud ja seltskondlikult sööma-jooma asutud. Geojutt hakkas veerema nagu lumepall. Peagi tundsin vajadust suunduda sündmusaaret uudistama. Ikka paljakäsi, ilma abivahenditeta.
Karjaviisiliselt tornis otsides ei leidunud esialgu mitte midagi. Siis leidus midagi, aga mitte piisavalt. Turnisime ja tõlkisime käsikäes. Vaade rabale oli võrratu, olin seda juba unustamas. Edasi läksime koordinaatide ja kilgete järgi. Oh seda rõõmu, kisa ja kära. Kargasime kambaga laukasse ja sulistasime järgmisse vahepunkti. Laukavesi oli nii hea soe - soojem kui õhk kindlasti. Nii mõnus sulistamine! Sulistamine oli mõnusam kui aardeotsing, mis ei tahtnud eriti edasi liiuda, sest ringi vaatamine ei viinud sihile. Kaalusime erinevaid "ringe" - iga saareke tundus aina ümaram ja järelevaatamist väärt. Tutkit! Lõpuks silmas keegi logivat Kleonet ja nii me kõik naabersaarele uhasimegi. Ülla-ülla, logiraamat on märg ;-)
Naasesin laagriplatsi, kus geojämm ja -mula hommikuni kestsid. Sai lõket tehtud, (pool)mugudega sotsialiseerutud, liiter kanget hinge alla keeratud jpm. Kui väljas päike juba tõusnud, võisime läbi IT-meeste aarde magamisasemeni tuiata. Marje polegi vist nii varasel kellaajal ühtegi aaret leidnud. Kuninganna meil ju pimedas aardeid ei otsi, aga seda ettekäänet polnud tal sel kellaajal enam kuskilt varrukast võtta :-D
Loetud tunnid hiljem saabusid mugud parklasse kellegi sünnale õhupalle täis puhuma ja läbi autoakna meie valgeid kannikaid piiluma. Oma viga, kui nad pimedaks jäid! 10-11 paiku saabusid ka end kokku pakkinud sündmuselised. Ajasime endki virgu, et kuulda mis meist saab. Mis meist ikka saab, Mürakasse tuleb end värskendama minna! Kolmandat korda juba aasta jooksul. Nii sündinudki.
Tanelile tänud õela sündmuse eest! Sellist õelust talun iga kell, isegi kell 19-04 nagu selgus :-D Olgu kängurude jalahoobid Sulle kerged. Harju pea alaspidi eluga ära ja paku ka sealmaalastele nende igapäevast kiusu nagu Sa meid siin oled kiusanud. Tervita Krokodill Dundeed minu poolt! No worries, mate!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/941166349

 2 

Mulle väga meeldis koht ja kõik see, mida Timix oli välja mõelnud! Mulle väga meeldis kogu see otsimine tornis ja see kamp, kellega koos me seal otsisime ja leidsime ja siis veel see ujumine rabalaukas! Ja sel korral oli minu jaoks üldse kõik nii paigas ja õige, et üks ütlemata hea mälestus jääb südamesse! :) Aitäh!

 1 

Ei hakka pikka juttu veeretama - aitäh timixile ja kogu geokambale selle ääretult mõnusa õhtu, öö ja hommiku eest; aitäh aastaid tagasi külastatud imeilusat kohta meelde tuletamast, aitäh värskendava õelusedoosi eest, edu Austraalias ja jällenägemiseni!

 9 

No küll on hea, et Timix koos oma õelustega mitme maa ja mere taha ära kaob. Kui ta kunagi sealt saabub, siis loodetavalt on tema teravad nukid maha kulunud ja tegemist on leebe, rahuliku keskealise Taneliga, kes võimalik, et valimistelgi eelistab sotse.
Ei pea loomulikult kõiki aardeid otsima aga teinekord on ikka konteiner või sündmus ilusas kohas ja ikka loodad, et nii hirmus ka vast pole. Ja skoorimise soov on ju ikka kui juba välja lähed. Siis seisad nullis ja mõtiskled, mis paganama evolutsiooniväärastusega need geopeiturid on? Evolutsioon on ju inimesele pannud sisse mitmed kaasasündinud foobiad ja ikka selleks, et üksikisik juba vastsündinud east alates end ära ei hävitaks (alates kõrgusekartusest kuni arahnofoobiani). Geopeiturid ei õpi neid omadusi vist ka elu lõpuni selgeks. Kallis Tanel, peida siis seal kaugel maalgi need oma mikrod ämbikupesasse või ussiurgu või juhata otsijad lõpp-punktina Tansaaniasse või Kuninganna Maudi maale, mis väga kauge äkki polegi. Ja loodetavalt saavad sealsed pettunud, lootustakaotavad otsijada kuulda seda sinu firmamärgina kõlavat naeru.
Ja tore on, et sul on vaid üheotsa pilet. Loodan, et sai teeleminekuks piisavalt õel jutt. PS Kõike ei maksa nüüd väga tõsiselt ka võtta. BOMM!! Voyage!

 14 

Isver, ma isegi ei mäleta juba, millal ma esimest korda Timixi geomängus osalemist enesele teadvustasin… Äkki oli see siis, kui ma vanu logisid lugesin ja leidsin muude logide hulgast pildid ja jutu sellest kuidas nad Liisiga keset talve ratastaga Kalju toru alla väntasid? Või oli enne seda veel see juhtum, kui ma teada sain millise udupeene niidiga Antonin Leopold Dvorak ja sügavale Ülemiste järve uputatud null omavahel seotud on? :D Aga ma tean, et kohe kindlasti ma siunasin Timixit siis, kui ma järjekordselt leidsin end Veerenni tunnelisse kõmpimas neid äravahetamiseni sarnaseid halle korke betoonseintes jõllitama :D. Ja päris kindlasti siis ka, kui me Lauriga keset Männiku raudteejaama seisime ja seda leituks logisime… :D.

Nojah, ja kui nüüd sündmus üles tuli, siis me õieti ei kaalunudki, kas mitteosalemine on variant – raskusastmed ise juba tekitasid elevuse, keskkond, kuhu null istutati, samuti ning peitja isik tõotas lahkumiskingitusena veel eriti õelaid lahendusi... :D. Milles siis pettuda ei tulnud tõesti, sest no hallooo, kes peale Timixi oleks oma logimiseks vajaliku algusinfo NII ja SINNA istutanud, logiraamatu kättesaamiseks süüdimatult keset vett lennutanud ning laagriplatsi sellisesse kohta valinud kuhu oma telk/madrats/padi/magamiskott/matkatool/ja õhtu söök-jook seljas pea 2 kilti palava päikese käes jala kohale vedida tuli… :D. Ehk et siis väga mõnus sündmus oli :D, aitäh Tanelile põhjuse andmise eest esimest korda sel aastal metsas telkida ning üldse elus esimest korda rabajärve ujuma minna, samuti võimaluse eest taaskord toredate geopeituritega kohtuda ja selle käigus osa saada jagatud söögist ning Timixile esitletavast känguru tundmaõppimise kursusest...

Toredaid kordaminekuid Sulle teisel pool maakera ja peida meile kindlasti sinna otsimiseks ka mõni põnev aare – nii nagu meil on juba peiturite poolt lahkesti välismaal leidmiseks välja sätitud Vallatu tee Soomes, Viimane lahing enne Ateenat Kreekas ja Trysil Norras :). Ning tule paari aasta pärast ikka tagasi koju ning õelutse Eestis ka oma sada aaret täis peita - sest oleks ju kahju, kui meil tekiks siin muidu kõrgustesse pandud või hullumeelse seosega mõistatustega ühtäkki ikaldus… :D.

Minek

Ma olen kindel et just juhtus midågi eriti õelat :D

kingid :)

 5 

Sõitsime kohale, jalutasime veidi, tervitasime, ronisime, ujusime, andsime kingituse üle ja juttu jätkus kauemaks. Aga tagasitee oli täielik õelus.

 11 

Minu teine geoüritus millest osa võtsin ja tuleb mainida, et väga soe ja tore seltskond. Kiitus Timixile asukoha valikul, eriti kütkestav oli just vaatetorn, kust avanes erakordne vaade päikesetõusule. Kuna ma ei ole just kuigi hea ujuja, siis algul olin veidi skeptiline kui kuulsin, et logiraamat on kusagil saare mülkal. Õnneks ei olnud vahemaa suur ning peale kiiret vee katsumist sai ka lõpuks sulpsti ära käidud. Vesi oli parajalt soe ning mõnus värske tunne jäi pidama pikalt peale aarde leidmist. Varahommukul roomasime torni päikesetõusu ootama, kust leidsime paari kes olid geopeitusest kuulnud ning tundusid olevat huvitatud sellest, kuid paraku mitte piisavalt nagu Tunk mainis. Tänud Timix heade mälestuste eest ja edu reisiga.

Päikesetõus ja kauge vaatetorn

Õhtune kuu

Meie armsad geopeiturid vaadet nautimas

Värbamine

 19 

Kirjeldusele lisatud vihjet märgates tulin parasjagu EK2 hooldamast. Ujuvvahenditeks Crocsid, kummikud olid autos olemas - kuigi ma ei kavatsenudki viitsida neid Paukjärve äärde kaasa vedada, ja õigesti tegin. Kes-teab-mis-veel asju võtsin see-eest ohtralt, ainult trikoo puudus päriselt, selle hankimiseks ei viitsinud enam linna tagasi sõita ka. Kuna umbes aimasin, mida logi kirja saamiseks teha tuleb, siis tundsin end suhteliselt kindlalt. Laukas ujumise kogemust mul jagub, seda nii riietega kui ilma.

Parklas kohtusin äsja väsitavalt rabatiirult naasnud Piia ja Peetriga, nende külge oli hea riputada enda kola, mida jalgsi poolteist kilomeetrit eemale laagriplatsile vedada ... kui me siia juba õelutsema tulime, siis ei maksa ju tagasi hoida :P Kohapeal betoonaugus tsillisid mingid valed inimesed ja kostus vale tümakas. Omad näod olid loomulikult ka platsis - õelus ja vendlus käsikäes :o)

Kui koiku öö veetmiseks valmis seatud, siis soovitati ruttu logima minna, mitmekesi olevat parem. Alustasime Kaupoga kahekesi, aga tornist edasi ei pääsenud, isegi mitte siis kui seal vahepeal abiväge käis. Tänu rabalt kostuvatele kiljetele ja korraldaja naerulaginale, oli lõpp-punkt muidugi ilmne, aga poolikuks ei raatsinud asja jätta. Tegelikult jõudsime lõpuks ikka käega lüüa ja juba alla tulla, kui parasjagu saabusid värsked logijad, kes jagasid küllalt konkreetseid lisavihjeid. Tagasi torni, uuesti otsima täpselt seda, mida ette kujutasime, jälle peaaegu sealt, kust juba vaatasime. Aega kulus ikkagi, sest ühe keele tõlkimiseks vajasime Google'i abi ning rahulikku tegutsemist segasid ka mitu vooru mugusid.

Kui lõpuks laudteele jõudsime, valitses seal suhteline vaikus, vaid üksik neidis askeldas laukasaarekesel.

Kaupo: Kristel!
Kristel: Jaa!
Mina: Mis teed seal?
Kristel: Ujun!

Siinkohal olgu mainitud, et nimetatud tegevus toimus kahel jalal püsti seistes ja kahtlaselt logiraamatuga sarnanevat eset käes hoides :P

Kuna meie koordinaat juhatas veidi maad kaugemale, siis läksime esialgu edasi. Viimasel kandval pinnasel 12 m kaugusel meenus laagripatsil öeldud kommentaar "mitmekesi on parem" ja ma hakkasin võimalikku õelust ennetama. Kuna gepsu veekindlust polnud soovi päris ujumisega testida, siis ronis esialgu vette vaid Kaupo. Noh, et ta saaks saarelt koordinaadid hüüda ja siis mina järgmise vahepunkti asukoha kindlaks teha. Ent õelus seisnes ikka muus nagu peatselt selgus. Nüüd oli ilmne, et võib võtta suuna sinna, kus ennist Kristelit nägime, kus kanarbik madalaks tallatud ning kus laudteel kõigi varasemate ujujate märjad jäljed olid. Seni kui ma lahti riietusin, ujus Lepalind lõppu ning hüüdis, et pastakat pole! Säh sulle õiget õelust! Olin valmis juba enda oma saarele viskama kui viimasel hetkel õnnestus Kaupol ikka logiraamatu vahelt kaks kirjutusvahendit leida :o) Nüüd võisin lõpuks minagi südamerahuga mõnusasse laukavette viskuda. Päeva viimane leiulogi, aga mitte selle sündmuse viimane.

Laagriplatsil kulges aeg mõnusalt, kuigi üsna kiirelt. Geoinimesi lahkus järgemööda, pea pooled vist siiski jäid. Ja mugud jäid ka. Mõned noormehed harjutasid pehme mätta peal vabalangemist, üks paarike liitus meiega kui päikesetõusu ajal tornis olime. Eks püüdsime vaikselt neidki geousku pöörata ja mainisime, et muuseas on 5 m raadiuses 4 silti, mis juhatavad alla laukasaarele, kus asub logiraamat. Ühegi mugu sissekanne sinna hommikuks siiski ilmunud polnud.

Mida iganes ma sest sündmusest kartsin, õelusteni asi kokkuvõttes nagu päris ei jõudnudki. Sestap jätkasime järgmisel päeval paari Taneli multikat jahtides, nende mitteleidudega täitsime lünga üpris edukalt :D Kas tõesti: Timix oli õelus ise? Loodetavasti on pisut ikka veel järgi ka, vähemalt austraallastele kuluks mu meelest paras annus Timixi nanosiltidega 4.0-5.0 multimõistatusi, muidu neil ju puha tavalised aarded seal. Vihje: Austraalias leidub samuti raudteejaamasid, osa neist veel geokaardil tähistamata... Igatahes aitäh ja edu!

Vaated vahepunktist 6 aastat tagasi

Paukjärve torn polnud toona päris õeluseks valmis veel

Logiraamatu asukoht oli aga küll täiesti olemas

 13 

Kui sündmus üles tuli, siis plaanisin kohe osaleda. Kuid järjest selgus, et "omad" ei plaani osaleda või ei ole veel otsustanud. Nii et hakkasin oma osalemises ka juba kahtlema. Lõpuks selgus, et Laur ja Maris siiski osalevad, nii et sain nendega kampa. :)

Päev enne sündmust arutasime mida ja kuidas kaasa võtta, sest kogu kraam tuli ju seljas kohale tassida. Lõpuks sai ikka LIIGA palju asju kokku pakitud ja siis läksime Marisega veel poodi ning tulime sealt välja VEEL ühe suure kotiga. :D

Õnneks oli Lauril "käru" kaasas, nii et raskemad asjad sai sinna sisse topitud ja ta sai need platsile vedada. :D Suured tänud talle. Ise ma oleks pidanud vist kaks või kolm ringi tegema. :D

Kohale jõudsime umbes tunni enne sündmuse algust. Peasüüdlane oli meid juba ootamas. :) Pakkisime oma asjad lahti ja jäime järgmisi ootama.

Peagi hakkas rahvast järjest saabuma ja julgemad otsustasid ka aaret otsima minna. Laur arvas, et me võiks oodata, kuni esimesed on tagasi ja vaadata, mis nägudega nad on. :D

Lõpuks otsustasime ka ise logima minna. Alguses kulus ikka aega, kuid lõpuks leidsime vajaliku, siis tuli natuke googeldada ja peale seda võisimegi lõppu suunduda. Ja siis selgus, et tuleb laukajärve ronida. Ma ei karda külma vett, ma ei karda sügavat vett, aga ma kardan vetikaid. :D Ja see kraam seal järveääres nägi välja täpselt nagu vetikad. :D Nii, et vette ei kiskunud kohe kuidagi. Vaatasin kuidas julgemad logimas käivad ja läksin platsile tagasi. Võtsin julgestuseks kaks lonksu ja jalutasin tagasi. :D Vahtisin nende "vetikatega" tõtt ja lõpuks hüppasin vette. Vees oli väga mõnus, hirm oli ainult selle ees, et kuidas ma sealt välja saan. :D Lõpuks võtsin ennast kokku ja ronisin mööda seda sammalt üles. Samal ajal kui ma logisin jalutasid mööda Kaupo ja Tunk ning küsisid, et mida ma teen? Ma vastasin, et ujun, kuigi tegelikult seisin saarel ja kirjutasin raamatusse. :D

Suured tänud Timixile, et see logiraamat just seal oli. Minu jaoks oli mõnus eneseületus, sest vetikad ja muu selline jama, ajab mulle külmavärinad peale, aga sain siiski tehtud. :D

Timix, palju õnne ja edu su plaanidega, ning jääme sind tagasi ootama. :)

 7 

Parklasse jõudes oli seal autosid juba omajagu. Tuli siis olulisemad asjad kaasa võtta ja nulli matkama hakata. õel värk. Nulli jõudes läks mingi seltskond koos peitjaga metsapoole. Võtsin siis sappa. õnneks oli geokotis piisavalt erinevaid abivahendeid ja saime esimesest punktist varsti edasi (kui mõned väiksemad tõlkeprobleemid kõrvale jätta). Ka järgmist punktide jaoks sobilik varustus oli täitsa kaasas (mitte et seda eriti vaja oleks läinud, aga kui juba kaasa sai võetud, siis ei jätnud ju ometi kasutamata). Lõpuks oli täitsa vahva see õelus, mulle igatahes meeldis. Laagrisse tagasi jõudes oli tuju igatahes üleval. Aitäh peitjale.

 10 

Olles isiklikult leidnud kümme Timix aaret ei ole kindlasti kõike õelust kätte saanud. See tekitas viimase minutini peata olekut kas minna või mitte. Lõpuks parklas olles ja pärast rändurite tuulutamist, hakkasime koos teistega lõkkesuitsu poole minema.

Mingil ristmikul tahtis osa meis minna teeviida järg, mina aga suutsin väikese veenmise tulemusl kõik meelitada vinkadi vonkadi järve äärset rada pidi läbi mudaaugu ja telkimisplatside. Caro vangutas pead ja imestas et kuidas ometi olen küll kõik need aarded siiani üles leidnud. See meil täitsa tavaline protseduur, alguses ringiga ja pärast otse tagasi.

Jõudes sündmuse nulli sai kurvalt tõdeda et siin meie teekond veel ei lõpe, tuleb tõusta kõrgustesse. Seal ootas meid päris kobe vaade ja mingi vihje, mille meie vanad sullerid vähese otsimise järel vahele jättsime. Suundusime kõige kõvema naeru ja jutu poole.

Minu õnneks olid enamus jõu ja iluharjutused enamjaolt juba läbi. Nii et "keegi" ei näinud mida kõike ma pidin lubama ja tegema et aaret logitud saaks. Seitsmest tilgast verest ja oma vara panti panemisest ei saa kohe mitte kirjutadagi.

Mis edasi sai on küllaltki udune aga kella kaheks ma koju igatahes jõudsin.

Timixile edu kaugel soojal mandril. Suured tänud korraldamast.

 3 

Ei oskagi nagu midagi öelda, õelust ikka jagus, tänud.

 13 

See on meie esimene geotelkimisega üritus. Tegelikult sain pilkad suure hurraaga üritusele tulema, kui kuulsid, et lähme esimest korda sellel aastal telkima. Koti pakkimisega vist pingutasin natuke üle, selle raskuseks tuli 30 kg (ei võtnud kaasa triikrauda ja pesumasinat). Lootus oli, et kui üritus läbi siis vähemalt toidud on kõik ära söödud ja kott on tsipakenegi kergem. Kohale saabusime peale õiget aega, kuna sai tuldud Narvast jooksmast.
Aaret logima kiirustas meid Marje, tänud sulle, kuna pidi meeskonnatööd vaja olema. Nullis saime üpris kiirelt andmed kätte, siis tuli meile appi Kleone, kes meid õiges suunas juhatas. Aarde lähedal jälgisin mängu, kus aare peidetud on ja siis kui see selge tõin endale madratsi ja aerutasin aarde juurde ja nii sai see ära logitud. Tuleb välja, et täitsa mugav sõiduvahend on madrats. Õhtu kulges mõnusa lobisemisega, kuni sai põhku keeratud. Käisin ühe korra naabrite kallal õiendamas, kuna muss häiris natuke, aga peale seda sai ka unne suigutud.
Hommikul kookisin oma söögitegemise varustuse välja ja alustasime pankoogi teoga. Kuida saab siis pühapäeva hommikul ilma pankookiteta ärgata. Suured tänud Nuffile, kes mulle oma koogi küpsetus panni tõi. Peale hommikusööki siis asju pakkima. Kui olime oma asjad kokku saanud, tuli välja, et me ainukesed, kes veel meie ürituselt järgi jäänud. Avastasime, et meie hommikusöögilaud oli veel kraami täis. Proovisime selle, mis ei olnud enam tarbimist väärt minema visata ja selle, mis kõlbas kuhugi kaasa võtta. Lõpuks oli asjalood järgmised, et mu kott mis pidi kergemaks minema oli nüüd veel raskem, sest sinna lisandus mitu paki leiba ja vorsti ja muud kraami. Paistab, et ma söön seda leiba ja vorsti veel nädala aega järjest. Võtsime ka kaasa selle kotitäie pudeleid, mis laua kõrvale jäetud ja marssisime autosse. Hiljem tegime pudelid Aegviidus rahaks ja lubasime endale koristamise eest autasuks jäätised. Täna, kui logi kirjutan, valmisatsin endale oma esimese leivasupi(samast leivast mis kaasa saime ürituselt). Mmmmm täitsa hea tuli. Tänud Timixile ja kõikidele peituritele ja mõnusat reisu sulle peremees.

Pidulaud peale piduliste lahkumist.

selline kotike pudeleid jäi peos järgi.

Meie koristamise autasu.

Tänud. leiva eest, väga hea leivasupp tuli.

Sellise teki leidsime pingilt. Kas keegi tunnistab omaks?

 5 

Selle õela Timixi vedasin mina siia kohale, aga looda sa, et ta laseks sul tänutäheks logi kuival maal kirja panna. Pidin kogu protsetuuri koos teistega läbima. Mülka äärel mangusin küll ühte kui teist, et minu nime ka kirja paneks, aga keegi ei olnud nõus. Mis siis ikka, riided seljast ja vette. Oma käega kirjutatud nimi logiraamatus on kõige magusam. Jäin endaga väga rahule! A no Timixi üritusega tegelikult ka. :P Palju kordaminekuid Sulle sinna kaugele maale!

 11 

Selline lahe sündmus siis :) Plaan oli enne seda ka mõned aarded otsida, kuid Rähni juures mudas müttamine võttis edasise tuju ära ja nii jõudsime laagriplatsile tund enne algust. Panime telgi püsti ja nautisime õhtut. Kell sai seitse ja rahvast hakkas juurde voolama. Esimene punt otsustas logima minna. Me mõtlesime, et vaatame ära mis nägudega esimesed tagasi tulevad ja siis on näha kas üldse lähme kuhugi :D Sest olgem ausad, ühegi teise petja aaretel pole mul niipalju sinised nägusi nagu timixi omadel ja sinise näoga sündmuselt lahkumine oleks olnud täiesti loogiline jätk :D Natuke kahtlaseks läks, kui Tanel vahepeal oma varustuse järgi laagriplatsile tuli. Tundus, et asi on hullem kui arvatud. Kui aga teised rõõmsad näod tagasi liikusid, oli näha, et peab ikka ka ära käima. Ühel hetkel asuski suurem seltskond taas teele. Esimeses punktis läks ikka natuke aega. Korraldaja muidugi ainult itsitas kõrval :D Kui pimedus läks mööda, jooksis kõik muu kokku. Aga taaskord suunati meid peagi õigesse suunda ja oligi kaardil loogiline täpp paigas. Mis siis muud kui edasi. Kohale jõudes hakkasid vihjed kiirelt silma. Osad läksid, teised jäid kaldale. Jõudsime esimese saare peale ja hakkasime siis vihjet liiga otseselt võtma ja mõõtsime silmaga kõige ringi kujulisemad saared välja. Me Paavoga läksime kaugemale ja Maris lähemale. Lõpuks aga avastasime hoopis kolmandast kohast, et Kleone juba kükitab kusagil põõsaste vahel. Lootsime, et ikka logib, mitte midagi muud ja läksime julgelt ligi. Õnneks oligi logiraamat käes. Ei tea kuidas me kõik nii valesse suunda vaatasime :) Logi kirjas, sai tagasi ujutud. Veest ei tahtnud kuidagi välja tulla. Nii soe oli pealmine kiht :) Ma polegi veel ausalt kunagi nii rabas ujunud. Noh, kus ei ole nagu platvormi või midagi. Täiesti mõnus oli. V.a. see veest välja tulek, kui sellist korraliku morska ikka meenutasin. Kui ma nüüd ei eksi, siis meie pundiga sai logi kirja Kleone, Maire, Maris, Mihkel, Paavo, Karl, Peeter ja mina. Natuke vaatasime ka järgmiste tulijate jõupingutusi ja oligi aeg tagasi laagriplatsile suunduda. Selgus muidugi, et ega seal rahu ei antud ja kuivi riideid selga ei lastud panna. Aga see juba teises logis. Õhtu läks mõnusalt sumisedes ja Marisega kukkusime umbes kahe aeg kui viimsed vaprad (need kes ikka) veel lõkke ääres istusid. Hommik kulges ka vaikselt ja ei jäänud tänud Janarile ära ka traditsioonilised sündmuse pannkoogid. Seekord küll natuke teisiti, kuna kuuma andis tõsine raketimootor ja panniks oli Anne kandiline koogivorm :D Aga kõik toimis ja koogid tulid head. Peagi oligi laager kokku korjatud ja geokäru kraami täis topitud. Kõvasti vedeliku oli eelmine õhtul ära kulutatud, niiet autoni tagasiminek oli palju kergem kui eelmine päev tulek. Eelis oli ka see, et korraldaja õelus ei saatnud meid valele teele nii nagu laagriplatsile jalutades :P :D Aga lõpp hea kõik hea ja sündmus oli lahe nagu ikka. Mõnusat teistsugust elu Tanelile sinna kaugele kaugele maale! Loodan, et ikka teibirull ja taskunuga on kaasas :P Tänud korraldamast!

 4 

Täitsa mõnus sündmus oli. Sai vette sulpsatada, kus ühegi valemiga välja ei tahtnud ronida ja mõnusa seltskonnaga pläkutada.

Huvitav, kas nende sündmuste aeg on nüüd läbi saanud, kus logiraamatu leidmine või logiraamatuni jõudmine oluline on ja piisab vaid osalemisest? Ajaloost on teada mitmeid selliseid, kus sündmusel osalemine ei ole veel sündmuse "leid":

http://www.geopeitus.ee/aare/3478

http://www.geopeitus.ee/aare/4070

http://www.geopeitus.ee/aare/3459

Tanelile lahedat reisi ja elamusi teisel pool kera.

 5 

Kella viie ajal õhtul sadas Märt sisse et käiks õige Kõrvemaal ära, no hea küll, kümneks tagasi. Kuna sealkandis aarde meil läbi käimata siis sai alguses mõned täpid läbi käidud. Sai ka sündmusel ära käidud. Parklas kohtusime Karuonu ja Caroga ja nii me siis kogunemiskoha poole suundusime. Märt see tahtis meid muidugi otse läbi järve juhatada, viimasel hetkel sai üks vasakkurv tehtud. Kohale jõudes olid kõik kuskile kadunud. Läksime siis värskeid jälgi mööda järele. Käisime tornis ja lõpuks jõudsime järve äärde kus käis ujumisvõistlus. Päris õel oli. Timixile palju edud seal kaugel maal, et tuleks juurde õelust, headust ja kõike muud. Kümneks me muidugi koju ei jõudnud. Tänud.

 9 

Alustasin geotuuri kella 12 ajal Maardust. Tapa kandis leidsin 13 aaret ja jõudsin kella 19ks sündmuse parklasse. Kuna kogu tavaar selga ja lenksu külge ei mahtunud, siis tegin kaks reisi. Vahepeal ka tiiru ümber Paukjärve ja Ümarjärve, väga hea rattarada. Läksin Eskoga torni, aga ka lisavägede saabumisega ei suutnud leida. Kui ära tulime siis saime leidjatelt vihje, täitsa loogilises kohas olid koordinaadid. Teel koordinaatidel nägime Kristelit logimas, aga me numbrid näitasid ~70m edasi. Nägin eemalt valget paberit saarelt, aga koordinaat näitas teise saare poole. Ujusin sinna, aga seal polnud midagi, siis paberi poole ja sealt lõppu. Esimest korda ujusin laukas, väga lahe kogemus. Selline koht vääriks püsivat aaret. Üritan järgmine kord enne sündmust päeval magada, äkki siis ei jää nii ruttu pingile tukkuma. Laenatud telgi põhi oli 260cm X 220cm, polnud probleemi jalgratta telki võtmisel, sain ka vabalt end välja sirutada. Aitäh korraldamast, väga lahe oli.

 8 

Parklas kohtusime motma ja liblikatiimiga, kellega jalutasime koordinaatidele. Sussanin vedas meid muidugi läbi muda ja mülgaste aga kohale me jõudsime. Palju võõraid nägusid, õnneks andis moor kiire ülevaate olukorrast, et ongi võõras seltskond. :D Mitte midagi ei saanud aru, kus kõik siis on. Õnneks suunati meid kuhugipoole minema. Tornis kohtusime nukra tunki ja lepalinnuga, kes olid seal hulka aega veetnud, kuid tulemusteta. Üle puudelatvade oli kosta rõõmsaid kilkeid ja timixi heledat ja õelat naeru, seadsimegi sammud sinnapoole. Kohtusime hulga märgade inimestega, saime teada toimuvatest õelustest ning saatsin oma hülge ujuma.
Hiljem andsin ka kingituse üle musta leiva ja Tallinna kilude näol, ärgu siis Eestit ära unustagu.
Sündmuse logimisega küll probleemi ei tohiks olla, kui on koordinaatidel viibitud ja sündmusest osa võetud. Logiraamatut ei peagi sündmusaardel ilmtingimata olema. Ma küll mõistan, et tegu on südametunnistuse või millegi sellisega. :)
Aitäh, vahva sündmus oli. Timixile palju edu seiklemisel!

 12 

Lemmiku üritusele oli kindel plaan tulla. Ära sebitud sai Ain. Kuna päevane geotuur läks oodatust pikemaks, siis jõudsime kohale siis, kui esimestel oli logi kirjas. Ujumisriided olid mul kotis juba siis kui vihjet veel olemaski ei olnud. Vaikselt lootsin, et kohal on kanuud, täispuhutavad paadid ja muud kuiva riidega käigu võimalused aga tutkit. No ega sellepärast "sõit sõitmata jää kui rott rongi all"!

Hüppasin vette ja kohe sain aru, et siga külm. Sahmisin mis hirmus ja saareni ma sain aga saarele saamine oli ju täiesti ise teema, kallas koosnes vedelast rohust. Lõin küüned sisse, sinna see küünelakk jäigi. Olin juba esimesest sulistamisest otsi andmas aga logiraamatust oli asi kaugel. Logitud siiski sain. Õnneks Kleone oli koheselt vabatahtlik turvamees ja Miki tõi halastusest päästeparve. Sain tagasi, kuid mu peas oli küpsenud õelus - tegin Tanelile märja kalli! Ega ma teadnud, et tal vaesekesel kuivi pükse ega pusa olnud!

Kõik head soovid olin ma talle juba enne ära andnud, pikkadest tõsistest aruteludest, sisutihedadest juttudest, nakatavast naerust ja alati tohutust särtsust jään puudust tundma. Ometi olen ma kindlalt selle poolt, et Sa ostsid üheotsapileti. Soovin, et võiduga, Kriips...

 11 

Päev 90. Õelus tuleb muidugi kisa ja käraga minema saata. Lisaks oli muidugi ka huvi, mis võib Timixil veel varuks olla. Asukoht oli juba muidugi päris õel. Peab ju kõik magamisvarustuse ja söögid joogid kohale tassima. Kui tuli vihje, et aarde leiuks on soovituslikud ka kummikud, ujuvvahendid ja trikoo, siis läks asi veel keerulisemaks. Kuidas kogu kupatus nüüd ühte seljakotti ära mahutada. Tööl sai mõelda välja plaani mida võtta ja mida jätta. Esikohale tuli seada mugavus. Kuna märgade varvastega ei plaaninud olla, siis sai topitud esimese asjana kotti kummikud mis võttis juba kolmandiku ruumist. Tagantjärgi tarkusena osutus see kõige ebavajalikumaks esemeks. Ilmateade oli vähemalt normaalne ja ei pidanud peale suveriiete ülejäänud aastaaegade tarvis riideesemeid kaasa võtma. Tööl pakkisin koti ilusti valmis ja viimase tööülesande täitmise järel istusin autosse ja kihutasin kohale.

Teepeal kohtasin väsinud Piiat, kes käis blondiiniga rabas ja kes oli samuti väsinud. Parklas jällegist Kaupot, Paavot ja Marjet. Väikese soojenduse järel asusime matkama sündmusele. Enamus seltskonnast oli just suundunud vaatetorni aaret otsima. Kuna esmaleidjad olid üle tunni aja ära, siis see ajas küll veidi hirmu nahka, et kas see ikka on tehtav või on kõigi õeluste ema. Vahepeal sai aega rakendatud telgi kokkupaneku ja geomölaga. Kui esimene seltskond oli saabunud õnnelikena tagasi, siis oli stiilselt hilinejate kord proovima minna. Torni juures saime parajalt õelust kogeda, sest ei tahtnud need numbrid ennast kätte anda. Vihjete abil suunati meid õigesse kohta ja siis jälle takistus. Google tõlge aitas hädast välja aga siis pidi taaskord peitja meile õlale koputama, et me mõtleks samamoodi nagu peitja. Lõpp oli aga puhas lust ja kirss tordil. Laukasse hüppamise osas ei olnud küsimustki. Vesi oli üllatavalt soe. Edasi sai käidud läbi erinevaid saarekesi kuniks tabati ära üks geokolleeg salaja logimast. Kogu üritus oli väga mõnus ja meeldejääv. Väsimus hommikuni ei lubanud üleval olla ja kell 1 oli paras aeg sõba silmale saada.

Vastuseks sündmuse küsimusele, siis minu vastus oleks ei. Kõik aarded tegelikult väga hästi läbi mõeldud. Eks enamus geopeituritel ole krutskitega aardeid, lihtsalt Timixil on neid natukene rohkem kui teistel. Sellist tüüpi aarded teevadki geopeituse erilisemaks. Jäävad väga hästi ja detailselt meelde ning pakuvad kõneainet lõkke ääres. Kui lihtsate ja igavate aarete puhul ei suuda meenutada mis toimus, siis vaadates Timixi aarete repertuaarile peale, siis enamuste puhul tuleb väga hästi meelde mis lollusi on tehtud ja kui palju aega surnuks löödud. Loodetavasti peitja ei jää siis liiga kauaks sinna teisele poole maakera vaid tuleb peagi tagasi siia niiöelda õelaid aardeid peitma. Jõudu ja jaksu Austraalias!

Vaade telgi uksest

Muinasjutukollane kuu

 11 

Hommikul polnud seoses Timixiga mingit plaani. Mulle tema lahedad kastist välja aarete mõttelennud meeldivad, nii et kaela kahekorra keerama minna vaja ei olnud. Samas selle eest ju võiks pahandada küll, et ta kohe nii kaugele põrutab, kuhu kohe kindlasti tema häid uusi väljalaskeid leidma ei jõua. Aga igatahes vajasid tööd tegemist, nii et terve hommiku ja lõuna ja pärastlõuna olin tubli ja tegin kodutöid. Kella kolme ajal olin sellest tüdinud ja järjest rohkem hakkas Paukjärve äärde kiskuma.
Igaks juhuks helistasin Piretile, kas äkki... Ja tuli vastus, et neil on plaan (see mulle meeldib, et neil on alati plaan ja seda saab usaldada ja ise ei tule enam midagi mõtelda), kuhu mina ka mahun. Päev läks kohe ilusamaks läbi värskelt pestud akende sisse ronivat päikest vaadates. Nüüd oli selge, et kõige väikesemal suurel lapsel tuleb kõht täis sööta ja poest midagi kaasa võtta. Mõeldes Tanelile ja viineritele, siis see tundus natuke naljakas lahendus ja tehtud ta sai.
Täpselt õigel ajal saime transpordile ronitud ja siis algas õhtune georõõm. Parklast sai mitme peale kaasa haaratud kringel ja sündmuse kast. Viimane vist küll vaid seepärast, et Anni saaks jõuharjutusi teha. Aga siis me seda veel ei teadnud. Kuna tundus, et jõuame paar minutitvarem, siis lõpus venitasime samme, et saaks kohalolijate silme all FTF-i teha, aga tuhkagi. Kastis oli igasugu modru, kuid logiraamatut mitte. Seda ei saanud nii jätta. Kohe tuli kihutada lambist võetud esimesse punkti. Meil oli lahe punt, mida kroonisid leiutaja-Taneli vahvad vidinad (nende tõttu peaks Tanelil kõikide aarete raskuseid vähendama vähemalt ühe palli võrra), aga koostöös oli neist palju abi. Polüglottia oli meil kah enam-vähem selge, ainult millegipärast olin ühe kahekümne kuidagi viieks tõlkinud. Vanadus vist. Aga kuna saadud mädasoo ei tõmmanud, siis kontrolli tehes selgus, et ka saksa keeles oli pisiviga sisse lipsanud. Nüüd näitas kordinaat kusagile, kus gps-i kaart näitas järve, aga orienteerumiskaart oli kordades täpsem ja näitas, et seal on saar ja poolsaare moodi saar. Ühesõnaga tundus koht õige. Siirdusime uue nulli poole.
Jäime Sirjaga Tanelile telefoneerima, sest temal oli vaja meile uuendusliku rabaujumismoe demonstratsiooniks kostüümesid juurde muretseda ja tatsusime teistest nulli taga-ajajatest hiljem järve veerde. Nägin rabarajalt küll lõppaaret, aga ajul olid ilmselt mingid tõrked, seost taipasin alles logimise ajal. Igatahes seisis peagi hulk inimesi sooviga saada teatrit järve ääres ja osad olid asunud juba riidest lahti koorima. Minul pole selle osa vastu geopeituses midagi, et vahel ujuda saab. Veidi küll pelgasin saarele ronimist, aga kuna ma üksi ei olnud, siis see ei seganud. Koos Ikside, Einari ja Piretiga sai vette sumatud. Oi - kui mõnus see oli! Päike kuldas saari ja vett, ülemine kiht oli imeliselt soe, sest Karli polnud veel siia pesumasina praktikale lubatud ja nii me konnade kombel peagi saarele jõudsime. Kästi ringi vaadata. Ringi seal muidugi polnud. Kuu polnud ka veel tõusnud, nii et hakkasime nagu professorid (siinkohas ei pea ma Palangut silmas, vaid Nõmmikut unetute filmist) mööda seda poolsaare moodi saart ringi tatsuma. Selleks ajaks oli meiega liitunud Tanel, kes oma musta ülikonna ja lestadega kahtlaselt tulnuka moodi välja nägi. Eriti, kui ta oma pikkade hüpetega maismaa poole kadus. Mulle tundus asi kahtlaselt kaugele ja ringi asemel ovaali meenutama hakkavat, nii et vaatasime Piretiga lähemale. Korraga märkasin taas logiraamatut ja suutsin isegi vait olla ja Pireti suust lipsas üks krõbe sõna... mispeale kogenumad härrasmehed, kes ilmselt on rohkem harjunud naiste väljendusrikkust jälgima, hüppasid uuesti vette. Meie Piretiga ja Tanel muidugi ka. Peagi leidsime endid tõeliselt saarelt ja raamatusse sai [FTF] vormistatud.
Siis jäigi üle vaid kodusadamasse tagasi jõuda ja end riidesse toppida. Selles mõttes oleks aare võinud olla kella viiest või midagi, siis oleks rõõmuga seal tunde kümmelnud. Nüüd hakkas päike madalale vajuma ja seoses sellega jahedus tekkima.
Igatahes oli see üks väga lahe aare ja suur tänu Timixile sündmuse eest! See oli üks ütlemata mõnus viis nii kaugele seilata. Tahaks väga sulle reede õhtul Darwinisse külla tulla. Võibolla Piret ja Mart teevad plaani ja võtavad mindki kaasa. Loota ju võib!
Üllatuste eest läheb minu 12 punkti Einarile Taneli kingituse "mikro metsas" eest. 10 punkti saab Retti, kes tutvustas Tanelile, kuidas kängurud välja näevad.
Vahvat seiklemist sulle kängurude maal, Tanel!

 8 

Juba mitu aastat olen piilunud Paukjärve ümbruse aardeid. Sündumuse üles tuleku ajal oli ilma pikemalt mõtlemata selge, et siin ma tulen. Seda nii aarete kui eelkõige timixi pärast.

Parkla lähedal sillal kohtasin kaaspeitureid ja neilt sain juba väikese vihje, mis ees ootamas. Sellele vaatamata osutus logiraamatuni jõudmine vahvaks ettevõtmiseks. Olin esimese seltskonna seas, kes aaret otsisid ja kuna mul ei olnud ujumisriideid seljas siis nautisin kogu õelust kaldalt. Vahepeal panin laagriplatil trikoo selga ja kui viimaks lauka juurde jõudsin oli järgmine seltskond saarele jõudnud ja otsisid tulutult aaret. Jälgisin veidi mängu kuni timix andis loa seltskond õigele saarele juhatada. Vesi oli mõnusalat soe, lausa kahju oli välja tulla. Tagasi jõudnuna saabus Anne, kes oli samuti endale laagriplatsil trikood selga tõmbamas käinud. Kahjuks või õnneks ei jõudnud ta saarte vahetust märgata. Seega lubasin talle turvaks hakata. Andsin talle paar meetrit eduma kui uuesti laukasse hüppasin. Loomulikult suundus ta kõigepealt Errori juurde ja kaldal onud rahvas sai jälle tsirkust täie raha eest. Täitsa 5+ aare. Stiili punktid saab minu poolt phantom oma sukeldumisülikonna ja lestadega. Tegelikult võiks aarde täiesti multi aardeks kujundada. Hiljem sai laagriplatsil enne koduteed veidi lobiseda.

Tanelile soovin edu kaugel Austraalias ja kui koju tuled, siis palun korralda uus õelus. Jääme sinust puudust tundma. Aitäh.

 8 

Olime vist viimased kes tulid ja esimesed kes läksid. Otsus osaleda sündis kui üritus ametlikult juba käis ja meil lapselaps hoiust ära viidi. Jätsime sõiduki Pikklauka juurde ja jalutasime üle raba Paukjärvele. Varasemast on teada et nii saab kõige kiiremini. Mööda laudteed käimine oli siiski vaevaline sest iga natukese aja järel tuli peatuda ja mõnda lindu vaadata või kuulata. Huvitavamad tegelased: mudatilder, rüüt, välja-loorkull, hõbekajakas, öösorr, pruunselg-õgija, laululuik.

Juba kaugelt raba pealt jälgisime binokliga imelikku saginat laukaserval ja mingeid märke saartel. Kohale jõudes selgitati lahkelt et käib aarde logimine ja sellele kaasaelamine. Tegin siis isegi selle kevadise esimese supluse ja panin meid kirja. Logiraamat veidi niiske, vajab hooldust. Lauka kaldalt viimasena lahkudes viskasin matkajale harjumuspäraselt pilgu üle peatuskoha ja leidsin puu küljest mütsi. Hiljem sai omanik selle tagasi.

Arutasime et aare logitud, võib ära minna. Tegime siiski väikese ringi laagriplatsile ja vaatetorni. Tervitasin aardeomanikku ja asusime üle raba tagasiteele.

Aitäh! Meile meeldis. Edu Austraalias. Ja nagu ma juba manitsesin: Ära kunagi oma vana bumerangi põõsasse viska.