Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
PALUN ÄRGE OTSIGE AARET VIHMAGA.
Võtke kaasa 9V korona patarei ja salajane abivahend.
Kui anduri peale paistab valgus, mille UV-indeks on üle 30, siis saate lõpu koordinaadi. Et aare kohe geopeituri näppude vahel ära ei laguneks on vidin ümbritsetud pleksiklaasiga, see aga neelab endasse ~5 UV-indeksi jagu kiirgust.
Päikest :)
Vihje: Null: maha langenud puu juurikate all, nurga taga.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (24), soovitan (20), 2017_aasta_aarde_kandidaat (10), seened (3), marjad (3), uv-lamp (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC79JHB
Logiteadete statistika:
62 (67,4%)
30
9
0
0
0
0
Kokku: 101
Võrreldes värske aardega on praegune skoorimine raske, kuid siiski tehtav. Kui aga veel raskemaks läheb või aare ära väsib, siis läheb arhiivi.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Võtan koju remonti.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Teen kättesaamatuks, et vältida karbi ja vidinate purunemist otsimise käigus.
Kas just hambuni relvastatud, aga laiguline olin mõned päevad. Mul polnud Siile mineku vastu midagi. Sõpradelt kuulsin, et kordusõppused on kerged, osa joob seal õlut ja grillib, vahest harva mängitakse sõda. Kohale jõudes pandi pabereid täitma ning lisaks ankeet, kes saab toetuse mu surma puhul. See ajas sõdureid muigama, mis mõttes nagu? Järgmiseks saime täidetud seljakoti, torukoti, rakmed ja kiivri, lisaks oma spordikott. Sedasi 50kg varustusega polnud enam nii lõbus kõndida. Kasarmus vorm selga, asju võis hoida voodi peal. Tundus kerge olevat. Siis aga anti relvastus kätte ja lisaks Galillile kuulub mulle ka Browning M2, mis koos kogu varustusega võib 100kg kanti olla. Paari päeva jooksul sai seda mitusada meetrit kahekesti veetud, oli juba kopp ees. Õnneks edasipidi olime soomukil ning enam liigutama ei pidanud. 6 mail olime Türisalu vanas sõjaväeosas ning läksime varakult kohale, kell 10 hakkasime vaenlast ootama. Kõik olid valmis, ainult vaja oodata päikse käes. Siis tegin proovi vinnastamise ning relv ei lase. Lõi paanika sisse, kasarmus töötas ning enam mitte. Tõmbasime relva laiali ja kõik töötab, kokku pannes aga mitte. Siis saime aru, paukmoona vintraud ei lähe korrektselt keermesse. Mingit moodi nugade ja viilidega jamades sai seda paksu terast muudetud ning tööle ta hakkas. Antud kohas sai lasta 100 lasku ning siis taganesime paaniniselt, järgmises kohas seistes aga "lasti" meid ära. Sellest saime 30min hiljem teada teises kohas olles, kuskilt eemalt meid nähti ja vaenlane lasi, muidugi mingit pauku ei tehtud ja seepärast ka meie seast keegi vaenlast ei näinud. Esmaspäeval sõitsime Võrumaale, tehes teepeal 3-4 peatust. Maanteel oli ökonoomsem sõita, keskmiselt 40l/100km. Kuigi soomukijuhi elu on palju kergem kui teistel, ei pea metsas ringi jooksma vaid tornis olema, siis väga lõbus ei olnud. Terve päev päikese käes seista kui sisuliselt talve riided seljas. Õnneks oli veekanister kõrval ja jõin 5L vett päevas. Ühtegi lasku lõuna-eestis oldud 6 päeva jooksul ei teinud. Peaaegu oleks saanud, aga just enne sõitsime teelt välja. Juht vaatas kõrvale ja kitsal teel kaldus pisut kõrvale. Tee serv oli pehme ja kohe vajus. Õnneks jagu peal ei olnud, nad oleksid küll külakuhjas olnud koos laskemoona kastidega. Sihturitele oli antud ka 40mm granaadiheitja, kuigi oli teada, et moona ei anta. Ainus eesmärk siis vältida relva purunemist 6 päeva jooksul, õnneks õnnestus. Lõpuks kasarmusse tagasi jõudes tuli vana hea ajateenistus tagasi. Kell 23 olin voodis ja veebel käsib kõigil relvadega korrusele tulla. Tassime oma browningu toast välja ning ütleb, et homseks olgu relvad hooldatud, nüüd võite relvad tagasi tuppa viia.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Mõistatus tagasi viidud.